Möödunud nädalavahetusel esietendus Südalinna Teatri laval kunstilise juhi Dmitri Petrenko lavastatud „Isad ja pojad“. Tõeline draama leidis aga aset juba enne seda sündmust: teater teatas kaheksa näitleja ja seitsmeteistkümne administratiivtöötaja koondamisest. Nende seas on tuntud näitlejad Larissa Savankova, Aleksandr Ivaškevitš, Natalja Dõmtšenko, Natalia Murina ja Aleksandr Okunev. MK-Estonia uuris, milliseid plaane teevad püsiva töökoha kaotanud näitlejad, kuidas nad juhtunusse suhtuvad ning mida arvavad olukorrast teatri siseeluga hästi kursis olevad eksperdid.
Juba juunis kirjutasime sellest, et endine Vene Teater peab eelarvekärbete (400 tuhande euro võrra) tõttu rakendama ebapopulaarseid meetmeid – koosseisu vähendama.
Nüüd on otsus tehtud: teater on avalikustanud nende näitlejate nimed, kes uuest aastast kaotavad püsiva töökoha – Aleksandr Ivaškevitš, Larissa Savankova, Natalia Murina, Aleksandr Okunev ja Jekaterina Kordas. Ka Natalja Dõmtšenko teatas sotsiaalmeedias, et teater tegi talle ettepaneku töösuhte lõpetamiseks. Veel kaks näitlejat on eelistanud juhtunut mitte avalikustada. Kokku on koondatavaid kaheksa.
Lisaks näitetrupile kärbiti ka administratiivset poolt: koosseisust kaob 17 ametikohta.
Hooaja avamine lavastusega „Isad ja pojad“ kõlab sümboolselt. Viimase kahe aasta jooksul on Dmitri Petrenko juhtimisel „vana kooli kollektiiv“ järk-järgult viidud püsikohtadelt üle külalisnäitleja formaadile.
Liidia Golovataja, Jelena Jakovleva, Vladimir Antipp, Lilia Šinkarjova – nende näitlejate fotosid pole enam isegi teatri kodulehel.
Katkenud on ka pikaajaline traditsioon õnnitleda laval vanimate näitlejate hulka kuuluvaid juubilare.
Näitleja Liidia Golovataja sai koondamisteate oma teatriteenistuse 55. aastapäeval. Tähelepanuta on jäänud ka Jelena Jakovleva, Lilia Šinkarjova ja teiste ümmargused tähtpäevad.
Ka 30 aastat teatris töötanud Larissa Savankova ei väärinud eelmisel hooajal samuti teatri poolt ametlikke õnnitlusi.
Sel hooajal tähistab aga tööjuubelit koondatud Aleksandr Okunev – 35 aastat laval.
Mis siis sai otsustavaks kriteeriumiks näitlejate valikul, kellega lepingud lõpetati?
Aleksandr Ivaškevitši ja Larissa Savankova nime teab ilmselt iga teatrisõber – ja mitte ainult vene keelt kõnelev: nad on hästi tuntud ka eesti publiku seas.
Natalia Murina on teatris töötanud üle 25 aasta, kuid nagu ta meediale rääkis, palus ta ise end teistsugusele töösuhte vormile üle viia.
Natalja Dõmtšenkol on lisaks 20 teatriaastale ette näidata kolm Eesti Teatriliidu preemia nominatsiooni.
Küsimusele vastas kunstiline juht Dmitri Petrenko ühes intervjuus: „Tuntus ja äratuntavus ei saa olla peamised kriteeriumid.“ Teises intervjuus viis ta aga mõtte loogilise lõpuni: „Teatris keerulise iseloomuga inimene olemine on ebaprofessionaalsus.“
Nendele sõnadele reageeris Eesti Näitlejate Liit, kes astus kolleegide kaitseks välja, nimetades loomingulise juhi seisukohti „vägagi küsitavaks“.
Koondatud näitlejad jätkavad oma rollide mängimist teatri etendustes kuni selle aasta lõpuni, kuid mis saab edasi, on teadmata, sest mõningaid lavastusi mängitakse sel aastal viimast korda.
