Haridusreformi algusest, mis näeb ette koolide järkjärgulist üleminekut riigikeelsele õppele, on möödas juba kaks aastat. Tulemuste hindamiseks viiakse Tallinnas juba teist aastat läbi teadmiste seiret. Sel aastal osales selles üle viie tuhande 1., 2., 4. ja 5. klassi õpilase. Linnavõimude andmetel said peaaegu 41% neljandate klasside õpilastest vähem kui poole võimalikest punktidest. Kuidas aga elavad reformi üle pered, seda selgitas „MK-Estonia“.
Alates 1. septembrist 2024 läksid eestikeelsele õppele üle koolieelsed lasteasutused ning üldhariduskoolide esimesed ja neljandad klassid. 2025. aastal hõlmas reform teisi ja viiendaid klasse, alates selle aasta septembrist aga kolmandaid ja kuuendaid klasse.
Tallinnas läbiviidav seire võimaldab hinnata koolilaste teadmisi. Kuid mitte vähem tähtis on mõista, kuidas tajuvad haridusvaldkonna muudatusi pered, kes peavad nendes uutes tingimustes iga päev elama.
Just sellele pühendasid oma kaheaastase uurimistöö Teaduste Akadeemia professor Birute Klaas-Lang ja tema kolleegid. Nad uurisid valdavalt venekeelsete vanemate suhtumist eestikeelsele õppele üleminekusse Tartu, Tallinna Lasnamäe linnaosa ja Ida-Virumaa koolides ning lasteaedades.
Uuring näitas, et kahe aastaga on vanemate suhtumine reformi muutunud rahulikumataks: enamik tunnistab eesti keele oskuse vajalikkust. Kuid koos sellega on süvenenud mure hariduse kvaliteedi pärast, eriti vanemate klasside õpilaste vanemate seas. Paljud räägivad laste stressist, õpimotivatsiooni langusest ja täiendava toe vajadusest.
Lood, mida „MK-Estonia“ kogus, ühtivad paljuski uurijate järeldustega.
Jekaterina Plehova,
teise klassi õpilase ema
Eelmisel aastal läks minu laps esimesse klassi. Ma ei ütleks, et reform meid väga puudutas, kuid on üks oluline asjaolu. Poolteist aastat enne kooli hakkasin teda aktiivselt õpinguteks ette valmistama: arendama eesti keelt, tegelema matemaatika ja lugemisega. Muuhulgas aitas meid programm „Lugemissõbrad“, mida viivad läbi Tallinna raamatukogud.
Esimese klassi lõpuks loeb laps suurepäraselt kahes keeles – eesti ja vene keeles. Kuid seda ainult seetõttu, et valmistusime kooliks ette ega lootnud üksnes haridussüsteemile.
Minu arvates paljud vanemad ei valmista lapsi kooliks ette, ning kooliprogramm ise on pärast eestikeelsele õppele üleminekut muutunud nõrgemaks. Tekkinud on palju teste ja väga primitiivseid ülesandeid, mis kahjuks ei arenda lapsi piisavalt.
Pedagoogid on samuti pandud teatavatesse raamidesse, mistõttu on minu arvates entusiasmi laste õpetamisel jäänud oluliselt vähemaks. Lisaks võetakse praegu õpetajaks praktiliselt kõiki, kuigi mina pean seda elukutset kutsumuseks.
Lapsele õppida ei meeldi – ta ütleb seda otse. Ja nüüd, suvel, hakkame uuesti valmistuma, juba teiseks klassiks.
Kahjuks on praegu igaüks iseenda eest. Kui vanemad ei panusta lapse täiendavasse õppesse, ei anna kool talle palju.
Kokkuvõte: mina ausalt öeldes ei ole reformist vaimustuses. Ja arvan endiselt, et need, kellele seda tõesti vaja on ja kes seda tahavad, oleksid keele selgeks saanud ka ilma selliste meetmeteta. Lapsi tuleb panna keelt armastama, mitte sundida seda õppima surve ja karistuse kaudu. Praegu aga tugineb minu arvates kõik hirmule, hirmutamisele ja pidevale survele. Tean, millest räägin – valdan ise eesti keelt vabalt.
Tatjana Vernik,
teise klassi õpilase ema
Tütar läks esimesse klassi eelmisel aastal, ühte Lasnamäe gümnaasiumisse. Enne seda käis ta vene lasteaias, kus tegeles täiendavalt inglise ja eesti keelega.
