Valgas toime pandud julm kuritegu, millesse olid kaasatud alaealised, sai viimaste nädalate üheks enim arutatud sündmuseks. Kuid spetsialistid ütlevad: sellised tragöödiad tekivad harva ootamatult. Miks saavad lastest agressorid, milliseid ohumärke täiskasvanud sageli märkamata jätavad ja kas seda stsenaariumi on võimalik muuta, selgitas «MK-Estonia».
Väikeses Valga linnas toime pandud 37-aastase mehe tapmine vapustas paljusid. Juuni alguses saatis prokuratuur kriminaalasja kohtusse. Süüpingis oli korraga kuus inimest, kelle hulgas – 15–18-aastased noorukid. Prokuratuuri versiooni kohaselt mängis selles loos võtmerolli 43-aastane naine, kes süüdistuse väitel õhutas noori korduvalt mehega arveid klaarima. Tapmise eest ähvardab Eesti seadusandluse kohaselt 8 kuni 20 aasta pikkune vangistus või eluaegne vangistus, kuid alaealistele on maksimaalne karistus 10 aastat.
Uurimine leiab, et alguses peksti kannatanut julmalt, misjärel jäeti ta abitus seisundis murule lamama, nad ise aga läksid alkoholi joomist jatkama. Mõne aja pärast naasid aga kolm noort oma ohvri juurde. Süüdistuse andmetel tekitas üks neist mehele mitukümmend noahaava, misjärel lohistati keha Pedeli veehoidla sillani ja visati vette. Prokuratuur kvalifitseeris juhtunu eriti julmal viisil toime pandud tapmiseks.
Kahjuks tekib julmus laste ja noorukite seas harva ootamatult. Spetsialistid on veendunud: selliste lugude taga on sageli probleemid, mis jäid täiskasvanute poolt pikka aega märkamata.
Juhuslikkus või tendents?
Resonantssed kuriteod noorukite osalusel tekitavad seaduspärase küsimuse: kas tänapäeva lapsed muutuvad tõesti julmemaks?
Politseis juhitakse tähelepanu sellele, et statistika tekitab muret.
«Viimase viie aasta jooksul on registreeritud üle 2000 alaealiste toime pandud kehavigastuste tekitamise juhtumi. Lisaks oleme kokku puutunud rea eriti raskete vägivaldsete kuritegudega, sealhulgas tapmistega, mille osalisteks olid alaealised või täiesti noored inimesed,» ütlem Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Rait Pikaro.
Seejuures rõhutab ta, et probleem ei tohiks luua valemuljet, nagu oleks agressioon saanud normiks kogu noorsoole.
«Valdav enamik noori inimesi järgib seadust ega tekitada teistele kahju. Probleem puudutab suhteliselt väikest osa noorukitest, kuid just seepärast on vaja sellele pöörata erilist tähelepanu,» märgib politsei esindaja.
Miks see juhtub?
Lugu Valgas pani küsima: kuidas noorukid, kes veel eile käisid koolis, osutuvad võimeliseks nii julmadeks kuritegudeks?
Spetsialistid on ühel meelel selles, et ainust vastust siin ei ole. Politseis märgitakse: raskeid kuritegusid panevad alaealised sageli toime just grupiga. Rait Pikaro sõnul mängib sellistel juhtudel suurt rolli mitte ainult isiklik agressioon, vaid ka seltskonna mõju.
«Eakaaslaste mõju, soov teenida ära nende heakskiit ja grupimünaamika eripärad võivad viia olukorra eskalatsioonini,» rõhutab ta.
Kuid spetsialistid, kes töötavad noorukitega iga päev, ütlevad, et halb seltskond iseenda poolest saab harva peamiseks põhjuseks.
Tallinna Haridusameti mobiilse noorsootöö koordinaator Aleksei Jefimov selgitab, et soov kuuluda gruppi noorukieas – on täiesti loomulik.
«Eriti haavatavaks muutub nooruk siis, kui tema elus puuduvad turvatunne, stabiilsus või usaldusväärne täiskasvanu, kelle poole pöörduda. Sellisel juhul võib iga grupp, mis annab kuuluvus- ja tunnustustunde, tunduda väga atraktiivne,» ütleb ta.
Jefimovi sõnul ei otsi enamik noorukeid üldse halba eeskuju. «Kõige sagedamini vajavad nad lihtsalt tähelepanu, tunnustust ja tunnet, et nad on kellelegi tõesti olulised,» märgib spetsialist.
