Täna on peaaegu iga neljandal Eesti elanikul lapselaps või lapselapsed. Ühtede jaoks on see võimalus elada taas läbi lapsepõlverõõmu, teiste jaoks võimalus anda noorematele edasi pereväärtusi, elukogemust ja turvalise kodu tunnet. 26. juulil tähistati ülemaailmset vanavanemate päeva. „MK-Estonia“ palus tuntud inimestel rääkida neist, kes ümbritsesid neid lapsepõlves hoolitsusega, peres säilinud traditsioonidest ja isiklikust suhtlemiskogemusest noorematega.
Statistikaameti andmetel oli 1. jaanuari 2026. aasta seisuga meie riigis 210 448 vanaema ja 119 843 vanaisa – kokku 330 291 inimest. Seega on vanaisasid 90 605 võrra vähem kui vanaemasid. Võrreldes varasema aastaga vähenes vanavanemate arv 3489 inimese võrra.
Keskmiselt saavad naised esimest korda vanaemaks 49-aastaselt, mehed vanaisaks 51-aastaselt. Sealjuures see vanus järk-järgult tõuseb: viimase viie aasta jooksul on see vanaemade puhul kasvanud kolme kuu ja vanaisade puhul nelja kuu võrra.
Keskmiselt on igal vanaisal või vanaemal kolm lapselast. Üks lapselaps on 24,5%-l vanavanematest, kaks lapselast 26,2%-l, kolm lapselast 17,5%-l. Kuid on ka tõelisi rekordimehi: seitsmel vanaisal ja kümnel vanaemal on üle 30 lapselapse.
Vanavanemad moodustavad 24,27% kogu Eesti elanikkonnast. Neist 63,7% on vanaemad.
Vanaema keskmine vanus on 70 aastat, vanaisa keskmine vanus 68 aastat.
Kõige rohkem vanavanemaid elab Harju maakonnas: 78 736 vanaema ja 43 934 vanaisa. Järgnevad Ida-Viru, Tartu ja Pärnu maakond. Hiiumaal elavatest naistest on 42,6% vanaemad, seal elavatest meestest aga 28% vanaisad. Eestis elab 130 alla 40-aastast vanaema ja 39 vanaisa. Sealjuures 157 vanaemat ja 17 vanaisa on jõudnud 100 aasta vanuseni või vanemaks. Kõige rohkem on vanavanemaid vanuses 65–69 aastat.
Tähtpäeva puhul jagasid tuntud inimesed „MK-Estoniaga“, milliseid pereväärtusi nad oma lähedastelt päranduseks said ja mida peavad kõige tähtsamaks suhetes lapselastega.
Natalja Malleus,
saatejuht, poliitik
Minu jaoks on kaks peamist vanaema – minu enda vanaema Manja ja minu ema – nelja lapselapse vanaema. Hoolitsus, soojus, rangus, tähelepanu lapse elu pisiasjadele – see on nende kohta. Minu lapsed (juba täiskasvanud mehed) ütlevad alati: „Vanaema on meie teine ema.“ Ja tsiteerivad peast „Ai-boliti“ ning „Röövel Mõhku“ (eesti k teada ka kui „Kärbes-Kärsutajat“ / „Muhu-Tsokotuhhat“), mida vanaema neile luges. Mulle tundub nüüd, juba elatud aastate kõrguselt, et vanaemadel on üks eriline omadus, millest vanematel puudu jääb – piiritu kannatlikkus. Nad suudavad jonnimised ära oodata, leida õiged sõnad lapse rahustamiseks ja lõppude lõpuks rahulikult vastu pidada selle perioodi, kui väike laps õpib ise riidesse panema.
Vanematel on alati kiire, neil pole aega, vanaemad aga saavad endale lubada ootamist, kiirustamata elamist, väikese inimese kuulamist ja kuulmist.
Ja kuidas veel meenuvad vanaema kulinaarsed meistriteosed: minu puhul – külm külakartul rohelise sibula ja hapukoorega (armastan siiani), minu lastel – hommikused pannkoogid ja õhtused pirukad. Vanaema hoolitsusest, vanaema toidust kujunebki meie tulevase täiskasvanuelu soojus; see on see väike õnn, mida me kanname endaga kaasas kogu elu. „Vanaemade institutsioon“ on ühiskonnale uskumatult tähtis, seda tuleb hinnata, hoida ja hellitada. Kahjuks on praegused eakad inimesed sunnitud mitte ainult üsna hilja pensionile minema ja kutsealastest kohustustest vabaks saama, vaid ka pärast seda töötamist jätkama. Aega lapselaste jaoks jääb vähemaks.
Larisša Savankova,
teatri- ja filminäitleja
Mina leian, et vanavanemad occupies väga tähtsat kohta iga lapse elus. Nad on juba rahuliku meelega, tasakaalukad, neil pole vaja kuhugi tormata, pole vaja midagi tõestada – nad lihtsalt armastavad, vaatamata millelegi. Neil pole neid probleeme, millest vahel räägivad täiskasvanud lapsed: töö, olmemured, elumured. Seda kõike tunnevad ka nende lapsed. Vanavanemad aga justkui blokeerivad mured. Nende jaoks on olemas vaid lapselapsed ning nad on valmis nendega rääkima, aitama, jalutama, süüa tegema, mängima, lugema, laulma, kuulama ja jutustama – 24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas. Mina jumaldan oma vanaema Marinat. See on minu ema ema ja ta kinkis mulle erakordse lapsepõlve. Armastas mind ja õpetas mulle iga päev midagi. Targas, haritud, delikaatne, hea, taktitundeline, andekas – ta oskas kõike! Ja õiglane. Ta andis mulle elu alused. Vanaema Marina on ainulaadne eeskuju taktitundest, aust ja üllameelsusest. Armastan ja meenutan… Vanaisa Jaša, tema mees, suri, kui olin kaheaastane. Kuid nagu ema rääkis, hellitas ta mind uimaseks: ei jätnud mind sekundikski üksi, suudles ja ostis kõiki võimalikke ja võimatuid kingitusi. Ja see oli ju NSVL. Vanaema Dašat nägin harvemini, kuid just tema õpetas mulle kartmatust. 70-aastaselt istus ta mootorratta selga ja sõitis üksinda kalale! Ta kasvatas üles neli last, aga tema mees, minu vanaisa, hukkus Suures Isamaasõjas kaks kuud enne minu isa sündi. Minu lapsepõlveelu oli kõige erakordsem!
