Hääled ja vibratsioon võivad tungida läbi seinte ning vahelagede ja segada elamist aastaid. Kuidas pidev müra tervist mõjutab, millised normid kehtivad elumajades ja kuhu pöörduda, kui häireallikas asub võõras korteris, selgitas „MK-Estonia“.
Meie ajalehe toimetusse pöördus „MK-Estonia“ alaline lugeja, kes elab väljaspool Tallinnat vanas ahjuküttega majas.
„Juba 12 aastat,“ kirjutab naine, „segab mind tugev müra, mis tuleb korrus lehevalt korterist. Olen veendunud, et naabritel on paigaldatud mingi soojuspump, kuigi nad eitavad seda.“
Argumentidena toob ta välja oma tähelepanekud: majas on ahjuküte, kuid puid naabrite kuuris tema sõnul juba ammu ei ole.
„Olen aastaid kannatanud alt tuleva müra tõttu. Sellest on mul tugev peavalu. Ja vahel on väga halb olla,“ kaebab naine.
Teda häirib ka võimalik elektromagnetiline mõju: ta jagab, et tal lähevad katki meditsiiniseadmed, millel on hoiatus – hoida eemal tugevast elektromagnetkiirgusest. Ta eeldab, et ka see võib olla seotud sama naabrite seadmega.
Müra võib tungida läbi seinte
Nagu selgub, on olukord, kus ühte ruumi paigaldatud tehniline seade segab inimesi teises ruumis, spetsialistidele hästi tuttav.
„Müra ja vibratsioon võivad levida ka läbi hoone konstruktsioonide. Eeskätt on selline probleem iseloomulik vanadele hoonetele ja madala ehituskvaliteediga hoonetelle,“ selgitab Terviseameti keskkonnatervise osakonna teenistuse juht Margus Korsjukov.
Ja kaebused tehniliste seadmete kohta pole sugugi üksikud. 2025. aasta andmetel moodustasid need umbes kolmandiku kõigist Terviseametile laekunud mürateemalistest pöördumistest.
Korsjukov märgib, et tehnika tekitab tõepoolest sageli probleeme just naaberruumides.
Eestis kehtivad konkreetsed nõuded sellistele füüsikalistele teguritele. Soojuspumpade ja muude tehniliste seadmete müra eluruumides reguleerib sotsiaalministri 12. novembri 2025. aasta määrus nr 61. See sätestab nõuded mürasurve, sealhulgas ultra- ja infrataguse ohutuse tagamiseks ning helirõhutaseme mõõtmise meetodid.
Vibratsiooni puhul kehtib 1. oktoobri 2025. aasta määrus nr 54, mis sätestab selle piirväärtused elamutes ja ühiskondlikes hoonetes ning hindamise korra.
Normatiivid on olemas ka elektromagnetväljade jaoks. Nende piirväärtused ja hindamise kord eluruumides on sätestatud sotsiaalministri 1. septembri 2025. aasta määrusega nr 45 „Mitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamise nõuded ja selle hindamise kord“.
Sellega seoses saab kindlaks teha, kas lubatud müra-, vibratsiooni- või elektromagnetvälja näitajad on ületatud, vastavate mõõtmiste abil.
Üks peamisi keskkonnaprobleeme
Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi keskkonnatervishoiu spetsialist Triin Veber märgib, et selline probleem on märksa laiem kui naabritevahelised konfliktid müriseva seadme tõttu.
„Pärast õhusaastet peetakse müra üheks olulisemaks keskkonnateguriks, mis tervist mõjutab,“ ütleb Veber.
Meie ümber tekib üha rohkem heliallikaid. Inimene, kes kolib maalt linna, puutub kokku autode, rongide, lehepuhurite müra, naabrite tegevuse ja paljude muude helidega. Ning see, kes on pikalt linnas elanud, võis märgata, kuidas viimaste kümnendite jooksul on liiklusintensiivsus kasvanud. Just autotransport on Euroopas, sealhulgas Eestis, suurim müraallikas.
Seetõttu võttis Euroopa Komisjon vastu direktiivi, mille kohaselt tuleb suurlinnades ja suurte maanteede ääres koostada mürakaarte. Neid luuakse ühtse metoodika alusel iga viie aasta tagant eraldi auto-, raudtee-, lennu- ja tööstusmüra kohta. Linna iga punkti jaoks modelleeritakse vastavat liiki müra aasta keskmine tase. Neid andmeid kasutavad teadlased mürakoormuse ja tervisnäitajate vaheliste seoste uurimiseks.
Kui palju müra langeb linnakodanike arvele?
Kaardid näitavad, että autoteede lähedal on müratase umbes 60–70 dB ja see väheneb järk-järgult sõiduteest eemaldudes. Kuna linna elumajad asuvad sageli teedele üsna lähedal, kogeb märkimisväärne osa elanikkonnast transpordimüra pidevat mõju.
