Eelmisel aasta lõpus puhkes Kiili vallas terav konflikt seoses kohalikule talule kuulunud Šoti mägiveiste karja saatusega: osa loomadest hukati Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) otsusel. Loomakaitsjad aga väidavad, et hukkamine võis olla põhjendamatu ning sellega kaasnesid rikkumised. MK-Estonia uuris, miks on hinnangud toimunule sedavõrd erinevad ja kes selles loos tegelikult loomi kaitses.
Lugu Kiili valla lehmadega muutus haruldaseks juhtumiks, kus pealtnäha tavaline ametlik protseduur kasvas ootamatult üle ühiskondlikuks konfliktiks.
Järelevalvemenetlus kutsus esile emotsionaalseid reaktsioone, vastastikuseid süüdistusi ja küsimusi selle kohta, kus kulgevad loomade kohtlemise lubatud piirid. Ajendiks sai veebruari alguses avaldatud uudis.
Ametlik versioon
1. veebruaril ilmus info, et juba oktoobris leiti Kiili vallast veisekari, kes oli vähemalt nädala jagu järelevalveta ringi hulkunud.
Järelevalvemenetluse käigus tuvastas Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) rea tõsiseid rikkumisi loomapidamise nõuetes. Kuna kehtiv seadusandlus ei luba võõrandada aretusväärtuseta põllumajandusloomi, jõuti järeldusele, et nad tuleb hukata.
PTA pressiteate kohaselt olid loomad silmnähtavalt kehvas tervislikus seisundis, neil puudus nõuetekohane märgistus ning neid peeti ebasobivates tingimustes.
Kohalikul omavalitsusel ei õnnestunud loomapidajaga ühendust saada ning valla ülesandel püüdis loomad kinni kohalik loomakasvataja, tagades neile vajaliku sööda ja joogivee.
Kokku leiti 12 Šoti mägiveise tõugu looma, kellest viis olid vasikad. Sellele tõule loomuomase pika ja tiheda karva tõttu on loomade toitumust visuaalsel vaatlusel raskem hinnata, kuid antud juhul olid loomad niivõrd kõhnad, et see oli ka visuaalselt märgatav: tugevad lohud selgroo ja puusaluude vahel, selgroolülide otsad olid eristatavad, sabajuur, puusaluud, selgroog ja roided tugevalt nähtavad, mis viitasid pikaajalisele kaalukaotusele.
Paikkontrolli käigus hindasid ameti töötajad üle ka ka karjamaad, kust veised väidetavalt pärit olid. Piirdes osutusid mitmes kohas katkiseks, jooginõud olid tühjad ja määrdunud ning karjamaalt leiti mitu erineva lagunemisastmega veisekorjust.
Ameti hinnangul viitasid loomade pikaajaline hulkumine, kehakonditsioon, hukkunud veised kui ka karjamaal tuvastatud tingimused asjaolule, et loomapidaja ei ole taganud oma loomadele vajalikku hoolt ega veterinaarabi.
Miks tehti hukkamisotsus?
Amet selgitab: sellistel juhtudel paneb PTA loomapidajale ettekirjutusega kohustuse loomad võõrandada või korraldada nende hukkamine.
Kui loomapidaja ettekirjutust ei täida, rakendab amet asendustäitmist ning täidab kohustuse loomapidaja eest.
Lemmikloomi on PTA-l õigus üle anda isikule, kes neid menetluse ajal pidas. Põllumajandusloomadega on protseduur aga rangem: loomade võõrandamine on võimalik ainult aretusväärtusega loomade puhul enampakkumise raames ning seda ka juhtudel, kui loom on nõuetekohaselt märgistatud ning tema päritolu, terviseseisund ja ravimite kasutamine on dokumenteeritud.
Kuna need nõuded ei olnud täidetud, jõudis amet järeldusele, et loomad tuleb hukata.
