Mõnikord muutub kõik ühe päevaga: veel eile inimene kõndis, rääkis, jõi ühise laua taga teed, aga täna ei suuda ta ilma kõrvalise abita ei tõusta, süüa ega tualetti minna. Perekonnale saab see katsumuseks – mitte ainult moraalseks, vaid ka organisatsiooniliseks. Ootamatult seisavad lähedased silmitsi kümnete praktiliste küsimustega: kuidas õigesti hooldada, kust saada vajalikke abivahendeid, milliseid abivahendeid saab soodustusega ning millisele rahalisele toetusele on püsivat hooldust vajaval inimesel õigus. Kuhu abi saamiseks pöörduda – seda uuris MK-Estonia.
Toimetusega võttis ühendust 90-aastane tallinlanna Anna Mihhailovna. Mõni nädal tagasi kirjutati tema abikaasa haiglast koju – ta oli juba täiesti voodihaige. Ta oli üle elanud insuldi: veel hiljuti ta kõndis, rääkis, tundis huvi kõige ümbritseva vastu, aga nüüd ei suuda ta enam voodist iseseisvalt tõusta.
„See juhtus nagu välk selgest taevast,“ räägib pensionär. „Varem tegi ta kõike ise, aga nüüd lamab. Olen segaduses. Kuhu pöörduda? Mida teha? Kuidas hooldada?“
Ta tunnistab, et abi ja informatsiooni peaaegu polegi.
„Me ju oleme juba päris vanad,“ ohkab naine. „Õde käib korra aastas – võtab analüüsid ja kõik. Suhtlusringkond on väike. Me lihtsalt ei tea, millele meil õigus on ja kust seda kõike teada saada.“
Anna Mihhailovna ja tuhandete teiste eakate inimeste jaoks pole sellised olukorrad kahjuks haruldased. Pärast haiglat leiavad lähedased end raskelt haige inimesega üksinda – ilma kogemuseta, ilma toetuseta, teadmata, kuhu pöörduda ja milliseid õigusi riik neile annab.
Alustada tuleb perearstist
Tervisekassa õendusabiteenuse juht Aivar Koppas selgitab, et koduõendus on mõeldud patsiendile, kelle tervislik seisund ei nõua haiglas viibimist, kuid kes siiski vajab asjatundlikku meditsiinilist abi.
„Sellist hooldust võib vajada näiteks piiratud liikumisvõimega inimene, kes ei suuda ise arsti juurde minna,“ räägib Koppas. „Koduõde on seega oluline ühenduslüli perearsti või raviarsti ning abivajaja vahel.“
Tema sõnul teeb teenusele suunamise otsuse perearst või eriarst. Selleks vormistatakse saatekiri, kuhu arst märgib patsiendi terviseprobleemid ning ravi, õde aga õendusabivajaduse.
„Koduõendus, nagu ka kõik teised ambulatoorsed hooldusravi teenused, on ravikindlustatud inimesele tasuta. Nende eest maksab Tervisekassa. Seda, kui pikalt inimene koduõendust vajab, otsustab samuti tema raviarst,“ rõhutab Koppas.
Ta lisab, et visiidi ajal koostab koduõde individuaalse õendushooldusplaani, nõustab ja põetab patsienti, teeb vajalikke raviprotseduure ja vajadusel ka teatud uuringuid.
„Visiidi ajal annab koduõde patsiendile nõu,“ täpsustab Koppas. „Näiteks õpetab teda kasutama abivahendeid, juhendab ja õpetab pereliikmeid ning pakub toitumisnõuandeid. Samuti teeb ta õendustoiminguid – ennetab ja ravib lamatisi ning teeb asendravi; mõõdab vererõhku ja veresuhkrut; paigaldab kusepõie kateetri; hooldab püsikateetrit; ravib haavu ja haavandeid; õpetab sondiga toitmist; teeb inhalatsioone jne.“
Arsti otsusel võib õde teostada ka raviprotseduure – eemaldada haavaõmblusi, viia läbi hapnikuravi, manustada ravimeid ja toitelahuseid ning teha valuravi.
