Marge Rammo nimi ei pruugi laiale avalikkusele olla väga tuntud, kuid tema töö tulemused on tuttavad peaaegu igale Eesti elanikule, isegi kui ta pole sellele mõelnud. Kui olete kas või korra jalutanud Viru raba õpperajal, ööbinud metsaonnis, küpsetanud šašlõkki RMK lõkkekohas, suundunud matkale riigimetsa või viibinud tegevustel külastuskeskustes, olete juba kokku puutunud tema elutööga. Suures osas just tänu Marge Rammol ja tema meeskonnale on Eestis viimastel kümnenditel kasvanud terve looduses puhkamise kultuur – kättesaadav, läbimõeldud ja metsa suhtes säästev.
Selle aasta veebruaris pälvis RMK külastuskorraldusosakonna juhataja Marge Rammo Valgetähe IV klassi teenetemärgi, mille andis talle üle Eesti president Alar Karis.
Kõrge riiklik autasu määrati pikaajalise töö eest looduses liikumise kultuuri ja loodushariduse arendamisel – valdkonnale, millele ta on pühendanud juba üle veerandsaja aasta.
Rääkisime Marge Rammoga sellest, kuidas Eestis loodi looduspuhkuse võrgustik, kui palju maksab laudtee ehitamine rabasse ja miks riik vajab puulatvade rada. Ja veel – meeskonnast, ilma milleta, nagu ta ise ütleb, poleks midagi sellest olemas.
Metsaülema tütar, kes muutis puhkamist Eestis
– Mis ajast sai alguse teie isiklik side loodusega ja tee puhkemajandusse?
– Suures osas – lapsepõlvest. Kasvasin üles Kilingi-Nõmmes, otseselt metsa ääres. Minu isa oli 35 aastat metsamajandi direktor ja metsaelu oli igapäevaelu osa.
Sel ajal tegelesid metsamajandid kõige: metsa kasvatamise, jahi, looduskaitse ja puhkuse korraldamisega. Seetõttu nägin juba varasest east alates, kuidas kõik on korraldatud.
Hiljem, 1984. aastal, kolisin elama Tallinnasse ja asusin tööle Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi puhkuse osakonda. Just seal kohtasin inimest, kes tõenäoliselt kujundas minu professionaalse maailmavaate – osakonna juhatajat Vello Soosaart.
Ta joonistas juba siis Eesti kaarti, mis oli kaetud tulevaste radade, baaside ja peatuste kolmnurkadega. Sel ajal tundus see peaaegu fantaasiana, kuid hiljem sai palju sellest reaalsuseks.
Üldiselt on looduspuhkuse ajalugu Eestis palju pikem, kui tavaliselt arvatakse.
Esimesed marsruudid ja puhkekohad ilmusid juba 1950. aastate lõpus ja 60. aastate alguses ning mis on huvitav, kasvasid välja tuletõrjemeetmetest. Metsamehed paigaldasid pinke ja prügikaste kohtadesse, kus inimesed suitsetasid, et vähendada tulekahjude riski.
Pärast ilmusid teabetahvlid, onnid, vaatetornid. Selline kurioosne fakt: organiseeritud looduspuhkuse areng Eestis sai alguse tänu suitsetajatele!
– Millised olid peamised raskused teie esimestel tööaastatel RMK-s?
– Kõige keerulisem oli organisatsiooni siseselt tõestada, et looduses puhkamine ei ole kõrvaline lugu, vaid osa metsaasjast. 2000. aastate alguses suhtuti sellesse kui millessegi ebatõsisesse võrreldes metsa istutamise või metsavarumisega.
Alustasime kahekesi. Sõna otseses mõttes kahekesi kaardistasime objekte, sõitsime need läbi, hindasime seisukorda. Paljud kohad olid halvas seisus ja eksisteerisid ainult üksikute metsaülemate entusiasmi tõttu.
Seejärel toimus väga oluline pööre: loobuti tasulise puhkuse mudelist ja panustati tasuta võimalustele kõigile igameheõiguse raames. Just siis algas süsteemi loomine – pikaajalise planeerimisega aastaid ette.
Tänapäeval on eriti meeldiv näha tagasisidet: miljoneid külastusi aastas, inimeste usaldust.