Loomakaitsjate reaktsioon
Kuid kohe pärast uudise avaldamist selgus, et juhtunust on ka teine versioon. Loomakaitseorganisatsioonid kritiseerisid teravalt ameti tegevust, seades kahtluse alla nii loomade hukkamise alused kui ka kogu protseduuri käigu.
Eestimaa Loomakaitse Liit teatas, et 12 Šoti mägiveist põgenesid karjamaalt pärast seda, kui kiskja (tõenäoliselt karu) oli lõhkunud piirde. Nende versiooni kohaselt alustas PTA loomade kinnipüüdmise järel võõrandamise ja sundhukkamise protseduuri.
Loomakaitsjad väidavad, et omanikule ei teatatud loomade täpset asukohta ning nende hooldamine anti formaalselt üle kolmandale isikule. Samuti ei kaasatud nende sõnul protsessi sõltumatuid loomaarste.
Eraldi etteheited puudutavad hukkamisotsuse aluseid. Organisatsioon leiab, et määravaks põhjuseks sai kõrvamärkide puudumine kümnel veisel.
Seejuures kinnitavad loomakaitsjad, et loomad ei kujutanud endast ohtu, viibisid järelevalve all ja olid terved.
Liit juhib tähelepanu ka võimalikele menetlusrikkumistele. Nende andmetel koostati näiteks esialgne protokoll vale omaniku nimele ja asendati alles hiljem, ettekirjutus hukkamiseks saadeti aga vahetult enne jõulupühi, mis jättis otsuse vaidlustamiseks sisuliselt vaid ühe tööpäeva.
Loomakaitsjad kritiseerivad ka ühe detsembri lõpus Kiilis hukatud Šoti mägiveise tapmisprotseduuri.
Viidates loomade hooldajale, väidab organisatsioon, et pärast poltpüstoli kasutamist tuli loom teadvusele. Seejuures jäeti väidetavalt tegemata kohustuslik veretustamine, mis peaks tavapäraselt järgnema uimastamisele.
Loomakaitse Liit selgitab: poltpüstolit kasutatakse looma uimastamiseks enne lõplikku hukkamist. Kui uimastamine osutub ebapiisavaks ja loom ilmutab märke teadvusel olekust, tuleb protseduur tema kannatuste vältimiseks viivitamatult mõnel alternatiivsel viisil lõpule viia.
Loomaarstide seisukoht
Eesti Maaülikool rõhutab, et konkreetset Kiili valla juhtumit ei ole neil võimalik kommenteerida, kuna nad ei ole nende asjaoludega vahetult kursis, kuid saavad selgitada olukorda üldiste veterinaarsete põhimõtete tasandil.
Loomade hooletusse jätmise hindamisest rääkides märkis Maaülikooli esindaja Kristina Kurm, et loomade seisundit on võimalik väliste tunnuste alusel objektiivselt hinnata – kurnatuse ja kahheksia, väliste vigastuste ja teiste tunnuste alusel. „Kuid pikaajalise hooletusse jätmise tunnuste tuvastamine eeldab erialast kogemust,“ rõhutab ta.
Eutanaasia põhjendatuse osas selgitab Kurm, et eetilisest vaatenurgast on eesmärk vältida looma põhjendamatuid kannatusi. „Eutanaasia on õigustatud, kui loomaomanik ei ole võimeline looma ülalpidamise ja ravi eest tasuma ning keegi teine seda kohustust enda peale ei võta,“ ütleb ülikooli esindaja. „Iga päev, mis sellega viivitatakse, pikendab loomade kannatusi.“ Ta rõhutab: „Raskes seisundis loomade pidamine ei ole loomade heaolu seisukohast eetiliselt lubatav.“
Praeguse järelevalvesüsteemi toimivuse hindamise jätab ülikool vastavate pädevate asutuste vastutusalasse. Samal ajal juhib Kurm tähelepanu võimalikele ennetusmeetmetele.
„Ennetusele aitaks kaasa loomapidajate teadlikkuse ja erialaste teadmiste suurendamine. Ühe võimalusena saab kaaluda vastava formaalse hariduse või koolituse nõuet põllumajandusloomade pidamisel,“ lisab ta.