„Koduõde pakub ka vähihaigele sümptomaatilist ravi ja leevendab vaevusi,“ lisab ta.
Aivar Koppas rõhutab: oluline on teada, et koduõde teeb inimese juurde visiite, kuid ei viibi pidevalt juures.
„Igapäevast hooldusteenust inimestele, kes seda vajavad (nt pööramiseks, toitmiseks jne), korraldab kohalik omavalitsus,“ selgitab spetsialist.
Tervisekassa andmetel saab koduõendusteenust Eestis praegu 9467 inimest.
„Tervisekassa on sel aastal hüvitanud koduõenduse teenuseid ligi 13,6 miljoni euro eest,“ täpsustab Aivar Koppas.
Abi linnalt
Tallinnas on sotsiaalteenuste osutamine korraldatud nii, et olenevalt abi liigist võib seda pakkuda nii Sotsiaal- ja Tervishoiuameti allasutus kui ka linna lepingupartner.
„Teenuse saamiseks tuleb esmalt pöörduda elukohajärgse linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonda,“ selgitatakse linnavalitsusest.
Tallinna Koduteenuse Keskuse juhataja Tarmo Kurves lisab, et teenus sisaldab koduabi ja isikuabi.
„Koduabi hõlmab näiteks sisseostude tegemist ja toiduainete kojutoomist, teenuste kasutamist ja asjaajamist, küttematerjali tellimist, ladustamist ja kütmist, eluruumi koristamist, koduümbruse eest hoolitsemist. Isikuabi tähendab hügieeni tagamist, abi tualeti kasutamisel, söömisel, voodipesu vahetamisel, ravimite võtmisel, terviseseisundi jälgimisel, lähedastega kontakti hoidmisel ja kogukonnaelus osalemisel. Pakume ka psühholoogilist ja vaimset tuge ning aitame kasutada abitehnoloogiaid,“ loetleb ta.
Kurves rõhutab, et teenust ei osutata sõltuvusprobleemidega või voodikesksetele inimestele, kes vajavad igapäevast täielikku kõrvalabi ja hooldust.
Tema sõnul kasutas 2023. aastal koduhooldusteenust 1799 inimest, kellest 88% elasid üksi. 71% teenuse saajatest olid vanemad kui 75 aastat ja 39% – vanemad kui 85 aastat.
„Kuigi teenuse saajate arv on kasvanud, on teenuse maht aastas umbes 7% võrra vähenenud,“ märgib Kurves. „Enamasti vajatakse vaid vähest abi. Keskmiselt osutatakse teenust kaks-kolm korda nädalas kaks tundi korraga.“
2024. aastal kasutas keskuse andmetel teenust 1697 inimest ja 2025. aastal – umbes 1400 klienti kuus.
Teenuse maksumuse arvestamisel lähtutakse teenuse saaja tegelikust netosissetulekust.
Uus elu – uued küsimused
Eesti Patsientide Liidu tegevjuht Annika Oja ütleb, et juhtumeid, kus inimesed tunnevad, et on pärast haiglast väljakirjutamist jäänud toetuseta, esineb üsna sageli. Peamiseks probleemiks pärast väljakirjutamist nimetab ta teadmatust.
„Inimene on enamasti olnud ähmis kui haiglas anti juhiseid edasise hoolduse ja järelravi kohta,“ räägib Oja. „Hiljem siis, tajudes iseenda vastutuse koormat, tekivad küsimused, millega ei osata enam kellegi poole pöörduda. Sageli ei vasta ka telefoninumbrid, mis talle anti.“
Tema sõnul ei tea enamik inimesi oma õigusi ega orienteeru hooldusteenuste saamise võimalustes.
