Geneetiliselt muundatud organismide mainimisel manab kujutlusvõime ette midagi ulmefilmist: kuue tiivaga kana, kõrvitsasuurused tomatid… Kuid küsimus on täiesti reaalne: kas GMO-st saadud toit võib tervist kahjustada? Kui teaduslik progress puudutab otseselt meie elu, on murest raske käega vehkides mööda vaadata. Ja siin kiitis Euroopa Parlament lisaks heaks reeglite lihtsustamise osale taimedele, mis on aretatud uute genoomitehnoloogiate (NGT) abil. „MK-Estonia“ selgitas välja, mida on teada võimalikest riskidest ja kas ostja suudab pakendi järgi aru saada, et tema ees on teadlaste kätetöö.
Ulme ulmeks, kuid tehnoloogia ajalugu on täiesti maapealne. Geenitehnoloogia hakkas arenema möödunud sajandi 1970. aastatel, esimesed GM-tooted ilmusid müügile alles 1990. aastatel. Täna on see tavapärase selektsiooni kõrval üks viise taimede ja loomade uute omaduste saamiseks.
Organisme, mille geneetilist materjali on muudetud viisil, mida looduses ristamisel ja/või loomulikul rekombinatsioonil ei esine, nimetatakse „geneetiliselt muundatud organismideks“ (GMO).
Milleks üldse oli vaja geenimuudatusi?
Esimesed GM-kultuurid loodi eelkõige põllumajanduse vajadusteks. Sortide tavapärasele ristamisele kuluvad aastad, kuid vajalikku omadust ei õnnestu alati saada. Geenitehnoloogia võimaldab töötada üksikute geenidega: näiteks selleks, et anda taimele vastupidavus teatud kahjuri või haiguse suhtes.
Nii talusid mõned taimed tänu geenitehnoloogiatele paremini töötlemist herbitsiididega, teised olid kaitstud kahjurputukate eest. Põllumeeste jaoks tähendas see väiksemaid saagikaotusi ja putukakindlate kultuuride puhul vähem töötlemist insektitsiididega.
Geenitehnoloogiaga sidusid teadlased ka suuri lootusi – et uued kultuurid aitavad tagada toidu planeedi kasvavale elanikkonnale ja lahendavad sel viisil näljahäda probleemi (ÜRO hinnangul puutus 2024. aastal näljaga kokku umbes 673 miljonit inimest ehk 8,2% maailma elanikkonnast).
Tõsi, nagu selgus, ei taga tehnoloogia ise veel saaki: tulemus sõltub konkreetsest taimest ja selle kasvatamise tingimustest.
Hilisemalt pöördus teadlaste tähelepanu ka sellele, milliseid hüvesid saab lõpptarbija: kas on võimalik tõsta kultuuri toiteväärtust, muuta rasvade koostist või vähendada mittesoovitavat reaktsiooni põhjustavate ainete sisaldust? Seda suunda nimetatakse sageli GM-kultuuride teiseks põlvkonnaks.
Uued reeglid
Euroopa Liidus (EL) on alati suhtutud väga ettevaatlikult taimedesse, mis on loodud geenitöötlemise tehnoloogiate abil. Juba 1990. aastate alguses töötati EL-is välja reeglid, mis reguleerivad GMO-de kasutamist ning on suunatud inimese tervise ja keskkonna kaitsmisele potentsiaalsete riskide eest.
Selle aasta juunis kiitis Euroopa Parlament heaks uue määruse taimedele, mis on aretatud uute genoomitehnoloogiate (NGT) abil. Osa selliste kultuuride puhul muutub heakskiitmise protseduur lihtsamaks.
Uued reeglid ei sobinud kaugelgi kõigile EL-is. Vastu astusid keskkonnaorganisatsioonid ja osa põllumeeste ühendustest: nad pelgavad, et reeglite lihtsustamine suurendab suurte biotehnoloogiaettevõtete mõju.