Lisaks külastajatele mõtleme ka loodusele endale – sest kõik need puhketingimused on vaja luua arvestusega, et ka loodus ei saaks kahjustada, säiliks samal kujul ka meie järgmistele põlvkondadele.
Kõik peab olema tasakaalus – ja sellise tasakaalu pidev otsimine on samuti huvitav väljakutse.
Puhkealad ja külastuskeskused
– Kuidas sündis idee ühendada eraldiseisvad puhkeobjektid ühtseks süsteemiks?
– Alustasime väikesest: mõtlesime, kuidas ühendada olemasolevaid võimalusi kas või ühel territooriumil. Nii tekkis esimene Räpina-Värska puhkeala. Seal olid rajad, metsamajakesed, meie lisasime telkimisplatsid, mõtlesime läbi liikumisloogika.
Tänaseks on selliseid puhkealasid juba 13.
Järgmiseks sammuks said külastuskeskused – kohad, kust saab infot, inspiratsiooni ja teadmisi. Ja kui inimeste vool kasvas, sai ilmselgeks: vaja on ka loodushariduslikku tööd. Nii tekkisid õppeprogrammid, näitused, loodusüritused.
Selgus, et taristu ilma hariduseta täisväärtuslikult ei toimi.
– Kui alustada kõike otsast peale, mida teeksite teisiti?
– Tõsiseid läbikukkumisi meil ei olnud, kõik otsused võeti vastu ettevaatlikult ja kaalutletult. Kuid kui midagi kahetseda, siis seda, et päris alguses oli meid liiga vähe. Suurem meeskond oleks paljusid protsesse kiirendanud.
Ja võib-olla oleks tulnud varem laiemalt uurida välismaist kogemust.
Õppisime palju Soomelt, Rootsilt, Austrialt, eriti soomlastelt – kolleegid Metsähallitusest (RMK analoog) toetasid meid kõiges. Kuid täna ma mõtlen: mida laiem olnuks näidete ring, seda kiiremini saanuks arvestada erinevate külastajagruppide huve.
Näiteks kultuurilised piknikud ja kontserdid metsas, mida alustasime 2010. aastatel, võinuks ilmuda palju varem, kui olnuksime tuttavad sarnaste ürituste läbiviimise kogemusega Inglismaal.
Inimesed armastavad täna metsas puhata ja avastavad rõõmuga uusi kohti ja võimalusi. Seda kinnitavad ka arvud: kui 2000. aastate alguses külastati meie objekte umbes pool miljonit korda aastas, siis juba kümme aastat on see arv püsinud kolme miljoni piiril.
Kui palju maksab mugavus looduses? – Millised väljakutsed on teie ees täna?
– Praegu mõtleme sellele, kuidas meelitada loodusesse inimesi, kes vajavad kõrgemat mugavustaset. Neid, kes veel ei pea metsa oma harjumuspäraseks puhkekohaks, kuid sooviksid seda kogemust proovida.
Näiteks kaalume võimalust broneerida lõkkekohti eravõtmisteks – koha ja puude garantiiga. See on viis teha esimene samm looduse poole lihtsamaks. Pilootprojektina paigaldame küttepuude müügiautomaadid Soomaa rahvusparki ja Lõuna-Eestisse.
Praegu käib testimine mitmes punktis. Kui idee end õigustab, ilmuvad sellised automaadid ka teistesse kohtadesse, kus puude varu kulub eriti kiiresti.
– Kas taristu loomine on kallis lõbu?
– Väga.
Keskmiselt läheb 100 meetrit uut rabalaudteed maksma 4300 eurot. Kui täna rekonstrueerida Viru raba õpperada, maksaks see 300–400 tuhat eurot. Viimane 29-meetrine vaatetorn, mille ehitasime Tellingumäele (Valgamaal), läks meile maksma umbes 700 000 eurot.
Inimestele meeldivad vaatetornid väga ja me püüame neid võimalust mööda uuendada.
Külastuskorraldusosakonna keskmine eelarve on viimastel aastatel olnud 8–10 miljonit eurot aastas. Kuid see ei ole igal aastal nii, kõik sõltub planeeritavatest objektidest. Üksnes olemasoleva taristu ülalpidamine nõuab aastas üle 2,5 miljoni euro. See ei ole ainult ehitamine, vaid tohutu nähtamatu töö: küttepuud, prügi, remont, hooldus.