Ta lisab, et täiskasvanud mõistavad tänapäeva laste käitumist sageli valesti.
«See, mis kõrvalt paistab laiskuse, ükskõiksuse või väljakutsuva käitumisena, võib tegelikkuses olla ärevus, madal enesehinnang, hirm eksida või muud lahendamata probleemid,» ütleb Jefimov.
Tema sõnul näitab mobiilse noorsootöö kogemus: noorukid on valmis abi vastu võtma, kui nad tunnevad, et neid tõesti kuulatakse.
«Noortele on oluline mitte ainult saada nõu, vaid ka tunda, et täiskasvanu püüab siiralt mõista, mis nendega toimub. Väga paljudel noorukitel ei ole täna kõrval inimest, keda nad saaksid usaldada,» rõhutab spetsialist.
Kas probleemi oli võimalik varem märgata?
Pärast iga kõmulist kuritegu esitab ühiskond vältimatult ühe ja sellesama küsimuse: kas tragöödiat oli võimalik ära hoida? Spetsialistid on veendunud: paljudel juhtudel ilmuvad ohumärgid kaua enne seda, kui laps saab ohvriks või paneb ise toime kuriteo. Probleem on selles, et täiskasvanud ei oska neid alati ära tunda.
Sotsiaalkindlustusameti lasteabi teenuse juht Kristiina Kaldma märgib, et universaalset tunnuste nimekirja, mille järgi saab kindlaks teha lapse ebaturvalisust, ei ole olemas.
«Iga laps on ainulaadne, seepärast on eelkõige oluline pöörata tähelepanu muutustele võrreldes tema tavapärase käitumisega. Ohumärgiks võib saada näiteks olukord, kui laps muutub palju endassesulgunumaks või ärevamaks kui varem,» ütleb Kaldma. Seejuures hoiatab ta täiskasvanuid rutakate järelduste eest. «Sarnastel tunnustel võivad olla täiesti erinevad põhjused. Seepärast, kui tekivad kahtlused lapse heaolu või turvalisuse suhtes, on parem pöörduda konsultatsiooniks spetsialistide poole, mitte püüda iseseisvalt järeldusi teha,» rõhutab Kaldma.
Laagri Perearstikeskuse perearst ja Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige Triinu-Mari Ots tuletab meelde, et perearstid jälgivad lapsi sageli paljude aastate jooksul ning tunnevad hästi mitte ainult last ennast, vaid ka tema perekonda. Arsti sõnul saab üheks esimestest ohumärkidest olukord, kui lapse areng lakkab vastamast vanusele.
«Ülemäärane agressiivsus, ennastvigastav käitumne, arengupeetus – need on ühed esimestest tunnustest, mis peaksid täiskasvanuid ettevaatlikuks tegema,» märgib Ots.
Seejuures, rõhutab ta, ei lasu vastutus ainult arstidel.
«Kui vanemad märkavad muutusi lapse käitumises, tasub eelkõige ausalt vastata endale mõnele küsimusele. Kas ta magab piisavalt? Ega ta veeda liiga palju aega telefoniga? Kas ta toitub õigesti? Kas ta liigub piisavalt? Kas ta tunneb end turvaliselt kodus ja koolis? Kas tal on sõpru?» loetleb perearst.
Kui ärevus püsib, ei tasu oodata.
«Kõigepealt tuleb rahulikult rääkida lapse endaga – ilma süüdistuste ja surveta. Seejärel, kui vajalik, arutada olukorda õpetajate, sõprade, nende vanematega. A kui kahtlused jäävad, pöörduda kindlasti konsultatsiooniks arsti poole,» soovitab doktor.
Õiguskantsleri büroos rõhutatakse samuti, et just abi vajavate laste varajane avastamine võimaldab ära hoida kõige raskemaid tagajärgi.
«Mida varem laps saab vajalikku tuge, seda rohkem on võimalusi mitte lasta probleemidel koguneda ja üle kasvada tõsiseks kriisiks,» märgivad spetsialistid. Seejuures tuletatakse meelde: teatada lapsest, kes võib vajada abi, on seaduse järgi kohustatud iga inimene. «Ei saa õigustada tegevusetust sellega, et te pole oma kahtlustes kindlad või kardate perekonda ebaõiglaselt süüdistada. Kui tekivad kahtlused, on alati parem pidada nõu lastekaitse spetsialistiga või helistada lasteabi telefonil 116 111. Vastutust selle eest, et laps jäi ilma abita ja kaitseta, kannab iga täiskasvanu, kes märkas probleemi, kuid eelistas vaikida,» rõhutatakse Kantsleri büroos.