Nagu kirjutab väljaanne Deutsche Welle, teatas pärast hääletust Euroopa Parlamendis aktivist ja organisatsiooni „Maa Sõbrad“ esindaja Mute Schimpf, et seadusandjad seadsid nende ettevõtete kasumi kõrgemale toitu tootvate inimeste õigustest.
Algselt tekkis eelarvamus GMO suhtes suuresti tänu transgeneesi tehnoloogiale, mille puhul saab taimele üle kanda teise liigi geeni. Mitte asjata ei kleebitud GM-toodetele omal ajal külge silti „Frankensteini toit“.
NGT olemus on teistsugune: võõrgeeni ei lisata, vaid muudetakse taime enda DNA lõike. Üks sellistest tööriistadest on CRISPR, mille väljatöötamise eest pälvisid 2020. aastal Nobeli keemiaauhinna kaks silmapaistvat naist – Prantsuse mikrobioloog Emmanuelle Charpentier ja Ameerika biokeemik Jennifer Doudna (ehkki meetod ise avastati juba 2012. aastal). Nende tehnoloogiat nimetati „molekulaarseteks käärideks“ – selle eest, et see aitab DNA-d kindlas kohas „lõigata“. CRISPR-i abil saab redigeerida genoomi ning muuta loomade, taimede ja mikroorganismide DNA-d.
Rääkides geenitehnoloogia rakendamisest meie riigis, märgib Maaelu Teadmuskeskuse taimebiotehnoloogia osakonna juhataja ja vanemteadur Kristiina Laanemets, että GMO-kultuuride selektsiooniga tegeleti voostavalt USA-s, ning Eestis geneetiliselt muundatud põllumajanduskultuure ei kasvatata. Ja need vähesed sordid, mis on EL-is lubatud, Eesti kliimasse ei sobi.
Euroopa Parlamendi heakskiidetud uute reeglite kohaselt jagatakse uute genoomitehnoloogiate abil saadud taimed kahte kategooriasse: NGT-1 ja NGT-2.
„NGT-1 on taimed, mida on laboratoorsete meetoditega muudetud selliselt, et need muudatused on lähedased looduslikele,“ selgitab Kristiina Laanemets. „Näiteks tehti neis deletsioon – eemaldati DNA lõik; või lisati nii väike DNA lõik, et selline muudatus võiks toimuda ka loodusliku mutatsiooni tagajärjel; või lisati sugulasliigi geen, näiteks rahvalikust kartulisordist uude kartulisorti. Varem liigitati GMO-ks ja praktikas keelati peaaegu kõik geneetiliselt muundatud põllumajanduskultuurid – sõltumata sellest, kas taime on viidud võõrgeene või eemaldatud valikuliselt üksik nukleotiid“ (nukleotiidid on mikroskoopilised ühendid, millest koosnevad DNA ja RNA ahelad – toim. märkus).
Kategooriasse NGT-2 kuuluvad taimed, mis on läbinud ulatuslikumaid muudatusi – ja need jäävad jätkuvalt GMO-dele kohaldatavate rangemate reeglite kontrolli alla.
Uus määrus jõustub 2028. aastal.
„Esimesena jõuavad lauale söödavad taimed, mida on muudetud uute genoomitehnoloogiate abil, kuid mida seni oleks klassifitseeritud GMO-ks,“ räägib Kristiina Laanemets. „See võib juhtuda pärast uute reeglite jõustumist ja sobiva sordi jaoks loa edukat saamist selle liigitamiseks NGT-1 kategooriasse.“
Tema sõnul on mitmete EL-i riikide laborites aretatud taimejooni, mis võiksid vastata nendele kriteeriumidele.
„Varem kehtinud piirangute tõttu paljundati neid voostavalt kasvuhoonetes, mistõttu on seemnepartiid väga väikesed. Lisaks ei ole need veel läbinud katseid ega ole registreeritud sortidena,“ selgitab spetsialist.