Järelevalve nõrgad kohad
Jätkates juhtumi asjaolude uurimist, pöördus MK-Estonia Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) poole, et täpsustada, kas kõnealuse juhtumiga seotud loomapidaja sai riiklikku toetust ja kuidas on järelevalve üldiselt korraldatud.
PRIA andmetel on vaatlusaluse juhtumi puhul loomade omanikuks märgitud Novacompany OÜ.
PRIA toetuste rakendamise osakonna toetuste rakendamise büroo juhataja Liina Peetsu teatab, et Novacompany OÜ ei ole 2025. aastale eelnenud kahel aastal loomatoetusi taotlenud.
Ettevõte taotles loomatoetusi 2025. aastal, kuid kuna klient ei võimaldanud kohapealset kontrolli läbi viia, siis toetusi ei määratud.
Rääkides kontrollidest üldisemalt, selgitab Peetsu, et tavapärase praktika kohaselt kontrollitakse loomade eest makstavate toetuste tingimuste täitmist valimi alusel. Seejuures loomade pidamistingimuste ja heaolunõuete täitmist kontrollib Põllumajandus- ja Toiduamet.
„PRIA on makseagentuur ja tugineb selliste spetsiifiliste nõuete täitmise kontrollimisel delegeeritud ja pädevate asutuste informatsioonile, kellel on kompetents vastavaid erialaspetsiifilise kontrolle teha,“ rõhutab ta.
Kui kontrollide käigus tuvastatakse rikkumisi, sõltuvad tagajärjed nende rikkumiste ulatusest, korduvusest jms teguritest. „Toetust võidakse kas vähendada või üldse mitte välja maksta,“ märkis Peetsu.
Ta osutab ka sellele, et PRIA ja järelevalveorganid, sealhulgas PTA, teevad tihedat koostööd. Tema sõnul edastatakse põllumajandusloomade registri andmeid asutuste vahel turvalise sidekanali X-tee kaudu reaalajas.
Samuti, kui PRIA tuvastab oma toetuse nõuetega seotud kontrollide käigus murekohti, mis on seotud teise järelevalveasutuse kontrolli pädevusega, teavitatakse sellest ka teist asutust ning vastupidi. Kontrollide tulemusi arvestatakse ka PRIA toetuste määramisel.
„PRIA rakendab oma töös riskipõhist kontrolli ehk taotlejaid ja taotlusi kontrollitakse aktuaalsetest riskidest lähtuvalt,“ rõhutab PRIA vastavus- ja kontrolliosakonna juhataja Silver Lusti.
Amet märgib samuti, et kontrollisüsteemis onkasutusel riskitegurid, mis ajas uuenevad ja muutuvad. Nende alusel küsitakse taotlejalt täiendavaid küsimusi ja käivitatakse põhjalikumaid kontrolle.
Küll aga on riskitegurite ilmnemine ja seire Lusti sõnul äärmiselt ajamahukas, kuna muuhulgas tehakse seda n-ö käsitsi, automaat- ja poolautomaatkontrollide kõrval.
Lusti lisab: „Mööname, et kontrollisüsteemi oleks võimalik haldusala üleselt muuta selliseks, et sarnaseid probleeme efektiivsemalt ennetada ja tuvastada, kuid selleks vajaksime arvestatavat lisarahastust.“
Kes seisab ettevõtte taga?
Kõnealusel juhul on loomade omanikuks märgitud ettevõte Novacompany OÜ. Äriregistri andmetel on selle ettevõtte juhatuse liige Reimo Saks.
MK-Estonia ajakirjanik võttis Saksaga ühendust telefoni teel. Seejärel toimus järgmine vestlus:
– Kas see on Reimo Saks?
– Jah, kuulen.
– Tülitan teid ajalehest MK-Estonia. Kirjutan praegu artiklit Kiili valla juhtumist ja tahaksin lühidalt teada ka teie seisukohta, et saaksime esitada kõikide osapoolte vaatepunkte.