2015. aasta kaardistamisaruande kohaselt elas üle 50 dB müratasemega tsoonis 84% tallinlastest ja 70% tartlastest. 2019. aasta hinnangu kohaselt olid vastavad näitajad 47% ja 37%. Kuid see ei tähenda sugugi, et nelja aastaga oleksid Eesti suurimad linnad muutunud palju vaiksemaks. Triin Veber hoiatab, et 2019. aasta hinnanguid tehti teise, täpsema metoodika järgi, mistõttu ei saa näitajaid otseselt võrrelda.
Raudtee- ja lennutransport puudutavad märgatavalt vähemat hulka inimesi: liiga kõrge raudteemüraga puutub kokku 1–3% Eesti elanikest, lennumüraga – alla 1%.
Need numbrid käivad transpordimüra kohta, mistõttu ei saa neid otse üle kanda soojuspumpadele ega muudele tehnilistele seadmetele. Kuid just transpordiuuringud võimaldavad teadlastel kõige üksikasjalikumalt hinnata müra aastatepikkuse mõju tagajärgi organismile.
WHO soovituste kohaselt ei tohiks autoliikluse aasta keskmine müratase elukohas ületada 53 dB: kõrgem tase kujutab endast juba ohtu tervisele. Soovitused valmistati ette pärast 2015. aastal avaldatud keskkonnamüra mõjude uuringute analüüsimist.
Kõige veenvamad tõendid saadi südame isheemiatõve kohta. Analüüs näitas, et automüra on üks selle kujunemise riskitegureid. Uuringud tõid välja ka seose insuldi, hüpertoonia, rasvumise, diabeedi, depressiooni ja ärevushäiretega. Kõrge mürataseme puhul täheldati rohkem enneaegseid sünnitusi ja madala sünnikaaluga laste sündi.
Eraldi ohtu kujutab endast valju müra pikaajaline mõju kuulmisele. WHO andmetel sõltub kuulmiskahjustuse risk üheaegselt nii helitugevusest kui ka mõju kestusest: mida valjem on heli, seda vähem aega saab seda ohutult taluda.
Pikaajaline valjude helide mõju võib põhjustada tinnitust – helinat või müra kõrvus, ajutist kuulmislangust ning regulaarse või eriti intensiivse mõju korral – sisekõrva tundlike rakkude pöördumatut kahjustust ja püsivat kuulmiskadu. WHO liigitab liigse müra tagajärgedeks ka une- ja tunnetusfunktsioonide häired.
Kasutades WHO järeldusi ja 2015. aasta mürakaardistamise andmeid, hindasid teadlased transpordimüra mõju Tallinna ja Tartu elanike tervisele.
„Tuli välja,“ kommenteerib Triin Veber, „et Tallinnas tekib igal aastal umbes 130 ja Tartus 25 uut südame isheemiatõve juhtumit, mida saaks vältida, kui autode müratase elukohas jääks alla 50 dB. See on umbes 6% kõigist südame isheemiatõve juhtudest mõlemas linnas.“
Südame isheemiatõbi võib põhjustada infarkti ja surma. Teadlaste arvutuste kohaselt toimuks alla 50 dB autoliikluse mürataseme korral Tallinnas igal aastal umbes 25 võrra vähem infarktisurmasid ja Tartus neli võrra vähem.
Automüra mõju tõestatust insuldi tekkeks hindas WHO keskmiseks. Kui arvestada ka seda, siis võib autoliikluse tõttu, mis ületab 50 dB, Tallinnas igal aastal lisanduda umbes 140 ja Tartus 25 insuldijuhtumit. Kokku teeb see umbes 270 südame-veresoonkonna haiguste juhtumit aastas Tallinnas ja 50 – Tartus.
Kuid ka see ei pruugi keskkonnatervishoiu spetsialisti sõnul olla kaugeltki kogu mürast tingitud koormus tervisele. Viimastel aastatel uurivad teadlased aktiivselt automüra seost diabeediga ja enamikus uuringutes leiab see kinnitust. Diabeedijuhtumeid toodud arvutustesse ei kaasatud.
Miks kannatab müra tõttu kogu organism?
Müra peamisteks mõjumehhanismideks peetakse stressi ja unehäireid. Selle mõjul eritab organism stressihormoone, sealhulgas adrenaliini ja kortisooli. See põhjustab muutusi veresoonte töös ja ainevahetuses. Kui inimene langeb sellise mõju alla pidevalt ja aastate jooksul, võib see kaasa aidata krooniliste haiguste kujunemisele.
Pritsem sõltub reaktsioon mitte ainult detsibellide hulgast, vaid ka heli iseloomust, ümbritsevast keskkonnast ja inimesest endast.
