Sotsiaalkindlustusameti andmetel elas 30. juuni seisuga Eestis 98 435 puudega inimest. Nende arv on viimastel aastatel pidevalt vähenenud, kuid Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) peab selle statistilise languse põhjuseid tõsiseks murekohaks. Sellest teatab BNS.
Nendest 8459 inimesel (9%) oli sügav puue, 44 650 inimesel (45%) raske puue ning 45 326 inimesel (46%) keskmine puue. Kokku moodustasid puudega inimesed 7,2% Eesti elanikkonnast.
Vanuselises jaotuses oli puudega inimeste hulgas 8557 last (9%) vanuses 0–17 aastat, 34 835 tööealist inimest (35%) (vanuses 18–63 aastat) ja 55 043 inimest (56%) vanuses 64 aastat ja vanemad.
Töötukassa andmetel oli mai lõpu seisuga Eestis 91 128 vähenenud töövõimega inimest. Nendest 54 024 inimesel (59%) oli osaline töövõime ning 37 104 inimest (41%) tunnistati puuduva töövõimega inimesteks.
EPIKoja statistilise aruande kohaselt on puudega inimeste arv Eestis alates 2019. aastast pidevalt vähenenud. Kui toona oli neid üle 155 000 inimese (umbes 12% elanikkonnast), siis käesoleva aasta märtsis vaid 99 205 (7,3% elanikkonnast).
EPIKoda peab sellist puudega inimeste arvu vähenemist kriitiliseks ja seletamatuks, kuna samal ajal kasvab terviseprobleemidega inimeste hulk ja riigi elanikkond vananeb. Organisatsioon pöörav samuti tähelepanu puude raskusastme määramise põhimõtetele eri elanikkonnarühmade puhul ja otsuste põhjendamise vajadusele korduval hindamisel.
See viimane kontekst on minu arvates artikli jaoks oluline, sest muidu jääksid 98 435 ja 91 128 lihtsalt kaheks suureks numbriks. Niiviisi tekib statistikale ühiskondlik kontekst.