„Info on killustunud,“ rõhutab Oja. „Sageli eeldatakse, et inimene ise oskab õigeid kohti ja teenuseid otsida.“
Andmevahetus haiglate, perearstide ja sotsiaalteenistuste vahel toimib Patsientide Liidu juhi sõnul väga ebaühtlaselt.
„Paljuski sõltub kõik patsiendi enda teadmistest ja aktiivsusest. Kui mõnelpool võib koostöö hästi toimida, siis enamasti on infovahetuses ikkagi lünki,“ ütleb ta. „Näiteks peab patsient oma seisundist ise perearsti teavitama, patsiendid aga eeldavad, et perearst võtab nendega peagi pärast juhtunut või haiglast väljakirjutamist ise ühendust.“
Kaebuste või pöördumiste esitamise võimalused on Eestis olemas, kuid praktikas kasutatakse neid vähe.
„Oma tervisega kimpus olev inimene ei hakka sellega tegelema,“ selgitab Oja. „Kaebuse koostamine on päris suur bürokraatia ning eeldab keskmisest suuremat digipädevust. Lisaks ei usu inimesed, et minnes eraisikuna suure organisatsiooni vastu, võiks kaebusest mingit kasu olla: menetlus võib olla aeglane, patsienti kurnav ja tulemused ebaselged. Öeldakse, et Eesti tervishoiusüsteemis peab patsiendil olema tugev võitlusvaim ja raudne tervis, sest pinnapealsust ja ebaloogilisust kohtab palju.“
Annika Oja rõhutab, et oluline on, et patsiendil oleks võimalus oma mured ja hirmud spetsialistile ära rääkida ning et asutused võtaksid kaebust kui võimalust õppida ja süsteemi paremaks teha, mitte kui süüdistust.
„Kaebustest tulenevaid järelevalvemenetlusi küll tehakse ning neist on kindlasti kasu,“ märgib ta. „Kuid patsiendikeskset vaadet ja teekonna kaardistust võiks senisest oluliselt rohkem rakendada.“
Tema sõnul on oluline mõista ka arste ja teisi spetsialiste.
„Nad on sageli üle koormatud,“ ütleb Oja. „Eesmärk ei tohi olla nende hurjutamine, vaid usalduse ja koostöö tugevdamine.“
Kommentaar
Tauno Asuja, Eesti Puuetega Inimeste Koja peaspetsialist
Elanikkonna hoolduskoormuse uuringu (2022) hinnangul tegeleb lähedaste hooldamisega 15% vähemalt 16- aastastest Eesti elanikest (ligikaudu 170 000 inimest). Ligikaudu 80 0000 inimest abistab oma lähedast enesehooldus- või hügieenitoimingutes või regulaarsetes tervisetoimingutes. Suurt või talumatult suurt hoolduskoormust (20 tundi ja rohkem ühes nädalas) tunneb 2,5% vähemalt 16-aastastest elanikest (ehk ligikaudu 25 000 inimest).
Põhjusi, miks seni endaga ise toime tulnud lähedane hooldust vajab, on mitmeid. On inimesi, kes on vajanud hooldust sünnist saati ning kelle hooldusvajadus ei kao ka täisealiseks saades. Kuid inimese ja kogu pere elu võib võtta ootamatu suuna haiguse või õnnetuse tagajärjel, kui kogu senine elukorraldus pea peale pöördub, või kui tulenevalt kõrgest east lakkab inimese taju ja füüsis töötamast nii nagu varem. Liikumis-, mõtlemis- või tegevusvõime vähenemine või kaotus on alati traagiline nii inimesele endale kui ka tema lähedastele. Uus olukord tekitab tavaliselt väga palju küsimusi ja sageli ei osata neile vastuseid leida.
Oluline on julgeda küsida abi, mitte püüda üksi kõigi keeruliste toimingute ja valikutega hakkama saada. Nii abivajaja kui ka tema hooldajate igapäevaste toimingute lihtsustamiseks on tänapäeval olemas mitmeid teenuseid, mis aitavad hoolduskoormust leevendada ja töötamist jätkata.
