Kütusehinnad tõusevad ja üha enam inimesi kaalub autost loobumist – vähemalt osaliselt. Jalgratas tundub olevat kõige kättesaadavam ja mugavam alternatiiv, kuid selle valikuga kaasneb hulgaliselt praktilisi küsimusi: kuidas vältida üle maksmist ja kust leida soodne variant, millele pöörata tähelepanu kasutatud ratta ostmisel ning kuidas kaitsta oma sõiduvahendit varguse eest? Sama oluline on viia end kurssi ohutusreeglitega, hinnata jalgrattateede seisukorda ja arvestada küpses eas sõitmise eripäradega.
Otsus jalgrattale ümber istuda tehakse kõige sagedamini spontaanselt – pärast järjekordset tanklakülastust või ummikus seismist. Kuid juba uue kaherattalise sõbra valimise etapis selgub, et turg pakub kümneid variante.
Ühelt poolt on olemas laia valiku ja vastavate hindadega professionaalsed rattapoed, kus mudelites ja nende omadustes orienteeruvad kõige paremini kogenud harrastajad ja sportlased.
Teiselt poolt – suured kaubandusketid ja isegi ehitushüpermarketid, kust võib leida soodsamaid jalgrattaid.
Lisaks kaaluvad paljud ostu sooritamist interneti kauplemisplatvormidelt, erakuulutuste kaudu või pandimajadest. Milliseid nüansse peaks seejuures arvesse võtma?
Plussid ja miinused
Viimastel aastatel on jalgrattasõidu harrastamine kasvanud, eriti liikumissportlaste seas, kusjuures suurenenud on ka naiste osakaal, märgib Eesti Jalgratturite Liidu peasekretär Avely Austa.
Ühe põhjusena nimetab ta demograafilisi muutusi: suure sündimuse perioodil sündinud põlvkond on jõudnud vanusesse, kus ollakse karjääris kindlamal positsioonil ning otsitakse eneseteostust.
Samuti otsivad inimesed viise, kuidas leevendada igapäevast stressi ja pingeid, ning liikumine on selleks nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt sobiv lahendus.
Eksperdi hinnangul on osa autosõite täiesti võimalik asendada jalgrattaga liikumisega.
„Autosõitude asendamine jalgrattaga on realistlik ja mõistlik, kuid sõltub suuresti inimese harjumustest ja mugavusest,“ rõhutab Austa.
Takistusteks on sageli praktilised asjaolud, näiteks mure higisena tööle jõudmise pärast või vajadus kaasas kanda töövahendeid. Esinduslikkust nõudva töö puhul võib rattaga liikumine olla samuti keerulisem.
Olulist rolli mängib ka ilmastik, sest Eesti tingimused ei ole võrreldavad näiteks Hollandi või Belgia omadega.
Sellegipoolest on sobiva riietusega võimalik sõita peaaegu igas olukorras, vaba aja tegevusteks ja liikumiseks on aga kaherattaline sõber üheks kõige mugavamaks variandiks.
Eraldi teema on hirmud ja eksiarvamused nende puhul, kes alles kaaluvad sellist liikumisvahendit. Paljud kardavad Austa sõnul kukkumist või arvavad, et alustamiseks on tingimata vaja kallist ja professionaalset varustust.
„Tegelikult saab alustada ka lihtsa linnarattaga,“ märgib ta.
Seejuures, rõhutab ekspert, on suurim takistus sageli enesehinnang, tunne, et ei saa hakkama või ei jaksa. See viib selleni, et loobutakse enne, kui üldse proovida jõutakse.
Neil, kes soovivad järk-järgult autost loobuda, soovitab ta mitte kiirustada ja alustada vähesest.
„Väikeste sammudega alustamine aitab harjumust kujundada, näiteks alustada lühematest, umbes 15-30-minutilistest sõitudest. Ühtset lahendust ei ole, sest igaüks leiab enda jaoks sobiva tee. Kõige olulisem on alustada,“ ütleb Austa.
Kuidas valida?
Kui inimene hakkab jalgratast otsima, lähtub ta enamasti hinnast või välimusest. Spetsialistid aga rõhutavad, et selline lähenemine on üks levinumaid vigu.
