Veel mõne aasta eest oli maoga kohtumine paljudele Eesti elanikele harv sündmus, millest hiljem tuttavatele räägiti. Kuid viimasel ajal ilmuvad nastikute ja rästikute fotod sotsiaalmeedias juba regulaarselt. Madusid märgatakse suvilaüksustel, eramute lähedal, kasvuhoonetes, garaažides, jalutusradadel, linnaparkides ja isegi suuremate linnade magalates. Kas kõik Eesti maod on ohtlikud ja mida ei tohiks roomajaga kohtudes unustada, uuris “MK-Estonia”.
Paljudel inimestel, kes avastavad mao oma läheduses, on esimeseks reaktsiooniks hirm. Keegi püüab kutsumata külalist minema ajada, keegi haarab labida ning keegi hakkab internetist otsima nõuandeid, kuidas roomajatest jäädavalt vabaneda.
Teised on aga vastupidi rõõmsad.
“Meil elab suvilas nastik juba mitte esimest aastat, selline pikk nagu voolik. Me ei ole selle vastu – hiiri pole, mutte pole,” räägib suvilanik Jõelähtmelt. “Kutsume teda Kapten Podkolodnõiks, teda on huvitav jälgida.”
Kuid kas roomajaid on tõesti rohkemaks jäänud? Miks nad inimestele nii lähedale satuvad? Ja mida teha, kui maja lähedale on elama asunud rästik?
Sotsiaalmeedia efekt
Spetsialistid ei ruttaks rääkima maoinvasioonist. Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Tanel Türna märgib: “Meie ametisse laekub madudega seoses vaid üksikuid teateid. Praegu ei saa väita, et asustatud piirkondades märgatud roomajate kohta käivate teadete arv oleks märgatavalt kasvanud. Pigem mängib rolli see, et inimesed on hakanud madusid sagedamini märkama, neid pildistama ja nõu saamiseks pöörduma.”
Sarnasel arvamusel on ka loomakaitsjad.
Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige Geit Karurahu märgib: “Tunde sagedasematest kohtumistest tekitavad pigem sotsiaalvõrgustikud, kus inimesed aktiivselt fotosid jagavad. Lisaks ehitatakse üha rohkem elamupiirkondi loodusaladele või nende vahetusse lähedusse. Samuti on maod aktiivsemad kevadel ja suve alguses ning liiguvad sel perioodil rohkem.”
Paljudel juhtudel tuleb välja, et mitte maod ei tulnud inimeste juurde, vaid inimesed omandasid järk-järgult alad, kus maod on alati elanud.
Missugused maod Eestis elavad?
“Meie riigi looduses elab kaks roomajate liiki: nastik ja rästik. Lisaks peetakse maoks sageli vaskussi, kuid tema ei ole madulane, vaid kuulub jalutute sisalike hulka,” selgitab Tanel Türna. “Nastiku tunneb tavaliselt ära heledate tähnide järgi kuklaosas. Rästikul on seljal tavaliselt tume siksakiline muster, kuid see ei ole alati hästi märgatav.”
Eesti Loodusmuuseumi bioloog Katerina Pesotski täpsustab: “Harilik nastik on kergesti äratuntav kahe kollase või kollaka poolkuukujulise tähni järgi pea külgedel. On veel üks erinevus: nastikul on ümarad pupillid, rästikul aga vertikaalsed. Tõsi küll, ootamatul kohtumisel maoga vaevalt keegi tema silmi uurima hakkab, seetõttu jäävad kõige usaldusväärsemaks tunnuseks just nastiku kollased tähnid.”
Miks siis maod kruntidele tulevad? Vastus on üsna lihtne: nad otsivad kohta, kus neil on mugav elada.
Tanel Türna selgitab, et reptiilid liiguvad sinna, kus on soe, rahulík ja turvaline. Aias võivad neid ligi meelitada kõrge rohi, okste või aiajäätmete hunnikud, kompost, kivihunnikud, vanad vundamendid, kasvuhooned või muud varjulised ja soojad kohad. Sellistes kohtades saavad maod varjuda, päikese käes soojeneda ja toitu leida.
Mitte vähem tähtis pole ka toidubaas.
“Krunt muutub roomajatele atraktiivseks ka siis, kui seal on toitu,” lisab Türna. “Kui aias on palju varjulisi, niiskeid nurki ning piisavalt saaki, võib madu seda kas külastada või sinna pikemaks ajaks jääda.”
