Kameeliad, loorber, magnooliad, oleander, rododendronid ja mööbel Hollandist – kõike seda võib näha mitte botaanikaaias, vaid Vladimir ja Ljudmila Tjurini tavalises Narva suvilas.
Tekst ja fotod: Natalja Starostina
Kogu Tjurinite aiamaa oleks nagu maastikudisaini ajakirja lehekülgedelt maha astunud. Murud on korralikult niidetud, mitmetasandilised püsikute ja dekoratiivpõõsaste peenrad on koostatud nii, et õitsemine kestab kogu suve: ühed taimed lõpetavad õitsemise – teised puhkevad õide. Ning kunagi üritasid abikaasad siin kasvatada isegi araukaariat – ahvipuud. Mitte vähem ei üllata ka maja interjöör: peaaegu kogu mööbel on siin antiikne, puidust, Hollandist toodud.
Nagu abikaasad rääkisid, on neil suvila olnud juba üle neljakümne aasta ning see ei tekkinud sugugi sellepärast, et perel oleks olnud üleliigset raha. Vastupidi – sellest sai vajadus.
Raskused eluasemega ja korter Tereškova kirja peale
«1980. aastatel oli meil tuba Narva ühiselamus 26. Juuli tänaval. Suurt tuba hõivas napsutav vanamemm, aga mina koos mehe ja kahe väikese tütrega, kes olid kuulmispuudega, elasime väiksemas – kõigest 14 ruutmeetril,» räägib Ljudmila. «Meil polnud kuskil ringi keerata ja ühel hetkel otsustasime, et elamispinda on vaja laiendada. Võtsime raha laenu ja ostsime suvila. Talvel ei saanud siin elada: majas polnud alguses ei elektrit ega vett, lisaks vajas see tõsist remonti. Tulime siia ainult suveks ning tegime maja ja krundi järk-järgult korda.»
Vladimir, puidutöötlemise insener-tehnoloog, tegi praktiliselt kõik oma kätega. Ljudmila töötas sel ajal meistrina Kommunaalettevõtete Kombinaadis, mis tegeles linnatänavate koristamisega, aga Vladimir – Narva Raudbetoontehases. Noore spetsialistina oli ta korterijärjekorras, kuid kauaoodatud elamispinda ei õnnestunud perel kuidagi saada. Kaheksa aastat olid Tjurinid järjekorras esimesed, kuid korterid uutes majades läksid millegipärast teistele.
«Kui meit veel kord mööda mindi, mõtlesin: ei, nii see edasi kesta ei saa. Ja kirjutasin kirja Moskva Valentina Tereškovale. Tema aitas juba siis lastega peresid, ja ma rääkisin, et Narvas ei saa kahe väikese puudega lapsega pere juba kaheksandat aastat korterit,» meenutab Ljudmila.
Reaktsioon järgnes üllatavalt kiiresti – umbes kahe kuu pärast. Kirjas seisis, et Tjurinite perele tuleb eraldada kolmetoaline korter esimeses Narvas üleantavas majas.
Abikaasad olid nii üllatunud kui ka õnnelikud.
«Aga Vladimir kutsuti kohe parteikomiteesse ja tehase juhtkonna juurde, kus teda noomiti selle eest, et ta «häbistas» linna ja ettevõtet. Kuid korteri andsid siiski – Kangelaste prospektil,» naeratab Ljudmila.
Kuna mõlemad tütred olid kuulmispuudega – ei kuulnud üldse midagi, pühendas Ljudmila praktiliselt kogu oma aja nende kasvatamisele ja õpetamisele. Samuti tegeles ta linnas kõigi Narva ja lähilinnade vaegkuuljate laste hariduse korraldamisega. Kuulus linna sotsiaalkomisjoni koosseisu ning juhtis ka vaegkuuljate kooli.
Välismaale teenima
1990. aastate lõpus pakuti Vladimirile hästi makstud tööd ehitusel Hollandis ja ta sõitis raha teenima. Mõne aasta pärast liitus temaga ka Ljudmila. Juba täiskasvanud tütred jäid elama vanaemaga.
Hollandisse jäid abikaasad viieteistkümneks aastaks. Vladimir avas oma ehitusfirma, Ljudmila aga tegeles korterite koristamisega.
Narva tulid nad kaks korda aastas – jõuludeks ja suvel, et veeta aega perega ning järk-järgult sisustada korterit ja armastatud suvilat.
Vabal ajal vaatas Ljudmila huviga televisioonist tuntud Hollandi aedniku ja telesaatejuhi Rob Verlindeni saateid. Teda vaimustas, kuidas Hollandi elanikud kujundavad oma majade juures väikeseid krunte, muutes need hubasteks patio’deks.
Maa kõrge hinna tõttu on aiakrundid seal reeglina väikesed, seepärast kasvatatakse paljusid taimi pottides ja potiümbristes. Neid on lihtne ümber tõsta, luues uusi kompositsioone, ning külmade saabudes viia ruumi talvituma. Paljud ideed otsustas Ljudmila teostada ka oma Narva suvilas.