Ta märgib, et sordi valivad reeglina põllumajandustootjad lähtudes oma vajadustest. Näiteks pakuksid suurt huvi kultuurid, mis sõltuvad vähem taimekaitsemeetmetest. Tarbijate nõudlus mõjutab seda, kui palju aretatakse edaspidi sorte, mis parandavad taime enda omadusi, mille hulgas on kvaliteet ja säilivus.
Määrus näeb ette ka nõuded märgistamisele ja riskide hindamisele.
„Tahaksin rõhutada, et kategooria NGT-1 kinnitab: muudetud taim on lähedane looduslikule ja sama ohutu kui mis tahes muu sort,“ kinnitab Kristiina Laanemets. „Igas taimse toidu tükikeses on toimunud geneetilised muudatused – mutatsioonid, mis on vähemalt sama põhjalikud kui need, mida võiks leida NGT-1 taimedes.“
Selliste toodete märgistamine tooks tema hinnangul kaasa märkimisväärseid kulutusi ja lisatööd toidutootjatele.
Muuta ei tohi jätta
Uute genoomitehnoloogiate uurimise tulemusena jõuti Euroopa Toiduohutusametis (EFSA) järeldusele, et võrreldes traditsioonilise selektsiooniga ei ole suunatud mutageneesiga spetsiifiliselt seotud uusi ohte.
Lisaks järeldati EFSA-s, et ettenägematud tagajärjed genoomi muatatsioonil suunatud mutatsiooni abil on samatüübilised ja esinevad harvemini kui ettenägematud tagajärjed, mis tekivad traditsiooniliste selektsioonimeetodite puhul.
Kuid teadusringkondades ei kõla need järeldused kõigi jaoks veenvalt. Uute reeglite kriitikute üks argumente on see, et genoomne redigeerimine võib põhjustada DNA ettekavatsematuid muudatusi. Selle eest hoiatab muuhulgas tuntud molekulaargeneetik, Londoni King’s College’i professor Michael Antoniou – tema leiab, et CRISPR-tehnoloogiaga seotud riske pole veel piisavalt uuritud.
Kui põhjendatud on sellised kartused?
Mikrobioloogi ja biotehnoloogi Konstantin Dolski sõnul kasutati taimede selektsioonis aastakümneid palju vaieldavamaid meetodeid, hoolimata kõigist geenimuudatusi puudutavatest määrustest.
„Koos GMO-määrusega ilmus EL-i seadusandlusse auk, mida suured korporatsioonid kasutavad tänapäevani. Nimelt – juhuslik mutagenees on lubatud,“ räägib Dolski. „Mida need ettevõtted tegid? Näiteks kiiritasid seemneid radiatsiooniga, oodates täiesti juhuslikke mutatsioone. Pärast külvati need seemned maha ja vaadati, millised neist paremini kasvavad. Ja miks on see ohutum kui see, mis praegu lubati?“
See nüanss on märgitud ka Euroopa Komisjoni veebilehel vastavates dokumentides: „Organismid, mis on saadud klassikalise mutageneesi teel kiiritamise või keemiliste mutageenide abil, on GMO-d, kuid vabastatakse GMO-alase seadusandlusega ette nähtud kohustustest tänu pikaajalisele ohutu kasutamise ajaloole selle seadusandluse vastuvõtmise hetkel 2001. aastal.“
Kuid nagu märgib Konstantin Dolski, on juhuslikud mutatsioonid just seepärast juhuslikud, et keegi ei tea, mis kiiritamise tulemusel lõpuks välja tuleb. Sellise meetodi rakendamisel on tema sõnul tahtmatute mutatsioonide tekkimise riske DNA-s palju rohkem kui täpsemate geenitehnoloogiate kasutamisel.
„USA-s kasutatakse CRISPR-tehnoloogiaid juba ammu. Vigu tuleb ette, nagu meil kõigil. Kuid selle tehnoloogia eelis on see, et kui viga ongi olemas, saavad teadlased seda näha ja parandada palju lihtsamalt ja tõhusamalt kui juhuslike mutatsioonide otsimisel,“ selgitab spetsialist.