Veber toob ilmeka näite: kontserdikülastajale võib mõjuda umbes 100 dB müra ja ta ei pea seda sugugi häirivaks – ta ostis ise pileti, et muusikat kuulata. Kuid inimene, kes elab kontserdipaigast kilomeetri kaugusel ja üritab samal ajal lugeda või magama jääda, tajub hoopis vaiksemat heli ebasoovitava mürana.
„Kui inimene tajub seda häirivana, on tervisrisk kõrgem,“ selgitab Veber.
Kuid stressireaktsioon võib tekkida ka inimesele endale täiesti märkamatult – näiteks une ajal, kui ta ei ärkagi üles ega mäleta hommikul midagi.
See, et inimene mürast üles ei ärka, ei tähenda veel, et organism seda ei märka. Eksperimentide käigus mängiti noortele tervetele vabatahtlikele öise une ajal ette varem salvestatud autoliikluse müra ning mõõdeti tervisenäitajaid öö jooksul ja pärast ärkamist.
Selgus, et mürarikkas keskkonnas magades muutub sügava une faas keskmiselt lühemaks ning ärkamisele eelnevaid seisundeid tekib sagedamini. Hommikul pärast sellist ööd leiti verest rohkem stressihormoone ja glükoosi. Kiiresti reageerivad ka veresooned: need ahenevad ja muutuvad jäigemaks.
Sealjuures pole selleks sugugi vaja valju heli.
„Stressihormoonide eritumist une ajal täheldati juba müratasemel alates 33 dB – see on väga vaikne heli, mis on võrreldav külmkapi müraga,“ märgib Veber.
Kuid suur tähendus on heli iseloomul. Transpordimüra on katkendlik, mistõttu on see võimeline tekitama suuremat stressi kui pidevalt mürisev külmkapp. Möödasõitev veoauto võib ajendada stressihormoonide eritumist, kuigi magav inimene seda ei märka. Mida rohkem selliseid episoode öö jooksul ette tuleb, seda halvem on une kvaliteet ja seda suurem on krooniliste haiguste tekkimise tõenäosus.
Kuid meie lugeja puhul on probleem teine: eeldatav allikas ei asu tänaval, vaid maja sees. Kui müra või vibratsioon levivad läbi ehituskonstruktsioonide, tuleb eelkõige teha kindlaks allikas ja selgitada välja, kas normatiividest peetakse kinni.
Kes on müra suhtes eriti tundlikud?
Ühesugused helid mõjuvad inimestele erinevalt. Kõige tundlikemate rühmade hulka kuuluvad lapsed, eakad, krooniliste haigustega inimesed ja vahetustega töötajad. Viimastel on eriti raske: päeval on transpordimüra märgatavalt tugevam kui öösel, mistõttu neil, kes on sunnitud pärast öövahetust päeval magama, on raskem täisväärtuslikult puhata.
On olemas ka individuaalsed erinevused. Mõned inimesed omavad sünnipäraselt suuremat müratundlikkust. See häirib neid rohkem, kusjuures, nagu märgib Triin Veber, näitavad teadusuuringud, et müratundlikel inimestel on kõrgem risk selle mõjuga seotud haiguste tekkeks.
Seetõttu on olukord, kus üks inimene talub teatud heli raskelt ja teine seda peaaegu ei märka, täiesti võimalik. Kuid individuaalne tundlikkus ja kehtestatud normatiivide rikkumine on eri küsimused: lubatud taseme ületamise olemasolu tehakse kindlaks mõõtmiste abil.
Mida teha, kui naabrid müra tekitavad?
Terviseamet pakub välja selge tegevuste järjekorra. Esmalt tuleks üritada teha kindlaks häireallikas ja teavitada probleemist selle omanikku või kasutajat.
Järgmine samm on pöördumine kohaliku omavalitsuse poole, näiteks keskkonnaspetsialisti poole.
„Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kohaselt tuleb kohaliku elu küsimused, sealhulgas need, mis on seotud füüsikaliste riskiteguritega, lahendada kohalikul tasandil. Kohaliku omavalitsuse ametnik saab tutvuda olukorraga kohapeal, hinnata probleemi tõsidust ja leida sobivad viisid selle lahendamiseks,“ selgitab Korsjukov.
Kui probleemi sellel tasandil lahendada ei õnnestu, tuleb pöörduda Terviseameti poole. Amet teostab riiklikku ja haldusjärelevalvet nõuete täitmise üle seoses vibratsiooni, mitteioniseeriva kiirguse ja müraga ning on õigustatud kontrollima piirnormide järgimist elanike kaebuste laekumisel.