Kauplusteketi K-rauta esindaja Kristina Kovalkova sõnul peaks esmalt mõtlema, milleks sõiduvahendit kõige sagedamini tarvis läheb ja kus sellega liigutakse.
„Enamik inimesi tahaks ratast, mis oleks praktiline linnas, kiire maanteel ja vastupidav metsas, aga paraku seavad kõik need valikud rattale erinevaid ootusi, mida pole lihtne kokku panna. Üldjuhul on igal jalgrattal oma otstarve, tegu võib olla linnaratta, maastikuratta, maanteeratta või mõne eriotstarbelise rattaga, seega lihtsalt välimuse või hinna järgi ei tohi sõiduriista valida,“ selgitab ta.
Seetõttu, märgib ekspert, tulekski eelnevalt läbi mõelda, kas peamiselt sõidetakse linnatänaval või pindamata teel, kas rattaga kulgetakse poodi või tehakse trenni, kas tähtsam on kiirus või keerulise maastiku läbimine.
Kui valitakse ratas linnas sõitmiseks, siis tasub tema sõnul eelistada linnaratast, mis on disainitud liiklemiseks asfaldil. Linnaratta püstise istumisasendi tõttu on sellega mugav sõita ka tööle, isegi kui seljas on mantel või viigipüksid.
Leidub ka universaalsemaid jalgrattaid ehk hübriidrattaid, mis sobivad nii linna kui maale. See pole spordiratas, aga sobib pigem sportlikule inimesele linnasõiduks. Hübriidil on tavaliselt linnarattast rohkem käike ja suuremad rattad, mis võimaldab saavutada suurema kiiruse.
Samal ajal ei ole igapäevaseks sõiduks kõik jalgrattatüübid ühtmoodi mugavad. Nii ei pruugi sportimiseks mõeldud maastiku- ja maanteerattad sobida kasutamiseks linnatingimustes.
„Maastikuratas pole kuigi kiire, aga on võimekas poris, mäkke tõusmisel, konarlikul teel – mida linnas kohtab harva. Maanteeratast ilmselt keegi igapäevaseks linnasõiduks isegi ei kaalu, sest on üks kallimaid rattatüüpe ja mõeldud spetsiaalselt spordi tegemiseks. Maanteeratas on küll väga kiire, aga kitsaste ja siledate rehvidega ega sobi sugugi lihtsalt linnas kulgemiseks,“ selgitab Kovalkova.
Jalgratta hinda mõjutavad spetsialisti sõnul mitte ainult selle tüüp, vaid ka materjalid, millest on valmistatud raam, samuti bränd.
„Lisaks jalgrattatüübile mõjutavad ratta hinda näiteks raami materjalid, aga ka bränd. Viimane võib, aga ei pruugi olla kvaliteedinäitaja, pigem võib kvaliteeti otsida sama brändi kallimate mudelite seast kui erinevaid brände võrreldes,“ märgib Kovalkova.
Enamasti, nagu rõhutab spetsialist, on ka soodsad rattad vastupidavad ja tõhusad, aga kõrgem hind võib viidata lisadele, mis annavad juurde mugavust või kiirust.
Suurus on peamine
Kui rattatüüp on välja valitud, siis on oluline otsida sobiva raami ja geomeetriaga ratas – õige ratta suurus on oluline nii täiskasvanute kui laste rataste valikul.
Iga ratta juures on lisavarustus oluline, aga näiteks linnarattal on tavaliselt hulk lisavarustust juba kaasas: tuled, poekorv, pakiraam, rattajalg, ketikaitse, porilaud.
Eraldi pöörab Kristina Kovalkova tähelepanu turvalisusele: kuigi täiskasvanutele ei ole kiivri kasutamine seadusega kohustuslik, nimetab ta seda kõige lihtsamaks ja kättesaadavamaks viisiks end kaitsta.
„Kuna tegu on kõige soodsama elukindlustusega, siis võiks see olla igal rattasõidul elementaarne,“ rõhutab ta.