– Aga milline on selliste objektide kasutusiga?
– Tänu sellele, et tornide, treppide ja laudteede karkassides kasutame üha sagedamini metalli, on selliste objektide kasutusiga kasvanud kordades – kuni 50 aastani.
Võrdluseks: puust tornid vajasid varem tihti rekonstrueerimist juba kümne aasta pärast. Me ei mõtle mitte ainult vastupidavusele, vaid ka metsataristu tulevikule.
Koos TalTechi ja Kunstiakadeemiaga otsime uusi lahendusi – moodulkonstruktsioone, mida saab kokku panna peaaegu nagu konstruktorit, ning vastupidavamaid materjale, mis suudavad puitu asendada või selle eluiga pikendada. Juba praegu kasutame ringlussevõetud plastikust komposiiti näiteks rabalaudteede elementide jaoks.
Loodan, et lähiaastatel ilmuvad metsa nende uute tehnoloogiate järgi ehitatud objektid.
– Teie partnerite seas on ka ootamatuid – vanglad…
– Jah, ja me oleme selle koostööga väga rahul. Juba umbes kümme aastat valmistab Eesti Vanglatööstus meie puhkekohtadele lõkkealuseid.
Kui otsisime turvalisi lõkkekonstruktsioone, mis hoiavad sädemeid ja sobivad metsatingimustesse, selgus, et valmislahendusi turul peaaegu polegi. Spetsiaalselt meie jaoks töötati välja mitu mudelit – tugevad, mugavad ja vastupidavad. Need on end nii hästi õigustanud, et külastajad küsivad sageli, kust saab selliseid endale osta. Kuid meie jaoks on see koostöö väärtuslik mitte ainult toodete kvaliteedi poolest.
Sel on ka inimlik mõõde: oma tellimustega toetame mingil määral inimesi, kes on kunagi eksinud, aidates neil töö kaudu normaalsesse ellu tulla.
Mulle meeldib mõte, et need grillid ei teeni mitte ainult inimesi metsas, vaid saavad ka osaks kellegi paranemisteest. Ja selles on samuti oma õige loogika.
Kilomeetrite viisi metsaradu
– Milline projekt nendest, mis on aastate jooksul õnnestunud ellu viia, on teile eriti armas?
– RMK matkatee.
Esimene haru – Oandust Iklani – avati 2012. aastal ja selle pikkus on 370 km. Tänaseks on matkatee juba mitu marsruuti, pikim neist on 812 kilomeetrit, Perakülast Ähijärveni. Sel hooajal RMK matkatee arendamine jätkub – suve lõpuks plaanime avada uue haru Saaremaal.
See on eriti huvitav projekt, sest saareline marsruut võimaldab uutmoodi näidata Eesti looduse mitmekesisust ning ühendada üheks looliseks tervikuks ranniku, kadakamaastikud, kultuuripärandi ja olemasolevad puhkeobjektid.
RMK matkatee ei ole lihtsalt metsarajad. See on rännak läbi Eesti erinevate maastike: mererannad, rabad, männimetsad, ajaloolised kohad… Ühesõnaga – riigi kõige maalilisemad paigad.
Liialdamata märgin, et läbides ühe neist teedest, armute kindlasti Eestisse! Matkatee idee seisneb selles, et ühendada olemasolevad marsruudid ühtseks tervikuks ja näidata riiki elava loodusruumina.
Kusjuures see on projekt, mida saab arendada peaaegu lõputult – lisada hargnemisi, lühikesi marsruute, uusi sisenemispunkte. Ja tõenäoliselt just selles peitubki selle ilu.
– Kas inimeste käitumiskultuur metsas muutub?
– Jah, ja paremuse poole.
Pandeemia ajal nägime palju uustulnukaid ja koos nendega probleeme prügi ja käitumisega marsruutidel. Kuid praegu annavad püsikülastajad ise käitumiskultuuri uutele edasi.
Ja küsimused külastuskeskustes on muutunud sügavamaks: mitte ainult „kus saab lõket teha“, vaid ka „kuhu minna väikese lapsega“ või „kuidas koostada seltskonnale nädalane marsruut“. See räägib auditooriumi küpsusest.