Laps on seltsiv – ta sai kiiresti sõbraks paljude klassikaaslastega, mistõttu käis koolis meeleldi.
Kodutöid esimeses klassis veel ei antud. Kui lapsed ei jõudnud tundiööd klassis valmis, lõpetasid nad selle pikapäevarühmas.
Õppeaasta lõpus toimunud arenguvestlusel klassijuhatajaga puudutas ainus märkus tütre käitumist: õpetaja ütles, et ta on väga jutukas ja armastab lobiseda.
Lisaks hakkasime käima vene keele eraõpetaja juures. Sest koolis öeldi otse välja, et kui lisatunde ei ole, siis vene keeles lugema ja kirjutama lapsed ei õpi. Eesti keele aga lubasid nad „kuidagi nendega selgeks saada“.
Lidia Petrova,
teise klassi õpilase ema
Minu tütar läheb üle Tähesaju gümnaasiumi teise klassi. Eesti keelt hakkas ta õppima kaks aastat enne kooli. Väga hea eesti keele ettevalmistus oli juba lasteaias. Lisaks kasvatajatega tehtavale tööle viisime teda täiendavalt kursustele – kaks korda nädalas. See maksis 80 eurot kuus ja ma arvan, et kursused aitasid teda väga palju.
Aasta enne seda käisime ka inglise keele kursustel ja võimlemises. Kuid siis hinnad tõusid ning me jätsime alles ainult eesti keele.
Kui ei oleks olnud täiendavat ettevalmistust, ei jõuaks meie tüdruk koolis üldse edasi.
Ainus probleem oli käitumisega. Tütar on väga energiline laps. Õppimisega sai ta hästi hakkama, kuid kui ta jõudis kõik ülesanded tunnis valmis, hakkas ta lobisema ja teisi õpilasi segama. Selle tõttu tuli pedagoogidelt palju märkusi: öeldi, et ta segab klassikaaslasi.
Nii mina kui ka minu abikaasa oskame eesti keelt tasemel, mis võimaldab last esimeses ja teises klassis õppimisel aidata.
Lisaks saab esimeses klassis lisatasu eest käia pikapäevarühmas, kus lastega tegeletakse pärast tunde. Seal on ka võimalus valida huviringe.
Kokku kulus meil pikapäevarühma ja kooli huviringide peale 107 eurot kuus. Tütar käis jalgpallis ja käsitööringis.
Mis puudutab vene keele õppimist, siis esimesel lastevanemate koosolekul öeldi meile, et vene keelt õpetatakse lisaainena ehk mitte-emakeelena. Tunnid on kaks korda nädalas.
Vene keele õpetaja on väga tugev ja nõudlik. Meile öeldi, et on soovitav, et laps oskaks juba enne kooli vene keeles lugeda. Meie tütar luges enam-vähem, valmistusime selleks spetsiaalselt ette.
Mida ma sooviksin vanematele, kes kavatsevad panna lapsed esimesse klassi? Valmistage neid väga hästi ette. Praegu peab laps juba enne kooli palju oskama…
Anna Ivanova,
viienda klassi õpilase ema
Tütar õppis endises Tallinna vene koolis ja sattus eelmisel aastal ühte neljandatest klassidest, millest vastavalt reformile algas üleminek eestikeelsele õppele.
Me kaalusime erinevaid variante, kuni Venemaale kolimise või distantsõppeni venekeelses koolis. Kuid mõlemad otsused tekitasid suurt stressi. Teise riiki kolimine oleks meie jaoks olnud keeruline samm – see on ikkagi võõras riik. Mina ise oleksin ehk olnud kolimiseks valmis, kuid küsisin tütre käest, kas ta tahab minna Venemaale, et õppida vene keeles, või jääda siia ja minna üle eesti keelele. Ta vastas: „Ei, ma jään siia ja õpin eesti keeles.“
Lisaks on mul noorem laps. Mõtlesin, et kui me ära sõidame, siis tema jaoks saab Eesti üldse võõraks riigiks. Ma ei tahtnud seda.
Veebiõppe välistasime samuti, sest tütar on väga seltsiv ja tema jaoks on oluline olla eakaaslaste seas.
Samas tegi meile suurt muret see, mis saab siinsest haridustasemest.