Kui rattaga on plaanis sõita ka talvel libedaga, siis soovitab ekspert turvalisuse huvides investeerida talverehvidesse.
Kui valitakse jalgratast lapsele, siis on tema sõnul esmatähtis lähtuda lapse kasvust, nii et jalad ulatuvad mugavalt pedaalideni. Väike varu võib olla, aga suur mitte, sest seab lapse ohtu.
Teine tähtis asi on kergus – üldiselt õpivad lapsed kergema rattaga kiiremini sõitma.
Sarnane põhimõte, nagu märgib Kovalkova, sobib ka vanemaealisele pereliikmele: neile võiks samuti valida lihtsa ratta, millel pole suurt hulka käike ja muid lisavidinaid. Ka vanema inimese ratas võiks olla pigem kerge, et sõidud oleksid maksimaalselt mugavad ja ohutud.
Ilma illusioonideta
Jalgratta ostmine käest kätte, internetiplatvormide või pandimajade kaudu tundub sageli kõige lihtsama viisina raha säästa. Madalama hinnaga kaasnevad aga paraku ka lisariskid.
Nagu märgib Ida-Harju menetlustalituse juht Anders Allandi, peab eraisikult ükskõik millist eset ostes arvestama riskiga, et kauba päritolu ei ole läbipaistev.
Politsei esindaja sõnul on jalgratta ost on üldjuhul suurem ettevõtmine ning seetõttu on soovitav müüjaga kokku saada, et ratast oma silmaga näha ja müüjalt uurida ka ratta päritolu kohta.
Samuti tasub uurida, kas alles on ostutšekid ja kui neid ei ole, siis miks.
„Ostja võib müüjalt küsida ka isikut tõendavat dokumenti, et saada kindlust tema isikus. Müüjal on õigus keelduda dokumenti näitamast, kuid siinkohal peab ostja ise hindama, kas see viitab soovile midagi varjata,“ soovitab Allandi.
Erilist tähelepanu tuleks tema sõnul pöörata tehnilistele detailidele. Kahtlust peaks äratama ka numbri puudumine ratta raamil või selle maha viilimise jäljed.
Politsei soovitab kasutatud jalgratast ostes sõlmida ostu‑müügi leping, kuigi see pole rataste puhul nii levinud kui mootorsõidukite tehingutes.
„Leping annab ostjale kindlustunde, sest sinna saab kirja panna nii müüja kui ostja andmed ning ratta täpse kirjelduse – värvuse, margi, mudeli ja kindlasti ka raaminumbri. Kui lepingut siiski ei tehta, tasub need andmed ikkagi üles märkida juhuks, kui hiljem peaks selguma, et ratas on varastatud. Soovitame oma rattast kohe pärast ostu teha ka foto, et vajadusel oleks olemas visuaalne tõend ratta välimuse kohta,“ märgib ta.
Kui selgub, et jalgratas oli varastatud
Jalgratta ostmine pandimajast võib tunduda turvaline, kuid ka sel juhul ei ole riskid täielikult välistatud.
Allandi selgitab, et kui inimene ostab pandimajast jalgratta heas usus, kuid hiljem selgub, et tegemist on varastatud esemega, siis tuleb ratas alati tagastada sellele inimesele, kellelt see algselt ära varastati.
Tema sõnul ei saa ostja varastatud asja endale jätta isegi siis, kui ta ei teadnud vargusest ja maksis ratta eest ausalt. Seejuures säilib tal õigus õigus nõuda pandimajalt tagasi summa, mille ta jalgratta eest tasus. Kui pandimaja keeldub raha tagastamast, võib ostja pöörduda tarbijavaidluskomisjoni või vajadusel kohtu poole, et kahju hüvitamist nõuda.
Anders Allandi rõhutab samuti, et pandimajadel on kohustus kontrollida, et nende poolt vastu võetud ja müüdavad esemed ei oleks varastatud. Kuigi varguse tuvastamine võib praktikas olla keeruline, ei vabasta see pandimaja vastutusest.
