Euroopa astub uuele küttehooajale vastu väiksemate gaasivarudega kui eelmistel aastatel. Mõned eksperdid ja meedia hoiatavad juba uue pingelise talve riskide eest, teised aga kinnitavad: põhjust defitsiiti karta esialgu ei ole. Kuid Eesti elanike jaoks on gaasi olemasolu vaid pool küsimust: isegi stabiilsete tarnete korral võivad sündmused maailmaturul peegelduda kütte- ja elektriarvetel. Kui hästi on meie riik kaitstud võimalike katkestuste eest, mis võib hindu järsult tõsta ja kas praegu tasuks gaasitariif fikseerida – seda selgitas „MK-Estonia“.
Augusti lõpus ilmusid meedias murettekitavad teated: Euroopa läheneb küttehooajale viimase 13 aasta ühtede madalaimate gaasivarudega. EL-i hoidlad olid täidetud umbes 61–63% ulatuses – peaaegu 14 protsendipunkti võrra vähem kui eelneva viie aasta keskmine näitaja.
Eesti jaoks on eriti oluline olukord naaberriigis Lätis: oma maa-alust gaasihoidlat riigil ei ole ning riiklik strateegiline varu asub Inčukalnsis.
Nii et kas tasub väikese varu pärast muretseda ja kas defitsiidi puudumine tähendab seda, et arvete järsku tõusu pole vaja karta?
Miks on nüüd rahulikum
Veel neli aastat tagasi kõlanuks praegused numbrid palju murettekitavamalt. Kuid pärast 2022. aasta energiakriisi on Euroopa gaasivarustussüsteem oluliselt muutunud.
„Peamine erinevus seisneb selles, et Eesti ei sõltu enam Vene gaasist. Piirkonda on tekkinud mitmeid alternatiivseid tarnekanaleid ning laiendatud on juurdepääsu vedelgaasile (LNG). Lisaks on oluliselt vähenenud ka gaasitarbimine,“ selgitab Kliimaministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Rein Vaks.
Gaas saabub piirkonda Inčukalnsi hoidlast, Inkoo ja Klaipėda LNG-terminalide kaudu ning GIPL-ühenduse kaudu Mandri-Euroopaga. Balticconnector ühendab Eestit Soomega ning Paldiskis on olemas taristu ujuva LNG-terminali ühendamiseks.
„Praegu on küsimus eelkõige gaasi hinnas ja Euroopa vajaduses täita hoidlad talveks, mitte selles, kas Eestil on füüsiline võimalus gaasi saada. Hoidlate madalam täituvus ja suur vajadus LNG järele suurendavad hinnariski, kuid iseendast ei tähenda need ohtu Eesti gaasivarustusele,“ rõhutab Vaks.
Sama hinnangu annab ka Elering. Ettevõtte juhatuse liikme Erkki Sappi sõnul on gaasi füüsilise defitsiidi risk Eestis käesoleval küttehooajal madal. Soome-Balti piirkonna kahe LNG-terminali võimsus võimaldab taasgaasistada umbes 60 TWh gaasi aastas, samal ajal kui kogu piirkonna aastane tarbimine on umbes 45 TWh.
Eleringi hinnangul on füüsiline defitsiit võimalik vaid mitme ebasoodsa teguri kokkulangevusel: väga külm talv, järsult kasvanud nõudlus, häired LNG tarnetes ja piirangud regionaalses taristus.
„Selline riskide kokkulangevus on võimalik, kuid vähetõenäoline. Euroopa Komisjoni hinnang, et vahetut ohtu gaasivarustuskindlusele praegu ei ole, vastab ka Eleringi analüüsile,“ märgib Sapp.
Kui kriisipiiranguid peaks siiski vaja minema, kuuluvad kodumajapidamised ja elutähtsate teenuste osutajad kaitstud tarbijate hulka. Esimeses järjekorras puudutaksid piirangud suuri tööstustarbijaid.
„Kodutarbijate gaasivarustus peab olema tagatud ka väga keeruliste stsenaariumide korral,“ rõhutab Sapp.
Kui palju on gaasi varuks
Inčukalnsi gaasihoidlat haldava ettevõtte Conexus Baltic Grid juhatuse esimehe Uldis Barissi andmetel oli vastamise hetkel hoidlasse pumbatud 11,5 TWh gaasi, kusjuures ettevalmistused sügis-talviseks hooajaks veel kestsid.
