Pärast Teist maailmasõda oli meri Eesti ranniku lähedal sõna otseses mõttes täidetud raudsest «lõksudest». Miinitõrje kestis pikki aastaid ega ole tänaseni lõplikult lõppenud – osa selle ajastu surmavast pärandist on endiselt põhjas. Sellest, kuidas meremehed töötasid miiniväljadel ja riskisid iga päev oma eluga, rääkis «MK-Estoniale» Nikolai Grigorjevitš Kudinov, kes teenis sõjaväetraaleril üle seitsme aasta.
Balti mere geograafia – kitsad faarvaatrid, arvukad saared ja skäärid, samuti suhteliselt väikesed sügavused – sobis hästi miinisõja pidamiseks. Eesti vetes kasutati meremiine aktiivselt mõlema maailmasõja ajal.
Eesti Meremuuseumi andmetel veeti aastatel 1939–1945 Läänemerre ja Soome lahte üle 60 tuhande allvee-«mõrvari».
Meie vete miinisõjaga on seotud ka üks XX sajandi suurimaid meretragöödiaid. 1941. aasta augustis uppus vaid kahe päevaga Juminda poolsaare lähedasel miiniväljal umbes 40 laeva. Koos nendega hukkus eri hinnangutel kuni 15 tuhat inimest. Seda katastroofi peetakse endiselt üheks kohutavamaks meresõdade ajaloos.
Rahu saabudes jätkus Läänemere miinitõrje kuni möödunud sajandi 60. aastateni. Erikaitsega laevad – traalerid – jätkasid töö tegemist, mida ohu tasemelt võrdsustati lahingutegevusega. 1963. aasta lõpuks hävitati Soome lahes ja Eesti rannikuvetes umbes 12 tuhat meremiini.
Kuid see oli vaid osa põhja maetud relvadest. HELCOM-i – Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni – andmetel tehti Läänemeres alates 19. sajandi keskpaigast kuni Teise maailmasõja lõpuni paigaldatud umbes 180 tuhandest miinist hiljem kahjutuks 35 kuni 50 tuhat.
Eesti Merevägi viib tänaseni igal aastal läbi miinitõrjeoperatsioone: kahekümne aasta jooksul on riigi vetes leitud ja kõrvaldatud üle 1300 plahvatusohtliku eseme, neist 450 viimase viie aasta jooksul.
Aastakümned pärast sõda: mereväe tuukrigrupi miinitõrjeoperatsioon Soela väinas, 2024. aasta. Foto: Aleksander Espenberg, Eesti Kaitsevägi
Päästeameti demineerimiskeskuse pommitehnikutel on samuti tulnud tegemist teha laskemoonaga, mida kasutati merel ja mis hiljem kaldale uhuti, näiteks miinide ja torpeedodega.
Nagu Päästeametis märgitakse, ei muutu sellised leiud aja jooksul ohutumaks – pigem vastupidi. Siiski tuleb neid ette harva: viimase 34 aasta jooksul on registreeritud keskmiselt umbes kolm sellist juhtumit aastas.
Ohtlik vahtkond
Kogu Nikolai Grigorjevitš Kudinovi tööelu oli seotud merega, kuigi ta sündis Kasahstanis ja kasvas üles Ukrainas. Pärast kooli läks ta laevastikku ning sai juba seitsmeteistkümneaastaselt tööraamatu sissekandega: «Eriala – madrus».
Saatuse tahtel sattus ta Tallinnasse, õppis merekoolis ja lõpetas selle erialal «laevamehaanik-tehnik», misjärel jätkas õpinguid Leningradis ja Odessas.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist töötas Nikolai Grigorjevitš 30 aastat Eesti Merelaevanduses, sellest viimased kaks aastakümmet kaugsõidukapteni esimese abina.
Tee algus: Nikolai Kudinov oma karjääri koidikul laevastikus. Foto: erakogu.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist kolis Kudinov koos abikaasaga Ukrainasse. Zaporizhzhia oblastis ostsid nad väikese maja, panid püsti majapidamise – pidasid kodulinde ja kolme koera.
