Finantsekspert Ron Luvištšuk selgitas, miks turud ei usu katastroofi, mis tegelikult konflikti taga peitub ja kas tasub tormata tatart varuma.
– Kui tõenäoline on, et meil tekivad probleemid gaasitarnetega ja kõik kallineb?
– Teate seda vana nalja? Eisenhower ütles omal ajal: „Palun ulatage mulle üks ühekäeline ökonomist.“ Sest majandusteadlased vastavad kogu aeg: on the one hand – ühelt poolt, on the other hand – teiselt poolt.
Kui aga tõsiselt rääkida, siis sellele küsimusele on võimatu lihtsalt ja üheselt vastata. Tuleb üles ehitada terve puu võimalikest stsenaariumidest.
Kui sõjategevus kestab veel 4–5 nädalat ja seejärel lõppeb, siis olulist majanduslikku mõju Eestile see ei avalda. Mingisugune hinnatõus on muidugi võimalik, kuid see jääb piiratuks.
Kui aga konflikt venib ja Hormuzi väin suletakse pikemaks ajaks, võib mõju osutuda juba tõsisemaks.
Edasi jõuame järgmise teelahkmeni – millega see kõik lõppeb?
Kui võimule jääb praegune konservatiivne ladvik, jätkab Iraan elu isolatsioonitingimustes..
Kui aga toimub režiimivahetus, võib nafta hind 4–6 kuu perspektiivis märkimisväärselt langeda – praeguselt 77–82 dollarilt 60 dollarile või isegi madalamale. Seda seetõttu, et Iraani nafta on väga kerge ja selle ammutamine suhteliselt odav.
– Ehk siis praegune kütusehindade tõus on pikaajaline?
– Praegu on meil kütusehinnad tõusnud umbes 1,6–1,7 euroni liitri kohta. See on seotud maailma naftahinna tõusuga.
Müüjad arvestavad selle tõusuga juba ette: kui nad jätaksid hinnad vanale tasemele, võiksid nad jääda kahjumisse, kui neil tuleb 2–3 nädala pärast osta kütust juba kõrgema hinnaga. See on täiesti normaalne turuprotsess.
Selliseid hindu on olnud varemgi – ja midagi katastroofilist ei juhtunud.
Kui inflatsioon ulatub prognoositud 2 protsendi asemel 3 või 4 protsendini, ei avalda see minu hinnangul samuti elatustasemele tõsist mõju.
Veel mitte katastroof
– Aga kuidas on lood gaasiga? Meedia räägib 30–40-protsendilisest kallinemisest…
– Jah, gaasi turuhind on praegu järsult tõusnud. Samas tuleb arvestada hooajalisusega: käes on märts ja kütteperiood on lõppemas. Hoidlates on alles umbes 25% gaasivarudest. See on täiesti piisav, et järgmise küttehooaja alguseni rahulikult toime tulla.
Suured energiaettevõtted alustavad gaasi sisseostmist järgmiseks hooajaks tavaliselt juba märtsis. Praegu nihkub osa oste tõenäoliselt aprilli, sest selleks ajaks on olukord selgem.
Üldiselt on nii naftat kui ka gaasi maailmas palju – pigem on märgata isegi ülejääki. Peamine küsimus ei ole ressursside olemasolus, vaid selles, kuidas suunata vood vajalikesse suundadesse.
Näiteks eksisteerib niinimetatud varilaevastik, mille abil veetakse Venemaa ja Iraani naftat.
Erinevate hinnangute kohaselt on merel praegu umbes 400 miljonit barrelit sellist naftat, mis sisuliselt ootab ostjaid.
– Kui tõenäoline on teie hinnangul stsenaarium, kus gaasi tarnimine Euroopasse ootamatult katkeb?
– Vaadake, kõigepealt tuleb täpsustada: milliste kanalite kaudu? Iraani gaasi Euroopasse üldse ei tarnita. Osaliselt jõuab Euroopasse Katari gaas.
Suurem osa aga tuleb Norrast, osaliselt ka Suurbritanniast – need on Põhjamere maardlad – ning Ameerika Ühendriikidest. Ma arvan, et vajadusel on USA võimeline tarnete mahtu üsna kiiresti kasvatama.
Kui vaadata futuure – ehk ootusi tulevase hinna osas – siis näiteks 2026. aasta mais ootab turg hinnaks umbes 85 dollarit barreli kohta, juunis umbes 80, juulis ligikaudu 78–77. Septembriks-oktoobriks aga umbes 73 dollarit.
Ehk siis umbes samad tasemed, mis olid enne konflikti algust. Turg ei taju toimuvat katastroofina. Kui turg tõesti usuks, et algamas on laiaulatuslik sõda, mis muudab kardinaalselt olukorda maailmas, ei oleks hinnad tõusnud mitte 15%, vaid pigem 70–100%.
Külm sõda 2.0
– Kas tavaline inimene peaks midagi ette võtma? Kas võimalikke tagajärgi saab enda jaoks kuidagi pehmendada?
– Võib näiteks osta kütust varuks ja hoida seda garaažis septembrini… Aga ausalt öeldes mina sellesse ei usuks.
Kui rääkida tõsiselt, siis suures plaanis – mitte kuidagi. Need on protsessid, mida tavainimene mõjutada ei saa.
Minu nõuanne Eesti elanikele on varuda kannatust, popkorni ja püüda järgmise viie aasta jooksul mitte liigselt närveerida.
Asi on selles, et praegu toimuv on vaid osa suuremast pildist. Tegelikult on see kõik elementide kogum palju pikemast sündmuste ahelast.
Seda võiks nimetada ka nii: külm sõda 2.0 Ameerika Ühendriikide ja Hiina vahel.
Hiina on näiteks huvitatud sellest, et sõjategevus Iraanis kestaks võimalikult kaua. Sest kui USA on hõivatud Iraaniga, pöörab ta vähem tähelepanu Taiwanile.
Ameerika Ühendriigid on aga vastupidi huvitatud selle küsimuse võimalikult kiirest lahendamisest ning USA-le sõbralikuma juhtkonna võimule aitamisest Iraanis.
Oluline on seegi, et Hiina ostab Iraani naftat väga madala hinnaga, mis annab talle tõsiseid majanduslikke eeliseid.
Just seetõttu ma ütlesingi, et tuleb “popkorni varuda” kohe mitmeks aastaks. Tõenäoliselt kestab maailmasüsteemi ümberkorraldamise protsess umbes viis aastat. Ning taolisi turbulentse ja kriise näeme arvatavasti veel omajagu.
– Kas tarbijad peaksid ootama järsku hinnatõusu sõna otseses mõttes kõigele?
– Ausalt öeldes tundub mulle, et mingit järsku hüpet ei tule. Kui võrrelda hindu Eestis, Soomes ja teistes Euroopa riikides, siis me pole niigi just kõige odavam riik. Vahel tekib mul isegi mõte, et lihtsam oleks sõita Helsingisse ja osta toidukaubad sealt.
Kui gaasi hind peaks objektiivselt tõusma ja oletame, et nafta hind kas kasvab veelgi või jääb praegusele tasemele vähemalt pooleks aastaks, siis osa nendest kuludest veeretatakse muidugi tarbija õlgadele.
Kuid kui rääkida üldiselt hinnatõusust, sõltub paljugi sellest, kas Eesti elanikud on valmis seda raha maksma või mitte. Seni, kuni inimesed on nõus tooteid sellise hinnaga ostma, hinnad ka tõusevad.