– Ma ei anna üldse mingeid kommentaare.
– Ahsoo, ei anna… Kahju.
– Ma ei anna kommentaare, sest mul pole neid. Kiili juhtum on PTA ja korrumpeerunud ametniku isiklik kättemaks minule, ja seetõttu pole mul midagi kommenteerida.
– Selge.
– Kuna asi on kohtus, ei näe ma võimalust seda kommenteerida.
Avalikes allikates on Reimo Saksa varemgi mainitud seoses erinevate vaidluste ja intsidentidega põllumajandusloomade pidamise ümber.
Nii fikseerisid veterinaarametite ja politsei esindajad juba 2017. aastal elanike pöördumisi, mis olid seotud sellega, et talle kuuluvad loomad liikusid vabalt väljaspool karjamaasid ja tekitasid teedel liiklusohtlikke olukordi.
Hiljem, 2022. aastal, pälvis Saksa majaidamise ümber toimuv taas õiguskaitseorganite tähelepanu. Ajendiks sai intsident PTA kohapealse kontrolli käigus Raplamaal.
Prokuratuuri ja politsei andmetel saabusid kolm PTA ametnikku sündmuskohale vihje peale, mis viitas võimalikele rikkumistele põllumajandusloomade heaolu nõuetes. Kontrolli käigus sõitis sündmuskohale traktoriga majapidamise omanik Reimo Saks.
Nagu selgub kohtutoimiku materjalidest, liikus traktor ametnike auto suunas, sealjuures olid laaduri esikahvlid üles tõstetud. Autos viibinud töötajad tajusid olukorda reaalse ohuna ja väljusid sõidukist.
Õiguskaitseorganid alustasid kriminaalmenetlust. Hiljem mõistis kohus Saksa süüdi ähvardamises ja määras talle tingimisi karistuse.
Lisaks mõistis kohus 2025. aastal Saksa süüdi kelmuses kriminaalasjas, mis oli seotud 68 veise soetamisega.
Lool on jätk
Pärast materjali valmimist võttis lugu uue pöörde. Nagu kirjutab väljaanne Maaleht, viibisid ellujäänud Šoti mägiveised veebruari lõpu seisuga endiselt selle loomakasvataja juures, kes nad sügisel kinni püüdis.
Küsimus nende edasisest saatusest on endiselt lahtine ja seda arutatakse kohtus.
Seejuures jääb PTA väljaande andmetel jätkuvalt seisukohale, et loomad tuleks hukata, leides, et sellised loomad ei tohiks jõuda toiduahelasse.
Hooldaja sõnul on loomad pidamise ajal märgatavalt kosunud ega näe enam kurnatud välja. Ta kinnitab, et on taganud neile sööda, vee ja pideva hoolitsuse ning oleks vajadusel valmis jätma loomad enda juurde või andma üle teistele loomapidajatele.
Loomade omanik teatas omakorda, et enne äravõtmist olid lehmad heas seisukorras ning see halvenes alles pärast kinnipüüdmist. Hooldaja ja kohalikud elanikud lükkavad selle versiooni ümber.
Seega püsib loomade saatuse ümber puhkenud konflikt vaatamata möödunud ajale lahendamata ning küsimus, kas nad edaspidi hukatakse, on endiselt menetluse all.
Neli küsimust Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) esindajale
Carol Laurimaa, loomatervise ja -heaolu osakonna juhtivspetsialist
1) Milline on PTA ametlik seisukoht väite suhtes, et veised hukati peamiselt kõrvamärkide puudumise tõttu?
Põllumajandusloomade puhul on tegemist loomadega, keda ei peeta lemmikloomadena, vaid loomsete saaduste saamise eesmärgil.
Kuigi Eestis on mitmeid põllumajandusloomi, kes on võetud inimesele seltsi pakkumiseks või karjamaa hooldamiseks, siis õigusaktide kohaselt käsitletakse siiski igat põllumajanduslooma loomana, keda peetakse mõne saaduse saamise eesmärgil.
