Ratastool, kuuldeaparaat, protees, funktsionaalvoodi või muu eluliselt tähtis abivahend – tuhandete inimeste jaoks ei tee need asjad elu lihtsalt kergemaks, vaid võimaldavad õppida, töötada ja iseseisvaks jääda. Riik valmistab ette abivahendite süsteemi reformi, lubades teha selle arusaadavamaks ja tõhusamaks. Puuetega inimeste organisatsioonid aga hoiatavad: mõned muudatused võivad raskendada abi saamist nendel, kelle vajadused ei mahu standardsete reeglite raamidesse. Mis täpselt muutub, keda reform puudutab ja kas muretsemiseks on põhjust, selgitas «MK-Estonia».
Meie toimetuse poole pöördus Andrei (53), kes elab juba peaaegu kakskümmend aastat raske närvisüsteemi haiguse tagajärgedega.
«Selle tõttu jäid minu jalalihased järk-järgult nõrgemaks ja täna liigun ma aktiiv-ratastooliga,» selgitab mees. «Mul on ka spetsiaalne ortoos, mis fikseerib hüppeliigest. Ilma selleta ei saa ma isegi turvaliselt ratastoolilt voodisse või autosse istuda – jalg lihtsalt ei kanna koormust.»
Andrei selgitab, et vaatamata oma terviseprobleemidele ta töötab – kaugtööna.
«Üritan elada iseseisvalt, käin ise asju ajamas, poes, sõpradega kohtumas. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et ma peaaegu ei erine teistest inimestest. Kuid kogu see iseseisvus püsib mõnel õigesti valitud abivahendil,» selgitab mees. «Kuid hiljuti lugesin, et riik kavatseb muuta kogu selliste vahendite väljastamise ja hüvitamise süsteemi. Alguses ma isegi rõõmustasin: kui paberimajandust jääb vähemaks, kes oleks selle vastu? Kuid siis hakkasin lähemalt lugema ja sain aru, et kõik polegi nii lihtne.»
Teda teeb väga murelikuks eelkõige selline küsimus: «Kui minu ortoosi on kunagi vaja vahetada, kas ma saan samasuguse? Või pakutakse mulle mingit «standardset» varianti, mis mulle ei sobi? Kui ratastool läheb katki või on vaja uut, kas ma ei pea seda kuid ootama? Ja ega ei suurene summa, mida tuleb ise juurde maksta?»
Mis on reformi sisuks?
Tõepoolest, abivahendite süsteemi kavatsetakse kardinaalselt muuta. Riik tahab ühendada olemasolevad abivahendite ja meditsiiniseadmete pakkumise ning hüvitamise mehhanismid, teha protseduuri inimese jaoks lihtsamaks, kaasaegsemaks ja arusaadavamaks.
Kuid just siin tekkisidki lahkarvamused. Puuetega inimesi esindavad organisatsioonid toetavad reformi ideed, kuid kardavad, et uuele süsteemile üleminekul võivad kannatada need, kes vajavad individuaalselt kohandatud lahendusi.
Praegu kehtib keerulistel juhtudel nn erikord. Seda rakendatakse juhul, kui standardlahendus inimesele ei sobi: näiteks vajalikku toodet pole loetelus, selle maksumus ületab kehtestatud piirlimiidi või on vaja individuaalselt valmistatud vahendit. Just sellise võimaluse säilitamist peavad organisatsioonid reformi õnnestumise üheks võtmetingimuseks. Väga oluline küsimus on ka abi saamise kiirus.
Kui vajalik vahend puudub kinnitatud loetelust, peab inimene ootama selle uuendamist. Inimeste jaoks, kelle võimalus iseseisvalt liikuda, töötada või õppida sõltub õigesti valitud abivahendist, võib sellisel viivitusel olla tõsised tagajärjed.
Üks süsteem
Sotsiaalministeeriumi esindaja Lauri Kool selgitab, et reform peab ühendama kaks olemasolevat süsteemi, mille kaudu täna abivahendeid ja meditsiiniseadmeid tagatakse ning finantseeritakse.
«Tänane süsteem on killustunud. Tagamine ja finantseerimine on jagatud kahe asutuse – Sotsiaalkindlustusameti ja Tervisekassa – vahel, kuigi nende eesmärgid ja sihtrühmad on sarnased. See viib funktsioonide dubleerimiseni ja muudab abi korraldamise vähem tõhusaks nii inimeste kui ka spetsialistide, ettevõtete ja riigi jaoks,» ütleb ta.