Nii nad oleksidki elanud, kui kaks aastat tagasi ei oleks asjaolud sundinud neid kolima laste juurde Eestisse. Lahkuti praktiliselt tühjade kätega: maja, asjad, majapidamine – kõik, mis oli soetatud, jäi Ukrainasse.
Nii sattus Nikolai Grigorjevitš aastate pärast taas Tallinnasse – linna, kus ta kunagi alustas oma meremehekarjääri. Ning koos tagasipöördumisega ärkasid ellu ka mälestused täiesti teise ajastu sündmustest – sõjajärgsest Baltikumist, kui akvatoorium oli veel miinidega üle külvatud ja iga merelesõit võis jääda viimaseks. Seitse ja pool aastat teenis Nikolai Kudinov miinitraaleril.
– Nikolai Grigorjevitš, milles seisnes teie meeskonna töö?
– Eesti valitsus pani meile ülesandeks – puhastada Soome laht ja Läänemeri miinidest. A pärast sõda oli neid seal nii palju – nagu supis klimpe! Seetõttu seisis 50-ndatel aastatel Miinisadamas terve traalerite divisjon.
Teise maailmasõja ajal pandi kolme tüüpi meremiine.
Esimene – kontaktmiin, sarvedega, mida me kõik oleme televisioonis näinud.
Teine – akustiline, mis lebavad põhjas ja «kuulavad». Niipea kui kruvide müra läheneb, tõuseb see pinnale ja rebivad laeva puruks.
Ja kolmas – elektromagnetiline, see reageerib laeva magnetfoonile.
Kontaktmiin plahvatab löögist kohe. Kuid ülejäänud kaks on kõige salakavalaimad. Nendesse pandi spetsiaalne mehhanism: sai seadistada, mitmenda laeva all miin peaks plahvatama – esimese, viienda, kümnenda, kas või viieteistkümnenda all. Läks üks laev, teine, kolmas… A siis see plahvatab. Ja magnetmiin töötas sarnasel põhimõttel. Selliste miinidega olid eriti tihedalt üle külvatud rajoonid Kroonlinna suunas.
Meil oli divisjonis 17 laeva. Alguses me traalisime kontaktmiine. Kaks laeva sõitsid teineteisest eemal ja vedasid enda vahel traali. Traal ise läks laevade taga umbes 400 meetri kaugusele. Kui seal plahvatas miin, tõusis selline veesammas, et laeva selle tagant näha ei olnud.
Selgitan lühidalt traali ehitust: üleval olid poid, mis seda hoidsid, edasi – trossid ja spetsiaalsed reguleerivad labad. Tänu neile sai traali lasta sügavamale või, vastupidi, vedada pinnale lähemale.
Kui traal haaraski miini, sattus selle miinirep (kett, mis ühendab miini ankrubaasi – toim.) trossile ja spetsiaalsed lõikurid lõikasid selle läbi. Pärast seda tõusis miin pinnale.
Edasi oli kolm varianti: kas see plahvatab ise, või me tulistasime seda – meil olid laevadel kahurid. Või siis lähenesime sellele, paigaldasime sellele plahvatuslaengu, süütasime nööri ja eemaldusime ohutusse kaugusesse.
Kuid juhtus ka nii, et lõikur ei lõiganud miinireppi läbi. Siis jätkas miin liikumist piki trossi, aga lõikuri taga oli plahvatuspadrun. Miin lendaski selle otsa, see plahvatas – siis rebenesid nii tross kui ka traal ja miin tõusis pinnale.
Kuid mõnda miini ei hävitatud kohapeal. Meil oli kaks spetsiaalset iseliikuvat praami – madalad, pikad. Need korjasid need kokku, tõstsid pardale ja viisid Paljassaare kaile.
Nikolai Kudinov. Foto: erakogu
Kiusu seaduse järgi
– Kuidas nägi välja teie päev merel?