„Pärast ulatuslikku moderniseerimist on Inčukalnsi hoidla käitamispPaindlikkus oluliselt kasvanud. Nüüd saab gaasi nii pumbata kui ka välja võtta aasta läbi, mis võimaldab turuosalistel olukorra muutustele kiiremini reageerida,“ selgitab Bariss.
Seejuures on üldise varude mahu järgi võimatu kindlaks teha, milline osa kommertsgaasist on mõeldud vahetult Eesti turule.
„Meil ei ole õigust avaldada üksikutele riikidele mõeldud gaasikoguseid. Igal kauplejal on oma strateegia tarnete tagamiseks ja klientide ees võetud kohustuste täitmiseks,“ selgitab Bariss.
Turuosaliste kommertsvarud pole aga kogu Eestiga seotud gaas: eraldi hoitakse Inčukalnsis Eesti riiklikku strateegilist reservi.
„EESTI STRATEEGILINE GAASIVARU ON 1 TWH JA SEDA HALDAB EESTI VARUDE KESKUS. VÕRDLUSEKS: RIIGI AASTANE GAASITARBIMINE ON UMBES 3,5 TWH,“ SELGITAB REIN VAKS. „SEE RESERV ON MÕELDUD TÕSISTE TARNEKATKESTUSTE PUHULKS, MITTE HINNAKÕIKUMISTE LEEVENDAMISEKS.“
Lisaks riiklikule strateegilisele varule asub Inčukalnsis ka kaitstud tarbijate reserv, mida haldab Elering. Need kaks reservi moodustavad süsteemihalduri andmetel kokku umbes 1,3 TWh ehk ligikaudu kolmandiku Eesti aastasest gaasitarbimisest.
„Üksi sellest kogusest piisaks umbes kaheks-kolmeks talvekuuks Eesti üldisest gaasitarbimisest,“ märgib Eleringi juhatuse liige Erkki Sapp.
Jätkub – aga mis hinnaga?
Kui füüsilise gaasidefitsiidi riski hindavad spetsialistid madalaks, siis hindadega on olukord palju vähem etteaimatav.
„Eesti tarbija jaoks on olulisemaks riskiks energia kõrge hind, mitte gaasi füüsiline defitsiit,“ märgib Erkki Sapp. „Euroopa gaasiturg on tihedalt seotud. Kui LNG maailmaturul kallineb, peegeldub see Euroopa gaasibörsidel ning seejärel ka Balti riikide hindades.“
Ühele sellisele riskile osutab Elengeri kommertsdirktor Armen Kasparov.
„Kui konflikt Lähis-Idas jätkub, jäävad LNG tarnemahud Hormuzi väina kaudu väga madalaks ja talv osutub külmaks, võib surve hindadele tugevneda. Kui aga tarned läbi Hormuzi taastuvad, võib turu sisse arvestatud riskipreemia kiiresti langeda ja koos sellega ka gaasi hind,“ selgitab Kasparov.
Suurenenud hinnariskile osutab ka Kliimaministeerium.
„Suve lõpu turuinfo kohaselt on gaasi hinnatase 2026/2027 talveks kõrgem kui eelneval kolmel talvel. See suurendab hinnariski, kuid mitte defitsiidiriski,“ ütleb Rein Vaks.
Kas fikseerida või riskida?
Kui gaasi tulevikuhinda on võimatu ette ennustada, mida siis enne talve valida – fikseeritud või turuga kaasaskäiv tariif?
Universaalset vastust ei ole. Rein Saksa sõnul sõltub palju tarbimisest: kui gaasi on vaja vaid söögitegemiseks, mõjutab hinnamuutus eelarvet suhteliselt vähe, gaasikütte puhul võib vahe olla aga märgatav.
„Tuleb vaadata oma tegelikku tarbimist möödunud talvel ja hinnata, kui suurt hinnatõusu pere eelarve vastu peaks,“ soovitab Vaks.
Miks aga osutub fikseeritud tariif sageli praegusest turuhinnast kõrgemaks?
„Tavaliselt arvestavad müüjad fikseeritud hinda kõrgema maksumuse. Fikseeritud hinna eeliseks on see, me tarbija saab oma gaasikulutusi täpsemalt planeerida kui börsihinnaga paketi puhul,“ selgitab Konkurentsiameti energiateenistuse juhataja Marilin Tilkson.
