29.11.2025 juhtus Tartus midagi, mida enamik isegi ei märganud, aga mille peale iga mõtlev inimene peaks nüüd püsti tõusma. Kolmas võim, seesama, kellest räägitakse põhiseaduse tundides ja kooli kodanikuõpetuses, tuli saali ja ütles valitsusele otse näkku, et te olete üle piiri läinud, kirjutab isa ja kodanik Lembit Silla.
Saali tulid maakohtunikud, ringkonnakohtunikud, riigikohtunikud, kohtute esimehed, hallid pead ja nooremad näod. Mitte aktivistid, mitte mingid kodanikuliikumise tüübid, vaid inimesed, kes istuvad muidu vaikselt oma kabinetis, loevad seadust ja kuulavad ära nii sulid kui ohvrid. Nemad ei tee showd ega enesereklaami. Nemad tegelevad sellega, mis jääb järele siis, kui kõik muu on juba pekki keeratud.
Ja enne kui keegi hakkab seletama, et kohtud ei ole ka mingid inglikoorid, ütleme selle ausalt ise ära. Jah, kohtud on juba praegu mõjutatavad. Jah, ametisse saamine sõltub poliitilistest otsustest. Jah, ka kohtusaalis tehakse vigu ja vahel täielikke sigadusi. Mitte keegi ei väida, et kohtunik oleks püha ja puutumatu. Just sellepärast ongi kõnekas, kui isegi selline, niigi surve all olev süsteem ütleb korraga valitsusele, et aitab. Kui ka viimane pidur hakkab karjuma, ei ole enam tegu väikese kosmeetilise parandusega, vaid piiri ületamisega.
See seltskond, kes on harjunud hoidma madalat profiili, tuli kokku ja ütles ühes suunas, et Pakosta kohtureform on JAMA! Mitte pehme fraas, et vajab täpsustamist, vaid selge ei. Hundipass.
Põhiseadus ei ole luulekogumik, mida tsiteeritakse ainult paraadi ajal. Seal on väga selgelt kirjas, et Eestis teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel ja et riigivõim jaotub seadusandlikuks, täidesaatvaks ja kohtuvõimuks. Kohtuvõimu kohta ütleb põhiseadus otse, et õigust mõistab ainult kohus. Mitte minister, mitte fraktsioon, mitte parteikontor. Kui täitevvõim kirjutab süsteemi sisse nii, et kohtuniku positsioon ja karjäär sõltuvad poliitilisest heakskiidust, pannakse põhiseadusele vaikne, kuid selge joon alla. Mitte seletavas sõnaraamatus, vaid päriselus.
Kellele see kasulik on?
Pakosta reformi tegelik sisu on lihtne. Paberil räägitakse struktuurist, efektiivsusest ja halduskoormuse vähendamisest. Tegelikkuses ei ole jutt ainult sellest, mitut maakohtu hoonet tulevikus alles jääb või mitut logot sekretäril laua peal on.
Jutt käib sellest, kes kontrollib reaalselt seda masinat, mis määrab, kas inimene jääb vabaks, kaotab kodu, jääb oma lastele alles või saab endale külge elulõpuni märgi. Kui kõik maakohtud keeratakse üheks suureks superasutuseks, mille juhtimine ja võtmeametisse nimetamised sõltuvad poliitilisest tahteavaldusest, ei ole enam tegemist sõltumatu kohtuvõimuga. Siis on tegemist ilusa nimega allasutusega, mille pealkirjas on sõna kohus, aga sisus on tegu ministeeriumi pikendatud käega.
Siit tulebki mängu ajastus. See reform ei ole juhuslik tehniline muudatus, mis lihtsalt juhtus praegu lauale sattuma. Seda on vaja kiiresti läbi suruda just nüüd, sest sõja suits hakkab hajuma ja ühel hetkel tuleb arveid hakata maksma.
Kõik need kleptokraadid, sõjaga rikastunud kasuahned poliitikud ja korrumpeerunud valitsusjuhid teavad väga hästi, et kui õigusriik jääb päriselt püstijalu, tuleb ühel päeval ka nende kord minna kohtu ette. Sellepärast ongi paanika, sellepärast ongi vaja kohtud ette ära murda.
Praegu ei taheta mitte õiglust kaitsta, vaid omaenda perset päästa. Tahetakse võtta kohtutelt viimane sõltumatus enne seda, kui tõsised uurimised, komisjonid ja kriminaalasjad päriselt lahti lähevad.