„Võimaliku varastatud eseme vastuvõtmine ja müümine on pandimaja äriline risk, mis tähendab, et kahju hüvitamise kohustus langeb üldjuhul just neile,“ märgib ta.
Lisaks sellele käib politsei pandimajades kontrollimas vastavalt vajadusele näiteks siis, kui neile laekub info, et pandimajas võib olla esemeid, mis on sinna ebaseaduslikult jõudnud.
Kui selgub, et ese on varastatud tagastab politsei selle õigele omanikule.
Peamine on mitte kiirustada
Paljude jaoks jääb kõige kättesaadavamaks variandiks kasutatud jalgratta ostmine, kuid koos säästuga kasvab ka risk.
Meie lugeja Said Samirovitš (64), kes enda sõnul on aastate jooksul ostnud korduvalt jalgrattaid nii endale, lastele kui ka lastelastele, märgib, et palju saab selgeks juba esimestel suhtlusminutitel.
„Kui müüja muutub närviliseks, kiirustab tagant ega taha vastata lihtsatele küsimustele, pööran ma kohe ringi ja lahkun. Head asja müüakse tavaliselt rahulikult,“ ütleb ta.
Tema sõnul on oluline mitte häbeneda küsimuste esitamist: kust jalgratas osteti, kui kaua seda on kasutatud ning kas on olemas mingeid dokumente.
„Kui on olemas tšekk, siis on see lausa ideaalne. Kui seda pole, peaks olema vähemalt normaalne ja arusaadav ajalugu. Kui inimene hakkab puterdama – on see juba ohumärk,“ märgib Said Samirovitš.
Isegi kui ostja ei orienteeru tehnikas, on oluline kontrollida põhiasju: teha proovisõit, hinnata pidurite tööd ja kuulata, ega kosta kõrvalisi helisid.
„Ma pole kunagi ostnud ega osta ka edaspidi midagi pimesi. Kindlasti tuleb vaadata, kuidas ratas sõidab, ega see ei kriuksu või loksu,“ soovitab ta.
Eraldi juhib ta tähelepanu hinnale: liiga soodne pakkumine peaks tegema ettevaatlikuks.
„Varem võisin midagi osta puhtalt seetõttu, et see oli odav. Nüüd mõistan: kui hind on liiga madal, tekitab see juba küsimusi,“ märgib ta.
Peamine järeldus, milleni ta on aastatega jõudnud, on see, et ostuga ei tohiks kiirustada.
„Jalgratas ei ole leib. Kui täna ei ostnud, leiad homme teise. Parem on kulutada aega, kui hiljem kahetseda,“ rõhutab Said Samirovitš.
Kui avastate defekti
Isegi uue jalgratta ostmisel ei õnnestu alati vältida probleeme: kaup võib osutuda ebakvaliteetseks või ei vasta ootustele.
Nagu selgitab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) tarbijavaidluste komisjoni sekretariaadi nõustamise valdkonnajuht Margot Leen, pöörduvad inimesed kõige sagedamini seoses rahulolematusega toote kvaliteedi osas.
„Internetis sõlmitud lepingust on tarbijal õigus taganeda 14 päeva jooksul alates toote kättesaamisest põhjust avaldamata. Kaupleja võib sellisel juhul nõuda kauba väärtuse vähenemise hüvitamist, kui asja kasutamise käigus on toote väärtus vähenenud,“ märgib ta.
Seejuures kauba tagasisaatmise kulud tasub reeglina ostja, kui see oli eelnevalt kokku lepitud (näiteks e-poe kasutamistingimustes). Aga kauba tarbijale saatmise kulu peab kaupleja tarbijale tagastama.
Kui aga jutt käib kauba puudusest, kehtib teine kord – sõltumata sellest, kas see oli ostetud poest või veebist.
„Juhul kui puudus ei tulene tarbija enda tegevusest – tarbija ei ole ise toodet rikkunud (valesti paigaldanud, mehaaniliselt vigastanud vms) – vastutab puuduse eest müüja,“ rõhutab Margot Leen. „Seega puudusega kauba puhul saab tarbija kauplejalt nõuda kas asja parandamist või asendamist. Sel juhul peab müüja kauba transpordi ja parandamise või asendamise kulud ise kandma ja esimesel võimalusel saatma tarbijale parandatud või asendatud toote.“
Tema sõnul kehtib pretensiooni esitamise õigus kahe aasta jooksul alates ostu hetkest, kuid kaupleja ei vastuta asja loomulikust kulumisest, mehaanilistest vigastustest, hooldamisest jmt tingitud puuduste eest.
