Naabritevahelised sõjad on nähtavasti igavene probleem. Inimesed kaebavad perioodiliselt müra, häirivate lõhnade, lemmikloomade ja seina taga elavate naabrite kummalise käitumise üle. Kus jookseb piir olmekonflikti ja seaduserikkumise vahel – uuris MK-Estonia.
Kortermajas elamine tähendab paratamatult naabrust väga erinevate inimestega – igaühel on oma harjumused, iseloom ja arusaam mugavusest. päise päeva ajal täiesti tavaline asi, teistele aga põhjus kaebuse esitamiseks. Keegi suhtub rõdult tulevasse suitsulõhna rahulikult, teise viib see aga meeleheiteni. Ning peaaegu igaüks on vähemalt korra elus endalt küsinud: kustmaalt algab seaduserikkumine?
MK-Estonia lugejate küsimustele vastavad Facebook-i korteriühistute teemalise grupi asutaja Sergei Nikonov ja vandeadvokaat Oleg Matvejev.
„Olen juba kaks aastat üürinud korterit Lasnamäel. Seina taga – meil on ühine koridor – elab umbes 40-aastane naabrinaine ja temaga tekib regulaarselt probleeme. Ta elab üksinda. Perioodiliselt kostab tema korterist tugevat müra: midagi kukub põrandale, on kuulda lööke vastu seina ja valju karjumist. Vahel kestab müra kaua ja erinevatel kellaaegadel. Tema juures on korduvalt käinud nii politsei kui ka sotsiaaltöötajad ning kord viidi ta isegi paariks päevaks psühhiaatriaosakonda ravile. Kõige rohkem kannatab korrus allpool elav eakas naabrinaine: hea kuuldavuse tõttu ei saa ta oma korteris rahulikult viibida ja sageli peab ta terveks päevaks kuskile jalutama minema. Hiljuti kuulsin pealt ühistu esimehe vestlust elanikega: nad arutasid korteri „võõrandamise“ võimalust ja allkirjade kogumist. Mul hakkas temast inimlikult kahju – mõni aasta tagasi jäi ta täiesti üksinda: ühe aasta jooksul surid nii tema ema kui ka vanaema. Kas see on seaduslik, et esimees veenab naabreid tema väljatõstmiseks mingeid pabereid allkirjastama?“ Viktoria, 38
Sergei Nikonov: Korteri sundvõõrandamise alused võivad olla erinevad. Jutt võib käia näiteks korteriomaniku kohustuste täitmata jätmisest, pikaajalisest ja märkimisväärsest võlgnevusest ühistu ees või naabritele süstemaatiliselt tõsiste ebamugavuste põhjustamisest.
Oluline on aga mõista, et pelgalt naabrite allkirjade kogumisest ei piisa. Seda küsimust arutatakse korteriühistu üldkoosolekul. Otsus võetakse vastu häälteenamusega – “poolt” peab olema üle 50 protsendi omanikest.
Seejuures ei ole küsimus ainult inimeste arvus, vaid ka omandiosaluses. See tähendab, et otsust peavad toetama omanikud, kellele kuulub üle poole maja elamispinnast.
Ja veel üks oluline punkt: sellise otsuse võtavad vastu kõik korteriühistu liikmed. Ei saa olla nii, et korteri saatuse otsustavad vaid ühe trepikoja elanikud.
Kui otsus on vastu võetud, antakse inimesele teatud aeg korteri iseseisvaks müümiseks. Kui ta seda ei tee, võib korteriühistu juhatus või mõni omanikest pöörduda kohtusse. Alles siis hakkab kohus asjaolusid üksikasjalikult uurima ja langetab lõpliku otsuse.
Oleg Matvejev: Seda küsimust reguleerib Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 32. Nimetatud sätte kohaselt on korteriomanikel õigus langetada otsus korteri võõrandamise nõude esitamiseks, kui omanik rikub jämedalt oma kohustusi või häirib süstemaatiliselt teisi majaelanikke.
Praktikas aga ainult naabrite rahulolematusest ei piisa. Tuleb tõestada, et rikkumised on süstemaatilised.
Näiteks kui jutt on konfliktsest käitumisest, nõutakse tavaliselt, et rikkumised oleksid fikseeritud: eelkõige – et oleksid ametlikud tõendid politsei korduvate väljakutsete kohta, samuti korteriühistu kirjalikud otsused ja omaniku hoiatamine võimalike tagajärgede eest.