Sageli võib kuulda, et kui krundile on elama asunud maod, tähendab see, et seal on siginud hiired või rotid. Spetsialistid ütlevad, et teatud seos on tõesti olemas: madude olemasolu sõltub sellest, kas piirkonnas on piisavalt toitu.
Rästik toitub peamiselt hiirtest, mõnikord ka sisalikest ja konnadest. Nastik toitub voostavalt konnadest ja teistest kahepaiksetest.
Kuid ühest kohtumisest kaugetele ulatuvaid järeldusi teha spetsialistid ei soovita.
“Ühe mao ilmumine ei tähenda automaatselt, et piirkonnas on ebatavaliselt palju närilisi või konni,” märgib Geit Karurahu. “Üks madu võib liikuda üsna suurel territooriumil ja roomata kellegi aeda täiesti juhuslikult.”
See kehtib ka linnade kohta. Tallinnas on palju suuri rohealasid – metsi, parke, rabasid ja rannikuniite, mis on omavahel ühendatud. Sellistes kohtades võivad elada nii rästikud kui ka nastikud, ilmudes aeg-ajalt välja ka elumajade lähedal.
Mida teha, kui reptiil asus elama maja lähedale?
Nähes madu oma eluaseme lähedal, tahavad paljud kohe teada – kas ta asus siia elama pikemaks ajaks või sattus siia juhuslikult?
Spetsialistide sõnul ei saa ühe kohtumise põhjal järeldusi teha.
Tanel Türna selgitab: “Kui madu nähti aias ühel korral, võis ta lihtsalt liikuda ühest kohast teise. Kui aga sama liiki madu ilmub samasse kohta korduvalt, eriti kevadel ja suvel, võib läheduses olla temale sobiv elupaik.”
Spetsialisti sõnul võib paikne rästik elada kogu oma elu suhteliselt väikesel territooriumil, liikudes umbes saja meetri raadiuses.
Kuidas teha krunt madudele vähem atraktiivseks?
Täielikult välistada maoga kohtumise tõenäosust ei ole võimalik, eriti kui maja asub metsa, raba või veekogu lähedal. Kuid ebasoovitavate külaliste ilmumise tõenäosust saab märgatavalt vähendada. Selleks soovitab Tanel Türna hoida muru lühikeseks niidetuna, prügi- ja okstehunnikud eemaldada ning komposti paigutada elumajast eemale.
Loomakaitse Liidus täiendatakse soovituste nimekirja: “Madude ilmumise tõenäosust aias aitab vähendada näriliste juurdepääsu piiramine (ärge jätke toitu õue), võimalike varjualuste sulgemine terrasside ja kuuride all, samuti juurdepääsu piiramine maja vundamendi alla.”
Muide, on inimesi, kes oleksid vastupidi rõõmsad nastikute oma krundile meelitamise üle, kuna peavad neid kohaliku ökosüsteemi kasulikuks osaks.
Sellisel juhul soovitavad spetsialistid luua loodusliku ja mugava elukeskkonna.
“Nastikuid võivad ligi meelitada looduslik tiik, aia niiskemad alad, kivi-, okste- ja lehehunnikud, mitmekesine taimestik ning pestitsiidide minimaalne kasutamine,” ütleb Geit Karurahu ja lisab, et isegi juhul, kui olete madude kohalolu üle oma maal rõõmus, ei tohiks neid püüda, kätte võtta ega toita.
Mida teha, kui näete madu?
Spetsialistide peamine nõuanne kõlab võimalikult lihtsalt: ärge sattuge paanikasse.
Tanel Türna ütleb: “Kõige mõistlikum on säilitada rahu ja anda maole võimalus ise minema minna. Enamikul juhtudel püüab ta inimesest eemale hoida.”
Ta lisab, et teda ei tohiks häirida, jälitada ega paljaste kätega võtta. Lapsed ja koduloomad tuleb maost eemal hoida ning kui ta on õues, maja lähedal või kasvuhoones, piisab enamasti lihtsalt sellest, kui jätta talle taandumistee.
“Sageli roomab ta ise minema, kui teda ei häirita,” märgib Tanel Türna. “Rästik ei ründa peaaegu kunagi esimesena. Ta hammustab tavaliselt ainult siis, kui temale peale astutakse või püüta kätte võtta. Seetõttu tõstab katse madu ise kinni püüda märgatavalt hammustuse riski.”