Sealjuures kuuluvad ulatuslikumad, tõsisemad geneetilised muudatused veel rangete GMO-määruse reeglite alla.
Konstantin Dolski brought näite: „Ütleme, et tahan kasvatada nisu, mis võiks kasvada kaugel põhjas – praegu on see väga aktuaalne. Ma ei saa lihtsalt võtta ja sisestada geeni, mis teadaolevalt annab vajaliku omaduse: see oleks juba GMO. Kuid olemasolevate geenide tahtlik muutmine on lubatud. Miks oli see varem keelatud? Lihtsalt võeti soovitud geen ühest liigist ja segati teise genoomiga, omamata aimu, kuidas need täpselt omavahel ühinevad ja mis sellest välja tuleb. Point-tehnoloogiatega saab aga muuta geeni seal, kus vaja, ja pärast kontrollida, ega ei tekkinud viga. Ja see on pluss.“
Spetsialist lisab, et õigesti tehtud geneetiliselt muundatud toode ei kujuta endast ohtu, sest see on samasugune bioloogiline materjal, mis on kokku pandud täpselt samadest „ehituskividest“.
Küsimusele, kas GM-tooteid peetakse põhimõtteliselt tervisele ohtlikuks, vastab mikrobioloog nii: „Kui GMO-d alles ilmusid, olid tehnoloogiad väga põlve otsas tehtud. Ja kindlasti oli palju teadmmatust. Ning teadmatus tekitab hirmu. Ma mõistan inimesi, kes kardavad seda siis: uus tehnoloogia, pole selge, kuidas see käitub, millised tulevad mutatsioonid. Kuid praegu, kui kaasaegsete meetodite abil saab teha täpseid muudatusi ja neid kontrollida, tundub mulle, et see hirm on juba pinna kaotanud. Ma ütleksin, et see on iganenud nähtus.“
Teadlase arvates, kui näidata inimestele, kuidas kõik algusest lõpuni toimub, selgitada, mida tehakse tootmises ja laboris, näevad nad: mingit musta maagiat ega „musta kasti“ siin ei ole.
„Kõik toimuv on meie kontrolli all. Mulle tundub, et see on peamine. Seetõttu tuleb rääkida ka näitest seemnete kiiritamisega selektsioonis, sest seda meetodit kasutatakse tänaseni. Inimesed ei tea, et nad söövad juba sellel viisil saadud tooteid. Ainult et erinevalt täpsest muundamisest tekivad muudatused seal juhuslikult. Minu meelest on see palju hullem,“ leiab Konstantin Dolski.
Süüa või mitte süüa?
Geenireguleerimise peensustesse on lihtne takerduda, hoopis aktuaalsem on teada, mida tähendavad need uuendused tarbijatele.
Kas Eestis müüakse praegu toiduaineid, mis sisaldavad GMO-sid või on valmistatud geneetiliselt muundatud koostisosadest?
Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) toiduohutuse osakonna juhataja Triinu Allika sõnul on meie riigis lubatud müüa GMO-sid sisaldavaid toiduaineid, kuid tingimusel: kui nende valmistamisel kasutati ainult neid, mille riskihindamise viisid läbi Euroopa Toiduohutusameti spetsialistid ja mille kasutamiseks andis Euroopa Komisjon loa.
„Kõik lubatud GMO-d on kantud Euroopa Liidu registrisse,“ lisab ta. „Vastava loa on saanud mõned geneetiliselt muundatud soja-, maisi- ja rapsisordid või -liinid. Eestis ei ole GMO-sid sisaldavad tooted ega töödeldu tooted, mille koostisesse sellised koostisosad kuuluvad, väga levinud.“
Kui toode on valmistatud tooraine geneetiliselt muudetud komponentidest, peab see olema pakendil märgitud.