Eraldi plokk reformis puudutab meditsiiniseadmete vormistamist.
«Praegu saavad meditsiiniseadme kaarti välja kirjutada ainult arstid, kuigi paljudel juhtudel on inimese vajadust võimeline professionaalselt hindama ka teine spetsialist. Tõttu tuleb hüvitise vormistamiseks pöörduda korraga mitme tervishoiutöötaja poole, mis pikendab abi saamise teed ja viib tarbetute arstivisiitideni,» selgitab Kool.
Samuti pöörab ta tähelepanu sellele, et praegu kasutatakse paralleelselt erinevaid tõendavaid dokumente, infosüsteeme ja eraldi lepinguid ettevõtetega. Tema sõnul suurendab just see halduskoormust ja takistab ühtse digilahenduse kasutamist.
Rääkides sellest, mis muutub pärast reformi, märgib ministeeriumi esindaja, et inimene ei pea enam orienteeruma korraga kahes erinevas süsteemis.
«Kogu vajalik info – saamise tingimused, vajalike toodete loetelud ja teenuseosutajad – koondatakse ühte kohta,» ütleb ta.
Lisaks asendatakse paberil tõendid, mis kinnitavad abivahendi vajadust, järk-järgult digitaalsete meditsiiniseadme kaartidega. Püsivatele abivahendite kasutajatele luuakse sellised kaardid automaatselt, seega uut kinnitust hankida pole vaja.
Veel üheks uuenduseks saab patsientide endi kulude arvestamise korra muutmine.
«Omaosaluse kulud nende vahendite saamisel, mis lähevad üle Tervisekassa süsteemi, võetakse arvesse täiendava ravimi- ja meditsiiniseadmete hüvitise arvutamisel. See tähendab märkimisväärsemat tuge inimestele, kelle paratamatud tervisekulutused on eriti suured,» ütleb esindaja Lauri Kool.
Sotsiaalministeeriumi andmetel sai 2025. aastal Sotsiaalkindlustusameti kaudu abivahendeid umbes 79 000 inimest ning Tervisekassa kaudu kasutas meditsiiniseadmeid üle 111 000 inimese. Seejuures kasutab osa inimesi mõlemat süsteemi üheaegselt, mistõttu neid numbreid summeerida ei saa.
Eraldi vastab Kool puuetega inimeste organisatsioonide hirmudele seoses erandite võimaliku kaotamisega.
«Ei, üleminekuperioodil juhtumite individuaalse läbivaatamise võimalus ei kao. Aastatel 2027–2028 vaatab üksikuid erandeid endiselt läbi Sotsiaalkindlustusamet, et tagada inimestele vajalik abi ka siis, kui nende vajadused ei ole veel kaetud finantseerimise standardtingimustega,» ütleb ta.
Seejuures märgib ministeeriumi esindaja, et pikemas perspektiivis on reformi eesmärk see, et võimalikult suur osa vajadustest oleks kaetud tavapärase hüvitamissüsteemiga ja inimesed ei peaks taotlema individuaalseid erandeid.
Lisaks plaanitakse loetelu uuendada kaks korda aastas, et vajadusel kiiremini lülitada sellesse uusi tooteid ja lahendusi.
«Kui täna tagatakse inimesele abivahend riigi toel, saab ta vajalikku abi ka edaspidi. Reform ei tühista süsteemi ega vähenda olemasolevat tuge,» kinnitab Kool.
Tema sõnul rakendatakse muudatusi aastatel 2027–2029 etappide kaupa ning olemasolevad mehhanismid jätkavad tööd ka üleminekuperioodil, et inimesed ei jääks ilma vajalikust abist.
Peamine – mitte kahjustada
Eesti Puuetega Inimeste Kojas rõhutatakse: nad toetavad reformi ideed.
Toetuste ja teenuste valdkonna huvikaitse nõuniku Kristi Kähär sõnul on eesmärk teha süsteem vähem killustatuks ja inimesele arusaadavamaks õige.
«Reform sisaldab terve hulga positiivseid muudatusi,» märgib ta. «Näiteks digitaalse meditsiiniseadme kaardi juurutamine, täiendava hüvitise laiendamine abivahenditele, kaartide automaatne loomine inimestele, kellel on nende järele püsiv vajadus, samuti selliste kaartide vormistamise õiguse laiendamine lisaks arstidele ka teistele vastava kvalifikatsiooniga spetsialistidele.»