„Meie trepikojas toimub juba pikemat aega üks äärmiselt ebameeldiv lugu : üks naabrinaine kallab regulaarselt aknast välja oma tualetijäätmeid. Hais on tugev – eriti maja ümbruses ja trepikoja sissepääsu juures. Varem juhtus seda harvemini, kuid sel aastal on olukord halvenenud: jääb mulje, et ta kasutabki akent sõna otseses mõttes tualetina. Praegu on talv, lumi on maas ja kõik toimuv on hästi näha. Olen juba korduvalt pöördunud haldusfirma poole, naabriga võeti ühendust, talle on tehtud märkusi ning mind paluti teavitada, kui see taas kordub. Viimati soovitati mul lihtsalt patrull kutsuda, et talle trahv tehtaks. Samal ajal käib haldusfirma peale, et fassaad vajab ulatuslikku remonti koos akende ja rõdude vahetamisega. Maja on viiekorruseline, paljud elanikud on eakad inimesed, osa kortereid üüritakse välja. Ja idee võtta fassaadi renoveerimiseks kopsakas laen, kui tegelikkuses kallatakse sellele jätkuvalt „kollaseid jõgesid“, tekitab inimestes nõutust.“ Jevgenia, 62
Sergei Nikonov: See on üsna keeruline ja valus teema. Mõnel juhul võib selline käitumine olla tingitud terviseprobleemidest. Ja siin on korteriühistul üsnagi piiratud võimalused.
Väga tihti juhtub nii, et riiklikud struktuurid veeretavad osa oma ülesannetest tegelikult korteriühistute õlgadele. Kuid kui inimesel on tõsiseid käitumishäireid, peaksid sellega esmajoones tegelema sotsiaalteenistused: looma inimesega kontakti, selgitama olukorda ning vajadusel korraldama abi, näiteks meditsiinilise ekspertiisi või ravi.
Teisest küljest, kui inimese tegevus tekitab majale kahju – näiteks reostab hoone fassaadi, majaümbrust või haljasalasid – võib korteriühistu võtta vastu otsuse fassaadi pesemiseks ja esitada selle eest arve korteriomanikule.
See on omamoodi rahaline vastutus tekitatud kahju eest. Kuid igal sellisel juhul tuleb arvestada ka inimlikku faktorit. Sest kui inimene on tõesti haige, tuleb küsimust lahendada mitte ainult juriidiliselt, vaid ka sotsiaalselt.
Oleg Matvejev: Olukorras, kus naabri tegevus rikub avalikku korda – kui aknast visatakse välja jäätmeid või reostatakse muul viisil keskkonda – võivad elanikud pöörduda nii politsei kui ka kohaliku omavalitsuse poole.
Siinkohal rakenduvad Korrakaitseseaduse (KorS) sätted. Nii sätestab KorS § 55 üldise nõude käituda viisil, mis ei ohusta ega reosta keskkonda.
KorS § 57¹ ja § 57² reguleerivad riiklikku järelevalvet nende nõuete täitmise üle ning annavad politseile ja kohaliku omavalitsuse organitele õiguse sellistele rikkumistele reageerida.
Praktikas rakendatakse sellistes olukordades tavaliselt korraga mitut mehhanismi.
Sealjuures on oluline mõista, et võimaliku kohtuvaidluse jaoks on suur tähendus rikkumiste fikseerimisel. Eelkõige arvestatakse politsei väljakutsete sagedust, tunnistajate ütlusi ja muid tõendeid, näiteks – videosalvestusi.
„Seisame silmitsi tõsise probleemiga. Meie alumised naabrid kuulavad peaaegu iga päev väga valjult muusikat. Sealjuures ei ole küsimus lihtsalt valjus meloodias – neil on võimas tugeva bassiga muusikakeskus, mille tõttu meie korteris põrand lausa vibreerib. Normaalne puhkamine on võimatu. Meil mängib toas teler vaiksemalt kui naabrite muusika. Olukord kordub regulaarselt ja tekib tunne, nagu elaksid ööklubi kohal. Tulemuseks on see, et isegi päeval kodus rahulikult puhata on juba keeruline.“ Anna, 52
Sergei Nikonov: Kaebused müra üle on kortermajades üks levinumaid probleeme. Kuid tuleb mõista, et ei eksisteeri ainult öörahu, mil võib politsei kutsuda. Eluruumides on kehtestatud ka lubatud mürataseme piirnormid.
