Eesti Loomakaitse Liit ja veel 37 loomakaitseorganisatsiooni pöördusid presidendi poole palvega jätta välja kuulutamata Riigikogus 21. oktoobril vastu võetud loomakaitseseaduse ja veterinaarseaduse muutmise seadus (899 SE) ning saata see parlamendile tagasi uueks arutamiseks. Sellest teatab BNS.
Organisatsioonide hinnangul võib uus tegevusloa nõue muuta paljudele ühingutele võimatuks annetustel ja vabatahtlike hoiukodude tööl põhineva loomade päästmise jätkamise.
Pöördumise autorite meelest ei ole seaduse ettevalmistamisel piisavalt hinnatud uute nõuete täidetavust, nende mõju loomade heaolule ega võimalikke vastuolusid põhiseadusega.
„Me ei seadnud kahtluse alla vajadust tagada loomadele kvaliteetne veterinaarabi ja nõuetekohased pidamistingimused.Me seame kahtluse alla olukorra, kus loomade päästmise jätkamiseks kehtestatakse nõuded, mille täitmiseks vajalikku teenust ei pruugi olla võimalik isegi osta. Seadus peab kaitsma loomi, mitte vähendama nende päästmise võimalusi,“ rõhutati Eesti Loomakaitse Liidus.
Seaduse üks olulisemaid muudatusi on tegevusloa nõude laiendamine loomakaitseorganisatsioonidele, mis töötavad koduste hoiukodude võrgustiku vormis. Loa saamiseks peab organisatsioon määrama veterinaararsti, kelle kohustused ei piirdu loomade ravimisega, vaid hõlmavad ka otsuste langetamist haiguste ennetamise ja leviku tõkestamise meetmete kohta ning nende täitmise tagamist kogu hoiukodude võrgustikus.
Kodused hoiukodud võivad asuda üle kogu Eesti, loomade arv ja asukoht neis muutub pidevalt ning ravi osutavad eri piirkondade veterinaarkliinikud.
Pöördumisele lisatud kuue veterinaarkliiniku kirjalikest vastustest ei kinnitanud ükski valmisolekut kirjeldatud ülesandeid täita. Viis kliinikut viitasid tööjõu ressursi puudumisele või pakutavate teenuste piiratud spektrile. Üks kliinik selgitas, et nõuete ja vastutuse määra ebaselguse tõttu on võimatu isegi hinnata teenuse osutamise tingimusi ja maksumust.
„Veterinaarid on valmis loomi ravima, kuid võtta endale pidev vastutus üle kogu Eesti laiali pillutatud hoiukodude võrgustiku eest on täiesti teistsugune ülesanne. Kui sellist veterinaararsti leida ei õnnestu, ei saa ühing tegevusluba. Ja siis ei ole küsimus enam loomade ravi kvaliteedis, vaid selles, kas neid on üldse võimalik päästa,“ selgitati Eesti Loomakaitse Liidus.
Olemasolevad organisatsioonid peavad saama uue tegevusloa hiljemalt 1. jaanuaril 2028.
Pelgalt organisatsioonide Cats Help MTÜ ja Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu MTÜ hoiukodudes viibib praegu kokku üle 500 kassi. Nende loomade eest hoolitsemine, nende ravi ja neile uute kodude otsimine toimub tänu vabatahtlike, annetajate ja veterinaarkliinikute koostööle.
Pöördumise autorite hinnangul ei anta seaduse mõjude analüüsis vastust küsimusele, mis saab neist loomadest, kui organisatsioonid ei suuda tegevusloa tingimusi täita. „Kas loomad saavad jääda oma praegustesse hoiukodudesse? Kes jätkab nende ravi? Kas teistel varjupaikadel jätkub vabu kohti ja ressursse? Kes kannab lisakulud?“ küsivad loomakaitsjad.
Pöördumise autorite hinnangul ei ole ühegi selle stsenaariumi tegelikke tagajärgi piisavalt hinnatud.