Selle tõttu on nende loomade pidamisel rangemad nõuded kui lemmikloomade pidamisel ning seda seetõttu, et kaitsta inimeste tervist.
Üheks olulisimaks nõudeks on looma jälgitavus, mis tähendab, et loom on identifitseeritud ja me teame kust on loom pärit, milline on olnud tema liikumine erinevate loomapidajate vahel, milliseid ravimeid on talle manustatud, milliseid uuringuid on talle tehtud ja milline on tema tervislik seisund.
See kõik on selleks, et minimaliseerida riski, et inimese toidulauale jõuab liha, mis ei ole söömiseks ohutu ning ühtlasi hallata taudide leviku riski.
2) Kas PTA oli enne hukkamist teadlik kohtule esitatud taotlusest ning kuidas hindate tegevuse ajastust õiguslikust vaatenurgast?
Kui PTA võtab üle loomade nõuetekohase pidamise kohustuse ning loomapidajale tehakse ettekirjutus loomade hukkamiseks, siis on ette nähtud, et ettekirjutuse täitmiseks annab PTA lühima mõistliku tähtaja ning praktikas on see 2-3 päeva.
Menetluste puhul on oluline, et ei toimuks põhjendamatut viivitust, mis tähendab, et kui ettekirjutus ei ole tähtajaks täidetud, siis täidab PTA ettekirjutuse loomapidaja eest.
29. detsembril veiste pidamiskohta minnes puudus teadmine, et loomapidaja on esitanud taotluse esmase õiguskaitse rakendamiseks.
3) Kuidas täpselt hukkamisprotseduur toimus ja kas see vastas kehtivatele nõuetele ja praktikatele?
Põllumajandusloomade hukkamisel kasutatakse loomade uimastamiseks poltpüstolit, mida PTA ka antud juhul kasutas.
Enne poltpüstoli kasutamist manustati loomale rahustit, et tagada looma osaline uinutamine ja valutustamine ning seejärel kasutas ametnik looma uimastamiseks poltpüstolit.
Poltpüstoli uimastamise eesmärki ei täitnud, mille järgselt manustati loomale veel täiendavalt rahustit ning seejärel kasutati uuesti poltpüstolit.
Kui oli selge, et poltpüstol looma uimastamist ei taga, viidi loom ravimitega üldanesteesiasse, mis lülitab välja nii teadvuse kui ka valutundlikkuse kogu kehas ja seejärel loom eutaneeriti.
Õigusaktid näevad ette, et kui looma uimastamine ebaõnnestub, siis peab olema nn varuvariant, mida sellises olukorras rakendada. Antud juhul oli selleks looma üldanesteesiasse viimine ja eutaneerimine.
4) Mida sooviks PTA praegu avalikkusele kõige enam selgitada, et taastada usaldus ja vältida arusaamatusi?
Me mõistame, et tekkinud olukord on emotsionaalselt keeruline ja raske ning põhjustab inimestes pahameelt nii looma hukkamise kui ka selle läbiviimise osas.
Me analüüsime antud olukorras juhtumit ning vaatame üle nii protseduurid kui ka praktilise tegevusloogika, et edaspidi taolisi juhtumeid vältida.
Looma hukkamine ei ole kunagi eesmärk omaette ega esimene valik, kuid mõnes olukorras on see ainus võimalus lõpetada looma kannatus või maandada toiduohutuse või taudide leviku riski.
PTA ülesanne on kaitsta avalikke huve nii loomade heaolu, toiduohutuse kui ka tauditõrje vaates, mille tõttu tuleb otsuseid teha lisaks konkreetsele juhtumile ka tervikpilti arvestades – et kogu toiduahel oleks läbipaistev ja kontrollitav ning üksikjuhtumi käsitlemine ei suurendaks riske toiduohutusele, tauditõrjele ega usaldusele, millele tugineb Eesti loomsete saaduste maine ja ligipääs rahvusvahelistele turgudele.