Terviseameti pädevusse kuulub riikliku järelevalve meetmete kohaldamine müra, vibratsiooni ja mitteioniseeriva kiirguse vähendamiseks, kui see on vajalik ja põhjendatud. Seejuures on ametil kaalutlusõigus, ta arvestab proportsionaalsuse põhimõtet ja tegutseb lähtudes otstarbekusest.
Järelevalvemenetluse käigus viib Terviseamet vajadusel läbi mõõtmisi.
Kuid seda oodata pole kohustuslik: elanik võib iseseisvalt tellida vastavad mõõtmised ja lisada saadud tulemused oma pöördumisele.
Siinkohal pöörav Korsjukov tähelepanu olulisele tingimusele: „On väga oluline, et mõõtmised oleksid läbi viidud vastavalt ülalmainitud määruste nõuetele – ainult siis saab nende tulemusi hiljem õiguslikel eesmärkidel kasutada.“
See puudutab nii müra ja vibratsiooni kui ka muid füüsikalisi tegureid, mille jaoks on olemas kehtestatud hindamismeetodid. Seetõttu, kui tulemusi on vaja ametlikuks menetluseks, on mõtet eelnevalt veenduda, et teostaja viib mõõtmised läbi vastavalt kehtivatele nõuetele.
Elektromagnetväljade puhul kehtivad eraldi piirnormid. Järelikult ei tõesta inimese kahtlus iseendast veel midagi: selleks, et teha kindlaks, kas ületamine on olemas, on samuti vajalikud vastavad mõõtmised.
Pange kirja, millal ja kuidas mürisetakse
Juba enne ametlikku pöördumist on kasulik koguda põhiteavet toimuva kohta. Tuleb võimalusel teha kindlaks oletatav allikas ja selle asukoht ning kirjelda müra iseloomu.
„Inimesel on soovitatav omada põhilisi lähteandmeid ja suuta vastata küsimustele: mis on tema arvates müraallikas ja milles täpselt seisneb probleem? Kas müra on pidev või tekib teatud ajal? Kas seda on kuulda ööpäevaringselt või ainult päeval või öösel? Kus asub müraallikas? See teave hõlbustab meile laekunud pöördumise läbivaatamist,“ ütleb Korsjukov.
Seejuures ei nõuta taotlejalt iseseisvat uurimise läbiviimist ja heli päritolu tõestamist.
„Kõik vajalikud asjaolud selgitab amet välja pöördumise läbivaatamise käigus,“ lisab Terviseameti esindaja.
Praktiliselt tähendab see seda, et inimesel, keda häirib perioodiline müra, on mõtet kirja panna selle ilmumise kuupäevad ja kellaajad ning kestus. Eriti kasulik on see siis, kui seade ei tööta pidevalt: spetsialistidel on lihtsam mõista, millal täpselt tuleks olukorda kontrollida.
Avalduses Terviseametile palutakse märkida kontaktandmed – aadress, telefon ja e-posti aadress, kirjeldada lühidalt probleemi ja eeldatavat häireallikat, teatada allika aadress ja asukoht.
Lisaks tuleks märkida selle töögraafik, kui see on teada, või aeg või periood, millal probleem tekib.
Avalduse saab saata e-posti aadressile info@terviseamet.ee
Lahendus on leitav
Nõnda võib meie lugeja lugu saada jätku eha ka pärast 12 aastat kestnud piinu. Ta ei pea ise tõestama, et naabrite korteris asub just soojuspump, ega tegema kindlaks, milline füüsikaline tegur halba enesetunnet põhjustab. Kuid kasulik on võimalikult täpselt fikseerida, kust, millal ja kui kaua müra tuleb, pöörduda naabrite ja kohaliku omavalitsuse poole ning kui probleemi lahendada ei õnnestu – Terviseameti poole.
Eriti oluline on eristada seda, mis on teada, ja oletusi. Tehnilised seadmed võivad tõepoolest tekitada naaberruumides müra ja vibratsiooni, kusjuures vanades hoonetes võivad need levida läbi konstruktsioonide. Sellised kaebused moodustavad märgatava osa Terviseametile tehtavatest pöördumistest.
Terviseamet soovitab samuti enne pöördumist tutvuda oma kodulehel eraldi teabega selle kohta, mida teha soojuspumbast tingitud mürahäirete korral.
Ametnikud lisavad: „Elektromagnetväljade jaoks on samuti olemas piirnormid ja hindamismeetodid.“
Mürauuringud näitavad, et probleemi ei tasu alahinnata. Organism on võimeline reageerima isegi suhteliselt vaiksetele helidele une ajal ning aastatepikkust mürataseme mõju seostatakse stressi ja unehäirete kaudu krooniliste haiguste suurenenud riskiga.
Seetõttu, kui kodus pole aastaid rahu, pole kannatamine ja lootmine, et kunagi õnnestub harjuda, lahendus.