„Künnis 0,9% tähendab, et kui GMO sisaldus tootes ei ületa 0,9% ning nende sattumine tootesse oli juhuslik või tehniliselt vältimatu, ei ole märgistamine kohustuslik,“ märgib Allika. „Sealjuures on oluline teada, et 0,9% ei ole lubatud GMO sisalduse piir, mis võimaldaks tootjal tahtlikult kasutada GMO-ga toorainet ja seda pakendil mitte märkida. Kui tootja kasutab sellist toorainet toote valmistamisel teadlikult, peab ta sellest tarbijat teavitama, isegi kui GMO sisaldus on alla 0,9%.“
Eestis kontrollitakse GMO sisaldust toiduainetes riskipõhise järelevalve raames.
„Kontrollid on koondunud eelkõige nendele tooterühmadele, mille puhul geenimuudatustega tooraine kasutamine on maailmaturul levinum ja seetõttu tõenäolisem. Peamiselt võetakse proove soja- ja maisipõhistest toodetest. Igal aastal analüüsitakse umbes kümmet proovi. Neid uuritakse Lätis asuvas laboris. Analüüside eesmärk on teha kindlaks, kas toode sisaldab geneetiliselt muundatud koostisosi. Seni ei ole PTA tuvastanud toiduainetes mittelubatud GMO koostisosade kasutamist,“ selgitab ameti esindaja.
Loomasöötades võivad samuti sisalduda geneetiliselt muundatud komponendid. Kas selle kohta saab teada liha, piima või munade pakendilt ja mida tähendab märge „GMO-vaba“?
Triinu Allika sõnul on pakendil märkimine, kas looma või lindu söödeti GM-toodetega, vabatahtlik ja tootja otsustab selle ise.
„Väide „GMO-vaba“ ehk GMO-free peab olema tõene ja tootja peab suutma seda tõendada. Väide „GMO-vaba“ ei tohi tarbijat eksitada. Näiteks mahepõllumajanduslikus tootmises on GMO-de kasutamine keelatud. Seetõttu võib mahetoote pakendil eraldi rõhutamine, et see on „GMO-vaba“, olla eksitav, kui see jätab mulje, nagu oleks see selle eriline omadus. Kõik mahetooted peavadki olema toodetud ilma geenimuudatuste kasutamiseta,“ selgitab ta.
Rääkides uutest genoomitehnoloogiatest, siis nagu märgib Triinu Allika, ei saa tarbija EL-i uute reeglite kohaselt tulevikus alati pakendilt näha, kas toode on valmistatud NGT-1 kategooria taimest, kuna sellesse kategooriasse kuuluvad kultuurid, mille geneetilised muudatused on võrreldavad nendega, mis võivad tekkida looduslikul teel või tavapärase selektsiooni käigus.
„Tavatarbija jaoks tähendab see eelkõige seda, et osa selliseid tooteid võib poelettidele ilmuda ilma eraldi märketa pakendil,“ täpsustab PTA esindaja. „NGT-2 kategooriasse kuuluvad keerukamate muudatustega taimed ja nende puhul säilivad rangemad nõuded, sealhulgas märgistamise nõue.“
TEADMISEKS
Kas on olemas geenmuundatud loomi?
Praegu ei ole EL-is lubatud geneetiliselt muundatud loomadelt saadud toiduainete ja sööda müük ning seni pole laekunud ühtegi taotlust. Deski on näiteid väljaspool Euroopa Liitu.
Lõhe AquAdvantage on maailma esimene GM-lõhe, mille lõi ettevõte AquaBounty Technologies (USA) 1989. aastal, lisades tšavõtša kasvuhormooni geeni ja emakala (Zoarces viviparus) geneetilise komponendi. Tänu teiste kalade geenidele eritab muundatud lõhe pidevalt kasvuhormooni. Tulemusena kasvab ta aastaringselt ja saavutab kaubandusliku kaalu vaid 16–18 kuuga tavapärase kolme aasta asemel. Geneetiliselt muundatud lõhe on söömiseks lubatud USA-s, Kanadas ja Brasiilias.