Millal on vaja abi?
Kaugeltki mitte iga konflikt laste vahel ei tähenda, et toimub midagi tõsist. Kuid spetsialistid soovitavad mitte oodata, kuni olukord väljub kontrolli alt.
Lastepsühholoog, psühholoogiakeskuse «Harmoonia» asutaja Natalja Beljajeva ütleb, et agressiivne käitumine tekib harva iseenesest.
«Väga sageli on agressioon vaid sise-elamuste väline väljendus. Selle taga võivad peituda ärevus, ebaturvalisuse tunne, hirm olla tõrjutud, elamused vanemate lahutuse tõttu, perekonnakonfliktid, üksindus, krooniline stress, ebakindlus endas või raskused suhtlemisel eakaaslastega,» selgitab ta.
Psühholoogi sõnul vajavad paljud lapsed, keda ümbritsevad peavad huligaanideks, tegelikkuses ise abi.
«Nende agressioonist saab kaitsemehhanism, mis aitab varjata omaenda haavatavust ja sisemist pinget,» ütleb Beljajeva.
Põhjuseks spetsialisti poole pöördumiseks peaks tema sõnul saama iga muutus, mis teeb vanemad ettevaatlikuks.
«Kui lapse käitumine muutus järsult, kui temaga sai võimatuks suhelda nii nagu varem, kui tekkisid regulaarsed vihasööstud, füüsiline agressioon, ähvardused, julmus loomade suhtes, ennastvigastamine või tunne, et laps lakkas ennast kontrollimast, ei tasu loota, et kõik möödub iseenesest,» rõhutab psühholoog.
Seejuures pööra ta tähelepanu sellele, et jutt ei käi üksikutest emotsionaalsetest puhangutest.
«Me räägime olukordadest, kui selline käitumine saab normiks. Siis on oluline võimalikult varem teha selgeks, mis lapsega toimub, ja mõista, kuidas teda aidata,» märgib Beljajeva.
Mitte vähem oluline ei ole psühholoogi sõnul ka viis, kuidas täiskasvanud reageerivad agressioonile.
«Kõige levinum viga – püüda lahendada probleemi ainult karistusega. See võib tõesti mõneks ajaks peatada lapse käitumise, kuid ei eemalda selle põhjuseid. Vahel karistus vaid tugevdab solvumist ja viha,» ütleb ta.
Veel üks levinud viga – pidada, et lapsed on võimelised iseseisvalt kiusamisega selgust saama.
«Kui jutt käi just kiusamisest, ei saa lapsed enam probleemi lahendada ilma täiskasvanuteta. Sellistes olukordades on tingimata vajalik sekkuda,» on veendunud Natalja Beljajeva.
Kui abi jäi hiljaks
Prokuratuuris tunnistatakse: noorukid, kes sattusid süüpingile süüdistatuna raskeites kuritegudes, jäid sageli ise pikka aega lasteks, kellele oli vaja abi.
Prokurör Annika Vanatoa märgib, et valdav enamik alaealistest ei riku kunagi seadust. Kriminaalmenetluseni jõuavad vaid üksikud juhtumid.
«Kui noorukitega töötamisele spetsialiseerunud prokurörid hakkavad tegelema nooruki asjaga, selgub väga sageli, et laps ise vajas abi. Lihtsalt varem jäi midagi märkamata või mingitele ohumärkidele ei reageeritud õigeaegselt. Sõltumata sellest, milline näeb välja perekond ja kus ta elab, näeme me ikka ja jälle ühte seaduspärasust: lapsel puudub tähelepanu ja tunne, et teda märgatakse. Siis hakkab ta otsima seda teisest kohast,» selgitab prokurör.
Alguses, märgib prokurör, võivad nooruki teod tunduda ümbritsevatele tühistena.
«Kui õigeaegselt ei peatu, ei räägi lapsega ega tee selgeks toimuva põhjuseid, hakkab ta kontrollima lubatu piire, ja aja jooksul võivad üleastumised muutuda ikka tõsisemaks,» hoiatab Vanatoa.
Veel üheks tõsiseks riskiteguriks nimetab prokurör alkoholi ja narkootikumide tarvitamist.
«Kusjuures jutt ei käi ainult noorukitest endist, vaid ka täiskasvanutest, kes neid ümbritsevad. Sõltuvused perekonnas saavad väga sageli osaks sellest keskkonnast, milles laps kasvab,» ütleb ta.
