Poliitikud muudavad valimisseadusandlust harva lihtsalt sellepärast, et ärkasid ühel päeval tavapärasest lahkematena. Sellised reformid ilmuvad siis, kui keegi loodab saada neist täiesti konkreetset kasu. Juhtumisi just seepärast tekitab ettepanek lubada hääletada Euroopa Parlamendi valimistel juba alates 16. eluaastast minus hoopis teistsuguse küsimuse kui see, mida täna kõige sagedamini arutatakse, kirjutab ajakirjanik ja projekti „Reaalne Baltimaa“ autor Andrei Demenkov.
Mind ei huvita eriti, kas tänapäeva teismelised on valimistel osalemiseks piisavalt küpsed. Nende hulgas on kindlasti märkimisväärselt palju täiesti mõistlikke inimesi, kes orienteeruvad poliitikas paremini kui paljud täiskasvanud. Teised aga, vastupidi, elavad seni eranditult koolimurede, suhtlusvõrgustike ja arvutimängude maailmas. Nagu muide jagub ka 40-aastaseid, kes hääletavad eranditult emotsioonide ajel.
Vanus ise ei garanteeri midagi. Palju huvitavam on muu. Kes täpselt seda reformi tagant tõukab? Ja miks?
Eelnõu esitasid Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide saadikud. Täpselt need erakonnad, kes on juba pikka aega seisnud hääletusea langetamise eest.
Ametlik selgitus on ilus. Rahvastik vananeb, noored on poliitikas ebapiisavalt esindatud, erakonnad mõtlevad liiga palju pensionäridele ja liiga vähe noortele. Tähendab, noortele tuleb anda rohkem mõju.
Kõik see kõlab nõnda üllalt, et tahtmatult hakkad otsima vähem romantilisemat selgitust.
Kas tõesti võtsid kolm erakonda korraga südameasjaks eranditult hoolimise kuustoistaastaste poliitilisest kasvatamisest? Või siiski loodavad, et uued valijad hääletavad pigem nende, mitte konkurentide poolt? Teine selgitus näib palju usutavam.
Peamine eesmärk
Liberaalsed erakonnad on noori juba pikka aega pidanud oma loomulikuks sotsiaalseks baasiks. Neile tundub, et noored toetavad tugevamalt Euroopa integratsiooni, kliimaagendaid, liberaalseid väärtusi. Kui see on nii, miks mitte laiendada valijaskonda sellise rühma arvel, mis näib poliitiliselt sümpaatne?
Isegi mõned tuhanded lisahääled suudavad mõjutada mandaatide jaotust. Poliitikud lasevad harva selliseid võimalusi käest. Kuid veelgi huvitavam on küsimus, miks algab reform just Euroopa Parlamendi valimistest.
Esmapilgul on vastus ilmselge.
Riigikogu valimisteks tuleks muuta põhiseadust, see aga on pikk, keeruline ja nõuab märgatavalt laiemat konsensust.
Siin aga piisab tavalisest seadusest. Kuid mulle tundub, et asi pole ainult selles. Me oleme juba lubanud hääletada alates 16. eluaastast kohalikel valimistel.
Nüüd on kord jõudnud Euroopa Parlamendini. Mis jääb pärast seda? Peaaegu kindlasti kõlab mõne aasta pärast väga lihtne küsimus: kui 16-aastane saab juba valida kohalikku võimu ja Euroopa Parlamendi saadikuid, miks ei saa ta valida Riigikogu?
Väga mugav skeem. Mitte lõhkuda süsteemi ühe hoobiga, vaid muuta seda järk-järgult. Alguses kohalikud valimised. Siis – Euroopa omad. Seejärel jääb üle eemaldada viimane erand.
Ja iga järgmine samm ei näe enam välja revolutsioonina, vaid kõigest jätkuna sellele, millega ühiskond on vahepeal justkui ammu harjunud.
Just seepärast on praegune reform palju olulisem, kui esmapilgul tundub. Jutt ei käi enam niivõrd Euroopa Parlamendi valimistest, kuivõrd täisealisuse kui poliitilise vastutuse loomuliku piiri järkjärgulisest ümbervaatamisest. Kuid on üks probleem.
Poliitikud näivad lähtuvat sellest, et noortest saab automaatselt nende valijaskond. Kuid kust nad seda võtsid?
Kelle noored?
Viimased aastad näitavad, et noored eurooplased hääletavad üha sagedamini mitte traditsiooniliste liberaalsete erakondade, vaid parempoolsete populistide või üldse uute protestiliikumiste poolt.
Noored on täna oma vanematest radikaalsemad. Nad on üles kasvanud lõputute kriiside, kalli eluaseme, kõrge elukalliduse maailmas ega tunne erilist aukartust vanade poliitiliste brändide vastu. Pole välistatud, et reformi algatajad kasvatavad oma kätega täiendavaid valijaid mitte sugugi iseendale.
Kuid isegi see pole peamine probleem.
Reformi pooldajad kordavad pidevalt, et noored osalevad poliitikas vähe. Olgu. Kuid miks? Kas seepärast, et hääletada saab alles alates 18. eluaastast? Või seepärast, et poliitikud meenutavad noori inimesi eranditult valimiskampaania ajal?
Erakonnad lihtsalt ei pakugi noortele inimestele praktiliselt midagi. Eluase muutub üha vähem kättesaadavaks. Esimene töökoht on makstud halvemalt, kui tahaks. Maksud tõusevad. Demograafiline olukord halveneb. Kuid poliitikud, selle asemel et nende küsimustega tegeleda, valivad taas kõige lihtsama tee – muudavad valimisseadusandlust. Nii on odavam. Ja poliitiliselt kasulikum.
Kui erakonnad tõesti tahavad kaasata noori ühiskondlikku ellu, õppigu nad kõigepealt nendega rääkima mitte kuu aega enne valimisi, vaid pidevalt. Pakkugu nad lahendusi, mille nimel noored inimesed ise tahavad tulla valimisjaoskonda 18-aastaselt. Siis ei lähe äkki mingisuguseid reforme üldse tarvis.
Sest austus poliitika vastu ei alga uuest numbrist seaduses.See algab usaldusest.
Sellega aga on meie poliitilisel süsteemil täna – palju suuremad probleemid kui valijate vanusega.