– Niipea kui koidab – lahinguhäire, äratus ja väljasõit lahingupositsioonidele. Ööbima läksime miiniväljast eemale. Jõuame positsioonile, paigaldame traali – taas lahinguhäire.
Kogu meeskond oli määratud lahingupostidele. Vahet pole, kas oled mehaanik või keegi teine: pärast vahetust jooksed häire korral oma kohale ja täidad oma kohustusi.
Mäletan, istud teed jooma. Ja nagu kiusu seaduse järgi, teed vaid kaks lonksu – lahinguhäire. Kuni miiniga ühele poole saadi, tagasi tuldi – tee oli muidugi juba külm.
Jõime, puhkasime veidi. Keegi läheb vahetusse, keegi mõtleb kas või natuke tukkuda – ja siis jälle häire.
Ja nii kogu aeg, kuni õhtuni välja. Läks pimedaks – korjame traali kokku ja lähed seisukohta.
Mina juhtisin siis masinameeskonda. Ja näe, tuleme lahingupositsioonilt väsinud nagu koerad. Laev jääb ankrusse. A meie läheme masinaruumi ja vahetame õli.
See tähendab, et kindlasti tuleb teha järgmist – vana välja lasta, filtrid maha võtta, lahti võtta, pesta, uuesti kokku panna, uus õli sisse pumbata, mootor sellega läbi katsetada.
Kuni lõpetame, uneks aega peaaegu ei jäägi. Seetõttu magasingi mina mõnikord otse masinaruumis – sinelite ja vatikuubede peal, meeskonnaruumi enam ei läinudki.
Häire – hüppad kohe püsti! Kuni teised alles jooksevad oma postidele, oled sina juba kohal, raportid valmisolekust.
Umbes iga pooleteise kuu tagant pöördusime porti profülaktiliseks remondiks. Seisime tavaliselt nädala. Linna läksime muidugi samuti.
– Kas oli hirmus?
– Juhtus. Saate aru, laev sõidab piki miinivälja, hüdroakustika töötab. Kuid me ei saanud ju ohtlikke kohti vältida ja vigurdada nagu jalaväelane: me läksime spetsiaalselt sinna, kus olid miinid, et neid välja püüda.
Laeva ninas oli paigaldatud ЦОК – laevade kett-kaitsja. Kujutage ette: alla lähevad kaks sellist tala, aga nendest külgedele viiakse ujuvad tiivad. Kui miin liikus laeva poole, sattus see sellele kaitsjale, see viis selle kõrvale ja see läks mööda. See meid päästiski.
Ja veel selline moment: mina elasin esimeses meeskonnaruumis – näe minu koi, aga kõrval – luuk, milles on suurtükiväe keldri mürskudega. Me avasime seda, puhastasime, värvisime… Ja muidugi mõistsime, et kui kõrval plahvatab miin ja sellest veel detoneerub lahingumoon, siis meist lendavad vaid saapad (naerab).
Alguses oli hirm. A pärast kuidagi hirmutunne minult kadus.
Meil oli vanem, hüdroakustik. Me olime temaga sõbrad, ta oli suur humorist, mõtles kogu aeg midagi välja ja me pidevalt naersime. Ja kuidagi hirm tänu sellele möödus. Meil oli üldse mitu vanemat, kes üritasid kõike huumoriks pöörata, maandasid pinget.
A juhtus, et tulid noored poisid – ja neil hakkas halb. Ei pidanud vastu. Siis kirjutati nad laevalt maha.
«Mina teile näitan!»
– Kindlasti sattusite ka eriti ohtlikesse olukordadesse?
– Kord avastasime uppunud laeva miinidega. Traal jäi selle taha kinni. A ahtris seisis meil suur dünamomeeter, mis näitas traali pinget. Vaatame – pinge kasvab, laev hakkab nagu kohapeal kaapima.
