Maardu Gümnaasiumi 9. klassi õpilane langes kiusamise ohvriks ning ei ole juba mitu kuud koolis käinud, olles sunnitud õppima kodus. Tema ema väidab, et abi saamise asemel puutus pere kokku hoopis halva õppekorralduse, kaduma läinud info ja vastutuse veeretamisega koolitöötajate vahel. Seejuures kardab laps ema sõnul siiani kooli naasmist. Kus jookseb piir haridusasutuse kohustuste ja õpilase tegeliku kaitse vahel, selgitas MK-Estonia.
Detsembris sotsiaalmeedias laialdast ühiskondlikku vastukaja tekitanud lugu sai kannatanu ema Anna Engaste sõnul alguse sündmuste jadast koolis. Jutt käib süstemaatilisest kiusamisest ja peksmistest gümnaasiumi territooriumil.
“Kuna ma koolist abi ei saanud, hakkasin probleemi aktiivselt tõstatama avalikus ruumis – postitasin sotsiaalmeedias videosid ja pöördusin erinevate ametkondade poole,“ räägib ema. „Kuid koolitöötajate reaktsioon ei olnud mitte ainult ebarahuldav, vaid tekitas vastupidi täiendavaid küsimusi.“
Anna väidab: „Selle asemel, et tegutseda süsteemselt lapse kaitsmiseks, püüdsid nad tegelikult vastutust minu õlgadele veeretada – süüdistades mind muuhulgas selles, et ma väidetavalt ei aidanud kaasa oma pojale abi osutamisel. Pärast toimunut ajasin ma kõik võimalikud instantsid kuni pädevate ametkondadeni välja sõna otseses mõttes „jalule“ ning saavutasin poja ajutise üleviimise koduõppele, vähemalt ajaks, mil kestab uurimine. Sellega aga probleemid ei lõppenud: küsimusi tekitas see, kuidas kool korraldas lapse õpet väljaspool klassiruumi ja suhtlust perega.”
Võitlus õppimise eest
Anna sõnul pakuti neile esmalt ajutist lahendust – veebipõhist õpet. Kogu suhtlus, rõhutab ema, toimus valdavalt kirjalikult ning peamiseks kontaktisikuks oli õppekoordinaator (nimi toimetusele teada).
„Sellistel teemadel ma telefoni teel ei suhtle,“ selgitab Anna.
Kuid lapse ema väitel ilmnesid juba selles etapis tõsised probleemid. Tema sõnul jäi osa tunde sisuliselt toimumata: laps liitus küll tunniga, kuid need kas ei alanudki või toimusid pidevate tõrgetega.
„Kord ei võta õpetaja üldse ühendust, kord ei tööta kellegi kaamera, siis jälle ei saabu linki – tulemuseks on see, et laps ei õpi,“ kirjeldab Anna.
Hiljem, räägib ta, pärast arvukaid pöördumisi olukord mõneks ajaks paranes: tunnid muutusid regulaarsemaks. Kuid paralleelselt leidsid koolis aset aga ka muudatused: vahetus juhtkond, lahkus psühholoog ning osa kohustusi jaotati töötajate vahel, kes olid niigi tööga üle koormatud.
Eraldi juhib Anna tähelepanu olukorrale niinimetatud väikeklassidega, kus tema laps õpib. Tema sõnul eeldavad sellised klassid spetsialistide kohustuslikku olemasolu ja suuremat tähelepanu, kuid praktikas seda ei järgita.
„Väikeklassid saavad akrediteeringu just seetõttu, et seal peavad olema kõik spetsialistid. Praegu aga peamist spetsialisti lihtsalt ei ole,“ ütleb ema, pidades silmas koolipsühholoogi puudumist.
Anna rõhutab, et on mitme kuu vältel püüdnud pojale ametlikult koduõpet vormistada Rajaleidja kaudu – see on riiklik tugisüsteem hariduslike erivajadustega lastele, mis annab soovitusi õppevormi osas.
Protsess on aga spetsialistide järjekordade tõttu veninud.
Sellest hoolimata, räägib ta, saatis kooli administratsioon talle veebruari lõpus kirja nõudmisega tuua laps tagasi kontaktõppesse.
Vastuseks tuli emal olukorda üksikasjalikult selgitada ja kinnitada, et dokumentide vormistamine on endiselt pooleli.
Pärast seda loodi lapsele tema sõnul eKooli süsteemis eraldi klass, mis pidanuks õppetöö korraldamist lihtsustama. Kuid Anna väidab, et isegi see ei lahendanud probleemi.
„Eraldi klass ja tunniplaan on juba olemas, aga tunde ikka veel pole – ei linke ega õpetajaid,“ ütleb ta.
