Täna mõtlen ma jälle selle peale, kui lihtne on ühiskonnal hakata aeglustuma hetkel, kui põlvkonnad lakkavad üksteist kuulamast. Kui vanad ei kuula noori, jäävad nad kinni maailma, mida enam ei ole. Kui noored ei kuula vanu, tormavad nad pimesi läbi maailma, mis on samu vigu juba kümneid kordi näinud. Ja just sellepärast olen ma nii palju rääkinud vanade ja noorte päris ühendusest, kirjutab isa ja kodanik Lembit Silla.
Mitte formaalsest koosolekust, mitte järjekordsest tühjast projektist, vaid elusast sillast kogemuse ja tuleviku vahel. Noortes on liikumine, vanades on mälu. Noortes on julgus, vanades on läbikäidud tee.
Kui need kaks pannakse teineteise vastu, sünnib lõhe. Kui need kaks pannakse teineteist kuulama, sünnib kultuur. Mitte lärmakas teesklus, vaid päris kultuur, see, mis kannab rahvast edasi ka siis, kui ajad muutuvad.
Mida vanemaks ma saan, seda selgemini ma näen, et tugev ühiskond ei teki ainult seadustest, tehnikast ega rahast. Tugev ühiskond tekib siis, kui vana ei põlga noort ja noor ei viska vana üle parda. Siis ei sünni lihtsalt vestlus. Siis sünnib järjepidevus.
Ja ilma järjepidevuseta ei püsi ükski rahvas kaua.
Mulle ei ole vaja siia ei jumalat ega usku. Mulle ei ole vaja pimedat autoriteeti, kelle nime all on sajandeid õigustatud vägivalda, allutamist ja massilist tapmist. Ja mul ei ole vaja ka seda odavat vastandust, et justkui ilma usuta inimene ei ela, ei püsi ega mõista õiget ja valet. See on lihtsalt mugav lause neile, kes ei julge enam mõelda väljaspool oma harjumuspärast raami.
Jah, 20. sajand näitas, et ka ateistlikud režiimid võivad tappa massiliselt. Aga see ei tõesta, et lahendus on usk. See tõestab ainult seda, et pime dogma, olgu ta usuline või ateistlik, muutub inimese käes relvaks. Ateism võib olla samuti omamoodi usk, kui ta muutub fanatismiks. Sama kehtib religiooni kohta. Probleem ei ole sildis. Probleem on inimeses, tema kasvatamatuses, võimuihas ja moraalses selgrootuses ning rahas.
Meil ei ole vaja usku. Meil on vaja kasvatust. Õiget kasvatust. Meil on vaja seda, et ema ütleb lapsele: ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Ole aus. Armasta. Ela nii, et teised võiksid sinust õppust võtta. Ära sunni. Ära valeta. Seisa sirgelt oma mõtete eest.
Meil on vaja isa konkreetsust. Seda, et isa ei loobi loosungeid, vaid näitab, kuidas päriselt elada. Kuidas teha tööd. Kuidas võtta vastutust. Kuidas aidata siis, kui sul on rohkem. Kuidas mitte kunagi teha liiga nõrgemale. Kuidas olla inimene ilma, et sul oleks vaja selleks taevast kontrollijat.
Need asjad ei sünni kirikus, sektis ega ideoloogilises klubis. Need sünnivad kodus. Need sünnivad ema, isa, vanaema ja vanaisa kaudu. Sealt tuleb inimese selgroog. Mitte pimedast autoriteedist, kelle nimel on tuhandeid aastaid õigustatud sõdu, põletamisi, vallutusi ja alandamist.
Ja siia jõuabki tänase aja kõige haigem murdekoht. Me oleme jõudnud ühiskonda, kus kasvatuse lagunemist müüakse vabadusena. Kus austuse kadumist vanemate vastu esitletakse julguse ja enesekehtestamisena. Kus tänamatus, ülbus ja juurte läbilõikamine pakendatakse eneseleidmiseks.
See ei ole areng. See on lagunemine, millele plaksutatakse kaasa.