Sõidame kõige väiksema käiguga edasi, trossid on pingul. Hakkame selgitama, milles asi. Ja korraga tõuseb pinnale suur sarvedega miin, selle tross libiseb piki meie oma ja läheneb otse ahtrile. Selleni jäi juba paari meetri jagu.
Kui veel natuke – sõna otseses mõttes sekund – oleks see plahvatanud. Ja kõik – meid ei oleks olnud.
Me seisame, suud hirmust pärani. Vanemabi käskis kiiresti tagasikäigu anda. Laev nõksatas – ja miin läks vee alla. Päästsime traali lahti, läksime eemale ja siis võtsime selle nii nagu kord ette näeb.
Juhtus, et miin tõusis pinnale otse laeva kõrval. Siis oli eriti hirmus noortel. Kui miin sattus neile kaitsja tiibadele, võis see ootamatult ilmuda sõna otseses mõttes paari meetri kaugusel pardast. Ja veel kiigub vees ähvardavalt – nagu ütleks: «Mina teile näitan!»
Muidugi oli hirmus. Kuid kui me läksime lahingupositsioonidele, anti meile sada grammi viina.
See võttis pinge pisut maha. Raske oli ja ohtlik.
Need, kes teenisid lõpuni, said lahingutegevuses osalejate tõendid.
– Kas traagilisi juhtumeid tuli ette?
– Meie laeval läks võib öelda õnnelikult. Kuid ühel traaleril toimus plahvatus otse masinaruumis, hukkusid meeskonnaliikmed. Oli ka teisi juhtumeid, kui miinid plahvatasid laevade kõrval.
Kuid sel ajal hoiti Nõukogude Liidus väga palju asju saladuses. Kui kellelgi oli fotoaparaat, tuli see enne mereleminekut staapi ära anda – ei lubatud kaasa võtta.
Ja kõigest, mis toimus traalimise ajal, keelati meil rääkida. Praegu räägin ma sellest seepärast, et möödunud on juba 40 aastat ja saladuse tempel on maha võetud.
«Tsiviilinimesed»
– Kas tavalised laevad võisid kogemata sattuda piirkonda, kus te traalisite? Näiteks kalurid?
– Ei. Meil sõitsid seal pidevalt laevad, mis jälgisid, et keegi sisse ei astuks. Ega inimesed ise ka sinna ei läinud – kõik teadsid, et ala on miinitud. Laevandusele oli tähistatud faarvaater, seisid ujuvad poid. Vaat seda faarvaatrit pidi laevad sõitsidki. Ja pärast me järk-järgult puhastasime ülejäänud rajoonid.
Kuigi kalurid mõnikord samuti püüdsid miine ja isegi tirisid neid pardale. Pärast tulid piirivalvurid ja haarasid kätega peas kinni: «Mis te teete? Üks viga – ja teid ei oleks!»
Noh, tsiviilinimesed… (naeratab).
– Kas mäletate, mitu miini teil õnnestus kahjutuks teha?
– Oi, ei, aga väga palju. Mina ju märkmeid ei teinud. Juhtus, et korjasime mitu miini päevas. A divisjonis on seitseteist laeva, vaat laske käia ja arvutage…
– Mis te arvate, kas Läänemeri saab kunagi täielikult plahvatusohtlikest esemetest puhtaks?
– Asi on selles, et põhja jäid uppunud laevad miinidega – nii Nõukogude kui Saksa omad. Ja kui algab torm, ei liigu vesi vaid pinnal – liikumine toimub ka all.
A kõik kinnitused ajapikku roostetavad. Neid loksutab, miski puruneb ja miin võib vabaneda ja pinnale tõusta.
Nii et need tõusevad veel kaua pinnale. See on minu arvamus.
Huvitav töö
– Kuidas kujunes teie elu pärast teenistust?
– Hiljem töötasin ma tsiviillaevadel. Üldse oli elu laevastikus väga huvitav.
Esiteks oli mul hiiglaslik sõidugeograafia: Baltikum, Skandinaavia, Euroopa. Sõitsime Leningradist Murmanskisse ja sealt – piki Põhja-mereteed Kaug-Itta. Veetsime veoseid kõige eraldatumatest kohtadest. Jõudsime nii kaugele, et Alaska oli juba näha.