Ta lisab: „Börsihinnaga paketi puhul jõuab turuhinna muutus tarbijani kõige kiiremini. Kui turuhind tõuseb lepingus sätestatust kõrgemale, pakub fikseeritud pakett paremat kaitset hinnatõusu eest.“
Lugege peenikest kirja
Fikseeritud leping võib tagada kulude ettenähtavuse, kuid kui mõne kuu pärast gaas turul odavneb ning tarbija soovib paketti või müüjat vahetada, võib ilmneda ebameeldiv detail: lepingust ennetähtaegselt väljumine ei pruugi alati olla tasuta.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) teenuste järelevalve büroo juristi Geili Paisu sõnul tasub enne lepingu sõlmimist kontrollida mitte ainult gaasi hinda, vaid ka lepingu kehtivusaega, hinna muutmise korda ja selle lõpetamise tingimusi.
„Eriti oluline on selgitada välja, kas on ette nähtud ennetähtaegse lõpetamise tasu ja millised muud maksed võivad tekkida. Maagaasiseadus nõuab, et kodutarbijaga sõlmitud lepingu tingimustes oleksid märgitud selle kehtivusaeg, muutmise ja lõpetamise tingimused, samuti tingimused, mille korral saab lepingu lõpetada tasuta,“ selgitab ta.
Seejuures ei tähenda tähtajalise lepingu olemasolu iseendast veel seda, et müüjal on igal juhul õigus nõuda raha kliendi ennetähtaegse lahkumise eest.
„ENNETÄHTAEGSE LÕPETAMISE TASU ON VÕIMALIK VAID JUHUL, KUI SEE ON LEPINGUS ETTE NÄHTUD, TARBIJAT TEAVITATI SELLEST SELGELT ENNE LEPINGU SÕLMIMIST JA TASU ISE ON PÕHJENDATUD. LEPINGU TYÜPTINGIMUS EI TOHI TARBIJA HUVE PÕHJENDAMATULT KAHJUSTADA,“ RÕHUTAB PAIS.
Seetõttu soovitavad nad TTJA-st enne hinna pikaks ajaks fikseerimist esitada endale lihtsa küsimuse: kas olete valmis jääma selle hinna juurde lepingu lõpuni, isegi kui turugaas märgatavalt odavneb?
Reeglid on olemas ka juhuks, kui tingimusi muudab müüja ise. Lepingu või hinna tulevasest muutmisest tuleb kodutarbijat teavitada vähemalt 30 päeva ette, märkides ära, mis täpselt muutub, millisel alusel ja millal uued tingimused jõustuvad. Kliendile tuleb teada anda ka õigusest leping lõpetada, kui ta muudatustega nõus ei ole.
Määramata ajaks sõlmitud lepingu puhul ei saa müüjat samuti päevapealt vahetada, kuid lõputult seda protsessi pikendada ettevõte ei tohi.
„Kui tarbija soovib müüjat vahetada, peab praegune tarnija tagama võimaluse määramata ajaks sõlmitud leping lõpetada 14 päeva jooksul pärast vastava avalduse saamist, kui klient on oma kohustused täitnud. Uus leping jõustub kalendrikuu vahetumisel,“ selgitab Pais.
Kallis pole vaid gaas
Gaasi hinna tõusu tunnevad mitte ainult need, kes sellega otseselt oma kodu kütavad. Kallis gaas võib järk-järgult peegelduda kaugkütte, elektri, kaupade ja teenuste maksumuses ning lõpuks – üldises inflatsioonis.
Eesti Panga ökonomisti Sulev Perti sõnul: kui veel juuni alguses oli maagaasi hind Euroopas 50 euro/MWh lähedal, siis septembri alguses jõudis see umbes 80 euroni/MWh. Põhjusteks said pingsus LNG tarnetega, suhteliselt väikesed Euroopa varud ning suurenenud ebamäärasus küttehooaja eel.
„Hinnatõusu jaoks Eestis on otsustava tähtsusega see, kui kaua püsib kõrgem hind ning millal lõppevad energiaettevõtete sõlmitud fikseeritud hinnaga ostulepingud ja riskimaandamisinstrumendid. Kui gaasi hind jääb pikemaks ajaks 80 euro/MWh tasemele, tõstab see tarbijahindu Eestis umbes ühe protsendipunkti võrra,“ ütleb Pert.