Täiendavat hämmingut tekitas emas eesti keele proovieksamiga seotud olukord. Tema sõnul arutas ta seda küsimust eelnevalt koordinaatoriga ja lootis saada infot kuupäevade kohta.
„Kõik lapsed sooritasid eksamit, aga meid unustati lihtsalt teavitada,“ märgib ema.
Analoogne olukord leidis tema sõnul aset ka lõpetajate lastevanemate koosolekuga – info selle kohta ei jõudnud pereni õigeaegselt.
Anna toob ühtlasi välja, et pärast veebruari keskpaika katkes side õppeprotsessi koordinaatoriga praktiliselt täielikult, ehkki varasemalt pidi kogu operatiivne suhtlus toimuma just tema kaudu.
„Mulle öeldi: kui on kiire, helistage kohe talle. Aga hiljem lihtsalt lõpetati vastamine,“ ütleb ema.
Eraldi juhib ta tähelepanu lapse seisundile. Tema sõnul mõjutavad läbielatud sündmused jätkuvalt poja käitumist ja eluviisi.
„Ta pole juba neljandat kuud peaaegu üldse väljas käinud – maksimaalselt mõned korrad kogu selle aja jooksul,“ märgib ta.
Ema räägib, et küsis tekkinud olukorras koolilt otse, kuidas on tagatud lapse turvalisus kooli naasmise korral. Tema sõnul pakuti talle otsese vastuse asemel võimalust jätkata distantsõppega.
„Minu jaoks tähendab see, et kindlustunnet turvalisuse osas ei ole,“ järeldab Anna.
Üksikasjadeta vastus
Maardu Gümnaasiumi direktori kohusetäitja Igmar Matto rõhutab, et kool ei saa kommenteerida konkreetse õpilasega seotud juhtumi asjaolusid ega ka õppetöö korraldamise detaile. Tema sõnul on see seotud isikuandmete kaitse nõuetega.
Matto märgib, et Maardu Gümnaasiumis korraldatakse haridusliku erivajadusega õpilaste õpet, lähtudes kehtivatest õigusaktidest ja iga lapse individuaalsetest omadustest.
„Õppeprotsess kujundatakse koostöös lapsevanema, õpetajate ja tugispetsialistidega ning vajadusel rakendatakse paindlikke lahendusi, sealhulgas erinevaid õppevorme,“ kinnitab ta.
Samuti on kool Matto sõnul olnud lapsevanemaga kontaktis, arutanud tekkinud olukorda ja pakkunud omalt poolt välja võimalikke lahendusi.
„Eesmärk on leida selline õppekorraldus, mis toetaks lapse arengut, arvestades nii tema õpivajadusi kui ka heaolu,“ ütleb Matto.
Eraldi möönab ta, et individuaalsete lahenduste rakendamine praktikas võib olla seotud raskustega. Sellistel puhkudel analüüsib kool tekkinud olukordi, viib sisse vajalikud muudatused ja kaasab vajadusel täiendavaid tugimeetmeid, et tagada õppeprotsessi järjepidevus.
Ta rõhutab: on oluline, et iga õpilane saaks vajalikku tähelepanu.
„Selleks tagame osapoolte vahelise pideva suhtluse ning reageerime tekkivatele küsimustele ja vajadustele esimesel võimalusel,“ märgib ta.
Seejuures lisab Igmar Matto, et täiendavate küsimuste korral peab ta kõige tulemuslikumaks lahenduseks vahetu koostöö jätkamist kooli ja lapsevanema vahel.
MK-Estonia võttis ühendust ka õppekoordinaatoriga (nimi toimetusele teada), kuid tema märkis, et kommentaare olukorra kohta jagab eranditult kooli juhtkond.
Oodata ei tohi
Ida-Virumaa piirkonna Rajaleidja keskuse juht Olga Hodakovskaja selgitab: kui koolis on toimunud intsident, mille tõttu on kannatada saanud õpilase turvatunne, tuleb tegutseda kohe. Tema sõnul on tegemist tugimeetmetega, mida tuleb rakendada ilma teiste asutuste otsuseid ootamata.
Ta märgib, et üheks selliseks lahenduseks võib olla individuaalne õppekava. See võimaldab õppetööd paindlikult korraldada – näiteks olukorras, kus laps osaleb klassis toimuvates tundides vaid osaliselt. Lisaks võib kool kaasata tugispetsialiste, sealhulgas psühholoogi ja sotsiaalpsühholoogi, ning selleks ei ole vaja Rajaleidja soovitust.
Koduõppest rääkides rõhutab Hodakovskaja, et seda rakendatakse vaid teatud juhtudel.