MK-Estonia palus näitlejatel ja teatri siseelu tundvatel inimestel jagada oma nägemust toimuvast.
Jaak Allik, teatrikriitik, lavastaja, endine kultuuriminister (1995–1999), endine SA Vene Teater nõukogu esimees
1. Kuidas te arvate, kas teatri direktor saab kunstilise juhi otsustele vastu seista?
Igal juhul kinnitab koondamise oma allkirjaga sihtasutuse juhatuse liige, ehk siis direktor. Kunstilisel juhil ei ole iseseisvat õigust kedagi vallandada. Kui teatri direktori ja kunstilise juhi vahel tekib põhimõtteline vastuolu, peab teatri nõukogu võtma seisukoha, kuid ka nõukogul pole õigust kedagi vallandada. Nõukogu võib juhatuse liikme ehk teatri direktori ametist tagasi kutsuda ilma põhjuseid selgitamata või soovitada direktoril kunstilise juhiga leping ennetähtaegselt lõpetada.
2. Arvestades, et koondamine ei puuduta ainult näitlejaid, vaid ka teisi töötajaid, kas võib öelda, et on võetud suund projektiteatrile?
Kuna nõukogu kinnitas teatri uue koosseisu suurusega 84 inimest, siis loomulikult mingit suunda projektiteatrile ei ole võetud. 2,3 miljoni euro suuruse riikliku rahastuse, kahe saali ja nii suure koosseisu juures ei ole sihtasutusel vähimatki alust oma tegevust projektiteatri vormis kujutada.
3. Mida saaks teater eelarvekärbete tingimustes teha?
Eelkõige tuleks muidugi mõelda oma tulude suurendamisele. See tähendab, et tuleks kriitiliselt üle vaadata uute lavastuste plaan ja nende teostamiseks kutsutud lavastajad. Oluliselt tuleks vähendada uute lavastuste, eriti suure saali puhul, niinimetatud kunstilist riskiastet. Tuleks ette valmistada suvelavastus, mis suudaks laia publikut ligi meelitada (ja mahutada).
Kahtlemata on 34 näitlejaga trupp teatri jaoks liiga suur, kuid mina oleksin seda vähendanud eelkõige nooremate ja vaatajale vähem tuntud näitlejate arvelt, kel on lihtsam leida lisatööd ja jätkata teatris poole kohaga.
Filipp Loss, Eesti Vene Teatri endine kunstiline juht (2017–2022), üks venekeelse teatri juhtidest Netanyas (Iisrael)
Mida teeksin mina teatrijuhtide asemel? Olles saanud 15% võrra kärbitud palgafondi, pöörduksin ma esmajoones tagasi oma pikaajalise dialoogi juurde Näitlejate Liiduga, et liberaliseerida nende rangeid näitlejate tasustamise reegleid. Eesmärk oleks saada nende heakskiit diferentseeritumale palgasüsteemile trupi sees, mis oleks seotud:
a) hõivatusega jooksvas repertuaaris,
b) kogemuse ja erialase kvalifikatsiooniga ning
c) nime populaarsuse ja mõjuga piletimüügile.
Kultuuriministeeriumi survet koos tungiva soovitusega truppi 30–40% võrra vähendada kogesin ka mina Vene Teatris töötades pidevalt. Finantsolukorra päästmiseks oli aga peamiseks vastumeetmeks esiteks töö müügimahtude suurendamise nimel, etenduste arvu kasvatamine, sealhulgas väljasõiduetendused, ning iga uue lavastuse kunstilise ja rahalise tasuvuse eelnev analüüs.
Kui paljud aastatel 2018–2022 lavastatud etendustest püsisid repertuaaris kolm-neli hooaega, tasudes end täielikult ära ja tuues ka kasumit?
Kolmas viis on lavastuskulude optimeerimine: karm kauplemine lavastaja ja kunstnikuga dekoratsioonide ja kostüümide kulude vähendamiseks ning odavamate materjalide ja valmistamistehnoloogiate otsimine.