Austus vanemate vastu ei tähenda pimedat allumist. See tähendab arusaamist, et enne sind oli keegi, kes sind kandis, hoidis, õpetas ja vastutas sinu eest. Ema, isa, vanaema, vanaisa ei ole lihtsalt dekoratsioonid lapsepõlves. Nad on inimese esimene kool, esimene peegel ja esimene piir.
Kui sealt kaob austus, siis ei sünni sealt tugev vaba inimene. Sealt sünnib inimene, kellelt on juured läbi lõigatud ja keda saab hiljem ükskõik milline uus ideoloogia ümber kirjutada nagu märga savi.
Seepärast on kummaline kuulata, kuidas hakatakse moraali monopoliseerima usu nimele. Nagu ilma jumalata ei saaks inimene aru, et valetada on vale, nõrgemat rõhuda on alatu ja abivajajat aidata on õige. Saab küll. Täiesti saab. Ja sageli saab isegi puhtamalt, sest siis ei tehta head mitte taevaste punktide kogumiseks, vaid sellepärast, et see on õige.
Te võite uskuda, mida tahate. See on teie asi. Aga ärge tulge rääkima, et ilma usuta ei püsi inimene koos.
Inimene püsib koos kasvatuse, eeskuju, vastutuse ja sisemise mõõdupuu abil. Mitte altarite, loosungite ega pimedate käskude najal.
Mina usun ainult ühte lihtsasse seadusse: ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Kõik. Kui sellest ei piisa, siis ei päästa teid ka ükski rist, pühakiri ega suur sõna.
Ja veel üks asi. Jumalat on liiga sageli kasutatud ettekäändena, et hoida vaeseid vagusi, kuulekana ja lootuses, et õiglus tuleb kunagi hiljem, mitte siin. Et ära tõuse, ära küsi, ära hakka vastu, kannata ära. See ei ole pühadus. See on võimu tööriist.
Seega ei, meil ei ole vaja rohkem usku. Meil on vaja rohkem inimesi, kellel on kodust kaasa saadud selgroog. Meil on vaja emasid, kes õpetavad südant. Meil on vaja isasid, kes õpetavad vastutust. Meil on vaja vanavanemaid, kes annavad edasi mõõtu ja mälu.
Sest ilma selleta ei päästa ühiskonda ei usk ega ateism. Ilma selleta ei päästa ühiskonda mitte miski.
Ja lisagem siia veel üks ebamugav tõde.
Religioon ei ole püsinud ainult vaimse otsinguna. Liiga sageli on sellest tehtud süsteem, mis hakkab ennast ise paljundama nagu püramiid või võrkturundus: iga haru kuulutab end ainuõigeks, iga sekt peab end tõe omanikuks ja iga uus põlvkond kasvatatakse sisse samasse valmis vastuste aedikusse. Mitte selleks, et inimene mõtleks, vaid selleks, et ta kordaks.
Ja kui keegi tuleb rääkima, et usk teeb inimese paremaks, siis vaadaku kõigepealt ajalugu ja vaadaku tänast päeva. Kui inimese peas on võimalik õigustada alandamist, vägistamist, tapmist või teise inimese murdmist mingi kõrgema eesmärgi, püha sõja või jumaliku korra nimel, siis ei ole probleem enam usupuuduses. Probleem on selles, et inimese moraal on delegeeritud süsteemile, mis suudab kuriteo värvida pühaduseks.
See ongi kõige rõlgem koht. Kui inimene ei saa enam aru, et teise inimese rüvetamine on iseenesest kurjus, ilma et talle peaks selleks ülevalt reeglit ette lugema, siis on tema mõistus juba loovutatud. Ja kui talle on õpetatud, et vägivald, allutamine või hävitamine võib olla õigustatud, kui seda tehakse õige lipu, õige raamatu või õige jumala nimel, siis ei ole tegu enam vaimsusega. Siis on tegu ajupesuga.
Mina ei vaja sellist usku. Mina vajan moraali, mis ei sõltu sektist, templist ega pühakirja tõlgendajast. Moraali, mis ütleb ilma keerutamata: ära alanda, ära murra, ära rüveta, ära tapa, ära tee nõrgemale liiga. Ja kui inimene vajab selle mõistmiseks taevast käsku, siis on probleem juba palju sügavam kui lihtsalt religioon.