GAASI KALLINEMINE VÕIB KÕIGE KIIREMINI AVALDUDA KAUGKÜTTEARVETEL – EESTI PANGA HINNANGUL TAVALISELT UMBES ÜHE KUNI KOLME KUULISE VIIVITUSEGA.
„Ligi 17% soojusenergiast tootakse Eestis maagaasist, mistõttu on kaugküte üks olulisemaid kanaleid gaasi hinna mõjul tarbijale. Kuid gaasi osatähtsus on võrkudes erinev: kusagil domineerivad biomassist või jäätmetest saadav soojus, kusagil aga kasutatakse gaasi aktiivsemalt, eelkõige reservi ja tipukoormuse katmiseks. Seetõttu ei tõuse kaugkütte maksumus kogu Eestis samas proportsioonis gaasi hinnaga,“ selgitab ökonomist.
Teine kanal on elekter. Otsest sõltuvust „gaas kallines nii palju – elekter kallineb sama palju“ ei ole. Teatud tundidel võivad aga just gaasielektrijaamad määrata piirhinna Balti elektriturul. Eriti kasvab nende roll külmadel ja vähese tuulega perioodidel, kui taastuvatest allikatest pärit tootmine on piiratud.
„Lätis ja Leedus toodetakse gaasist vastavalt umbes 27% ja 10% elektrist, mistõttu gaasi kallinemine suurendab ka Eesti imporditava elektri maksumust. Gaasi roll elektri hinnas kasvab hilissügise külmadel ja vähese tuulega perioodidel ning muutub kõige olulisemaks jaanuaris ja veebruaris,“ võtab Pert kokku.
KOMMENTAAR
Javad Keypour,
energiajulgeoleku ekspert ja Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi lektor
Nõustun Euroopa Komisjoni hinnanguga, et praegu ei seisa Euroopa silmitsi vahetu füüsilise gaasipuudusega. Süsteem toimib jätkuvalt, LNG-terminalidel on vaba võimsust, nõudlus on endiselt madalam kui enne 2022. aasta kriisi ning Euroopa gaasivarustuse struktuur on muutunud oluliselt mitmekesisemaks.
See ei tähenda aga, et olukord ei oleks murettekitav. Gaasihoidlate täituvus on selle aastaaja tavapärasest tasemest märgatavalt madalam ning just hoidlad on Euroopa peamine puhver talviste tarneraskuste korral. Samal ajal sõltub Euroopa üha rohkem ülemaailmsest LNG-turust, kus ta konkureerib otseselt Aasiaga, eelkõige Lõuna- ja Ida-Aasia turgudega.
Seetõttu on oluline eristada kahte asja: vahetut füüsilist gaasipuudust ja laiemat energiakriisi riski. Praegu ei eelda turg, et gaasist tekiks kohe füüsiline puudus. Tavapärastes tingimustes on Euroopal tõenäoliselt piisavalt gaasi. Kuid varu võimaliku vea või uue suure šoki puhuks on nüüd märksa väiksem.
Minu arvates on siin veel üks probleem – hind. Mulle tundub, et mõned Brüsseli poliitikud ja otsustajad pööravad sellele vähem tähelepanu, kui peaksid. Üks võimalik põhjus võib olla soov vältida kommunikatsiooni, mis suurendaks turu närvilisust ja võiks omakorda hindu veelgi kõrgemale tõsta. Igal juhul ei kao mure gaasi hinna pärast kuhugi: hinnad on juba tõusuteel.
Eriti teeb mulle muret võimalus, et mitu ebasoodsat tegurit langevad kokku. Erakordselt külm ja pikalt kestev talv võib juba iseenesest avaldada hindadele märkimisväärset survet ning tekitada tarbijatele tõsise probleemi energia taskukohasusega. Tõeline varustuskindluse kriis on aga tõenäolisem juhul, kui külm talv langeb kokku LNG-tarnete edasiste häirete ja LNG nõudluse taastumisega Aasias.
Eraldi risk on seotud Lähis-Idaga. Katari LNG tootmine on endiselt tõsiselt häiritud. Katar pikendas hiljuti vääramatu jõu asjaolude kehtivust veel ühe kuu võrra ning püüab leida lastikoguseid väljastpoolt oma territooriumi, et täita võetud kohustusi. Need ei ole kuigi head signaalid.