Kas kõik eelkirjeldatu on kohaldatav ka tänasele olukorrale? Jah. Kas me kasutasime äärmusliku meetmena ka palgafondi optimeerimist? Jah, kuid esimesed kolm meetodit olid tõhusamad. Sest inimesed on teatri peamine kapital.
Ja viimaseks. Kas on mõistlik koondada teenekaid pensioniealisi näitlejaid kohe, kui truppi võetakse korraga 8–10 noort artisti? On olemas palju ausam ja inimlikum viis põlvkondade vahetuseks.
Pensioniealine näitleja viiakse üle poolele kohale (teise poole katab tema pension ning erijuhtudel, nagu näiteks Leonid Ševtsovi puhul, ka Näitlejate Liidu personaalne stipendium) ning vabanenud pool kohta antakse debütandile. Las ta kõigepealt näitab end paar-kolm hooaega repertuaaris, tõestab oma andeid ja hangib seni puudujääva sissetuleku erinevate ühekordsete projektidega tegeledes.
Just niimoodi, järk-järgult, tulid minu ajal teatrisse Karin Lamson, Saša Domovoi, Dan Jeršov… Oli ka neid, kes proovisid, kuid ei saanud hakkama. See on keeruline, individuaalne ja aeganõudev tee, kuid sel moel ei muutu uustulnukad kunagi võõraks neile, kes on teatris teeninud aastakümneid.
Jekaterina Kordas, Südalinna Teatri näitleja
Selle teatri „kaaperdamise“ valguses vajab kaastunnet pigem teater ise. Pole enam oluline, mis on selle uus nimi või kes sinna alles jäi – kahjuks ei ole teatrit enam võimalik päästa.
See muudeti isikupäratuks, kui selle nimi sunniviisiliselt ühe ametniku väljamõeldud ilmetu nime vastu vahetati, ning esitleti seda avalikkusele sellises kastmes, justkui oleks tegemist olnud kollektiivi otsusega.
Teatrilt võeti tema ajalugu, tõrjudes välja inimesed, kes seda ajalugu lõid ja seda teatrit ehitasid. Seda kuritegu õigustati loosungitega vajadusest luua „uus teater“. Siiski on kahtlane uskuda uue edu, mis on ehitatud vana värsketele kontidele – ja seda teevad ambitsioonikad, kuid mitte eriti andekad inimesed. Luban endale selliseid sõnu, arvestades seda, mida lubab endale öelda inimene Lätist – härra Petrenko.
Minu leping teatriga lõpeb 10. detsembril ja kuni selle päevani mängin oma rollid lõpuni repertuaari jäänud etendustes: „Pardijaht“, „Tavaline ime“ ja „Cabiria“. Sellega lõpeb minu jaoks 15-aastane koostöö Vene Teatriga.
Mis mind edasi ootab? Võimalik, et projektiteater ja ilmselt eneseotsingud mõnes uues ametis. Mida mu kolleegid on otsustanud, ma ei tea.
Arvan, et sellise sündmuse teadvustamiseks ja tulevikuplaanide tegemiseks vajavad inimesed aega. Kahjuks ei ole venekeelsel näitlejal Eestis teatritööga elatise teenimiseks kuigi palju võimalusi – tegelikult neid peaaegu polegi. Arvestades asjaolusid ootab meid kõiki lähitulevikus tõenäoliselt ees ameti vahetamine.
Larissa Savankova, Südalinna Teatri näitleja
Kui inimesele pannakse surmav diagnoos, on esimene tunne šokk. Alguses sa ei tea, mida teha: mõni nutab, teine vaikib. See on loomulik reaktsioon.
Nii oli ka koondamine paljudele meist šokk. Võisime seda küll aimata, kui repertuaarist võeti maha täissaalietendusi ja kui uutes osatäitmiste jaotuskavades meie nimesid enam polnud, kuid sellegipoolest ei ole keegi kunagi selleks valmis…
Uskuge, see on väga valus. Sest teater on kodu, see on terve elu.
