Augusti lõpus nimetati 10. septembrit X-päevaks: selleks kuupäevaks pidid koolid kandma andmed hariduse infosüsteemi EHIS ning näitama lõpuks, kui paljud põhikoolilõpetajad ei ole õpinguid jätkanud. X-päev saabus, kuid probleem jäi: 14. septembri seisuga polnud kinnitatud õppekohta endiselt 462 noorel. Riigi andmetel on Eestis samal ajal sadu vabu kohti. Miks vaba koht ei tähenda veel sobivat kohta ning kes peab nüüd lahendust otsima rongist maha jäänud noortele – seda selgitas “MK-Estonia”.
Artikli järg 18. septembrist.
Veel 25. augustil puudusid EHIS-es andmed 1674 põhikoolilõpetaja edasise õppekoha kohta, sealhulgas Tallinnas 672 noore kohta. Tähtajaks ehk 10. septembriks oli see arv vähenenud 485-le.
-
septembri uuendatud andmetel on 15 152 õppekohustuslikust lõpetajast haridusteed jätkanud 14 690 ja 462 mitte veel. See on 3% kõigist lõpetajatest.
Kõige rohkem on selliseid noori Harjumaal – 322 inimest ehk 4,4% maakonna lõpetajatest. Ida-Virumaal on neid 37, Tartumaal 32 ja Pärnumaal 27. Kusjuures probleem ei piirdu suurte piirkondadega: näiteks Valgamaal ei jätkanud õpinguid 12 inimest, kuid see on 4,3% kõigist maakonna lõpetajatest – peaaegu sama suur osakaal kui Harjumaal.
Siiski võib ka number 462 veel muutuda. Vastuvõtt kestab ja Haridus- ja Teadusministeerium hindab koos kohalike omavalitsustega, kas on vaja täiendavaid ettevalmistava õppe kohti.
Tallinnas on “MK-Estonia” viimased andmed 10. septembri seisuga: siis oli õppekohata 209 noort. Pealinna haridusametis hoiatatakse, et see number ei ole lõplik.
“Kuna vastuvõtt veel kestab ja toimub liikumisi ning esines ka probleeme andmete sisestamisega EHIS-esse, ei ole Tallinna haridusamet veel kellegagi proaktiivselt ühendust võtnud. Samal ajal jätkame vastamist noortele ja vanematele, kes ise meie poole pöörduvad, ja nõustame neid kõige ajakohasema teabe põhjal,” ütleb Tallinna haridusameti hariduskorralduse osakonna juhataja Kressa Keedus.
Kohti on. Aga kus?
-
septembri seisuga oli riigiõppeasutustes alles üle 600 koha kutsekeskhariduse programmides, üle 200 koha põhikoolijärgses kutseõppes ja üle 150 koha üldkeskhariduse programmides. See tähendab, et ainuüksi riigiasutustes oli siis vähemalt 950 vaba kohta.
Kuid kui kohti on nii palju, kust neid otsida ja miks lõpetajad neid ei näe?
Selgus, et lubatud “üle 150” ei ole ainult kohad riigigümnaasiumides. Siia kuulub ka mittestatsionaarne õpe täiskasvanute gümnaasiumides ja kutseõppeasutustes. Harilikus statsionaarses vormis võis ministeeriumi andmetel alles olla umbes sada kohta.
Samas puudub üle riigi ühtne ja pidevalt uuendatav vabade kohtade nimekiri. Ministeerium soovitab kontrollida koolide veebilehti ja SAIS-i, pöörduda otse õppeasutuste poole ning kohalikel omavalitsustel otsida variante ka naaberlinnadest ja -valdadest. Ametnike sõnul saab riigiasutuste kohtade nimekirja koostada vaid kindla kuupäeva seisuga – olukord muutub vastuvõtu jätkudes kiiresti.
“Tallinnas kestab lisavastuvõtt praegu näiteks mittestatsionaarsele gümnaasiumioppele Tallinna Rakenduslikus Kolledžis, mitmetele kutsekeskhariduse programmidele Tallinna Tehnoloogiakolledžis TechnoTLN ning samuti ettevalmistavale õppele,” ütleb Krista Keedus.
Kohustatud, kuid suunata ei saa
Haridus- ja Teadusministeerium rõhutab taas: kohalikud omavalitsused peavad koos noorte ja nende vanematega otsima sobivaid võimalusi õpingute jätkamiseks. Kuid ilmnes oluline nüanss – omavalitsus ei saa lõpetajat vabale kohale suunata.
Ministeeriumi esindajate sõnul on koha otsimine noore ja tema vanemate vastutus. Vald või linn peab jälgima õppekohustuse täitmist, nõustama perekonda, otsima vabu kohti riigiasutustes ja teistes piirkondades, kuid avalduse peab esitama noor ise.
SEE PUUDUTAB ISEGI ETTEVALMISTAVAT ÕPPET: NOORT EI SAA SINNA LIHTSALT “JAOTADA” – TA PEAB ISE AVALDAMA SOovi õppida ja esitama avalduse.