Olge looduse sõbrad!
– Millega teie loodusvahid kõige sagedamini kokku puutuvad?
– Sellega, mida on lihtne vältida. Me palume alati: piknikust järele jäänud prügi on võimalusel parem viia endaga linna kaasa, isegi kui lõkkekoha juures on prügikonteinerid. Kõik, mis me metsa tõime, saame ka tagasi viia.
See mitte ainult ei vähenda koormust loodusele ja aita kärpida prügivedu, vaid jätab konteineritesse ruumi nende rändurite prügile, kes teevad pikal marsruudil lühikese peatuse. Selline lihtne žest on samuti osa austavast suhtumisest metsa ja üksteisesse.
Samuti on väga oluline: säästke küttepuid. Ja kindlasti veenduge, et lõke on kustutatud. Mets on meie ühine ruum. Vahel lihtsalt lõkkekoha pakkumine naabritele on juba osa kultuurist.
Tahan kutsuda kõiki metsapuhkuse armastajaid üles
– olge loodusele sõbraks ja meile partneriks!
Töö, mida pole näha
– Milline osa teie tööst on kõige alahinnatum?
– Planeerimine.
Inimesed näevad ilusat rada või lõkkekohta, kuid ei näe sellele eelnenud aastatepikkust analüüsi: koha valikut, looduskaitseliste piirangute, ajaloolise pärandi, logistika, materjalide arvestamist. Iga objekt ei alga laudadest ja naeltest, vaid suurest ideest ja väga pedantsest ettevalmistusest.
– 27 aastaga on teie osakond kasvanud kahest inimesest 120-ni. Millised omadused peavad kandidaadil olema, et teie meeskonda sobituda?
– Meil on erilised inimesed, juhuslikke siin ei ole. Paljud tulevad praktika kaudu ja jäävad pikkadeks aastateks.
Meid ühendab armastus looduse vastu, kuid peamine on oskus koos töötada. Meil ei jää pidama üksiklastest huntidena tegutsejad, sest kõik otsused sünnivad siin ühiselt. Mulle meenub lugu, kuidas dirigent Eri Klas pöördus publiku poole küsimusega:
„Kuidas kõlab dirigent?“
ja tegi iseloomuliku taktikepi liigutuse. Sellele järgnes vaikus. Sest ilma orkestrita pole dirigent midagi. Nii on ka meil: ideed ei maksa midagi ilma meeskonnata.
Ja presidendi tunnustust võtan ma kui omamoodi kvaliteedimärki, mis on antud kogu meie RMK külastuskorraldusosakonnale looduses puhkamise võimaluste loomise ja loodushariduse läbiviimise eest.
Meil on inimesed, kes viivad ideid ellu kohapeal – loodusvahid, külastuskeskuste töötajad, giidid. On arendusspetsialistid ja uurijad, kes aitavad kogu süsteemil edasi liikuda. Ja see toimib ainult koos.
Ja kõige paremini räägib meie meeskonnast see, et meil peaaegu puudub kaadrivoolavus: inimesed tulevad ja jäävad aastakümneteks, meilt lahkutakse juba ainult pensionile. Minule kui juhile on see tohutu väärtus. Sest peamine meie töös on inimesed.
Mets on samuti klassiruum
– Kui oluline on loodusharidus koolis?
– Seda on raske üle hinnata. Ükski ekraan ei asenda niiske männimetsa tunnet, sammalt käe all, looduse vahetut jälgimist. Kuid oluline on ka seostada metsa sellega, mida laps koolis õpib – matemaatika, ajaloo, bioloogiaga.
Me mitte ainult ei arenda programme, vaid juba kolmandat korda tasume õpilaste transpordi meie keskustesse.
– Ja millist tagasisidet te saate?
– Parim tagasiside meie jaoks on see, kui lapsed ja õpetajad naasevad taas. Ja veel, kui ekskursioonide ajal lapsed lakkamatult küsimusi esitavad, tähendab see, et loodus on neid tõesti kõnetanud. Kuid vahest kõige liigutavamad vastukajad on laste joonistused, mis meile pärast matku kingitakse: neil on mets, lõke, linnud, rajad ja see, mis lapsele eriti meelde jäi. Sellistes joonistustes on nii palju siirust ja avastamisrõõmu, et see ongi vist meie töö kõige tõelisem hinnang.