Märkimisväärne lisakoormus võib langeda ka kohalikele omavalitsustele. Näiteks Cats Help MTÜ andmetel päästis organisatsioon 2025. aastal 1165 kassi, kellest 1018 loomale osutati abi ilma omavalitsuse poolse teenustasuta. Kui vabatahtlike päästeorganisatsioonide potentsiaal väheneb, tuleb välja selgitada, kes ja millise rahastuse arvelt võtab selle töö enda kanda.
Pöördumises presidendile märgitakse, et seadus võib ebaproportsionaalselt piirata põhiseadusega kaitstud ühingute vabadust. Lisaks tõstatatakse selles küsimusi õigusselguse, vastutuse jaotuse ja ebavõrdse kohtlemise kohta.
Loomakaitseorganisatsioonide hinnangul ei ole piisavat alust, miks ei saaks loomade tervise ja heaolu kaitsmiseks kasutada vähem koormavaid lahendusi: ühingu registreerimist, loomade ja koduste hoiukodude arvestust, tagatud veterinaarabi, selgeid bioohutusnõudeid ning riskihindamisel põhinevat riiklikku järelevalvet.
Pöördumises juhitakse tähelepanu ka sellele, et Euroopa Liidu uus määrus koerte ja kasside heaolu kohta lähtub koduste hoiukodude puhul proportsionaalsemast lähenemisviisist ega näe neile ette analoogset kohustust saada eelnev tegevusluba ja omada veterinaararsti, kes kannab pidevat vastutust kogu võrgustiku eest.
Pöördumise autorite arvates on enne uute piirangute kehtestamist vaja tõestada, et neist saadav kasu kaalub üles võimaliku loomade päästmise võimaluste vähenemise.
Eesti Loomakaitse Liit rõhutab, et organisatsioonid toetavad koerte pideva ketis pidamise keeldu ning loomade seksuaalse väärkohtlemise keeldu. Mõlemad algatused esitasid loomakaitsjad ise rahvaalgatuse vormis.
Organisatsioonide hinnangul tuleb keeldude kehtestamisel tagada nende tegelik toimivus. Ketis pidamise keeluga peab kaasnema piisava liikumisruumi tagamine: praeguste nõuete kohaselt võib väliaudiku minimaalne pindala olla sõltuvalt koera kaalust vaid 3,5–7 ruutmeetrit, kuigi ketikoerale on ette nähtud vähemalt 40-ruutmeetrine jalutusala.
Loomade seksuaalse väärkohtlemise puhul peab Eesti Loomakaitse Liit vajalikuks kehtestada iseseisev kuriteokoosseis, et teo kvalifitseerimine kuriteoks ei sõltuks vajadusest täiendavalt tõendada, et see pandi toime avalikus kohas või julmal viisil.
Samuti on vaja üheselt tagada, et väärkohtlemise fakti tõendamiseks tehtud salvestise üleandmine õiguskaitseorganitele ei oleks keelatud.
Eesti Loomakaitse Liit ja pöördumisega liitunud organisatsioonid paluvad presidendil kasutada oma õigust, mis tuleneb põhiseaduse § 107 lõikest 2, ja jätta kõnealune seadus välja kuulutamata.
Organisatsioonid soovivad, et Riigikogu hindaks uuesti tegevusloa nõuete vastavust põhiseadusele, koguks tegelikke andmeid loomakaitseühingute töö ja kulude kohta ning töötaks koduste hoiukodude võrgustike jaoks välja selged ja täidetavad nõuded.
„Meie eesmärk ei ole peatada arengut loomakaitse valdkonnas. Meie eesmärk on vältida olukorda, kus seadus, mis on kutsutud loomi kaitsma, võtab neilt võimaluse abi saada. Kui seadus sunnib tegelikult töötavaid päästeorganisatsioone oma tegevust lõpetama, peab riik suutma kõigepealt vastata kõige tähtsamale küsimusele: mis saab loomadest?“.