Samal ajal osutus ka omavalitsuste valmidus uueks kohustuseks erinevaks. Haridusministeeriumi andmetel õnnestus uue kohustuse täitmise kinnitatud kord leida 40 omavalitsusel, aga 38-l seda veel ei ole. Sellises dokumendis peaks olema määratletud, kes vastutab selle töö eest ja milliseid meetmeid rakendatakse, kui noor ei õpi.
612 kohta – ja neid on juba vähe
Noortele, kes vajavad pärast põhikooli aega ja lisatuge, on ette nähtud ettevalmistav õpe. Riik tellis selleks õppeaastaks 612 sellist kohta, sealhulgas 315 Tallinnas, 90 Tartus ja 30 Pärnus.
-
septembri seisuga alustas ettevalmistaval programmil õppimist 403 inimest.
Kuid nõudlus on jaotunud ebaühtlaselt. Ministeeriumi esindajad tõdevad: lisakohti võib vaja minna eelkõige Tallinnas ja Pärnus, kus soovijaid osutus rohkem kui olemasolevaid kohti.
-
septembri teates täpsustas ministeerium, et jätkab koos omavalitsustega ettevalmistava õppe lisakohtade vajaduse hindamist.
Seejuures ei vaja kõik 462 kinnitatud õppekohata lõpetajat just ettevalmistavat õpet: osa võib veel astuda kutse- või üldkeskhariduse programmidesse. Tekib teine küsimus – kuivõrd alles jäänud vabad kohad üldse konkreetsetele noortele sobivad.
KOMMENTAAR
Robert Lippin, Eesti Linnade ja Valdade Liidu haridus- ja noorsootöö nõunik
Meie üldine hinnang olukorrale on negatiivne. Jah, reform oli vajalik, kuid ettevalmistus selleks jäi lõpetamata. Vaatamata väidetele, et õppekohustuse reform on “ainult vanusepiiri tõstmine”, on tegemist tegelikult reformiga, mis muudab õppimisega seotud paradigmat. See ei ole halb, kuid lahendusi tuleb kahjuks välja mõtelda juba rakendamise käigus.
TÄNA TULEB PIGEM TUNNISTADA, ET KOHALIKEL OMAVALITSUSTEL ON RESSURSSE EBAPIISAVALT. SAMAL AJAL EELDATAKSE, ET IGA OMAVALITSUS LOOB ISESEISVALT OMA TÖÖVAHENDI, MILLES KOGUTAKSE TEAVET VAJADUSTE JA VÕIMALUSTE KOHTA.
Kui sellist reformi teha, siis tuleb alustada A-st ja B-st – õppekavade struktuuri ühtlustamisest, teabevahetusest ja muudest põhiküsimustest. Senised reformiga seotud otsused tehti väga lühikeste ettevalmistusaegadega.
Kui vaadata järgmist õppeaastat, siis on esimene valus etapp juba läbitud ja kõik kohanenud. Kõige halvem oleks hakata seda süsteemi “paremaks muutma” viisil, et muudatustest saavad tegelikult uued takistused. Õpilaste ja omavalitsuste jaoks oleks olukord paranenud, kui ministeerium oleks käivitanud lubatud infosüsteemid.
KOMMENTAR
Ave Aun, Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse esindaja
Üks suuremaid probleeme on see, et süsteem keskendub eelkõige olemasolevatele õppekohtadele. Tagaplaanile jääb küsimus sellest, mida noor tegelikult vajab ja kas süsteemis on piisavalt programme erinevate tugivajadustega noortele.
Huvi Astangu keskuses õppimise vastu kasvab: kuue aastaga on avalduste arv suurenenud 187% ehk peaaegu kolmekordseks. Sel aastal laekus põhivastuvõtu raames 304 avaldust – 38% rohkem kui aasta tagasi. Keskmiselt on see 4,9 avaldust ühele kohale.
Eriti keeruline olukord on kujunenud ettevalmistava õppega. Haridus- ja Teadusministeeriumi suunis pakkuda selliseid kohti esmajärjekorras õppekohustusega noortele on oluliselt piiranud juba täisealiseks saanud abivajavate noorte võimalusi. Kuigi just selline õpe võiks neile vajalik olla, oleme pidanud paljudele neist ära ütlema.
Varem oli valikkutseõpe, mis sobis tugivajadusega noortele vanuses kuni 26 aastat. Meil on näiteid, kus tänu sellele tulid aastateks koju jäänud täisealised noored tagasi õppima ja mõned jõudsid hiljem isegi kõrgharidustasemeni. Meie arvates vajavad sellised noored ka täna eraldi teed haridusse naasmiseks.
Lihtsustatud õppekava alusel põhikooli lõpetanud noored vajavad samuti laiemat 2. ja 3. taseme programmide valikut. Praegu on see väga väike ja piirdu peamiselt selliste erialadega nagu pagariabi või kokaabi.
Vaba koht konkreetses koolis või konkreetsel erialal ei tähenda veel seda, et see on konkreetse noore jaoks sobiv või soovitud lahendus.