Seejuures, rõhutab Koja esindaja, ei tekita peamisi küsimusi mitte reform ise, vaid selle elluviimise tähtajad.
«Esimesed abivahendite rühmad on kavas viia üle uude süsteemi juba 2027. aasta alguses, samas kui paljud tingimused, mis määravad inimese õigused ja tegeliku kättesaadavuse, aga ka tehnilised lahendused on alles väljatöötamise järgus,» ütleb Kähär.
Tema sõnul on täna endiselt liiga palju küsimusi vastuseta.
«Praegu pole piisavalt selge, kuidas hakkab töötama alaline mehhanism juhtumite läbivaatamiseks erandi korras, kuidas hakata määrama hindu individuaalselt komplekteeritavatele abivahenditele, kas reform võib viia tootevaliku vähenemiseni või patsientide omaosaluse suurenemiseni,» loetleb ta.
Lisaks pole Kähäri sõnul veel määratletud tulevasi nõudeid teenuste kvaliteedile ja spetsialistide kvalifikatsioonile, aga ka abivahendite rentimise, nende remondi ja varuosade maksumuse hüvitamise korda.
Veel üks oluline küsimus puudutab lapsi.
«On vaja selgelt kinnitada lastele kehtiva hüvitise taseme – 90% – säilimist, mis on praegu otseselt seadusega tagatud,» rõhutab Koja esindaja.
Tema hinnangul tuleb enne reformi algust samuti eelnevalt määratleda kriteeriumid, mille järgi saab hinnata, kas see on oma eesmärgi saavutanud.
«On vaja aru saada, kas abivahendite saamise protsess muutus inimeste jaoks tõepoolest kiiremaks ja lihtsamaks, ega ei suurenenud omafinantseeringu suurus ning kas säilus toodete valik,» ütleb Kähär.
Eriti ettevaatlikult tuleb tema sõnul reformile läheneda nendesse inimestesse suhtes, kellele standardlahendused ei sobi.
«Need on haruldaste haiguste, liitpuude ja keeruliste funktsionaalsete häiretega inimesed,» märgib ta.
Riskirühmas on ka inimesed, kes vajavad individuaalselt valmistatud või mitmest komponendist koosnevaid variante.
«Näiteks keerulised ortoosid või proteesid, aktiiv- või elektriratastoolid, individuaalsed asendravi süsteemid või alternatiivkommunikatsiooni vahendid,» loetleb Kähär.
Ta selgitab, et odavam standardtoode sellistel juhtudel kaugelegi mitte alati ei sobi inimesele.
«See ei pruugi võimaldada tal täiel määral liikuda, suhtlema, õppida või töötada,» ütleb Koja esindaja.
Just seetõttu, rõhutab Kähär, on nii oluline säilitada juhtumite läbivaatamise mehhanism erandi korras.
«Selle kaudu saab taotleda näiteks sellise abivahendi tagamist, mida pole kinnitatud loetelus, saada suuremat kogust tooteid, vahetada vahend enne kehtestatud tähtaja saabumist või saavutada hüvitise kõrgem piirmäär,» selgitab ta.
Seetõttu leiab Koja esindaja, et kehtiv mehhanism peab säilima – seni, kuni võetakse vastu ja on täielikult rakendamiseks valmis uus alaline mehhanism, mis tagab vähemalt samasuguse kaitsetaseme.
Eraldi tähelepanu pöörab Koda reformi rahastamise küsimusele.
Kähäri sõnul peab eelnõu seletuskirja kohaselt abivahendite rahastamine jääma ka edaspidi tegelikul vajadusel põhinevaks.
Kuid Rahandusministeeriumi esindajad on juba osutanud tähelepanu sellele, et Tervisekassale üle antav rahastus on praktikas piiratud eelarve raamistikuga.
«Inimese õigus vajalikule abivahendile ei tohi sõltuda sellest, kas eelarvesse aasta alguses planeeritud vahenditest jätkub,» rõhutab Kähär.
Esimeses järjekorras – patsient
Eesti Patsientide Liidu tegevjuht Annika Oja märgib, et kõige sagedamini pöörduvad inimesed organisatsiooni poole siis, kui vajaliku seadme saamine viibib või osutub liiga keeruliseks.
«Peamised probleemid on seotud dokumentide vormistamise keerukusega, vajadusega orienteeruda erinevates nõuetest, samuti sellega, et inimestel pole alati selget ettekujutust, millisele abivahendile neil on õigus ja millistel tingimustel on seda võimalik saada,» ütleb ta.