Lisaks on roomajate hävitamine Eestis seadusega keelatud.
“Madu ei tohi tappa. Samuti ei tohi talle kahju tekitada, tema pihta esemeid visata, teda labidaga lüüa ega muul viisil vigastada,” loetleb Türna. “Nii nastik kui ka rästik on Eesti looduse loomulik osa ja mängivad ökosüsteemis oma rolli.”
Loomakaitse Liidust tuletatakse meelde: “Eestis on kaitse all rästik, nastik ja mitmed teised roomajad, näiteks vaskuss. Looduskaitseseaduse kohaselt võib madude tahtlik tapmine või kahjustamine kaasa tuua väärteovastutuse ja olenevalt asjaoludest rahatrahvi.”
Kui ohtlik on rästiku hammustus?
Ainus mürgine madu Eestis on harilik rästik. Nagu märgib Terviseameti mürgistusteabe osakonna juhataja Mare Oder, toimuvad infoliini 16662 andmetel inimeste kontaktid madudega üsna sagedasti.
Seejuures tekitab kohtumine roomajaga inimeses peaaegu paratamatult tugevat stressi, sõltumata sellest, kas ta jõudis kollaseid tähne peas märgata ja kindlaks teha, kes tema ees on – nastik või rästik.
Hammustuse oht sõltub korraga mitmest tegurist: kannatanu kehakaalust ja tervislikust seisundist, samuti organismi sattunud mürgi hulgast. Oderi sõnul on umbes 10–30% hammustustest nn kuivad: rästik hammustab, kuid mürki ei eralda. “Tervele täiskasvanud inimesele ei kujuta hammustus reeglina ohtu elule, kuid võib põhjustada väga raske haigestumise, piinava valu, ulatusliku ja pikaajalise turse ning töövõime kaotuse mitmeks nädalaks. Surmajuhtumid tervete täiskasvanute seas on tänapäeva meditsiini tingimustes ülimalt haruldased,” selgitab spetsialist.
Märgatavalt kõrgem on risk lastele. Väikese kehakaalu tõttu on mürgi kogus kilogrammi kaalu kohta kordades suurem kui täiskasvanul.
Seetõttu võivad vererõhu langus, teadvusehäired ja muud süsteemsed sümptomid lapsel areneda kiiremini ja kulgeda raskemalt.
“Lapsele on hammustus väga ohtlik ja võib potentsiaalselt ohustada elu. Väikese kehakaalu tõttu on mürgi kontsentratsioon kilogrammi kaalu kohta lapsel mitu korda kõrgem kui täiskasvanul,” hoiatab Mare Oder.
Kõrgendatud riskirühma kuuluvad ka eakad inimesed, eriti need, kes põevad südame-veresoonkonna haigusi või neerutalitluse häireid. Mürgi põhjustatud vererõhukõikumised ja kudede kahjustused võivad viia raskete tüsistusteni, sealhulgas infarkti või neeru kahjustuseni.
Loomakaitse Liit tuletab meelde, et pärast rästiku hammustust on meditsiiniline hindamine vajalik ka tervele täiskasvanud inimesele. Tavaliselt tekivad pärast hammustust tugev valu, turse, punetus, nõrkus, iiveldus ja oksendamine. Harvemini tekivad raske mürgistus või äge allergiline reaktsioon. Laps tuleb võimalikult kiiresti toimetada erakorralise meditsiini osakonda ning hammustada saanud koera, kassi või muud kodulooma näidata loomaarstile.
Mida teha, kui hammustas nastik?
Nastiku hammustus ei ole seotud mürgi sissepääsuga, kuid ka seda ei saa pidada täiesti ohutuks.
Mare Oder pöörav tähelepanu eelkõige infektsiooniriskile. Nastik toitub konnadest, kaladest ja väikestest närilistest, seetõttu võivad tema suuõõnes olla bakterid, mis võivad haava sattudes põhjustada põletikku.
“Haava kaudu võivad inimese organismi sattuda patogeensed mikroorganismid, mis võivad põhjustada mäpast põletikku, flegmooni või veremürgitust,” selgitab spetsialist.
Lisaks tuleb pärast iga metslooma hammustust kontrollida, kas teetanusevaktsiin kehtib. Oderi sõnul soovitakse täiskasvanutele revaktsineerimist iga kümne aasta järel.
Millal tuleb kohe kutsuda kiirabi?