Mida varem hooldaja tuge saab, seda suurem on tõenäosus, et ta säilitab oma tervise ja ei koge läbipõlemist. See võib olla info, psühholoogiline abi, puhkamise võimalus või lihtsalt nõuanne organisatsioonilt või tugirühmalt.
Mida varem hooldajale tuge pakutakse, seda tõenäolisemalt tuleb ta paremini toime ja saab jätkata hooldamise kõrvalt töötamist, õppimist või liikuda tööhõivesse. Nii on võimalik ennetada ka hooldaja vaimse ja füüsilise tervise probleeme ehk tema abivajajaks muutumist.
Hooldajate arvates on hooldustöö juures kõige raskem pidev seotusetunne – tunne, et sa ei ole kunagi vaba. Inimene ei suudaks oma lähedase hooldamisega toime tulla pelgalt kohusetundest, vaja on ka armastust, ühiseid mälestusi ja kogemusi. Lisaks armastusele on aga tarvis ka pause ja puhkust. Omastehooldajatele vabade päevade võimaldamine on väljakutse meie riigile ja kohalikele omavalitsustele. Nagu igal töötajal, on ka omastehooldajal õigus puhkusele, temagi vajab vabu päevi, et taastuda ja edasi jaksata.
Omastehooldajatena usutakse, et hooldatava elu paraneb vaid nende endi pakutava hoolduse kaudu – iga inimene tahab ju elada oma kodus võimalikult kaua ja vältida sattumist hooldusasutusse. Kuid kui hooldatava heaolu on võimalik saavutada vaid hooldaja eneseohverduse hinnaga, ei ole selline hooldus kõige õigem.
Hooldatavale on võimalik taotleda erinevaid teenuseid, näiteks intervallhoiuteenust, ajutist paigutamist hoolekandeasutusse, mis laseb ka hooldajal puhata. See võib tähendada ajutist hooldust näiteks mõnel korral nädalas, paaril nädalavahetusel kuus või nädal-kaks näiteks reisimise või remondi tegemise ajal. Soovitame kindlasti pöörduda kohaliku omavalitsuse poole.
Kolm küsimust spetsialistile
Küsimustele vastab Sotsiaalministeeriumi hoolekandeteenuste poliitika juht Maarika Tarum.
1. Kas kohustused on riigi, omavalitsuste ja Tervisekassa vahel jaotatud tõhusalt?
Üldiselt tööjaotus hooldus- ja sotsiaalhoolekandesüsteemis toimib, kuid alati saab seda paremini koordineerida. Ministeerium töötab integreeritud teenusmudeli suunas, et tagada sujuv koostöö ja selge vastutus erinevate osapoolte vahel.
Hooldereform on vähendanud perede rahalist koormust ja toonud riigi selgemalt hooldekodude rahastamisse. Samuti on Tervisekassa rolli laiendamine, eelkõige õendusabi rahastamise kaudu, loonud parema vastutuse ja selguse tervishoiu poolel.
Samas ei ole tööjaotus veel optimaalne. Omavalitsuste rahaline suutlikkus on väga erinev, mistõttu sõltub teenuste kättesaadavus endiselt inimese elukohast.
2. Miks juhtub mõnikord, et inimene kirjutatakse haiglast välja, kuid hiljem abi puudub?
Peamised põhjused, miks sellised olukorrad võivad tekkida on sageli seotud kahe valdkonna teenuste vähese koordineerimisega. Paraku praegu puudub ühtne hindamissüsteem, mis määraks, millist abi inimene vajab pärast haiglast lahkumist.
Tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande infosüsteemid ei ole omavahel piisavalt seotud ning andmevahetus on piiratud, sest tegemist on isikuandmetega. Sellepärast peab inimene või ta lähedane ise mitme asutuse vahel abi otsima või koordineerima.
Teisalt on ka teenused killustatud: haiglad keskenduvad ravile, omavalitsused sotsiaalteenustele ning üleminek haiglast sotsiaalsesse hooldusesse ei ole selgelt korraldatud.
