Parlamendienamuse kaotamine ei tähenda kaugeltki alati poliitilist katastroofi. Vahel töötab valitsus rahulikult edasi, vaid avastab äkitselt, et ei saa võtta teiste tuge enam iseenesestmõistetavana. Täpselt sellisesse olukorda on sattunud Kristen Michali kabinet: võim on talle alles jäänud, kuid enamuse harjumuspärast mugavust enam ei ole, kirjutab ajakirjanik ja projekti „Reaalne Balti“ autor Andrei Demenkov.
Pärast Kalev Stoicescu lahkumist Eesti 200-st ja Meelis Kiili lahkumist Reformierakonnast jäi üsna haprast 52-häälelisest enamusest 101-st alles täpselt 50. Formaalselt on meil nüüd vähemusvalitsus. Kuid mingit katastroofi ei juhtunud ja korralike valimisteni on jäänud vaid mõned kuud.
Ja siiski on muutunud palju. Senimaani piisas valitsusel kokkuleppest koalitsiooni sees – ja parlamendi hääletus muutus formaalsuseks. Nüüd töötab masin vaid kõrvaliste isikute abil. Kiili ja Stoicescu pidi varem oma erakondadele selgitama, miks nad ei soovi koalitsiooniga koos hääletada. Nüüd peab valitsus neile selgitama, miks nad peaksid selle poolt hääletama.
Eesti valitsus võib täiesti eksisteerida ka 50 saadikuga. Tavaliste seaduste vastuvõtmiseks ei ole kaugeltki alati vaja 51 häält: piisab sellest, kui poolthääli on rohkem kui vastuhääli. Kui keegi puudub või jääb erapooletuks, võib aritmeetika kujuneda valitsuse kasuks. Iseloomulikult võetakse ka riigieelarve vastu samal põhimõttel.
Nii et igal hommikul kadunud 51. saadikut otsida Michalil vaja ei ole. Kuid varem oli valitsusel vähemalt väike varu. Nüüd, kui opositsioon koguneb täiskoosseisus ja astub ühtselt vastu, ei piisa oma häältest.
Aga see tähendab, et tuleb hakka kokku leppima. Kiili, Stoicescu, fraktsioonitute saadikute, tsentristide, sotsiaaldemokraatidega, mõnikord võib-olla isegi Isamaaga. Täna võib enamus olla ühesugune, homme teistsugune.
Poliitilise kauplemise kunst
Üldiselt peaks parlamendidemokraatia just nii töötama: eelnõud ei tule mitte ainult valitsevate erakondade sees kooskõlastada, vaid tuleb ka väljaspool oma leeri olevatele inimestele tõestada, et seda on vaja. Kuid sellel kaunil poolel on inetuma poolega õde – poliitiline kauplemine. Mida vähem on valitsusel oma hääli, seda kallimaks muutub iga võõras hääl.
Sügisel näeme seda süsteemi kogu selle ilus. Eelmine riigieelarve võeti vastu 51 häälega 37 vastu. Täpselt 51 – ilma ühegi üleliigse hääleta lisaks minimaalsele enamusele, mis koalitsioonil siis oli. Nüüd kahte garanteeritud häält ei ole.
2027. aasta eelarve saab vastu võtta ka 50 häälega, kui vastu on vähem. Seetõttu on draamat stiilis „Michal ei suuda eelarvet vastu võtta“ korraldada veel vara. Suudab. Kuid nüüd tuleb jälgida nii seda, mis toimub koalitsiooni sees, kui ka meeleolusid väljaspool.
Ja eelarve tõotab tulla dokument, mille ümber ei ole sugugi lihtne üldist õnne koguda. Michal räägib juba kärpete jätkamise vajadusest, samal ajal tuleb finantseerida kasvanud kaitsekulusid ja teisi suundi, mis nõuavad lisaraha. Kellelegi tuleb öelda „ei“. Ja vot siin saab iga lisahääl teistsuguse kaalu.
Miks me kärpime just seda? Miks anti raha sinna, aga mitte tänna? Miks ma peaksin hääletama teie eelarve poolt, kui te ei ole valmis muutma seda punkti?
Kui sul on 52 häält, võid vestluspartnerit poole kõrvaga kuulata ja head päeva soovida. Kui 50 – tuleb kuulata märgatavalt tähelepanelikumalt.
Poliitilise saatuse iroonia
Kogu loos on veel üks võluv detail. 2018. aasta sügisel jäi toonane Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja Isamaa koalitsioon samuti 50 saadikuga. Ja üheks toimuva kommenteerijaks opositsioonist oli Kristen Michal.
Siis ütles ta salvavalt, et valitsus on sunnitud sõltuma üksikutest saadikutest, ning kritiseeris eelarvet, milles rahuldatakse erapoliitilisi huve. Talle ei meeldinud eriti see, et selline praktika jõudis omavalitsuse tasandilt riiklikule tasandile.
Möödunud on kaheksa aastat – ja nüüd istub Michal peaministri toolil, tema valitsusel on samad 50 saadikut, ees ootab eelarve ja inimesed väljaspool koalitsiooni, ilma kelleta ei pruugi ühel hetkel aritmeetika kokku tulla. Kasulik kogemus poliitikule – tunda omal nahal seda, mille üle ta kunagi nii edukalt ironiseeris.
Michali valitsus elab tõenäoliselt rahulikult valimisteni ära. Kiili ja Stoicescu ei ole kohustatud selle vastu hääletama, sotsiaaldemokraadid ja tsentristid ei hakka samuti igat seadust tagasi lükkama vaid sellepärast, et selle esitas valitsus. Ega kriisi korraldamine mõned kuud enne valimisi kuigi paljudele huvi pakugi.
Kuid mugavus on lõppenud. Nüüd ei piisa omavahel kokkuleppimisest, oma saadikute ülelugemisest ja hääletustulemuse etteteadmisest. Mõnikord tuleb veenda, järele anda, muuta oma otsuseid, a vahel maksta puuduva hääle eest poliitilist hinda.
Kui tänu sellele hakkab valitsus tähelepanelikumalt suhtuma teiste argumentidesse, tuleb enamuse kaotamine Eesti poliitikale ainult kasuks. Kui aga algab kingituste jagamine vajaliku nupuvajutuse eest, kujuneb sellest hoopis teine lugu. Sügisene eelarve näitab kiiresti, milline variant meile täpselt osaks sai.