Minu enda jaoks on vanaema olemine õnn!Ma pole kunagi arvanud, et lapselapsed on midagi nii erakordset.
Minu Kai Sebastian on imeline: hea, tundlik, huvitav, ainulaadne lapselaps. Ma ei lakka tema üle imestamast. Ta huvitus kosmosest – ja rääkis mulle kõik planeetidest ja universumist. Siis huvitus ta vulkaanidest – ja ma sain nende kohta teada kõik.
Nüüd on meil Formula 1. Kai räägib mulle kõigist sõitjatest, Grand Prix’dest, võistluste ajaloost. Ma tean kõiki rada, kõiki võitjaid, kõiki rehve – kollaseid, punaseid, musti –, mida boksipeatuse ajal vahetatakse, ja saan isegi aru, miks seda tehakse.
Aga sel aastal saavutas Kai ise kardispordi meistrivõistlustel oma kategoorias esikoha. Ta hakkas tegelema tennisega ja me elasime koos kaasa Jannik Sinnerile.
Kai tunneb kõiki tennisemängijaid, armastab väga Zverevi. Ma kasvan koos temaga, aga talle kingin kogu oma armastuse.
Ja mis peamine – ta saab aru, mis on hästi ja mis halvasti. Olulistes elusituatsioonides on ta aus ja hea.
Püüan õpetada talle vastastikust abi, austust, armastust, olemist korralik inimene.
Kuid kuidas saab seda õpetada? Ainult oma eeskujuga. Ühesõnaga, nii lapsed kui ka lapselapsed õpetavad samuti meid.
Lapselapsed on meie nooruse pikendus. Kõikidele vanaemadele ja vanaisadele – tervist ja jõudu!
Jana Toom,
Riigikogu liige
See on muidugi individuaalne, kuid minu jaoks olid vanaema ja vanaisa alati selline vanemate „uendatud versioon“ (upgrade) – suure armastuse, kannatlikkuse ja tarkuse tagavaraga.
Ma saan aru, vanemad töötasid, vanaema ja vanaisa olid aga pensionärid, lisaks elas meiega vanaisa lapsetu õde Berta, kes mind hingepõhjani armastas. Nii et minu jaoks on ema vanemate kodu puhas armastus selle puhtal kujul. Mulle kangastub siiani unenägudes vanaema korter kui kõige turvalisem varjupaik.
Mina olen vanaema – töötav, kusjuures kaugel, nii et anda lapselastele seda, mida omal ajal anti mulle, ma füüsiliselt ei saa. Meil on teised reeglid: vanaema ei osta mänguasju ja muud tühja-tähja, vanaema kingib elamusi ja laiendab silmaringi. Reisid, ekskursioonid, teatrid, vestlused kultuurist – nii et minu panus on pigem hariduslik.
Pärast lapselaste ilmumist muutus minu elu kahtlemata palju huvitavamaks ja aktiivsemaks. Tekkis uus dimensioon.
Olla vanaema või vanaisa – see on eelkõige vastutus. Ja muidugi tohutu armastus.
Püüan õpetada oma lapselastele sallivust. Aktsepteerimist, et kõik inimesed on erinevad, et võib jääda oma arvamusele ja säilitada seejuures head suhted.
Veel püüan õpetada enda ja üksteise eest seismist. Pealesurutavate aksioomide kahtluse alla seadmist – mulle tundub oluline, et väärtusi ei pandaks paika „zip-failidena“, see ei tööta. Inimene, isegi väike, suudab mõtestada, mis on hea ja mis on halb, tal on õigus kahelda ükskõik millise autoriteedi sõnades – enamgi veel, ma sageli provotseerin selliseid kahtlusi.
Tulemuseks on vahel huvitavad diskussioonid, kusjuures lõpus jõuame selleni, millest alustasime, kuid juba täiesti teadlikult, mitte seepärast, et „nii on ette nähtud“.
Veel loeme me väga intensiivselt, me ei jälgi lihtsalt süžeed – arutame toimuvat, kui on kultuurilisi viiteid, pöörame neile tähelepanu. Üldiselt teen ma lapselastega palju seda, milleks oma lastega tihti, kahjuks, aega ei jätkunud.
Andrus Ansip,
Eesti endine peaminister
Ma leian, et ühegi inimese elu ei ole nii laitmatu, et ta saaks teisi oma eeskujul õpetada. Minu elu kaheksakordse vanaisana ei olnud kindlasti selline. Me elasime erinevates linnades ja tervelt kümme aastat – isegi erinevates riikides, seetõttu polnud mul võimalust olla nii hea vanaisa, kui ma oleksin tahtnud olla. Praegu püüan kas või natuke teha tasa seda, mida ma kunagi ei saanud lapselaste heaks teha.