See tähendab, et müra võib esineda ka päeval, kuid kui see ületab lubatud norme, on tegemist juba probleemiga. Seejuures ei pruugi asi olla ainult helis endas, vaid ka vibratsioonis – kui näiteks tugevate basside tõttu hakkavad põrand või seinad vibreerima.
Kui on kahtlus, et müratase ületab norme, saab teostada mõõtmisi. Eestis tegutseb selleks Terviseameti juures spetsiaalne labor. Nad saavad paigaldada seadmed, mõõta mürataset, kontrollida vibratsiooni ja anda oma eksperthinnangu.
Sellist hinnangut saab hiljem kasutada isegi kohtus.
Oleg Matvejev: Müra küsimust reguleerib samuti korrakaitseseadus (KorS). Vastavalt KorS § 56 on keelatud tekitada teisi isikuid oluliselt häirivat müra. Seadus sätestab eraldi niinimetatud „öörahu aja“ – kella 22:00-st kuni 6:00-ni, puhkepäevale eelneval ööl aga kuni kella 7:00-ni hommikul. Sel ajal on politseil õigus reageerida valju müra puudutavatele kaebustele.
Kui aga jutt käib päevasest mürast, muutub olukord keerulisemaks. Seadus ei keela otseselt tavapärast olmelist aktiivsust päevasel ajal, mistõttu on rikkumist sageli raske tõestada. Sellistel puhkudel võib teatud rolli mängida maja sisekord, kui korteriühistu liikmed on üldkoosolekul vastavad reeglid vastu võtnud.
Sealjuures tuleb arvestada ka mõistliku kooseksisteerimise põhimõttega. Näiteks väikelapse nutt või tavapärased olmehelid kortermajas on vältimatud ja neid iseenesest ei peeta seaduserikkumiseks.
„Meie majas kolis hiljuti naaberkorterisse uus üürnik ning tema tulekuga algasid tõsised probleemid. Alguses suitsetas ta rõdul tavalisi sigarette – see oli küll ebameeldiv, aga talutav. Aja möödudes olukord aga halvenes: ta hakkas regulaarselt suitsetama kanepit – esialgu päeval, nüüdseks juba ka öösiti. Lõhn on nii tugev, et tungib meie korterisse isegi läbi suletud akende. Toas on pidevalt suitsuvine, mistõttu on öösiti võimatu normaalselt magada. Eriti teeb muret aga see, et seda kõike peab sisse hingama meie laps. Ka temal endal on laps – millist kahju saab tema, on isegi hirmus ette kujutada. Pidev tuulutamine ei aita, sest ebameeldiv lõhn on kiire naasma. Oleme püüdnud küsimust lahendada rahumeelselt: rääkisime elanikuga isiklikult, seejärel pöördusime maja korteriühistu esimehe poole. Ta võttis ühendust korteriomanikuga, kuid ka see ei andnud tulemust.“ Igor, 37
Sergei Nikonov: Siin on olukord üsna lihtne. Eestis on kanepi tarbimine keelatud. Seega, kui tekib kahtlus, et inimene tõepoolest tarvitab narkootilisi aineid, võib julgelt pöörduda politseisse.
Mõnikord püüavad inimesed alguses asja omavahel lahendada ja naabriga rääkida. Kuid kui see ei aita, on politsei kutsumine igati normaalne reaktsioon.
Oleg Matvejev: Praktikas on sääraseid fakte sageli keeruline tõestada, eriti kui jutt käib ainult lõhnast. Kuid asjaolude fikseerimine, näiteks – mitme majaelaniku/tunnistajate ütlused või muud tõendid, sealhulgas tõendid korduvatest politsei väljakutsetest – võib edasise menetluse seisukohalt siiski omada suurt tähtsust.
„Kirjutan oma eaka naabrinaise palvel. Tal on kaks väikest koerakest ja varem pole nende tõttu elanikega mingeid konflikte tekkinud. Hiljuti astus aga tema juurde võõras naine , kes hakkas valjuhäälselt pahandama, et trepikojas väidetavalt “haiseb koera järele”, ning ähvardas esitada kaebuse Põllumajandus- ja Toiduametile (PTA). Varsti leidiski naabrinaine oma ukselt ameti esindajate kirja. Selles seisis, et ametnikud olid eelmisel päeval kohal käinud ja kui neile järgmisel korral ust ei avata, võidakse see avada jõuga. Eakat naist hirmutas see väga – ta ei mõista, kas ta on kohustatud kontrollijaid oma korterisse lubama ja kas sellised ähvardused on üldse seaduslikud.“ Jana, 28
Sergei Nikonov: PTA inspektoritel on teatud volitused. Kui laekub kaebus, näiteks – loomade pidamistingimuste kohta, on inspektoril õigus nõuda, et talle antaks võimalus korterisse siseneda.