3. Kas on plaanis luua ühtne kontaktkeskus, kuhu saab abi saamiseks pöörduda pärast hooldusvajaduse tekkimist?
Eestis on juba käimas tegevused, mis aitavad vähendada olukordi, kus inimene jääb hooldus- ja sotsiaalsüsteemide vahele. Praegu piloteeritakse hoolduskoordinatsiooni mudelit (TERVIK-süsteem), kus maakondlikes projektides – näiteks Viljandi PAIK-projektis – tegutsevad terviseteekonna juhid. Nad koostavad iga inimese jaoks personaalse heaoluplaani, mis aitab tagada sujuva ülemineku haiglast koju ja vähendab erakorralise meditsiini külastusi.
Samuti arendatakse integreeritud teenuseid ja digilahendusi, et tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöö oleks tihedam, hindamine ühtne ning infosüsteemid omavahel seotud. See loob eeldused, et eri osapooled näevad sama infot ja inimene ei pea enam ise hooldusprotsessi juhtima.
Lisaks on perearstikeskustes neljas piirkonnas loodud hoolduskoordinaatori ametikohad. Need spetsialistid aitavad inimesel ja tema perel korraldada vajalikke teenuseid, leevendades sellega perede koormust ja parandades teenuste järjepidevust.
Kommentaar
Tiiu Hermat, Tallinna Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees
Meie hinnangul ei ole praegune toetussüsteem piisav, on killustatud, hooldatavat ei nähta terviklikult, erinevaid toetusi ja teenuseid tuleb taotleda eri kohtadest, lahus on hooldamise meditsiiniline ja sotsiaalne pool.
Erinevatest kohtadest millegi taotlemisel tuleb korduvalt
esitada ühed ja samad dokumendid ja põhjendada samu asju eri kohtades kuna süsteemid pole ühendatud. Puudub nn „ühe ukse” süsteem – see tähendab, et pole inimese jaoks üht juhtumikorraldajat, kes koordineeriks kõikide taotluste esitamist, annaks kogu vajaliku info ja juhendaks hooldajat.
Mõnedes maakondades toimis hoolduskoordinaatorite projekt, kuid Tallinnas kahjuks ainult kahes linnaosas ning praegu ei ole teada, kas leitakse vahendeid selle jätkamiseks ja laiendamiseks, kuna senine rahastus tuli Euroopa Sotsiaalfondist.
Kui hooldusvajadus tekib ootamatult, on kõige esimene mure tõesti info puudus, ei osata seda otsidagi. Teoreetiliselt peaks esmase info andma haigla või taastusraviasutuse sotsiaaltöötaja, paraku on see paljude meelest napp, samuti ei suudeta šoki tõttu seda täielikult vastu võtta.
Seejärel tuleb hoolduse praktiline korraldus – kes jääb hooldama, kust saada vajalikud abivahendid, kuidas nende eest tasuda, milliseid teenuseid oleks vaja lisaks ning kas need on kättesaadavad (enamasti on toetatavate teenuste maht väike ja järjekorrad pikad).
Kõige üldisem info on enamasti kõigil olemas, aga paljud nüansid tuleb ise välja otsida. Kõige halvemini pääsevad infole ligi eakamad vähese arvutioskusega ja piiratud suhtlusringiga inimesed.
Kahjuks pole puuetega ja hooldust vajavate inimeste teema poliitilisel tasandil endiselt piisavalt nähtav. Hiljutistel KOV valimistel oli erakondade ja valimisliitude programmides väga vähe juttu sellest, mida keegi sooviks oma piirkonnas just selle sihtrühma jaoks ära teha. Ka riigi tasandil ei ole teema kuigi hästi esil.
Eesti Puuetega Inimeste Koda on pidanud viimasel ajal küllaltki palju tegelema mitmete plaanitavate seadusemuudatuse kriitikaga kuna need peaksid küll parandama olukorda, aga tegelikult hoopis halvendavad.