„Koduõpet rakendatakse kas siis, kui õpilase tervislik seisund ei võimalda tal osaleda õppeprotsessis kooli tunniplaani alusel, või juhul, kui seaduslik esindaja soovib lapse õpet ise korraldada,” selgitab ta.
Ta täpsustab, et tervislikel põhjustel toimuvat koduõpet võib soovitada ka väline nõustamismeeskond ning see on mõeldud raskete häirete, haiguste või puudega lastele, aga ka olukordades, kus nende õpetamiseks puuduvad vajalikud tingimused.
Hodakovskaja rõhutab: isegi kui pöördumine Rajaleidja poole on alles menetluses, ei vabasta see kooli vastutusest. Tema sõnul võib ja peab õppeasutus – olenemata sellest, kas avaldus on esitatud ja otsus langetatud – koheselt kohandama õppeprotsessi, tagama lapsele ligipääsu õppetööle ja pakkuma vajalikku tuge.
Vastates küsimusele tähtaegade kohta, selgitab ta, et formaalselt võib menetlus aega võtta kuni 30 tööpäeva. Seejuures sõltub praktikas paljugi dokumentide olemasolust, spetsialistide koormusest ja aastaajast.
Kuid Hodakovskaja rõhutab, et see, kui laps alles ootab otsust, ei ole põhjus tegevusetuseks.
„Tegutseda tuleb viivitamatult, kui õpilase turvalisus on kahtluse all, ning selleks ei ole vaja Rajaleidja otsust,“ märgib ta.
Rääkides õppevormidest, rõhutab Hodakovskaja, et oluline on eristada hübriid- ja koduõpet. Esimesel juhul võivad tunniplaan, õppetöö sisu ja tundide formaat olla küll muudetud, kuid seejuures tuleb kinni pidada riiklikest haridusnõuetest.
Rajaleidja piirkondliku keskuse juht rõhutab eraldi, et sõltumata õppevormist peab kool andma arusaadavaid ülesandeid, tagama ligipääsu materjalidele, hoidma regulaarset sidet õpilase ja lapsevanemaga, kontrollima töid, andma tagasisidet ning võimaluse korral kaasama tugispetsialiste.
Hirm on juba risk
Sotsiaalkindlustusameti lastekaitsetöö toetamise talituse juhataja Kristina Laul rõhutab: haridusasutus peab olema lapse jaoks turvaline keskkond – nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt. Tema sõnul on just haridusasutus kohustatud tagama tingimused, mis garanteerivad lapse vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse.
Ta selgitab, et kui sellist keskkonda ei ole tagatud või laps tunneb kooli pingutustest hoolimata jätkuvalt hirmu ega soovi õppetöö juurde naasta, võib vaja minna lastekaitse spetsialisti täiendavat abi.
Erilist tähelepanu tuleb tema sõnul pöörata lapse arvamusele. On äärmiselt oluline mõista, mis täpselt temas hirmu tekitab, milliseid tundeid ta läbi elab ja milliseid lahendusi ta ise näeb.
„Lapse turvatunde puudumine on iseseisev riskitegur isegi siis, kui otsene oht ei ole enam ilmne,“ rõhutab ta.
Laul märgib, et kui laps pole kooli ja pere rakendatud meetmetele vaatamata veel valmis naasma tavapärase õppeprotsessi juurde, on tegemist juba probleemiga, mis väljub pelgalt haridusvaldkonna piiridest.
Sellistel puhkudel ei kannata mitte ainult õppeprotsess, vaid ka lapse psüühiline seisund, tema enesehinnang ja emotsionaalne heaolu, mis võivad kajastuda ka käitumises.
Tema sõnul võib lapsel kujuneda riskikäitumine või sõltuvuskäitumine, halveneda suhted eakaaslaste ja isegi pereliikmetega.
Ta rõhutab samuti, et õppevormi valikul tuleb tingimata arvestada lapse psühholoogilise seisundiga. Kui ta tunneb ärevust või hirmu, mõjutab see otseselt tema õppimisvõimet.
„Lapsed, nagu ka täiskasvanud, ei saa haridusprotsessis täisväärtuslikult osaleda, kui nad ei tunne end turvaliselt,“ ütleb ta.
Seadusega vastuolus
Haridus- ja Teadusministeeriumis märgitakse, et juba ainuüksi olukord, kus õpilane ei saa turvalisuse kaalutlustel koolis käia, tekitab tõsiseid küsimusi.
Nagu ministeeriumi kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg selgitab, ei ole selline praktika arusaadav ega ka seadusega kooskõlas.
Tema sõnul kohustab seadus otseselt õppeasutust ja selle pidajat tagama kõigile õpilastele nii füüsilise kui ka psühholoogilise turvalisuse. Juhtudel, kui ohuallikat ei õnnestu pedagoogiliste meetoditega kontrolli all hoida, tuleb rakendada teisi meetmeid.