Kui nad suudavad õiguse enda kontrolli alla võtta, saavad nad tulevikus rahulikult öelda, et kõik oli seaduslik, uurimine toimus ja kohus otsustas. Ainult et seda kohut juhib siis seesama kamp, kes täna paaniliselt püüab vältida, et keegi hakkaks nende tegusid päriselt üle lugema.
Sealt edasi on tee lühike. Kui tekib vajadus natuke põhiseadust painutada, natuke valimissüsteemi mudida või natuke kodanike õigusi kärpida, ei seisa ees enam ebamugavat kohtunikku, kes ütleks ei. On pehme, poliitiliselt kasvatatud filter, mis küsib endalt, kas otsus võib karjäärile halvasti mõjuda.
Kõige kõnekam detail on see, et kogu sellest sajast ühest liikmest koosnevast Riigikogust oli kohal ainult üks mees. Peeter Ernits. Üks. Ülejäänud rahvaesindajad olid kuskil mujal. Mugavam oli eemal olla.
Hiljem on ju lihtne saalis tõsise näoga rääkida, kui oluline on meie jaoks õigusriik, vajutada rohelist nuppu ja minna rahulikult kohvikusse arutama, kui hästi kõik toimib. See on hetkepilt, mis näitab mitte ainult üksikute poliitikute, vaid kogu süsteemi moraalset pankrotti.
Kui kolmas võim annab erakorralise häiresignaali ja sada saadikut lihtsalt ei viitsi kohal olla, siis ei ole see enam üksik viga või ajapuudus. See tähendab, et terve tänane poliitiline koosseis on oma mandaadi sisuliselt maha mänginud.
Kui kohtud kukuvad, kukub kõik
Selline Riigikogu ja selline valitsus tulebki välja vahetada, mitte kosmeetiliselt ümber tõsta. Kõik, kes vaikisid ja puudusid, peavad hakkama kandma poliitilist vastutust, mitte pugema peitu fraktsiooni selja taha ja rääkima, et keegi kuskil kunagi justkui tegeles nende teemadega.
Ja mis kõige olulisem, see ei ole ainult ajalooline õudusjutt, vaid tänane reaalsus.
Poolas käib praegu vaevaline pööre tagasi, sest ühiskond ja Euroopa surve sundisid osa räigemaid samme ümber vaatama, kuid liiga suur poliitiline mõju kohtutele ei ole sealt lihtsalt ära aurustunud. See tuleb aastate jooksul kihthaaval lahti harutada.
Ungaris on vastupidi, autokraatlik tendents suuresti normaliseeritud, süsteem on valmis ehitatud ja kohtute, meedia ning institutsioonide „vaikne allutamine“ on muutunud uueks normaalsuseks. Autokraatia ei tule reeglina tankide ja eriüksustega, ta tuleb läbi paragrahvide ja „reformide“, kui rahvas samal ajal teleka ees haigutab ja loodab, et küll keegi teine reageerib.
Kui keegi tahab näha, kuhu see tee lõpuks välja viib, siis ei pea minema ajalukku, piisab pilgust Venemaa poole. Seal ei ole kohus enam ammu mitte võimu tasakaalustaja, vaid võimu pikendatud käsi. Poliitilised protsessid, opositsionääride, ajakirjanike ja ettevõtjate näidisprotsessid on muutunud rutiiniks. Süü ei selgu mitte kohtusaalis, vaid Kremlis, kohus vormistab ainult juba tehtud otsuse. See on koht, kus riigil on kõik õigused ja inimesel ainult kohustused.
Mitte keegi kainelt mõtlev inimene ei saa väita, et Eesti on täna Venemaa. Küsimus ei olegi selles. Küsimus on selles, kas me tahame liikuda sinnapoole või tõmbame enne piduri peale, kui kohtuvõim muudetakse ka siin lihtsalt järjekordseks tööriistaks nende käes, kes parasjagu võimul on.
Kui kohtud muutuvad valitsuse tööriistaks, ei ole küsimus enam selles, kas meil on õigusriik. Siis on küsimus selles, kas meil on üldse veel riik või on alles ainult võim. Siis ei ole enam peremeest oma elu üle, on ainult süsteem. Kui sind on kohtuotsusega üle lastud, ei huvita kedagi, kas sul oli õigus või mitte. Oluline on ainult see, kellel on nuppude ja ametikohtade üle kontroll.