Pärast rästiku hammustust võib inimese seisund halveneda järk-järgult, seetõttu ei tohiks raskete sümptomite ilmumist ootama jääda. Kuid mõned tunnused viitavad eriti selgelt ohtlikule mürgistusele või anafülaktilisele reaktsioonile.
Kiirabi tuleb viivitamatult kutsuda, kui inimesel on raske hingata, tekib kõriturse või õhupuuduse tunne. Ohtlikeks tunnusteks on samuti järsk vererõhu langus, tugev pearinglus, minestuseelne seisund või teadvusekaotus.
Kiire abi kutsumise põhjuseks on ka nõgestõbi üle kogu keha, näo, huulte või silmalaugude turse, samuti hammustuskohast kiiresti leviv turse. Näiteks kui see tõuseb mõne minutiga käelabal õlani. Raskete süsteemsete avaldumiste hulka kuuluvad ka tugev iiveldus, korduv oksendamine ja kõhulahtisus.
Kuid nende tunnuste puudumine kohe pärast hammustust ei tähenda veel, et oht on möödas.
“Seisundi raskus ei avaldu alati esimestel minutitel pärast hammustust. Turse ja süsteemsed avaldumised – neerukahjustus, hüpotoonia, vere hüübimishäired – võivad süveneda esimese kahe tunni jooksul,” rõhutab Mare Oder.
Seetõttu on pärast rästiku hammustust meditsiiniline läbivaatus vajalik alati, isegi kui inimene tunneb end esialgu suhteliselt hästi.
Mida teha enne arstide saabumist?
Esmaabi peamine ülesanne on aeglustada mürgi levikut ja mitte lasta kannatanu seisundil halveneda. Kõigepealt tuleb inimene maha rahustada ja piirata tema liikumist. Paanika ja füüsiline aktiivsus kiirendavad südamefeid ning lihaste töö kiirendab mürgi liikumist lümfisüsteemis.
“Kannatanu peab istuma või lebama. Hammustatud kätt või jalga tuleb fikseerida – paigaldada laas või siduda keha külge – ning võimalusel hoida südame tasemest madalamal,” soovitab Oder.
Hammustatud jäsemelt tuleb kohe eemaldada kõik, mis võib turse tekkimisel pigistama hakata: sõrmused, käekellad, käevõrud ja kitsad riided. Haava võib pesta puhta veega ja katta kuiva puhta sidemega.
Kannatanule on lubatud anda mõõdukas koguses vedelikku. Tugeva turse korral jaotub vedelik organismis ümber, mistõttu tuleb selle defitsiiti täiendada. Samal ajal tuleb helistada Mürgistusteabe keskusesse numbril 16662 või Häirekeskusesse numbril 112 ja tegutseda saadud soovituste järgi.
Ei ravi, vaid vigastab!
Mõned harjumuspärased esmaabivõtted maohammustuse korral pole mitte ainult kasutuseta, vaid võivad tõsiselt kahjustada. Mürgistusteabe keskus ei soovita rangelt mürki haavast välja imeda. Seda sel viisil eemaldada ei saa, küll aga satuvad hammustuskohta täiendavad bakterid suuõõnest. Risk tekib ka abi osutavale inimesele endale: mürk võib imenduda limaskesta kaudu.
Mitte vähem ohtlikud pole žgutid ja tihedad sidemed.
“Mürgi hoidmine ühes piirkonnas võimendab järsult kudede kohalikku kahjustust ja võib viia jäseme amputeerimise vajaduseni. Pärast žguti eemaldamist satub mürk korraga vereringesse, mis võib põhjustada raske šoki,” hoiatab Mare Oder.
Vastupidiselt levinud ettekujutusele ei tohi hammustuskohale asetada ka jääd. Külm ahendab veresooni, mistõttu mürgi kontsentratsioon ühes piirkonnas suureneb ning kudede kohalik kahjustus ja kömbumine võivad võimenduda.
Samuti on keelatud haava lahti lõigata või kõrvetada: juba kudedesse sattunud mürgile see ei mõju, küll aga suurendab infektsiooniriski ja täiendavat kahjustust.
Kannatanule ei tohi anda alkoholi, kuna see laiendab veresooni, kiirendab mürgi imendumist ja segab arstidel patsiendi seisundi õiget hindamist.