Puudusega toote puhul saab raha tagasi nõuda üksnes siis, kui kaupleja on oluliselt lepingut rikkunud. See esineb tavaliselt olukorras, kus parandamine või asendamine ei ole õnnestunud.
Kui müüjaga kokkuleppele jõuda ei õnnestu, on ostjal õigus esitada kirjalik kaebus, millele kaupleja on kohustatud vastama 15 päeva jooksul.
„Kui kaupleja ei vasta või tarbija ei nõustu saadud vastusega, siis tarbijal on õigus pöörduda avaldusega tarbijavaidluste komisjoni poole,“ ütleb Margot Leen.
Samal ajal on eraisikult ostes olukord teine: sel juhul tarbijakaitsereeglid ei kehti, sest eraisik ei tegutse oma majandus- ega kutsetegevuses ja talle ei laiene kaupleja kohustused.
„Sellisel juhul on tegu kahe eraisiku vahelise tehinguga ning probleemide korral saab tarbija pöörduda üksnes kohtusse,“ rõhutab ta.
Sellepärast on enne ostu oluline eelnevalt mõista, kellega tehing sõlmitakse – kas ettevõtte või eraisikust müüjaga – ning hinnata võimalikke riske.
Näiteid erinevat tüüpi jalgratastest igale vanusele
Lastele
Mudel: Outliner CM14–1 (14˝)
Kust osta: K-Rauta
Hind: 121 eurot
Põhiomadused:
- Rataste suurus: 14˝
- Raam: metallist
- Kaal: 8,6 kg
- Pidurid: V-brake (eesmine ja tagumine)
- Rehvid: kummist
- Lisa: külgmised (õppe-) rattad
- Maksimaalne koormus: kuni 75 kg
Eakatele
Mudel: Pisa 28˝
Kust osta: Kaup24.ee
Hind: 205 eurot
Põhiomadused:
- Tüüp: linnaratas
- Rataste suurus: 28˝
- Konstruktsioon: lihtne, ilma keeruliste elementideta
Eripärad:
- ei nõua sportlikku ettevalmistust
- mugav isteasend
- sobib rahulikuks sõiduks asfaldil
Linnaratas
Kust osta: DEPO
Hind: 205,99 eurot (alates 2 tk – 185,39 eurot)
Põhiomadused:
- Tüüp: linnaratas
- Rataste suurus: 28˝
- Raam: terasest
- Klass: baastase
- Isteasend: püsti
Universaalne / hübriidratas
Mudel: Goog Bike Universal 28
Kust osta: Kaup24.ee
Hind: 221 eurot
Põhiomadused:
- Tüüp: linnaratas / universaalne
- Rataste suurus: 28˝
- Raam: terasest
- Käike: 6
- Pidurid: V-brake
Kuidas valida jalgratta suurust pikkuse ja sisejala pikkuse järgi?
Allikas: kaup24.ee
Toetus jalgratta ja kiivri ostmiseks lastele
Summa: jalgrattale kuni 100 eurot ja kiivrile kuni 25 eurot (toetus on ühekordne)
Lapse vanus: 10–15 aastat
Tingimused:
- jalgratturi juhiluba on lapsele väljastatud toetuse taotluse esitamise aastal või taotluse esitamise aastale eelnenud aastal
- jalgratta ostuarve on väljastatud taotluse esitamise aastal
- lapse ja vähemalt ühe vanema rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinna linn katkematult vähemalt toetuse taotlemise kalendriaasta 1. jaanuarist
Kuidas esitada: Tallinna e-teeninduse, lisades ostuarve(d) ja jalgratturi juhiloa koopia.
Täpsemalt siin: https://www.tallinn.ee/et/teenused/rattatoetus