Veeti kõike vajalikku, toiduaineid – isegi kartulit vaatides. A kord laaditi kuus ja pool tuhat tonni alkoholi: viina, konjakit, šampanjat.
– Kas tõite kohale terved?
– A see on – tootmissaladus (naerab).
– Kas meremeestel olid enne ohtlikke reise mingid omad märkide tähelepanekud, uskumused, erilised traditsioonid?
– Mina ütlen teile nii. Rahva seas ei räägita ju asjata, et meremehed on ebausklikud inimesed. See on esimene asi. Ja teine… Mäletan, kui palju meremehi ja kapteneid tuli teenistusele Kroonlinna kirikusse. Usk Jumalasse aitab.
67 aastat koos: Nikolai Grigorjevitš ja Ljudmila Nikolajevna tutvusid Tallinnas tantsuõhtul. Ljudmila Nikolajevna on erialalt raamatupidaja, töötas erinevates ettevõtetes. Foto: Julia Deuš
Muide
Kontaktmiini kogukaal XX sajandi esimesel poolel varieerus 500 kuni 1000 kg, korpuse läbimõõt oli 0,8–0,9 m, kõrgus koos ankrubaasiga – 0,9–1,9 m, aga plahvatuslaeng – 100–150 kg trotüüli.
Allikas: Meremuuseum
KOMMENTAAR
Katriin Puhm,
Eesti Mereväe teavitusovitser
Täpselt ei ole teada, kui palju Esimese ja Teise maailmasõja aegseid meremiine asub endiselt Eesti territoriaalvetes. Varasemate uuringute ja leitud leidude põhjal saab ligikaudselt hinnata, et säilinud on umbes 10 000–15 000 meremiini. Kuid see on vaid teoreetiline hinnang.
Põhjas 80 aastat ja rohkem puhanud meremiini ohtlikkuse astet ei saa hinnata pelgalt selle vanuse põhjal. Kuigi selle korpus võib aja jooksul korrodeeruda ja andurid lakata töötamast, ei tähenda see, et lõhkeaine on muutunud ohutuks. Lõhkeaine võib merepõhjas säilida pikka aega, seetõttu tuleb vanat miini ikka veel käsitleda potentsiaalselt ohtlikuna.
Mereväe tavapärane praktika kahtlase objekti leidmisel on järgmine: eelkõige tuleb see identifitseerida. Ehk siis kõigepealt tuleb teha kindlaks, kas tõesti on tegemist plahvatusohtliku esemega.
Seejärel – võimalikult täpselt määrata, mis tüüpi laskemoonaga on tegemist ja millistes tingimustes see asub. Eelkõige võetakse arvesse leiukoha sügavust, taristu, uppunud laevade jt lähedust. Nende andmete põhjal saab Merevägi määrata, kui ohtlik objekt on, samuti millal, kus ja millisel viisil tuleb see kahjutuks teha.
Paremalt teadaolevalt ei ole viimastel aastatel Eesti vetes olnud tõsiseid juhtumeid, kus vana meremiin oleks saanud õnnetuse põhjuseks või tekitanud otsest ohtu tsiviillaevale, kalurile või rannikul viibivatele inimestele.
Täielikult puhastada Läänemeri vanadest miinidest on praktikas ebareaalne. Merevägi koos liitlastega hävitab Eesti vetes igal aastal keskmiselt peaaegu 100 plahvatusohtlikku meedet ja praeguse tempo juures võib nende likvideerimine võtta veel 100–150 aastat.
Hinnanguliselt asub Läänemeres kokku umbes 180 000 meremiini, kusjuures paljud neist lebavad suurtes sügavustes või kohtades, kus nende kahjutukstegemine on raskendatud.
See on oluline!
Kui näete kahtlast objekti, siis esimene samm on teatada häirenumbril 112.