Ta selgitab, et võimalikud on erinevad tegutsemisviisid: ohtu kujutava õpilase ajutine eemaldamine õppetööst õppenõukogu otsusega; olukorra üleandmine politseile, kui tegemist on tõsise või püsiva ohuga, või kohaliku omavalitsuse poolt algatatud protsess sellise lapse suunamiseks kinnisesse asutusse.
„Kool ei saa lahendada probleemi selle arvelt, et teine laps lihtsalt lõpetab tundides käimise. Õppetöö peab reeglina toimuma klassiruumis ja koos eakaaslastega,“ rõhutab ta.
Eraldi juhib Rakaselg tähelepanu distantsõppele. Tema sõnul on tegemist põhimõtteliselt teistsuguse vormiga, mida ei tohi kasutada peamise hariduse omandamise viisina.
„Distantsõpe peab olema põhjendatud ja läbimõeldud otsus, mitte püsiv õppeprotsessi korraldamise vorm,“ selgitab ta.
Hinnates ema sõnade põhjal kirjeldatud olukorda tervikuna, märgib ministeeriumi esindaja, et see tekitab rohkelt küsimusi.
„On raske mõista, millisel õiguslikul alusel selline õppevorm korraldati ja millist vormi üldse rakendati,“ ütleb ta.
Samuti juhib ta tähelepanu tüüpilistele probleemidele, mis kerkivad hariduslike erivajadustega õpilaste keeruliste juhtumite puhul. Tema sõnul eiratakse koolides sageli signaale toe vajalikkuse kohta või luuakse lapsevanematele kooli kohustustest väär arusaam.
„Esineb juhtumeid, kus nad püüavad lihtsalt vastutusest kõrvale hoida,“ ütleb ta.
Rakaselg rõhutab: „Kui haridusasutus ei ole taganud õpilase turvalisust, on lapsevanemal õigus pöörduda kohtusse kahju hüvitamise nõudega. Kooli kohustus tagada turvalisus ei ole formaalsus, vaid õppetöö korraldamise hädavajalik tingimus.“
Uurimine käib
Politsei- ja Piirivalveamet kinnitab, et antud juhtumi osas on algatatud kriminaalmenetlus, mis on siiani töös. Seetõttu ei ole võimalik asjaolude kohta täiendavaid kommentaare anda.
Seejuures rõhutab Ida-Harju politseijaoskonna piirkonnapolitseinik Jelena Polkopa, et sarnastes olukordades annab suurima efekti töö õppeasutuse sees.
Tema sõnul on konfliktide ennetamine ja lahendamine eelkõige klassijuhataja, sotsiaalpedagoogi ja koolipsühholoogi vastutusalas.
Ta märgib, et vajadusel kaasatakse olukorra lahendamisse ka piirkonnapolitseinik.
Kommentaar
Jelena Katsuba, Maardu linnavalitsuse esindaja
Kuna tegemist on alaealise õpilasega, ei saa me avalikult kommenteerida konkreetse juhtumi detaile. Alaealistega seotud teave, eriti kui see puudutab tervist või hariduslikke eripärasid, kuulub kaitstud isikuandmete hulka. Selle avaldamine on piiratud nii isikuandmete kaitse seaduse kui ka EL-i isikuandmete kaitse üldmäärusega (GDPR).
Lisaks lähtume lastekaitse seaduse põhimõttest, mille kohaselt peavad igas olukorras olema esikohal lapse huvid.
Saame kinnitada, et Maardu linn suhtub taolistesse pöördumistesse täie tõsidusega ning tegeleb asjaolude väljaselgitamise ja olukorra lahendamisega koostöös konflikti asjaomaste osapooltega. Iga juhtumit käsitletakse eraldi, lähtudes lapse heaolust ja kehtivast seadusandlusest.
Üldiselt on kooli ja selle pidaja kohustus tagada turvaline õpikeskkond ning kvaliteetne ja katkematu õppeprotsess vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele ning lastekaitseseadusele. Erilist tähelepanu pööratakse hariduslike erivajadustega õpilaste toetamisele – lähtudes kaasava hariduse põhimõtetest ja kehtivast õigusregulatsioonist.
Oluline osa sellest tööst on koostöö lapsevanematega parimate lahenduste leidmisel iga lapse heaolu ja arengu tagamiseks. Linn kui koolipidaja teostab kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel ka järelevalvet, veendumaks, et õppetöö korraldus ja tugisüsteem vastavad nõuetele ning toimivad tõhusalt.
Meie jaoks on iga lapse heaolu, turvalisus ja areng esmatähtsad.