Sellele lisandub kriis Hormuzi väina ümber. Isegi kui Katar suudab oma tootmisrajatiste probleemid lahendada, püsib suur ebakindlus seni, kuni olukord Hormuzi väinas on kriitiline ja väin on osaliselt suletud.
Minu arvates alahinnatakse mõnikord ka geopoliitilist riski. Pärast rünnakuid Iraani energiataristu vastu on Iraan juba näidanud, et ka teiste Pärsia lahe riikide energiaobjektid võivad saada osaks vastumeetmete tsüklist. Seetõttu ei piirdu risk enam üksnes meretransporditeedega. Konflikti edasise eskaleerumise korral võib ohtu sattuda ka energiataristu ise, sealhulgas LNG-taristu.
Lisaks on olemas teine, puhtalt turupõhine tegur – Aasia. Hiina ja teiste Aasia riikide suhteliselt nõrk LNG nõudlus on sel aastal aidanud ülemaailmset turgu tasakaalus hoida. Kui see nõudlus hakkab taastuma just ajal, mil Euroopas suureneb talvine nõudlus, seisab Euroopa silmitsi palju tugevama konkurentsiga vabade LNG-tarnete pärast.
Seega ei seisne oht ühes konkreetses teguris. Probleem on selles, et Euroopal on praegu märksa väiksem eksimisruum juhuks, kui mitu ebasoodsat sündmust leiavad aset samal ajal.
Eesti puhul pean peamiseks riskiks eelkõige hinda. Suure regionaalse gaasihoidla olemasolu aitab tagada varustuskindlust, kuid ei isoleeri meid maailmaturu hindadest. Isegi kui gaas on füüsiliselt kättesaadav, võib tarbija hind kujuneda märksa kõrgemaks.
Kui palju rohkem? Arvan, et praegu ei suuda keegi sellele täpset vastust anda. See sõltub vähemalt kolmest peamisest tegurist: olukorrast Lähis-Idas, LNG nõudlusest Aasias ja sellest, kui külmaks kujuneb talv. Kõrgem gaasihind võib kanduda üle ka elektriturule.
Suure volatiilsuse ajal võivad fikseeritud hinnaga paketid pakkuda tarbijale suuremat hinnakindlust, kuid selle kindluse eest tuleb tavaliselt maksta. Praegu tuleb sellega eriti ettevaatlik olla. Isegi fikseeritud paketis võivad mõned lõpphinna komponendid muutuda. Lisaks näevad gaasimüüjad ise väga hästi turul valitsevaid riske ning võivad oma riski maandamiseks lisada fikseeritud hinnale juba ette üsna kõrge riskipreemia.
Kui fikseeritud hinnaga paketile on lisatud väga kõrge riskipreemia, ei pruugi selle valimine olla tarbija jaoks majanduslikult mõistlik. Sellisel juhul võib tarbija sisuliselt maksta juba ette hinna, mis arvestab väga ebasoodsa turustsenaariumiga.
Sama oluline on enne lepingu sõlmimist välja selgitada, kui palju tuleb maksta selle ennetähtaegse lõpetamise eest. Kui olukord ootamatult paraneb ja turuhind langeb, peab tarbija teadma, kui palju maksab olemasolevast lepingust väljumine ja soodsama hinnaga paketile üleminek.
Seetõttu soovitan tarbijatel mitte valida fikseeritud hinnaga paketti automaatselt üksnes seetõttu, et see tekitab suurema turvatunde. Kõigepealt tuleks hinnata, kui suurt riskipreemiat fikseeritud hind sisaldab, millised on lepingu lõpetamise tingimused ning kui suurt hinnakõikumist on leibkond tegelikult valmis taluma. Otsus tuleks teha läbimõeldult, mitte pealiskaudselt.
5 küsimust Läti Kliima- ja Energeetikaministeeriumile
Gunārs Valdmanis, ministeeriumi energiaturu osakonna juhataja Foto: erakogu
– Kui inimesed näevad, et Inčukalnsi hoidla on täidetud näiteks umbes poolehoiu, tekib tunne: enne talve on pool hoidlat tühi. Miks võib selline järeldus olla ekslik?