Mis saab edasi? Kõigepealt peavad emotsioonid maha rahunema. Alles siis saab kainelt mõelda ja midagi ette võtta.
Tegelikult on see lugu veninud juba viisteist aastat. Iga uus kunstiline juht tuli oma uue teatrimudeliga – mõnikord oli see huvitav, teinekord aga midagi täiesti ennekuulmatut, ja vahel tundus meile, et hullemaks enam minna ei saa.
Nende aastate jooksul on teatrit raputanud nii vallandamised, lahkumised, haigused kui ka tragöödiad. Me elasime seda kõike sisemiselt läbi, ei kandnud “peretüli” majast välja. Aga see, mis toimub praegu, on ületanud kõike. Ükski eelnev juht ei ole endale midagi sellist lubanud.
Härra Petrenko tegusid ma kommenteerida ei soovi. Ta on ise oma arvukates intervjuudes piisavalt kõnekalt sõna võtnud. Vaatajad teevad oma järeldused ise.
Inimene, kes on teatris töötanud kõigest kaks aastat, otsustas koondada näitlejad, kes on teinud palju huvitavat, kohati lausa märkimisväärset, mis on läinud teatri ajalukku, ja oleksid võinud veel palju ära teha. Minu arvates sai ta sellise otsuse teha vaid väga tugeva toetusega ülalt. Iseseisvalt ei teeks ükski terve mõistusega juht sellist sammu.
Ja veel 17 inimese koondamine administratsioonist ja personalist! Koondati trupijuht – inimene, kes koordineerib kõiki etendusi suures ja väikeses saalis, koostab ajakavasid, korraldab väljasõiduetendusi ja teeb kiireid asendusi, kui mõni näitleja haigestub, ning tegeleb paljude muude asjadega. See on aga kogu teatritegevuse alus.
Koondati teatri peakunstnik, kes vastutab plakatite ja kavalehtede eest, koordineerib foto- ja videosalvestusi ning kogu lavastuse loomise visuaal-tehnilist protsessi. Koondati terve reklaamiosakond…
Sisuliselt on see tee projektiteatri suunas. Ühekordsed projektid, uued nimed. Mõnele see sobib. Kuid sellisel juhul tuleks ausalt öelda: „Me läheme üle projektiteatrile.“ Ei tohiks peituda sõnade taha ja otsida vabandusi.
Publik ootas teatri 75. aastapäeva puhul pidu, kuid juubel möödus märkamatult. Selle asemel oli laval naeltega installatsioon ja ringil installatsioon, mis meenutas väga „Püha õhtusöömaaega“. Ei tahaks küll analoogiat tuua, kuid fakt jääb faktiks.
Oma isiklikku hiljutist juubelit augustis on mul isegi ebamugav meenutada – seda lihtsalt ei toimunud ja teatris seda loomulikult ka ei plaanita… Koondamiskäskkirja üleandmisel ütles härra Petrenko mulle: „Teatri tulevikus me teid ei näe.“
Mis puudutab rolle, siis ametlikult töötan ma 10. detsembrini – etendustes „Figaro“, „Dubrovski“ ja „Minu veetlev leedi“. Teatrilt ei ole mulle ühtegi pakkumist tehtud. Kahju, et „Minu veetlev leedi“ repertuaarist maha võetakse, sest tegemist on ju täissaalietendusega, mida käisid vaatamas nii minu kui ka Aleksandr Ivaškevitši arvukad austajad! Ja Elina Nechayeva imeline hääl tõi teatrisse sadu tema fänne. Millised näitlejatööd seal olid!
Kallid vaatajad, suur tänu teile armastuse ja toetuse eest selles meie jaoks keerulises olukorras. Me armastame teid väga!
Härra Petrenko aga teab ilmselt hästi, millist teatrit ta ehitab. Soovitan minna vaatama tema lavastust „Isad ja pojad“ ning teha oma järeldused ja oma valik.