Nii et kaalunud kõiki poolt- ja vastuargumente, hakkasime üleminekuks varakult valmistuma. Kolmandas klassis tegeles tütar juba professionaalselt võimlemisega ja käis kunstikoolis. Kuid kui lisandusid eesti keele eratunnid, muutus koormus liiga suureks – kunstikoolist tuli loobuda. See oli raske otsus.
Erilist efekti eesti keele tundidest ei olnud. Kõik lapsed ei ole keelte õppimiseks ühtmoodi andekad. Mina olen samasugune: ükskõik kui palju ma eesti keelt kursustel ei õppinud, ükskõik kui palju ei tegelenud, keel edeneb mul väga raskelt, kuigi olen töötanud isegi eesti kollektiivis. Ilmselt on tütrel samasugune eripära. Samas inglise keelega on tal asjad palju paremini.
Täiendavaks raskuseks sai see, et neljandas klassis vahetub ka klassijuhataja. Pärast algkooli lähevad lapsed üle põhikooli ning suhtumine nendesse on juba hoopis teine. Kui varem nendega, piltlikult öeldes, ninnutati-nännutati, siis nüüd hakati suhtuma kui täiskasvanumatesse. Kombineerituna üleminekuga osutus see meie jaoks tõsiseks katsumuseks.
Seejuures on tütar alati olnud uudishimulik. Ta õppis hästi, armastas lugeda, tõmbus juba lapsepõlvest saadik teadmiste poole. Kui tal oli huvitav, tuli tal kõik välja.
Kuid õppeaasta algusega muutus kõik kirjeldatult kohe. Hinded halvenesid järsult. Ta ei tahtnud enam kodutöid teha. Tundides, nagu mulle tundub, lihtsalt lakkas kuulamast, sest ei saanud midagi aru.
Kui me rääkisime teiste vanemate ja õpetajatega, rääkisid paljud ühte ja sedasama: lapsed ei mõista enam selgitusi, nende jaoks kaob toimuva mõte, ja koos sellega ka huvi õppimise vastu. Selles vanuses on tähelepanu hoidmine niigi keeruline, ja kui laps üldse aru ei saa, millest jutt käib, on seda teha praktiliselt võimatu.
Nägin, et tütrel läheb järjest raskemaks, ja hakkasime mõtlema, mida edasi teha.
Hakkasime uurima venekeelse õppega erakoolide kohta. Kõigepealt tutvusime ühega neist, seejärel tuli tütar vestlusele. Ja juba siis, kuigi läbi oli saanud alles esimene veerand, sai selgeks, et teadmiste taseme poolest jääb ta selle kooli õpilastest märgatavalt maha.
Otsustasime õppeaasta lõppu mitte oodata ja viisime ta üle kohe pärast sügisvaheaega. Me ei tahtnud üldse ära minna – oma kooli me armastasime väga. Sellele ei olnud meil üldse mingeid pretensioone. Lahkuminek oli raske, kõik elasid seda väga üle.
Muidugi tähendas see ka tõsist finantskoormust: erakool on kallis lõbu.
Enne üleminekut rääkisin meie kooli juhtkonnaga. Üldiselt mind toetati. Mulle öeldi, et kui on võimalus, on parem üle minna sinna, kus haridus on tugevam. Nende sõnul on eestikeelsele õppele üleminevates koolides praegu peamine eesmärk keele omandamine, ainealased teadmised aga taanduvad tagaplaanile. Programmi lihtsustatakse, et lastel oleks kergem õppida.
Seetõttu me ei jäänud aasta lõppu ootama ja viisime tütre üle praktiliselt kohe.
Alguses ei olnud lihtne. Kuigi klass osutus väikeseks, pidi laps ikkagi kohanema.
Kuid erinevust nägin ma peaaegu kohe.
Praegu ei ole tütar viieline, tal on ka kolmesid. Kuid ma mõistan, et need hinded peegeldavad reaalseid teadmisi. Minu jaoks on sellised kolmed palju väärtuslikumad kui viied, mida võiks saada lihtsustatud programmi järgi, või kolmed, mis on pandud ainult keeleoskuse puudumise, mitte aine mittetundmise tõttu.
Näen, et siinne programm on märgatavalt tugevam. Näiteks endises koolis alles alustati neljanda klassi alguses mitmekohaliste arvude jagamist, uues aga jagatakse juba viie- ja kuuekohalisi arve.
Eesti keelele on pühendatud kuus tundi nädalas. Hiljem tulevad ka õppeained eesti keeles. Arvan, et sellest piisab täiesti, et keel järk-järgult selgeks saada.
