Asümmeetrilised kohustused, ebavõrdsed järeleandmised ja Pakistani relvastamine
I osa: Ebaõigluse arhitektuur — kuidas India hea tahe kodifitseeriti järeleandmisteks
1. Taust: jõesüsteemi jagamine
Indus jõesüsteem (the Indus River System) koosneb kuuest suurest jõest — Indus, Chenab, Jhelum, Ravi, Beas ja Sutlej — mis voolavad läbi nii India kui ka Pakistani territooriumi. Süsteem toetab joogivee, põllumajanduse ja elektritootmisega kogu Indus vesikonnas (India Basin), toetades sadu miljoneid inimesi mõlemal pool piiri.
Kui Briti India 1947. aastal jagati, Indus jõesüsteem ole ka jagatud kahe järglasriigi vahel. Geograafiline reaalsus oli karm: India kui ülemkalda riik hoidis enamiku jõgede lähtealasid, samal ajal kui Pakistani põllumajanduslik südamemaa — tugevalt niisutatud Punjabi tasandikud — sõltus kriitiliselt ida poolt tulevast veevoolust. India omalt poolt vajas juurdepääsu süsteemile oma arengueesmärkide saavutamiseks Punjabis ja Rajasthanis, püüdes samal ajal saavutada stabiilsust ja normaliserida suhteid oma uue läänenaabriga. Hoolimata omaenda kiireloomuliste siseriiklike vajaduste, sõlmis India 19. septembril 1960 Pakistaniga selle väga järeleandliku veejaotuspakti, mida vahendas Maailmapank (World Bank).
2. Läbirääkimised – India maksis ratsionaalsuse eest hinda
2.1 Pakistani viivitusstrateegia ja Maailmapanga 1954. aasta ettepanek
Läbirääkimiste kulgu kujundas algusest peale asümmeetria India mõistliku ja konstruktiivse lähenemise ning Pakistani maksimalistlike, kohati absurdsete nõudmiste vahel — asümmeetria, mis ankurdatud tulemused Pakistanile märksa soodsamaks, kui õiglus oleks nõudnud. Maailmapanga esimene sisuline ettepanek 5. veebruarist 1954 illustreerib seda selgelt: juba selles algetappis nõuti Indialt märkimisväärseid ühepoolseid järeleandmisi:
- Kõik India kavandatud arendused nii Indus kui ka Chenab ülemjooksul tuli tühistada ning sellest saadav kasu pidi minema Pakistanile.
- India pidi loobuma umbes 6 MAF-i vee kõrvalejuhtimisest Chenab jõest.
- Chenabi vett Meralas (praegu Pakistanis) ei tohtinud India kasutada.
- Kutchis ei tohtinud selle jõesüsteemi vett arendada.
Hoolimata neist märkimisväärsetest piirangutest nõustus India ettepanekuga peaaegu kohe heas usus, näidates üles siirast soovi kiire lahenduse saavutamiseks. Pakistan seevastu viivitas ametliku nõusoleku andmisega ligi viis aastat, kuni 22. detsembrini 1958. Selle India hea tahte žesti tulemusena kehtestati piirangud just Indiale, samal ajal kui Pakistan jätkas läänejõgedel uute kasutusvõimaluste arendamist ilma samaväärsete piiranguteta. Pakistan õppis sellest, et takistamine tasub end ära ja koostöö toob kaasa kulusid — ning on seda õppetundi järjekindlalt rakendanud sellest ajast peale.
3. Mida India kaotas: ohverduse ulatus
3.1 Veejaotus
Lepingu jaotusvalemi alusel kohaselt sai India ainukasutusõiguse kolmele idajõele — Sutlej, Beas ja Ravi — samal ajal kui Pakistan sai õigused kolme läänejõe — Indus, Chenab ja Jhelum. Indiale lubati oma territooriumil läänejõgede piiratud mittetarbitavat kasutusviise, peamiselt läbivoolupõhise hüdroenergia tootmiseks, tingimusel et järgitakse ulatuslikke projekteerimis- ja käitamispiiranguid.
Mahuliselt kannavad Indiale eraldatud idajõed ligikaudu 33 miljonit aakerjalga (MAF) vett aastas, samal ajal kui Pakistanile eraldatud läänejõed kannavad ligikaudu 135 MAF-i — andes Pakistanile umbes 80 protsenti kogu süsteemi veest. India sai 20 protsenti vastutasuks selle eest, et loobus kõigist nõuetest märksa suurema läänejõesüsteemi suhtes. Oluline on see, et India ei saanud lepinguga uut vett. India sai üksnes ametliku kinnituse vooluhulkadele, millele tal juba oli juurdepääs, vastutasuks loobumise eest kõigist nõuetest palju suurema läänejõesüsteemi suhtes. Indiale lubati oma territooriumil läänejõgede teatud mittetarbitavaid kasutusviise — peamiselt läbivoolupõhist hüdroenergia tootmist.
3.2 Rahaline järeleandmine: maksmine vee äraandmise eest
Võib-olla kõige silmatorkavam lepingu anomaalia on rahaline säte. India nõustus maksma Pakistanile ligikaudu 62 miljonit naela (praeguses väärtuses umbes 2,5 miljardit USA dollarit) kompensatsioonina vee-ehitusinfrastruktuuri ehitamise eest Pakistani okupeeritud Kashmiris. See makse kujutab endast ainulaadset pretsedenti, kus ülesvoolu riik, mis juba loovutas suurema osa süsteemi veest, maksis lisaks allavoolu riigile selle “privileegi” eest. Sisuliselt subsideeris India Pakistani nõustumist kokkuleppega, mis soosis Pakistani tugevalt veejaotuse põhiküsimuses.
4. Lepingu struktuurne ebaõiglus
4.1 Ühepoolsed asümmeetrilised piirangud Indiale
Leping seab India läänejõgede kasutamisele rea konkreetseid projekteerimis- ja käitamispiiranguid, millel Pakistanil puuduvad vastavad kohustused:
- India saab oma territooriumil arendada ainult piiratud niisutatavat haritavat põllumajandusala (Irrigated Cropped Area – ICA).
- India suhtes kehtivad ranged piirangud läänejõgedel asuvates veehoidlates hoitava vee mahule.
- India peab järgima läänejõgede hüdroenergiajaamade puhul spetsiifilisi projekteerimiskriteeriume, sealhulgas piiranguid paisumis- ja hoiustamisvõimsusele.
Need piirangud on ühesuunalised: need takistavad India seaduslikku ressursside arendamist omaenda territooriumil, samal ajal kui Pakistanile ei kehtestata samaväärseid läbipaistvus- ega piirangukohustusi. Tulemuseks on leping, mis käsitleb ülesvoolu riiki — Indiat — järelevalvet ja piiranguid vajava poolena, samas kui allavoolu asuv riik saab kasu garanteeritud vooluhulgast.
Dr. Pradeep Kumar Saxena,
former Indian Commissioner for Indus Waters