Natalja Dõmtšenko, Südalinna Teatri näitleja
Ma aimasin, et satun koondatavate nimekirja. Juba uusaasta eel kutsus juhtkond mind enda juurde. Vestlus osutus ootamatuks: mulle tehti ettepanek vabatahtlikult nõustuda koormuse vähendamisega 0,75-le. Küsisin, mis alusel? Kunstiline juht vastas, et mul on „väike töökoormus“. Kuid see väike koormus tekkis just pärast Dmitri Petrenko tulekut: kõik etendused, milles mul olid peaosad, võeti repertuaarist maha. Nende hulgas ka „August: Osage’i maakond“, mille eest olin nomineeritud teatriauhinnale.
Küsisin temalt, milliseid etendusi ta minuga üldse näinud on? Selgus, et ainult ühte – „Tarkpea“. Seega ei tunne ta mind isegi näitlejana. Tema enam kui kaheaastase juhtimisaja jooksul ei ole me tegelikult koos töötanud: esimesel aastal oli ta eemal, tegeledes oma asjadega Lätis.
Pärast vestlust kunstilise juhiga kutsus mind juba järgmisel päeval enda juurde teatri direktor ja püüdis mind uuesti veenda palgakärpega nõustuma. Küsisin: miks langes valik just minule? Kas mul pole vajalikke erialaseid oskusi? Olen lõpetanud muusikalise kursuse ja balletikooli, mul on teatriharidus ja kõik draamanäitleja oskused, selja taga 20 aastat tööd teatris, kolm teatriauhinna nominatsiooni Eestis – mis tähendab autoriteetset erialast tunnustust.
Selle peale vastas direktor, et „on näitlejannasid – üksikemasid, neil on keerulisem“. Küsisin: kas üksikema staatus annab õiguse lavale astuda? Vestlus lõppes sellega, et ütlesin uuesti „ei“.
Keeldusin ka koondamisdokumendile alla kirjutamast. Otsustasin, et ei kirjuta millelegi alla enne, kui olen juristiga konsulteerinud.
Ühes intervjuus märkis Petrenko, et üks kriteeriume, mille alusel näitlejaid koondamiseks valiti, oli professionaalsus. Teises intervjuus ütles ta, et „keeruline inimene olemine on ebaprofessionaalsus“. Tema loogikat järgides on koondatud näitlejad seega keerulised ja ebaprofessionaalsed. Mida aga professionaalsus tema jaoks tähendab? Sõprust juhtkonnaga? Arvan, et põhjus on pigem isiklikus vaenus.
Pean kunstilise juhi kommentaare solvavaks. Teatris on näitlejaid, kes on töötanud 50, 40, 30, 20 aastat. Need aastad pole niisama mööda läinud – see on terve elu. Kunstiline juht aga arvab, et asendamatuid ei ole. Seega ta alavääristab tööd ja kogemusi. Eriti arvestades, et paljud vaatajad tulevad teatrisse oma lemmiknäitlejate pärast, tänu kellele saalid endiselt täituvad.
Kas see on kokkusattumus või mitte, aga sel aastal on paljudel meie teatri näitlejatel juubelid: mina sain 45, Larissa Savankova 60, Saša Ivaškevitš 65. Tavaliselt tähistatakse neid tähtpäevi teatris, kuid seekord on vastupidi – koondamised.
Mis puudutab minu projekte, siis praegu jätkub Mihhail Durnenkovi „Sõda pole veel alanud“ etendamine PUNKTis, kus ma ka ise õpetan. Septembri lõpus esilinastub Riias filmifestivalil „Balti pärl“ film „Debatt“, kus mul on peaosa. Selles filmis mängisin koos suurepäraste näitlejatega – Maša Maškova, Filipp Avdeevi ja teistega. Südalinna Teatris jään selle aasta lõpuni mängima „Dubrovskis“, „Minu veetlevas leedis“ ja Elmo Nüganeni lavastuses „Jumalad“.
