Teismelise tüdrukuna 1980. aastate teises pooles Eestiski kontserte andnud vene pianist Polina Ossetinskaja otsib väliskirjastajat oma autobiograafiale „Hüvasti, kurbus“, milles ta kirjeldab taluvuspiiri ületanud ülikarmi klaveriõpet, pidevat esinemissurvet ja isa vägivaldseid kasvatusmeetodeid, teatab BNS.
Nüüdseks 50-aastane Ossetinskaja mõistis Venemaa sissetungi Ukrainasse hukka juba sõja alguses. Sõjavastase hoiaku tõttu ei saa ta enam Venemaal esineda, kuid elab endiselt kodumaal. Nüüd palub ta sotsiaalmeedias abi, et leida Euroopas, Aasias või Ameerika Ühendriikides kirjastus, kes oleks valmis tema raamatu tõlkima ja avaldama.
„Kui teate Euroopas, Aasias või Ameerika Ühendriikides kirjastust, mis võiks olla huvitatud minu raamatu tõlkimisest ja avaldamisest, kirjutage mulle palun privaatsõnum,“ kirjutas Ossetinskaja sotsiaalmeedias.
2007. aasta lõpus ilmunud raamat tõusis Venemaal kiiresti bestselleriks ning anti uuesti välja 2019. aastal. Ossetinskaja on öelnud, et kirjutas raamatu umbes nelja ja poole kuuga ning kasutas selleks ka oma päevikuid. Ta rõhutas, et ei püüdnud taastada sündmusi, mida ise enam ei mäletanud. Ühes intervjuus tunnistas pianist, et raamatu kirjutamine mõjus talle tervendavalt.
Polina Ossetinskaja nimi sai Nõukogude Liidus tuntuks juba lapsena, kui ta lõi laineid klaverivirtuoosina. Ta alustas klaverimängu viieaastaselt ning hakkas peagi esinema suurtel lavadel. Eestis andis ta kontserte nii Tallinna Estonia kontserdisaalis kui ka Tartu ülikooli aulas, samuti esines ta Tallinna hotellis Olümpia.
Ossetinskaja meenutas 2023. aastal Postimehele antud intervjuus seika, kuidas esines üheksa-aastaselt Tallinna raekojas ja hiljem Estonia kontserdisaalis. Nimelt tuli tal sellele juunikuisele päevale kavandatud kontserdil esineda vaid mõni tund pärast haiglast tilguti alt pääsemist. Käsi oli tilgutist tuim ja mängimine raske.
Raamatus kirjeldab Ossetinskaja, kuidas tema isa Oleg, kes oli stsenarist, kuid kunagi unistanud ise pianistiks saamisest, suunas tütre erakordselt intensiivse muusikaõppe ja kontsertide maailma. Isa töötas tütre klaveriõppeks välja meetodi, mida ta nimetas topeltstressiks. Tema veendumuse järgi pidi pinge sundima last oma võimeid maksimaalselt rakendama. Reaalsuses tähendas see paraku karmi kontrolli, ületreenimist ning alandavaid ja vägivaldseid kasvatusvõtteid.
Ühes meenutatud episoodis nõudis isa tütrelt Chopini etüüdi järjest kiiremat esitust. Kui Polina ütles, et tal käsi juba valutab, rebis isa ta kleidi lõhki, lõi teda mitu korda, lennutas peadpidi radiaatorisse ja sundis ilma riieteta tüdruku seejärel tagasi klaveri taha. Ossetinskaja kirjutab, et eks ta siis mängiski, klaviatuur verine. Ruumis viibis kokku viis meest, kellest keegi ei pidanud vajalikuks sekkuda.
Teises episoodis kirjeldas Ossetinskaja, kuidas isa lõi ta peaga vastu pinginurka, kui oli tüdruku esituse pärast taas ärritunud. Ossetinskaja kirjutab, et isa läks seejärel jalgpalli MM-i vaatama, samal ajal kui ta ise jäi kiirabi ootama.
Kui Ossetinskaja oli 12-aastane ja tema 13. sünnipäevani jäi vaid 11 päeva, otsustas ta isa juurest põgeneda. Tüdruk lahkus kodust 1. detsembril 1988, võttes kaasa oma koera, noodid ja muud isiklikud asjad. Põgenemine oli katse pääseda karmist kontrollist ja kurnavast klaveriõppest. Esimesed kümme päeva varjasid Ossetinskajat ema tuttavad. Seejärel leidis ta koos emaga varjupaiga preester Vladimiri juures Moskva lähistel, kus elasid umbes kuu aega. Ossetinskaja kirjeldab, et isa oli saatnud inimesed teda otsima ning jätkas ka ise ähvarduste ja telefonikõnedega pommitamist.
Pärast aastavahetust saadeti tüdruk Leningradi, kus ta pidi mõneks päevaks külla minema. Seal ilmus isa ootamatult ukse taha. Ossetinskaja kirjeldab, kuidas ta hirmust nurka tõmbus ja palus teistel end kaitsta. Kutsuti politsei ning tüdruk kirjutas avalduse, milles palus rakendada meetmeid enda turvalisuse tagamiseks.
Umbes pool tundi hiljem saabus ajakirjanik Aleksandr Nevzorov. Nii jõudis Ossetinskaja lugu telesaatesse „600 sekundit“. Ta palus intervjuus Leningradi elanikelt vabandust ärajäänud kontserdi pärast ning soovis, et teda käsitletaks isast eraldi. Saade tekitas üleliidulise skandaali, sest tavapäraselt rambivalguses särav imelaps rääkis ühtäkki oma elu varjuküljest.
Pärast saadet jätkus avalikkuse tähelepanu paraku veel teiselgi, palju valusamal moel: mõned inimesed süüdistasid teda isa reetmises ning sülitasid talle tänaval näkku.
Raamat ei kirjelda isa ja tütre suhet lihtsa loona, kus laps põgeneb ning hakkab seejärel isa vihkama. Ossetinskaja kirjutab ka nende ühistest suurepärastest hetkedest. Ta kirjutab, et isa armastas teda omal moel, kuid sellega segunesid nõudlikkus, julmus ja isa enda täitumata ambitsioonid.
Ta meenutab hetki, mil tundis isaga tõelist lähedust ja jagatud õnne, näiteks muusika õppimisel või koos reisides. Samas kirjutab ta, et isa kasvatus deformeeris temas nii mõndagi, kuigi õpetas teda ka ellu jääma ja muutis tugevamaks.
Ossetinskaja mõistis Venemaa sissetungi Ukrainasse avalikult hukka juba sõja alguses. Tema kontserte Venemaal on tühistatud ning ta on rääkinud, et sõjavastaste seisukohtade tõttu on tema esinemisvõimalused kodumaal sisuliselt ammendunud. Aastal 2023 tunnistas Ossetinskaja, et annab Moskvas erakontserte, sest suured kontserdisaalid on talle suletud. Ometi oli politsei tol aastal isegi ühe erakontserdi katkestanud, viidates pommiähvardusele. Kõigest hoolimata elab pianist endiselt Venemaal, kus on ka tema perekond.
Ossetinskaja venekeelse mälestusteraamatu „Прощай, грусть!“ saab originaalis alla laadida TheLibi veebilehelt thelib.ru/books/osetinskaya_polina/proschay_grust.html.