– Tänane olukord erineb märgatavalt varasemast. Balti riigid on maagaasi tarned mitmekesistanud ja lõpetanud gaasi impordi Venemaalt. Gaas saab piirkonda saabuda ilma hooajaliste piiranguteta LNG-terminalide kaudu ja toruühenduste kaudu Poolaga. Seetõttu kasutatakse talvel samaaegselt nii imporditarnetest kui ka hoidlast pärinevat gaasi.
Lisaks on Inčukalnsi hoidlat moderniseeritud. Varem võeti gaasi välja voogude kaudu voogava gaasi enda surve tõttu, mis tähendas, et varude ja surve vähenedes vähenes ka võimekus väljavõtukoormust kiiresti tõsta. Nüüd on hoidla varustatud kompressoritega gaasi väljapumpamiseks, mistõttu täituvuse tase mõjutab selle võimekust oluliselt vähem.
Teisisõnu ei tähenda madalam täituvustase iseendast ohtu gaasivarustuse kindlusele.
– Seega ei saa Inčukalnsile enam vaadata põhimõttel „suvel täidame – talvel tühjendame“?
– Jah, hoidla töö on muutunud palju paindlikumaks. Kuigi ametlikud sissepumpamis- ja väljavõtuhooajad on endiselt olemas, saab füüsiliselt gaasi hoidlasse pumpada ka väljavõtuhooaja vältel. Näiteks 2025/2026. aasta väljavõtuhooaja jooksul pumbati Inčukalnsi 4,5 TWh maagaasi.
Seetõttu ei anna hoidla täituvuse tase konkreetsel kuupäeval enne kütteperioodi iseendast täielikku pilti gaasivarustuse kindlusest.
– Kui palju Inčukalnsis olevast gaasist on tegelikult mõeldud Eestile? Kas üldse saab rääkida „Eesti gaasist“ hoidlas?
– Suurem osa gaasist kuulub hoidla kasutajatele – ettevõtetele, kes kasutavad seda oma vajadusteks, ja gaasimüüjatele, kes varustavad oma kliente. Seetõttu on õigem öelda, et suurem osa Inčukalnsi gaasist on mõeldud kogu piirkonna, mitte ühe spetsiifilise riigi vajadusteks.
Seejuures hoiustavad Läti ja Eesti valitsused seal strateegilisi reserve kõige haavatavamate tarbijate ja julgeoleku seisukohast eriti oluliste tarbijate tagamiseks. Läti ja Eesti julgeolekuvarud on vastavalt umbes 1,8 TWh ja 1 TWh gaasi.
Teave ülejäänud varude jaotuse kohta turuosaliste vahel ei ole avalik, kuna tegemist on ärisaladusega. Lisaks võivad turuosalised hoidlas olevat gaasi üksteisele müüa, mistõttu võib nende varude kuuluvus muuta.
– Kas väga külma talve ajal võib tekkida olukord, kus gaasi on hoidlas veel palju, kuid seda ei saa vajaliku kiirusega kätte?
– Tänu moderniseerimisele on selline risk oluliselt vähenenud. Praegu on selline olukord tõenäoline vaid hoidla tehniliste seadmete, sealhulgas kompressorite tööhäirete korral.
Gaasi kogus Inčukalnsis muutub varustuskindluse seisukohalt kriitiliseks gaasitranspordisüsteemi ühenduste ja LNG-terminalide pikaajaliste piirangute või katkestuste korral.
Seejuures moodustab osa hoidla mahust nn puhvergaas, mis on vajalik rõhu säilitamiseks ja tehnoloogiliseks toimimiseks. Seetõttu ei saa Inčukalnsi kogumahtu samastada gaasikogusega, mis on turule tegelikult kättesaadav.
– Kas on olemas täituvuse tase, mida saaks enne talve pidada „punaseks jooneks“?
– Praegustes tingimustes ei ole teknilisi ega majanduslikke aluseid seada hoidla gaasimahule konkreetset „punast joont“. Selline näitaja viiks praegu eksiteele.
Kriitiliselt olulised on ka prognoosid gaasi kättesaadavuse kohta toruühenduste ja LNG-terminalide kaudu. Kui kütteperioodil tuvastatakse võimalikud tarnepiirangud, võib Läti valitsus pärast konsulteerimist naaberriikidega kaaluda võimalust kohustada müüjaid suurendama gaasi kogust Inčukalnsi hoidlas.