Ja tütar ise on muutunud palju rahulikumaks.
Saan suurepäraselt aru, et eksamid tuleb sooritada eesti keeles. Kuid kui laps teab ainult keelt, aga ainet ei valda, siis ta eksamit ära ei tee. Ja vastupidi: kui ta ainet teab hästi, aga eesti keel pole veel ideaalne, saab ta asjast aru.
Seetõttu otsustasin, et ükskõik kui palju õpe ka ei maksaks, olen nõus selle eest maksma, kuigi rahaliselt on see tõesti keeruline. Haridus on seda väärt. Ma ei taha, et minu lapsest kasvaks lihtsalt tööjõud.
Praegu on meil lisatundidest jäänud vaid inglise keel. Eesti keele eraõpetajat me enam ei võta – arvan, et koolis saab ta selle selgeks.
Meil vedas, et peres on matemaatik, seega matemaatikaga saame tegeleda tasuta. Vene keele lisatunde aga vaja ei ole – vene keelt meie koolis õpetatakse.
Anastassia,
teise klassi õpilase ema
Raskus on mul üks – leida vahendid kõigi täiendavate pedagoogide jaoks. Minu noorem laps käis nii eesti lasteaias, eesti eelkoolis kui ka eesti keele kursustel – keelt selgeks ei saanud… Lõpuks me ei läinud „üleminekukooli“, vaid eesti kooli, ja esimene klass möödus nagu kohanemine. Poeg viidi üle teise klassi, sest kõik lapsed klassis on samasugused – venekeelseid on väga palju. Minu kui ema jaoks on haridus nüüd ainult tinglikult tasuta. Meie eesmärk on tegeleda kogu suve ja liikuda kahes suunas: eraõpetajaga läbida akadeemiline programm vene keeles ja eesti keele eraõpetajaga jõuda järele sellele, mis oli klassis. Reform on kahjuks väga ettevalmistamata…
AUTORILT
Kui ma seda materjali ette valmistasin ja pöördusin laste vanemate poole, kes sattusid reformist puudutatud klassidesse, keeldusid paljud rääkimast. Teised nõustusid, kuid ainult tingimusel, et me ei avalda nende ees- ja perekonnanimesid ega kooli nime. „Me ei taha probleeme“, „Äkki see mõjutab last“ – selliseid selgitusi kuulsime kõige sagedamini. Seetõttu on väljaandes muudetud kangelaste ees- ja perekonnanimed, kuigi toimetusele on need teada.
See, et vanemad ei ole valmis oma kogemusest avalikult rääkima, ei räägi mitte argusest. Pigem kogunenud väsimusest. Paljudel pole enam jõudu võidelda oma ja oma laste õiguste eest. Keegi aga lihtsalt lakkas uskumast, et suudab midagi muuta.
KOMMENTAAR
Milena Pogodajeva,
Lasnamäe Põhikooli direktor
Meie kool on üleminekukool, kus õpivad eranditult haridusliku erivajadusega lapsed. Ja meie ülesanne üleminekuperioodil ei piirdu ainult eestikeelse õpetamisega. Meie ülesanded on palju mitmekesisemad: erivajadusega lapse toetamine, igakülgsete tugispetsialistide (logopeed, eripedagoog, psühholoog, sotsiaalpedagoog) korrektsiooniteenuste osutamine, soodsate tingimuste loomine õpimotivatsiooni säilitamiseks, hea emotsionaalse tausta hoidmine. Kõiki neid ühe protsessi komponente tuleb hoida ideaalses tasakaalus. Sellega me viimased kaks aastat pingeliselt tegelemegi.
Mis rõõmustab: võrdselt kõigi üleminekukoolidega osaleme me linnatestimises ja meie lapsed ei näita sugugi kõige halvemaid tulemusi. See tähendab, et nii meie kui ka meie erivajadustega lapsed suudame!
Samuti rõõmustab, et igal aastal tuleb kooli teadlikult noori õpetajaid, kes soovivad meie lastega töötada, ja olles töötanud, jäävad siia. See tähendab, et me suudame õpetada, toetada, motiveerida.
Veel rõõmustab, et üha enam vanemaid mitte ainult ei oota meilt eestikeelsele õppele ülemineku protsessis „imesid“, vaid on ise saanud oma lastele abilisteks ja meile koostööpartneriteks.