Aga see, kas inspektor võib ust lahti murda või lukku lõhkuda – see on juba märksa keerulisem juriidiline olukord. Seaduse seisukohalt võib ta nõuda ligipääsu, kuid selliste äärmuslike meetmete rakendamine on täiesti eraldiseisev protseduur.
Oleg Matvejev: PTA esindajatel on tõesti teatud järelevalvevolitused. Seda reguleerib Veterinaarseadus.
Täpsemalt sätestavad selle seaduse § 72 ja § 73, et ameti töötajad teostavad riiklikku veterinaarjärelevalvet. § 75 aga näeb ette sellise järelevalve meetmed ning lubab rakendada riikliku kontrolli meetmeid, mis võivad muu hulgas tugineda Korrakaitseseaduse sätetele.
See tähendab, et kui ameti inspektor nõuab kontrollimiseks sissepääsu, siis peab korteriomanik selle formaalselt ka tagama. Kui aga juurdepääsu ei võimaldata, võivad järgneda ettekirjutused või muud meetmed, sealhulgas on ametil õigus kaasata politsei.
Kui aga juurdepääsu ei võimaldata, võivad järgneda ettekirjutused või muud meetmed, sealhulgas on ametil õigus kaasata politsei. Kui on kahtlus loomade julmas kohtlemises, siis kaasatakse politsei, kuna loomade julm kohtlemine on Karistusseadustiku § 264 alusel kriminaalkorras karistatav.
„Meie majas elab naabrinaine, kes on veendunud, et ühes korteris tegutseb ebaseaduslik pesumaja. Talle viirastuvad pidevalt helid – kord talle tundub, justkui keegi puuriks, teinekord töötab kuskil lõputult pesumasin. Ta on kaevanud haldusfirmasse, tõstatanud seda teemat ühistu koosolekutel ja isegi kutsunud politsei selle naabri juurde, keda ta kahtlustas. Ja kuigi kontrollid pole midagi tuvastanud, käib ta jätkuvalt tema juures pretensioone esitamas. Kord tuli ta kaebusega ka minu ukse taha. Sel õhtul kuulsin ma tõesti naabrite juurest pesumasina sarnast heli, aga ainult ühe korra. Järgmisel päeval ilmus naabrinaine kohale juba koos politseiga – nähtavasti lootis ta mind tunnistajana esitleda. Rääkisin neile sama juttu, mille peale tema aga solvus ega tereta mind enam. Kusjuures varem on ta kaevanud ka minu peale – siis, kui mu beebi öösiti nuttis. Mida teha, kui naaber käib pidevalt kaebamas ja kahtlustamas ning see hakkab juba võtma pealetükkiva ahistamise mõõtmeid?“ Julia, 48
Sergei Nikonov: Kaebused müra üle on üks levinumaid teemasid. Siiski on oluline mõista, et iga olmeheli ei kujuta endast rikkumist.
Näiteks pesumasina, kodutehnika töö või lapse nutt on kortermaja elu täiesti normaalne osa. Isegi kohtupraktikas leidub lahendeid, kus on otse välja öeldud: lapsed on lapsed ja teatud müratase on paratamatu.
Mõnikord hakkavad inimesed kahtlustama mingeid tõsiseid rikkumisi, näiteks – tööstuslikku tegevust korteris. Kuid enamasti ei tulene sellised konfliktid mitte niivõrd tegelikest rikkumistest, kuivõrd naabritevahelistest isiklikest suhetest.
Oleg Matvejev: Naabrite poole pöördumine küsimuste või kaebustega ei ole iseenesest seaduserikkumine. Igal inimesel on õigus pöörduda naabri poole ja tekkinud probleemi arutada.
Kui aga selline käitumine muutub süstemaatiliseks ja võtab jälitamise vormi – pidevad pöördumised, sõnumid või tegevused, mis muudavad teise inimese elu väljakannatamatuks – siis teatud juhtudel võib seda käsitleda kui õigusvastast ahistavat käitumist ning see võib jõuda isegi ametliku menetluseni.