Eilne kohtunike koosolek ei olnud revolutsioon. See oli viimane viisakas katse öelda, et lõpetage ära. Ärge toppige oma poliitiliselt rasvaseid näppe sinna, kus peab olema kõige puhtam koht riigis. Ärge lõhkuge pidurit, mis seni veel toimib, isegi kui see pidur ei ole ammu enam tehasest tulnud uue läikega.
Ja nüüd on pall rahva käes
See on see koht, kus rahvas peab ära otsustama, kas jääda diivanile pomisema või astuda päriselt oma rolli sisse. Põhiseadus ütleb mustvalgelt, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. See ei tähenda ainult seda, et kord nelja aasta jooksul visatakse sedel kasti ja ülejäänud aeg oldakse vait. See tähendab õigust ja tegelikult ka moraalset kohustust hakata avalikult vastu siis, kui täitevvõim ja valitsus astuvad üle piiride.
Kui me räägime sellest, et rahvas peab vastutama, siis see ei tähenda ainult vihast kommentaari või kurja meemi. See tähendab väga konkreetseid samme.
Esiteks, küsi oma saadikult avalikult selget seisukohta. Mitte udu ega sõnamängu, vaid lihtsat jah või ei Pakosta reformile. Kirjalikult, omanimeliselt.
Teiseks, nõua, et ta ütleks ette, kuidas ta hääletab, ja tee see vastus avalikuks. Oma seinal, oma kogukonnas, igal platvormil, kuhu sul on ligipääs.
Kolmandaks, toeta neid juriste, kohtunikke ja advokaate, kes julgevad avalikult rääkida. Jaga nende tekste, kutsu nad rääkima, ära jäta neid üksi, kui nad süsteemi vastu sõna võtavad.
Neljandaks, mine ise kohale, kui toimub avalik arutelu, koosolek või meeleavaldus. Füüsiline kohalolek on see, mida poliitikud kõige rohkem kardavad. Tühi tool saalis annab neile vaikiva loa teha, mida tahavad.
Viiendaks, valimistel ära vali ühtegi inimest, kes sõitis sellest teemast mööda või kehitas õlgu. Saadik, kes ei seisa kohtute sõltumatuse eest, ei seisa sisuliselt millegi eest. Ta seisab ainult enda koha eest.
Mina ei kirjuta seda sellepärast, et mul oleks kohtunikega romantiline suhe või illusioon, et nad on kõik puhtad nagu hommikune lumi. Olen näinud, kuidas süsteem inimest läbi närib ja välja sülitab.
Saan väga hästi aru, et ka kohtutes tehakse rumalusi ja ülekohtuseid otsuseid.
Samal ajal saan ma aru, et kui seegi viimane pidur ära murda, ei jää alles enam mitte midagi, kuhu üldse pöörduda. Kui ka kohtust saab poliitiline relv, ei ole enam vahet, kas me elame Eesti Vabariigis või suvalises koloniaalprovintsis, kus seaduse asemel kehtib käsk ja sooviavaldus.
Rahvas peab nüüd päriselt tänavatele tulema ja end jalgele ajama. See olukord ei ole enam naljaasi. Me näeme oma silmaga, kuidas meeleheitlikult üritatakse teha Eestist odava tööjõu, odava maavara ja odava vaikimisega koloniaalprovintsi, sellist kohta, kus kohalikul rahval on ainult kaks rolli, maksa makse ja pea mokk maas.
Kui me selle vaikides alla neelame, ei ole enam mõtet rääkida ei iseseisvusest, ei õigusriigist ega Eesti rahvast. Siis oleme ise oma riigi maha kandnud ja me ei saa enam näpuga kellegi teise poole näidata.
Kohtunikud tegid oma töö ära. Nad võtsid riski, tulid saalist välja ja ütlesid otse, mis on valesti.
Peeter Ernits tegi oma liigutuse sellega, et ta oli vähemalt kohal ja kuulas selle kõik ära.
Kui nüüd rahvas vaikib, ongi kõik. Siis ei ole meil enam õigusriiki, vaid hall provints Euroopa äärel, kus käsukiri saabub ülevalt, kohus kergitab kulmu ja kinnitab.
Kui see artikkel tekitab sinus ebamugavust, on hästi. See tähendab, et Sind ei ole veel lõpuni ära kodustatud ja sul on veel alles mingi osa eneseväärikusest, mida süsteem ei ole suutnud ära dresseerida.