Prokurör rõhutab, et peamisteks sõnadeks jutus profülaktikast peavad saama «märgata» ja «mitte karta abi paluda».
«Vanematel ei tasu karta pöörduda toe saamiseks. See ei tähenda üldse, et neilt tahetakse laps ära võtta. Mõnikord piisab mõnest vanemate, nooruki ja spetsialistide kohtumisest, et õigeaegselt lahendada probleem ega pista läbi raskemaid tagajärgi,» ütleb Annika Vanatoa.
KOMMENTAAR
Mari-Liis Mägi,
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kohtupsühholoogia nooremlektor
Pärast iga kõmulist kuritegu püüab ühiskond sageli leida ühte lihtsat selgitust ja taandada vägivalla põhjused mingile ühele tegurile. Kuid teaduslikud uuringud näitavad, et kõik on palju keerulisem. Vägivaldne käitumine kujutab endast keerulist süsteemi, milles on läbi põimunud bioloogilised, psühholoogilised ja perekondlikud tegurid, mis mõjutavad pidevalt üksteist. Seejuures võib nende tegurite kombinatsioon igal inimesel olla täiesti erinev.
Noorukid on impulsiivsemad kui täiskasvanud ja palju rohkem allutatud eakaaslaste mõjule. See on seotud muu hulgas peaaju arengu eripäradega: süsteemid, mis vastutavad tunnustuse ja heakskiidu püüdluse eest, on noorukieas eriti tundlikud, samal ajal kui enesekontrolli mehhanismid jätkavad alles kujunemist. Seepärast võivad soov olla vastu võetud gruppi, hirm olla tõrjutud või püüdlus teenida ära seltskonna heakskiit viia selleni, et nooruk paneb toime teo, milleks ta omal algatusel kunagi ei otsustaks.
Seejuures on oluline mõista, et riskitegurite olemasolu ei tähenda üldse, et noorukist saab tingimata kurjategija. Näiteks uuringud näitavad, et lapsepõlves üleelatud vägivald võib tõesti tõsta vägivaldse käitumise riski tulevikus, kuid see side ei ole ei otsene ega universaalne. Enamik noorukeid, egi kui nad on toime pannud õigusrikkumisi, lõpetavad aja jooksul õigusvastase käitumise.
Veel üks levinud eksiarvamus seisneb selles, et karistuste karmistamine iseenesest võimaldab vähendada kuritegude arvu. Tänaseks veenvaid teaduslikke tõendeid selle kohta ei ole. Palju olulisem on võimalikult varem avastada riskirühma noorukid, hindama õigesti riski taset ja osutama õigeaegselt teaduslikult põhjendatud abi. Minu meelest ongi sellest täna Eestis veel puudu.
KOMMENTAAR
Triin Tarendi,
Viru vangla sotsiaaltöötaja
Kui nooruk satub vanglasse, on toime pandud kuriteo taga alati oma lugu. Vahel on vaja üsna palju aega, et selles selgust saada, sest noor inimene ise ei ole kohe võimeline selgitama, mis temaga toimus ja miks ta sattus sellele teele. Selliste vestluste ajal selgub sageli, et kuriteo taga peituvad üleelatud kiusamine, hüvatuse tunne, füüsiline või seksualiseeritud vägivald, samuti muud rasked sündmused, millega noorukil tuli iseseisvalt toime tulla.
Iga inimene, eriti raskeid sündmusi üle elanud nooruk, vajab armastust, hoolitsust ja selgeid piire. Noor inimene peab tundma, et ta on oluline, et temast ei ole loobutud ja et tal on jõudu oma eluga toime tulla. Just usalduslikud suhted täiskasvanutega aitavad noorukitel muutuda. Asjata ei öelda: inimestele ei ole oluline, kui palju sa tead, kuni nad ei mõista, kui väga sa hoolid.
Üks levinumaid eksiarvamusi – raske kuriteo toime pannud nooruk on juba lootusetu ega ole võimeline muutuma. Tegelikkuses on see sageli noor inimene, kes elas üle mitte vähe valu, ning tema areng kulges väga mitte kergetes tingimustes. Selliseid noorukeid ei tohi maha kanda, sest sageli on nad seda juba ise teinud. Pärast vabanemist vajavad paljud neist võimalust alustada elu uuesti. Muutuda on äärmiselt raske, kui ümbritsevad jätkavad sinus nägemist ainult inimest, kes kunagi pani toime kuriteo.