Oja sõnul tekitavad täiendavaid raskusi omafinantseeringu suurus, samuti olukorrad, kus sobivat varianti pole kohapeal olemas või tuleb seda kaua oodata.
«Eriti raske on see eakate, krooniliste haigustega ja puudega inimeste jaoks, kellele abivahend ei ole mugavuse küsimus, vaid igapäevaelu vajalik tingimus,» rõhutab Patsientide Liidu tegevjuht.
Oja tunnistab: paljude patsientide jaoks on praegune süsteem liiga keeruline.
«Inimene peab suhtlema korraga mitme erineva asutusega ja saama aru, milline neist mille eest vastutab. See nõuab heasid digioskusi ja teatud teadmisi, mida kõigil kaugelegi pole,» märgib ta.
Seejuures ei tohiks Oja meelest inimese jaoks olla oluline, milline ametkond vastutab ühe või teise abi vormistamise etapi eest.
«Patsient tahab võimalikult kiiresti saada vajaliku vahendi arusaadavate reeglite järgi ja minimaalse halduskoormusega,» ütleb ta.
Ühtlasi leiab Patsientide Liidu tegevjuht, et reform võib tõepoolest kasu tuua, kui selle peamiseks orientiiriks jäävad inimese huvid.
«Kui reform teeb süsteemi patsiendi jaoks lihtsamaks, vähendab bürokraatiat ja kiirendab abivahendite saamist, saab sellest kindlasti positiivne muudatus,» märgib Oja.
Samal ajal ütleb Oja, et inimesi huvitab kõige rohkem see, kas pärast reformi säilivad vajalike abivahendite kättesaadavus ja senine riikliku toe suurus.
«On kartus, et üleminekuperioodil võivad tekkida segadus, taotluste läbivaatamise tähtaegade pikenemine või katkestused vajalike variantide tagamisel. Inimeste jaoks on väga oluline olla kindel, et reform ei halvenda nende igapäevaelu,» rõhutab ta.
Oja ei välista ka seda, et ebasoodsa sündmuste arengu korral võib osa kulusid langeda patsientide endi õlgadele.
«Kui reformi käigus suureneb omafinantseeringu suurus või väheneb riikliku hüvitise maht, võib osa inimesi vajalikust seadmest loobuda või selle soetamist edasi lükata. Pikemas perspektiivis võib see viia terviseseisundi halvenemiseni, iseseisva toimetuleku võime vähenemiseni ning kulude suurenemiseni nii tervishoiusüsteemis kui ka sotsiaalvaldkonnas,» hoiatab spetsialist.
Individuaalne lähenemine
Ida-Tallinna Keskhaigla juhtiv tegevusterapeut Kairi Leez märgib, me abivahendite süsteem kui selline ei tekitada spetsialistides tõsiseid etteheiteid. Kuid tema sõnul tekib rehabilitatsioonis regulaarselt olukordi, kus Eesti turul lihtsalt pole mõningaid kaasaegseid lahendusi, mis on teistes riikides juba saadaval.
«Mõnel juhul vajab patsient näiteks spetsiaalset ortoosi käelabale või sõrmedele, kuid me teame, et poes ei pruugi seda olla,» ütleb ta.
Rääkides individuaalse lähenemise vajalikkusest, rõhutab Leez, et patsientide jagamine eraldi kategooriatesse ei ole alati õige.
«Ühele reumaatilise haigusega patsiendile võib sobida standardne sõrmeortoos, teisele aga olemasolevate deformatsioonide tõttu mitte. Sellisel juhul on vajalik individuaalselt valmistatud ortoos,» selgitab tegevusterapeut.
Tema sõnul tuleb sobiva variandi valimisel alati arvestada inimese terviseseisundit, tema funktsionaalseid võimeid ja igapäevaseid vajadusi.
«Kui inimene ei saa vajalikku abivahendit või selle saamine viibib, võib see viia elukvaliteedi halvenemiseni ja igapäevaste asjadega iseseisva toimetuleku võime vähenemiseni,» hoiatab Leez.
Ta selgitab, et tagajärjed võivad olla erinevad: tüsistused, deformatsioonide süvenemine, funktsionaalsete võimete vähenemine ja suurem sõltuvus kõrvalisest abist.