Anne-Lii Päiv, Südalinna Teatri juht
1. Kas direktor saab kunstilise juhi otsuse blokeerida, kui see kahjustab teatri alustalasid?
Igas teatris vastutab direktor haldusküsimuste ja finantside eest. Kunstiline juht vastutab teatri kunstilise poole, rollijaotuse ja trupi komplekteerimise eest.
Meie kunstiline juht on pälvinud nii Kultuuriministeeriumi kui ka nõukogu usalduse. Dmitri Petrenko valiti kunstilise juhi ametikohale konkursi alusel. Konkurss oli väga tihe ja kandidaate oli palju. Dmitri oli väga veenev ja komisjon valis just tema. Rõhutan veel kord, et Dmitri Petrenko ei valinud välja tollane teatri direktor Svetlana Jantšek, vaid komisjon, kuhu kuulusid nii Kultuuriministeeriumi kui ka teatritrupi esindajad.
Mis puudutab blokeerimist: kui mõne töötaja tegevus või otsused kahjustavad teatri mainet või majanduslikku olukorda, siis töösuhe temaga lõpetatakse. Direktorina olen ma tühistanud ja üle vaadanud mõningaid meie töötajate otsuseid, kuid me ei tee seda avalikult, vaid lahendame asjad oma kollektiivi sees avalikkust kaasamata.
Ärgem tee oletusi selle üle, millised etendused repertuaarist kaovad. Igal juhul ei tee seda otsust ainult kunstiline juht, vaid ka müügiosakond ja direktor.
2. Näitlejate ja lavastusmeeskonna (trupijuht, režissööride assistendid jne) koondamiste põhjal otsustades liigub teater projektipõhise mudeli suunas. Kas see on nii?
Ei, me ei liigu projektiteatri suunas. Me oleme Eesti riiklik repertuaariteater, mis mängib vene keeles, tunneb oma ajalugu ja austab oma traditsioone. Just sellise teatriks me ka jääme.
3. Milliseid eesmärke seab teatrile Kultuuriministeerium?
Meie kodulehel on olemas nii teatri põhikiri kui ka asutaja, st Kultuuriministeeriumi ootused. Teatri peamine eesmärk on tutvustada eesti kultuuri ja kohalike autorite loomingut inimestele, kelle emakeel on vene keel. Ministeeriumi ootuste kohaselt ei peaks seda tegema mitte ainult meie teater, vaid kõik Eesti riigiteatrid. Meie teeme seda aga vene keeles.
Samas on väga oluline mõista, et repertuaarist ei kao vene ja maailmaklassika. Mängime ka edaspidi nii Tšehhovit, Puškinit, Cervantes’t kui ka Shakespeare’i.
4. Kui teater ümber nimetati, ütlesite, et rebränding toimub suuremate kulutusteta. Nüüd aga taotleb teater Kultuuriministeeriumilt rebrändinguks 8000 eurot. Kas kollektiiviga ei või juhtuda sama: inimesed koondatakse, kuid mõne aja pärast hakkab teater uusi töötajaid palkama?
Rebrändinguga tegeleme tõepoolest ise. Oleme ise välja töötanud kirjastiili, loonud uue visuaalse identiteedi jne. Rebrändingu protsess ei ole veel lõppenud – see on pikk ja jätkuv lugu.
Näiteks peame välja vahetama kõik reklaammaterjalid – nii trükised kui ka digitaalsed –, mis tutvustavad vaatajatele repertuaari. Just seetõttu otsustasimegi taotleda ministeeriumilt mõningate kulude hüvitamist. See on normaalne ja nii teeks iga teater. Oleme ministeeriumi poole pöördunud, kuid vastust veel ei ole, kuigi uudis on juba kõikides portaalides. On arusaamatu, miks see nii on – tegemist on tavapärase tööprotsessiga. Miks ajakirjanikud teiste teatrite taotlustest ei kirjuta?
Mis puudutab uute inimeste palkamist, siis me ei saa koondada ametikohta ja kohe samale kohale uut inimest võtta. Kuid kahtlemata tuleb tulevikus teatrisse uusi inimesi. Kuidas ja millal see toimub, sõltub teatri rahalistest võimalustest.