Kuhu pöörduda ja millist abi saab Tallinnas?
Koduteenus. Teenuse eesmärk on tagada täisealise inimese iseseisev ja turvaline toimetulek kodustes tingimustes, säilitades ja parandades tema elukvaliteeti. Teenuse raames abistatakse või juhendatakse inimesi, kes terviseseisundi, tegevusvõime või elukeskkonna tõttu vajavad kodustes tingimustes toimetulekuks kõrvalabi.
Mida teenus sisaldab?
Koduabi – abi igapäevaeluks vajalikes tegevustes ja koduabitoimingutes:
▪ sisseostude tegemine ja kojutoomine;
▪ teenuste kasutamine ja asjaajamine;
▪ küttematerjali tellimine, ladustamine ja kütmine;
▪ eluruumi korrastamine, hooviala hooldamine;
▪ eluruumi turvalisuse jälgimine ja ohutu elukeskkonna tagamine.
Isikuabi – abi, et parandada inimese iseseisvat toimetulekut ja tegevusvõimet kodus:
▪ hügieen, toitumine, riietumine, tualeti kasutamine;
▪ ravimite manustamine ja terviseseisundi jälgimine;
▪ voodipesu vahetamine ja pesupesemine;
▪ lähivõrgustikuga kontakti hoidmise ja kogukonnaelus osalemise soodustamine;
▪ vaimse ja hingelise toe pakkumine
▪ abitehnoloogiate kasutamine.
Kuidas tasuda?
Omaosalustasu suuruse arvestamisel lähtutakse teenuse saaja tegelikust netosissetulekust ja Tallinna Linnavalitsuse kehtestatud sissetulekupiirist:
▪ sissetulek kuni 360 eurot – tasuta
▪ sissetulek 361–510 eurot – omaosalustasu 2 eurot/tund
▪ sissetulek 511–660 eurot – omaosalustasu 4 eurot/tund
▪ sissetulek 661–810 eurot – omaosalustasu 6 eurot/tund
▪ sissetulek üle 811 euro – omaosalustasu 10 eurot/tund
Kuidas taotleda?
▪ Teenuse saamiseks tuleb pöörduda elukohajärgse linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakonda.
▪ Teenuse vajaduse tuvastab sotsiaaltöötaja abivajaduse hindamise alusel, konsulteerides vajadusel teenuse taotleja raviarsti ja teenuse osutajaga.
Millest alustada?
▪ Kirjutage või helistage linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakonda.
▪ Spetsialist lepib kokku kodukülastuse aja, et olukorda ja teenuse vajadust hinnata.
▪ Visiidi tulemuste põhjal vormistatakse haldusotsus, kus on märgitud abi maht ja tingimused.
Kui on vaja abivahendeid
Abivahendid aitavad inimesel säilitada funktsionaalsust ja iseseisvust – need on näiteks ratastoolid, kuuldeaparaadid, mähkmed, proteesid, kargud, spetsiaalsed prillid jne.
Riik katab osa abivahendi maksumusest, kui arst või spetsialist on vajaduse kinnitanud. Selleks ei ole vaja puude ega töövõime tuvastamist.
Riikliku soodustuse määrad:
▪ kuni 18-aastaste lastele – 90% abivahendi piirhinnast;
▪ täisealistele – olenevalt konkreetsest abivahendist erinev soodustus;
▪ toimetulekutoetuse saajale – 95% abivahendi piirhinnast.
Küsimustele vastavad ja abivahendite kohta annavad nõu Sotsiaalkindlustusameti spetsialistid:
Bret Schär – 5302 6672, Bret.Schar@sotsiaalkindlustusamet.ee
Darja Predbannikova – 5694 6586, Darja.Predbannikova@sotsiaalkindlustusamet.ee
Mari Alvela – 5306 8287, Mari.Alvela@sotsiaalkindlustusamet.ee