Kui hakkas kergem
Pärast rästiku hammustust ei lõpe oht alati koos valu ja turse vähenemisega. Mare Oder pöörab tähelepanu mürgistuse teisele staadiumile: kui väljendunud turse hakkab taanduma, võib koormus neerudele järsult suureneda.
Eriti ohtlik on see periood lastele, eakatele ja krooniliste neeruhaigustega patsientidele. Mõnikord peavad nad jääma haiglasse jälgimisele.
“Kõik rästikuhammustuse all kannatanud, eriti lapsed, rasedad naised ja eakad inimesed, viibivad tavaliselt haiglas jälgimisel vähemalt 6–24 tundi vererõhu, verenäitajate, vereringe seisundi ja neerufunktsiooni kontrollimiseks,” selgitab spetsialist.
Vajadusel manustatakse haiglas seerumit ja uuendatakse teetanusevaktsiini. Isegi kui hammustatu seisund paranes, ei tohi meditsiinilisest jälgimisest loobuda.
Viis küsimust Päästeametile
1. Kui sageli laekub päästjatele pöördumisi seoses sellega, et madu sattus elumajja, kõrvalhoonesse või sõidukisse?
Meie andmetel registreeriti perioodil 1.01.2025 kuni 14.07.2026 kokku 91 sündmust, kuhu päästjaid kutsuti roomajate tõttu. Neist möödunud aastal oli 52 kutset ja käesoleval aastal seisuga 14. juuli – 39 kutset.
2. Millistel juhtudel on Päästeamet valmis sellistele kutsetele reageerima ja millistes olukordades soovitatakse inimestel probleem ise lahendada?
Päästjaid kutsutakse juhul, kui inimeste või loomade elule on oht.
3. Kas inimestel tasub madusid ise püüda või teisaldada, eriti kui tegemist võib olla rästikuga?
Kui jutt on ohtlikust loomast, siis soovitame kutsuda päästjad või helistada metsloomade kaitse ühingusse. Viimaste poole võib pöörduda ka siis, kui loom on kannatada saanud ja vajab abi. Samuti võib helistada riigi infonumbril 1247 ja küsida, kuidas oleks parem toimida.
4. Kui päästjad püüavad mao kinni, mis saab temast edasi? Kas loom lastakse vabadusse samas piirkonnas või viiakse teise kohta?
Päästjad teisaldavad mao leiukohast tavaliselt 100 meetri kaugusele roomajatele sobivasse elukeskkonda, näiteks võsastikku, metsaserva, kivisele või samblaga kaetud alale.
5. Mida teha inimesel, kes avastas mao majas, autos või muus suletud ruumis?
Kui on kahtlus, et madu on ohtlik, siis puutuda teda ei soovitata. Kõige parem on helistada riigi infonumbril 1247 ja uurida, mida saab teha. Kui operaator otsustab, et olukord on ohtlik, saab ta andmed edastada Häirekeskusele. Siis sõidavad appi päästjad.
Kasulik teada
Nagu räägib Eesti Loodusmuuseumi bioloog Katerina Pesotski, munevad nastikud munad juulis-augustis. Need on pehmed ja kaetud omamoodi pergamentse kestaga.
Rästik aga on elussünnitaja madu. Järglaste areng kestab umbes kolm kuud, misjärel tulevad ilmale väikesed maod pikkusega umbes 16 sentimeetrit.
Mürk on noortel rästikutel olemas juba sünnist alates, seetõttu on isegi väike madu võimeline tegema mürgise hammustuse. Kuid eritava mürgi kogus võib erineda ja sõltub mitmetest asjaoludest, sealhulgas roomaja suurusest.
Rästik kasutab mürki peamiselt jahipidamiseks, kuid võib seda rakendada ka enesekaitseks. Mürgi kogus hammustusel ei ole ühesugune: mõnikord eraldub seda üsna vähe, vahel võib doos olla märkimisväärsem.
Hammustuse riski vähendamiseks tuleb järgida lihtsaid ettevaatusabinõusid. Metsa minnes on parem panna jalga kummikud, mitte tossud või kerged jalanõud. Kasulik on võtta kaasa pikk kepp ning enne kõrgesse rohtu astumist või kännu peale istumist kontrollida kohta selle abil või koputada kergelt vastu pinda.
Kui madu võttis sisse ähvardava poosi, ei tohiks teha järske liigutusi ega püüda minema joosta. Paanikas võib tähelepanuta jääda teine madu läheduses. Parem on tähelepanelikult ringi vaadata ja aeglaselt taganeda.