MEIE TEATMIK
8. mai 1960 – sündis Viljandis
1967–1978 – Kilingi-Nõmme keskkool
1999 – … – RMK külastuskorraldusosakonna juhataja
1997–1999 – puhkemajanduse osakond Metsamajanduse Info- ja Tehnokeskuse juures
1988–1997 – firma EstVitalis, mis tegeles puhketööstuse ja metsaturismiga: korraldasid välisriikide metsameestele tutvumisreise
1984–1988 – Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium
1978–1984 – Kilingi-Nõmme näidismetsamajand Perekonnaseis:
abielus, tütar
MEIE TEATMIK
Igameheõigus (eesti keeles igaüheõigus, sõna-sõnalt „igaühe õigus“) Eestis – need on kõik õigused ja kohustused, mis seovad inimest loodusega.
Meil on tegemist eetiliste veendumustega, mis tuginevad nii seadusele kui ka tavadele, mida austasid ka meie esivanemad.
Igameheõigus annab igale inimesele loa nautida loodust talle sobival viisil, saada osa sellest rikkusest ja ilust, sõltumata maa omandivormist.
Allikas: www.rmk.ee
MÄRKUSEKS
Mida peavad teadma metsaturismi armastajad?
Foto: Anna-Terese Nurk
NÄITUS METSAS: Viidumäe looduskaitsealal – Saaremaa ühes salapärasemas ja ürgsemas nurgas – on avatud uus väliekspositsioon, mis avab külastajatele selle koha ainulaadse looduse saladused. Siin saab teada haruldastest liikidest, keda pole kusagil mujal, läbida kolm õpperada, kuulata metsa hääli – lindudest konnadeni – ja vaadata uue pilguga Saaremaa loodusaardeid. See on veel üks põhjus suunduda sinna, kus suur loodus oskab üllatada väikeste imedega.
Foto:RMK
ŠAŠLÕKK SUURES SELTSKONNAS: Nõval (Läänemaal) uuendati Lepaaugu puhkekohta ja loodi Eesti esimene ühine grillimisala, kus mitu seltskonda saab korraga toitu valmistada.
Idee tekkis praktilisest vajadusest: suvel olid tavalised lõkkekohad tihti hõivatud. Nüüd toimib omamoodi „ühisköök“ vaba õhu käes.
Oluline on ka see, et erilist tähelepanu pöörati ligipääsetavusele – laudteed, juurdepääsud ratastooliga inimestele, mugav taristu lastega peredele.
Foto: Tõnu Tunnel
Foto: Tõnu Tunnel
VIIES AASTAAEG: Soomaa rahvuspargis avati uus külastuskeskus – maksumusega lausa 3,5 miljonit eurot. Selle südameks on kahekorruseline interaktiivne ekspositsioon „Haabjaga Soomaal“, mis on pühendatud pargi loodusele, suurveele ja kultuuripärandile.
Siin saab piirkonna looduslugu mitte ainult näha, vaid sellega otseselt ka suhestuda.
Tehisaru visualisatsioon
METSAS – LINNULENNUL: üks põnevamaid projekte on Eesti esimene puulatvade rada, mis peaks valmima 2028. aasta kevadeks.
Eesti esimest puulatvade rada plaanitakse ehitada Ida-Virumaale Alutaguse rahvusparki. Projekt on praegu ideekonkursi staadiumis: mõeldud pole mitte lihtsalt turismiatraktsioon, vaid unikaalne ruum, kus ühinevad arhitektuur, loodus ja tunnetus.
Esmalt valmib pilootrada, tulevikus aga võivad sarnased marsruudid tekkida ka teistesse piirkondadesse. Kavatsus on ambitsioonikas – pakkuda metsale sõna otseses mõttes uut pilku, teiselt kõrguselt.
Ja see peegeldab hästi seda, kuhu täna liigub kogu looduspuhkuse süsteem: mitte lihtsalt luua taristut, vaid pakkuda inimestele uusi viise loodusega tutvumiseks.