Suurepärane on see, et koolil on suur kvalifitseeritud tugispetsialistide koosseis, kes tunnevad oma tööd ja aitavad meie lapsi emakeeles. See on väga oluline, sest meie erivajadustega lastele kulgeb üleminekuprotsess palju raskemalt kui teistele.
Kurbust tekitab, et erivajadustega õpilastele puuduvad sobivad õppematerjalid, mistõttu lasub tohutu töö metodisti ja üleminekuklasside õpetajate õlgadel. Samuti teeb muret, et ei piisa vajaliku kvalifikatsiooni ja eesti keele oskuse tasemega õpetajaid. Kurb on see, et paljud venekeelsed tugispetsialistid linnas ei saanud oma magistridiplomite kinnitust.
Kuid ma olen optimist, ehkki realist. Kuulasin ühe teise üleminekukooli direktorist kolleegi intervjuud. Ta ütles, et ainus asi, mis aitab meie lastel olla edukad, õnnelikud, rikkad, on eesti keel. Ma ei nõustu. Edukaks ja nõutuks aitavad meie lastel saada koolis hästi omandatud teadmised, oskused ja vilumused, pluss korrektne, teadlik eesti keele valdamine, kuna me elame Eestis. Selle eesmärgi nimel me oma Lasnamäe Põhikoolis töötamegi.
KOMMENTAAR
Vadim Belobrovtsev,
Riigikogu liige
Mäletan väga hästi, kuidas haridussüsteemi eestikeelsele õppele ülemineku algatajad rääkisid, et üleminek toimub järk-järgult, seda jälgitakse tähelepanelikult ja probleemide tekkimisel tehakse reformi korrektiive. Kahjuks oli juba siis, 2022. aasta lõpus selge, et probleemid tekivad, üldiselt oli ka selge, millised täpselt – mitte asjata ei teinud Keskerakonna fraktsioon Riigikogus ettepanekut teha vastava seaduseelnõu teksti 50 muudatusettepanekut. Eesmärk oli just nimelt minimeerida tekkivate probleemide hulka ja kahju, mida tekitatakse ülemineku epitsentrisse sattunud laste teadmistele. Kõik need muudatusettepanekud lükati tollal reformierakondlaste, sotsiaaldemokraatide ja Isamaa koalitsiooni poolt tagasi.
Nüüd jälgime seda protsessi juba teist aastat ja näeme, millised raskused tekivad, eriti neljandates (ja nüüd juba ka viiendates) klassides. Kuid reformi algatajate sõnad jäidki vaid sõnadeks: korrektiive ei tee keegi, veelgi enam – piisab neile probleemidele viitamisest ja kahtluse väljendamisest selles, kas reformi viiakse ellu täiesti õigesti, kui satud koheselt kriitikatule alla. Samal ajal räägivad kuivad erapooletud arvud sellest, et neljandates ja viiendates klassides kannatavad laste teadmised väga tugevalt, ning eesti keelt nad sealjuures ei õpi samuti selgeks tasemel, mida neilt oodatakse. Kuid riik, eelkõige Haridusministeeriumi isikus, annab ühemõtteliselt mõista, et midagi muutma keegi ei hakka. Isegi kui see tähendab, et terve põlvkond venekeelseid koolilapsi jääb ilma vajaliku teadmiste mahuta.
Mida teha edasi? Kahjuks on riigile lootust vähe ning kogu koorem langeb kohalike omavalitsuste, koolide ja vanemate õlgadele. Ja me satume olukorda, kus kooliharidus lakkab paljude jaoks sisuliselt olemast tasuta, sest vanematel tuleb palgata eraõpetajaid, et lapsed koolimaterjali kas või sel viisil omandaksid. Kuid kaugeltki kõigil ei ole finantsvõimalusi, ja see on tõsine väljakutse kohalikele omavalitsustele, mis praegu töötavad tegelikult õpilaste teadmiste päästmise avariirežiimis. See on hästi näha Tallinna linna näitel, kus kogu haridussektor – alustades abilinnapea Andrei Kantest, pealinna haridusametist ja lõpetades koolidega – teeb titaanlikke pingutusi, et lapsed ei jääks ilma teadmisteta.
Kuid üldiselt oleks täiesti õiglane, kui riik, mis selle reformi käivitas, kompenseeriks vanematele koolilaste lisatunnid. Vastasel juhul saame kasvava ebavõrdsuse hariduses, mis on tingitud vanemate täiesti erinevatest finantsvõimalustest.