Tulbid ja ahvipuu
«Toorasin Hollandist väga palju erinevaid taimi, kuid kasvama ei läinud kaugelki mitte kõik. Siiski on meie kliima hoopis teine. Isegi talvitumine keldris, kus temperatuur ei lange alla pluss viie, ei päästnud alati. Ega kruntide vahel polnud sel ajal veel ka aedu. Juhtus nii, et tulles kevadel, olid sinu sorditulbid välja kaevatud otse koos kastidega, millega sibulaid kaitsti. Kuid ma ei pööranud sellele kunagi liigset tähelepanu. Sel ajal oli meil võimalus osta uusi taimi ja ma lihtsalt tõin neid uuesti,» meenutab Tjurina.
Kord tõi väimees Saksamaalt ebatavalise kingituse.
«Tuli ja ütleb: «Ämm, tõin sulle ilusa kuuse!»» naerab Ljudmila. «Alguses ma ei saanudgi aru, milleks mulle veel üks kuusk, krundil on neid niigi küllalt. Kuid kui nägin väikest araukaariat oma ebatavaliste kõverate ogaliste okste ja tüvega, meenus mulle kohe, et kohtasin selliseid puid sageli Hollandis.» Araukaaria, mis on rohkem tuntud kui ahvipuu, läks alguses kasvama, kuid pärast ühte külma talve hakkas kuivama – Eesti kliima osutus tema jaoks liiga karmiks.
Antiikmööbel taaskasutusest
Pärast remonti hakkasid Tjurinid maja sisustama puitmööbliga.
Armastus puidu vastu on Vladimiril lapsepõvest – selle süstis isa, Krasnojarskis, kust Vladimir pärit on, tuntud puidumeister.
Ljudmilat aga köitis alati kõik, mis on seotud ajalooga: vanad hooned, mööbel, nõud, maalid.
«Mulle meeldivad taaskasutuskauplused. Kui elasin Hollandis, käisin sageli sellistes poodides,» tunnistab ta. «Aja jooksul tekkisid lemmikkohad, kus mind juba tunti ja pandi spetsiaalselt kõrvale huvitavaid vanu asju, mööblit ja nõusid. A mõned mööbliesemed leidsime üldse prügimäelt. Näiteks punasest puidust laua suvilas. Volodja restaureeris selle täielikult ja tõi siis autoga Narva.»
Vanaaegne mööbel kaunistab mitte ainult suvilat, vaid ka abikaasade linnakorterit. Ka siin meenutab kõik väikest muuseumi: juugendstiilis painutatud jalgade ja pitsilise lõikega diivanid, kapid ja kirstud, sepistatud vihmavarjuhoidja ja ajalehenõu, nikerdustega puidust raamaturiiulid, lühtrid ja hõbenõud. «Tänapäeva hollandlased eelistavad interjööris minimalismi. Neile ei meeldi maja mööbli ja dekoraatsioonidega üle koormata, nad väärtustavad avarust ja funktsionaalsust. Kuid vanema põlvkonna esindajatel võib veel kohtata sellist juugendstiilis puitmööblit. Meile meeldis see alati, seepärast tahtsime palju koju tuua,» räägivad abikaasad.
Tagasitulek Narva. Eksootika ja pojengid
Narva tulid Tjurinid tagasi 2014. aastal. Otsustasid, et välismaal on elatud piisavalt. Selleks ajaks oli neil juba olemas nii korter kui ka armastatud suvila, kus saab kasvõi talvituda.
Eelmisel aastal ujutati Narva-alused aiad tugevate vihmasadude tõttu tugevalt üle. Siin-seal Tjurinite krundil seisis samuti vesi, maja kelder oli pahkluuni vee all.
Et kaitsta suvilat selliste juhtumite eest, tegi Vladimir hoovi mullavalli, tõstes pinnast võimaliku üleujutuse kohas.
Vett tuli eelmisel aastal keldrist välja kühveldada, seejärel põrandat kuivatada. Kuid tõsiasja tõttu, et kate võeti ära ja ei pandud tagasi, langes temperatuur talvel seal tavalisest madalamale ning mõned keldrisse talvituma saadetud taimed külmusid veidi. Sel aastal kameelia õide ei puhkenud.
Ljudmila ei kurvasta – tänapäeval saab eksootilisi taimi osta ka Eestist. Kui esimesed kameeliad tõi ta Hollandist, siis praegu müüakse neid Narva Lidlis.
Kuid see-eest pojengid, Ljudmila eriline uhkus, – rõõmustavad igal aastal. Krundil on neid üle viieteistkümne sordi.
«Ma jumaldan neid! Mul on nii tavalisi kui ka kalleid sordipojenge – Coral Sunset, «Sarah Bernhardt», «Bartzella»,» jagab Ljudmila.
Nüüd veedavad Vladimir ja Ljudmila, kes on juba pensionärid, suurema osa ajast suvilas. Siia ilmuvad endiselt uued taimed, aga vanaaegse mööbli kollektsioon täieneb juba Narva taaskasutuskauplustest.
