Putin on juba tõestanud, et on valmis Ukraina hõivamise võimaluse eest kandma mis tahes hinda, teatab MEDUZA.
USA president Donald Trump usub ekslikult, et pakkudes Venemaa diktaatorile teatud majanduslikke hüvesid , sunnib ta teda Ukraina rahuga nõustuma. Tegelikkuses ei ole Putin rahast huvitatud ja ta kasutab Washingtoni järeleandmisi konflikti veelgi eskaleerimiseks, kirjutab Brookings Institutioni vanemteadur Thomas Wright ajalehes The Atlantic ilmunud artiklis.
Autor tõmbab paralleeli 1965. aasta sündmustega, mil USA president Lyndon Johnson pakkus Põhja-Vietnamile tohutut majandusabi vastutasuks hübriidagressiooni lõpetamise eest Lõuna-Vietnami vastu. Hanoi aga keeldus pakkumisest. Nagu Wright selgitab, näitab see ajalooline näide, et majanduslikud stiimulid ei toimi alati rahvusvahelises poliitikas, kus natsionalismil, ideoloogial ja rivaalitsemisel on oluline roll.
„Donald Trump langes samasse lõksu nagu Vladimir Putin, uskudes ilmselt, et õiged majanduslikud stiimulid veenavad Venemaa juhti rahu sõlmima. (…) Selle taga peituv naiivsus võiks olla andestatav, kui Putin oleks uus ja kogemusteta juht, kuid ta on tuntud tegelane. Ukraina on tema kinnisidee, tema valge vaal. Ta tahab seda vallutada ja on tõestanud, et on valmis selle eesmärgi saavutamiseks maksma tohutut hinda,“ kirjutab analüütik.
Autori sõnul lootis Trump oma teise ametiaja alguses sõja kiiresti lõpetada, külmutades rindejooned ja keeldudes Ukraina NATO-ga liitumisest. Kiievi sõjalise positsiooni tugevdamise ja Moskvale sanktsioonidega surve avaldamise asemel keskendus Ameerika president aga Venemaa rahalisele kasule. Tema läbirääkimismeeskonda kuulus ka tema sõber, ärimees Steve Witkoff, kes oli lepingute kallal töötanud Vene finantsisti Kirill Dmitrijeviga.
Üks varasemaid ettepanekuid hõlmas sanktsioonide kaotamist, ühiseid USA-Venemaa äriprojekte ning Venemaa naasmist G7-sse. Läbirääkimised aga takerdusid Putini nõudmise tõttu, et Venemaa loovutaks täiendava Ukraina territooriumi.
Uue diplomaatiliste kontaktide vooruga kaasnes kokkulepe tarnida Venemaa diislikütust Ameerika ja maailma turgudele. Trumpi administratsioon kaalus osalise relvarahu stiimulina ka võimalust tagastada osa Venemaa külmutatud varadest.
See on aga viinud vaid Washingtoni ja Kiievi suhete halvenemiseni, samal ajal kui Venemaa püüab selgelt talve ära kasutada Ukraina nõrgestamiseks ulatuslike rünnakutega selle energiainfrastruktuurile, samuti oma sabotaažikampaania laiendamiseks Kiievi Euroopa partnerite vastu.
Eksperdi sõnul saab Putini arvutusi muuta ainult surve suurendamisega. Ühendriigid peavad varustama Ukrainat õhutõrjevõimekusega, aitama tal Venemaa vägedele kaotusi tekitada ning toetama Euroopa riike Venemaa rünnakute heidutamisel.
„Putin näib uskuvat, et aeg on tema poolel. Trumpi teod kinnitavad seda uskumust,“ kirjutab Wright.
Samuti kutsub autor Trumpi üles kaaluma võimalust, et järgmine Ameerika Ühendriikide administratsioon võib Venemaa suhtes rangema hoiaku võtta. Washington võiks seda väljavaadet kasutada argumendina kiire kokkuleppe saavutamiseks Ukrainale vastuvõetavatel tingimustel.
„Relvarahu saavutamiseks peab ta nüüd Putinit veenma, et sõda läheb maksma rohkem kui rahu,“ ütles analüütik.
Venemaa ja USA
Nagu UNIAN teatas, võis Venemaa ettevõte Novatek, mis on USA osaliste sanktsioonide all, vahendajate kaudu rahastada Ameerika gaasiprojekti Polar LNG Alaskal . Polar LNG endine tegevjuht Joel Riddle väitis, et sai teada Novateki võimalikust osalemisest idufirma rahastamises.
Samuti teatasime, et Donald Trumpi administratsioon kaalub Venemaa-vastaste sanktsioonide edasist leevendamist, eriti väetiseekspordi valdkonnas, lootes seeläbi julgustada Moskvat lõpetama sõda Ukraina vastu.