„Puutusin hiljuti kokku ootamatu ja, ausalt öeldes, üsna kõhedust tekitava probleemiga. Viimasel ajal hakkasin rõdul seina taga kuulma tugevat suminat. Alguses ei saanud ma aru, mis see on, aga heli järgi tundub, et sinna on tekkinud suur pesa – võimalik, et herilaste, vapsikute või mesilaste oma. Praegu veel täpselt ei tea, kes sinna elama on asunud. Sumin on väga vali – tekib tunne, et putukaid on tuhandeid. Öösiti nad lausa „trummeldavad“ vastu seina ja see hakkab juba tõsiselt hirmutama. Teatasin olukorrast korteriühistu esimehele, kuid seni pole probleem lahendust leidnud. Iseseisvalt sinna ronida on hirmus ja ohtlik.“ Raisa, 74
Sergei Nikonov: Kui putukate pesa asub hoone fassaadil, katusel või rõdu konstruktsioonides, kuulub see maja kaasomandi hulka. See tähendab, et vastutus probleemi lahendamise eest lasub korteriühistul.
Tavaliselt kutsutakse kohale spetsiaalsed teenistused, mis tegelevad herilaste, vapsikute või mesilaste pesade eemaldamisega.
Siinkohal on oluline arvestada veel ühe nüansiga: mõnel inimesel võib nende nõelamine esile kutsuda tugeva allergilise reaktsiooni. See võib aga olla äärmiselt ohtlik.
Oleg Matvejev: Kui räägime olukorrast, kus ohuallikas paikneb maja kaasomandisse kuuluval territooriumil või konstruktsioonides, võib korteriühistul teoreetiliselt tekkida tsiviilõiguslik vastutus.
Näiteks kui inimese tervisele on tekitatud kahju – oletame, et putuka nõelamise tagajärjel – ja see kahju on leidnud tõendamist meditsiiniliste dokumentidega, võib kaaluda kahju hüvitamise nõuet. Kuid sellised asjad nõuavad tõsist tõendusbaasi ning võivad kujuneda küllaltki pikaajaliseks ja kulukaks. Seetõttu tasub enne kohtusse pöördumist alati hinnata võimalike kulude ja saavutatava tulemuse suhet, kuna kohtuprotsess võib osutuda ebaproportsionaalselt kalliks.
„Pärast korteri ostmist sattusin ebameeldivasse olukorda ja püüan nüüd aru saada, millised on minu õigused. Üheksakorruselise maja esimesel korrusel asuva korteri ostsin novembri lõpus ning kolisin sisse detsembri alguses. Juba jaanuari lõpus aga selgus, et esimese ja teise korruse vahelisel kanalisatsioonitorul on mõra ning see vajab kiiremas korras väljavahetamist. Probleem on selles, et toru on täielikult sisse ehitatud, mistõttu tuleb ligipääsuks plaatide ja kipsplaadi kiht ära lõhkuda. Ühistu selgitas, et toru vahetamise eest vastutavad nemad, kuid seinte lammutamine ja hilisem taastamine on korteriomaniku kohustus. Kindlustusfirma keeldus samuti võimalikke kulusid katmast. Tulemuseks on see, et avastasin probleemi peaaegu kohe pärast ostu, ent avamise ja remonditööde eest pean nähtavasti maksma mina.“ Olga, 60
Sergei Nikonov: Siin sõltub palju sellest, kuidas see oli ette nähtud maja algses projektis.
Variante on kaks: torud võivad olla kas avatud või suletud.
Kui hoone projekti kohaselt peaksid torud olema avatud, kuid keegi omanikest on need hilisema remondi käigus kinni ehitanud, siis peab nende konstruktsioonide demonteerimise ja hilisema taastamise kinni maksma see korteriomanik, kes seda tegi.
Kui aga torud olid juba hoone projekti järgi suletud, võivad need tööd langeda korteriühistu vastutusalasse.
Mis puudutab pretensioone eelneva omaniku vastu, siis teoreetiliselt võib rääkida varjatud puudustest. Siiski on väga oluline arvestada tähtaegadega. Seadus näeb ette kindla aja, mille jooksul on võimalik selliseid pretensioone esitada.
Praktikas on aga paljusid taolisi vaidlusi lihtsam lahendada kokkuleppe teel, sest kohtuvaidlused lähevad mõnikord maksma rohkem kui remont ise.