«Näiteks pärast puusaliigese endoproteesimist peab patsient vältima sügavaid kummardusi ettepoole. Sellises olukorras aitab sokkide jalga panemise seade teha igapäevaseid toiminguid ilma liikumispiiranguid rikkumata. Randmekanali sündroomi korral aitab öine randmeortoos hoida käelaba neutraalses asendis, vähendab sõrmede suremise tunnet ja hoiab ära probleemi edasise arengu,» toob spetsialist näiteid.
Leezi sõnul on kõigi abivahendite täielik asendamine standardsete lahendustega võimatu.
«Isegi sobiva standardse vahendi valik on tegelikult individuaalne lähenemine. Samal ajal vajavad mõned patsiendid paratamatult spetsiaalseid seadmeid, mis on valmistatud igale ühele individuaalselt,» rõhutab ta.
Tegevusterapeut märgib, et süsteemi reformimisel on oluline mitte jätta protsessist välja spetsialiste, kes töötavad patsientidega igapäevaselt.
«Kõige olulisem on see, et õiguse vormistada digitaalset meditsiiniseadme kaarti saaksid ka need spetsialistid, kes oma igapäevatöös hindavad abivahendite vajadust ja nõustavad patsiente. See võimaldab inimestel kiiremini saada vajalikke abivahendeid ning protseduur ise muutub lihtsamaks ja mugavamaks,» lõpetab Leez.
KOMMENTAAR
Lauri Leinuste,
Invaru tegevjuht
Tervikuna me toetame reformi. Selle eesmärk on ühendada kaks toimivat süsteemi üheks ning teha abivahendite saamine inimese jaoks mugavamaks. Me osalesime töörühmades reformi ettevalmistamisel ja näeme selles mitmeid positiivseid muudatusi.
Samal ajal jäävad küsimused, millele pole veel lõplikku vastust. Eelkõige puudutab see erandite mehhanismi. Enamiku inimeste jaoks võivad muudatused tõepoolest mööduda märkamatult, kuid on patsiente, kes vajavad individuaalseid lahendusi.
Täna saab erandi mehhanismi kaudu saada toote, mida pole loetelus, vahetada seda enne kehtestatud tähtaega või suurendada hüvitise piirmaksumust, kui standardlimiidist ei piisa. Mõne inimese jaoks pole see erandlik olukord, vaid ainus võimalus saada tõepoolest sobiv vahend.
Kui erandite mehhanism lakkab töötamast sama tõhusalt kui praegu, võib mõnede keeruliste abivahendite saamine oluliselt venida. Täna õnnestub sellised küsimused sageli lahendada umbes kuuga, samal ajal kui muudatuste sisseviimine üldisesse loetellu võib võtta 8–12 kuud. Inimese jaoks, kellel on vahendit vaja praegu, võib sellisel viivitusel olla väga tõsised tagajärjed.
KOMMENTAAR
Tiia Orlovski,
Sotsiaalkindlustusameti abivahendite teenuse juht
Viimastel aastatel on riikliku hüvitisega abivahendeid saavate inimeste arv pidevalt kasvanud, eelkõige eakate inimeste arvel.
Sellele aitas kaasa ka see, et teenus muutus kättesaadavamaks tänu teenuseosutajate arvu suurenemisele ja omafinantseeringu suuruse vähenemisele.
Valdav enamik inimesi saab kõik vajaliku otse teenuseosutajatelt, kus neil aidatakse valida kõige sobivam lahendus. Vajadus taotleda erandit tekib suhteliselt harva. Kõige sagedamini on see seotud proteeside, kuuldeaparaatide ja liikumisvahendite, eelkõige ratastoolide ostmisega.
Paljudel juhtudel taotlevad inimesed erandit seetõttu, et isegi kehtiva süsteemi korral võib omafinantseeringu suurus kallihinnalise abivahendi ostmisel olla tuhandeid eurosid. Lisaks on tooteid, mida saab täna kätte ainult erandi kohaldamise otsuse alusel.
Loodame, et pärast reformi vajadus osa selliste erandite järele kaob, kuna Tervisekassal tekib rohkem võimalusi kehtestada selgemad hüvitamise tingimused.
Valdav enamik erandite kohaldamise taotlustest rahuldatakse. Kui inimene saab keeldumise, siis kõige sagedamini on põhjus kas selles, et tema sissetulekute tase võimaldab iseseisvalt kanda oma omafinantseeringu osa, või selles, et taotletav kaup ei kuulu seaduse mõistes abivahendite hulka või seda hüvitatakse teise süsteemi kaudu – näiteks Tervisekassa või Töötukassa kaudu.
