Hoolimata sellest, et toidukaupade hinnad on viimastel aastatel märkimisväärselt tõusnud, püsivad toidujäätmete mahud Eestis endiselt suured. Prügikasti rändab sageli midagi täiesti söödavat – külmkappi unustatud või “igaks juhuks” ostetud kraam. Paradoks seisneb selles, et samal ajal kasvab nende inimeste hulk, kellel on üha raskem endale täisväärtuslikku toidulauda lubada. Miks me jätkame toidu äraviskamist, kuhu saab üleliigse kraami ära viia ning kust on võimalik toitu tasuta või tunduvalt soodsamalt saada, uuris MK-Estonia.
Toidujäätmete probleem on Eestis aktuaalne olnud juba aastaid. Varasemate uuringute andmetel viskas üks Eesti elanik keskmiselt ära umbes 26 kilogrammi toitu aastas, kogu toidutarneahela lõikes räägiti aga sadadest tuhandetest tonnidest jäätmetest. Seejuures oli arvestatav osa sellest toidust veel täiesti tarbimiskõlblik.
Võiks ju arvata, et viimaste aastatega on olukord muutunud: toidukaubad on tunduvalt kallinenud ja teadlikust tarbimisest räägitakse järjest rohkem. Kuid hiljutised hinnangud ja küsitlused näitavad, et kardinaalset murrangut pole siiani toimunud. Üle veerandi Eesti elanikest tunnistab jätkuvalt, et viskab toitu ära vähemalt kord nädalas. Samal ajal tulevad kümned tuhanded Eestimaa elanikud vaevu ots-otsaga kokku ja on sõna otseses mõttes näljas.
Samal ajal otsivad sajad pered viise, kuidas oma toidukulusid kärpida. Just seetõttu on Eestis viimastel aastatel hakatud aktiivsemalt arendama nii toidupäästmise algatusi kui ka teenuseid, mis aitavad osta toitu odavamalt või saada seda lausa tasuta.
Andmeid veel pole
Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus (SEI Tallinn) nendib, et kõige värskematest suundumustest on veel raske rääkida. Viimase uuringu koostas keskus 2021. aastal 2020. aasta andmete põhjal, tänavu teeb uut uuringut juba teine ettevõte.
Sellegipoolest näitavad olemasolevad andmed murettekitavat dünaamikat. SEI Tallinna vanemekspert Evelin Piirsalu sõnab, et 2020. aasta andmetest ilmnes, et võrreldes 2014. aastaga oli kodumajapidamiste toidukao ehk raisku läinud toidu osakaal kasvanud 13% võrra.
„Hinnanguliselt tekitavad kodumajapidamised toidujäätmeid kokku ligikaudu 80 000 tonni aastas, millest toidukao ehk raisku läinud toidu osakaal on 42% ehk ligikaudu 34 000 tonni,“ märgib ta.
Ekspertide hinnangul on näitajate kasv seotud eelkõige üldise heaolu ja tarbimise suurenemisega. Vähesel määral võis toidujäätmete teket mõjutada ka COVID-19 pandeemia. Probleem on märgatav ka rahalises väärtuses: keskmiselt viskab üks Eesti leibkond ära keskmiselt 180 euro väärtuses toitu, lastega peredes kuni 220 euro väärtuses.
Riigi tasandil kokku tähendab see ligikaudu 98 miljoni euro väärtuses toitu. Igal aastal.
Samas selgus uuringust märgatavaid erinevusi leibkondade tüüpide vahel. Absoluutkogustes tekib kõige rohkem toidukadu lastega peredes. Samas leibkonnaliikme kohta arvestatuna tekitasid rohkem toidujäätmeid ja toidukadu lasteta leibkonnad. Kõige enam raiskasid toitu üksikud inimesed, nii noored kui vanemad (üle 65-aastased).
Skanner luubi asemel
Paraku on toidujäätmetest rääkimise kõrval üha enam märgata ka teist trendi: toidukaubad kallinevad, kuid paljude perede eelarve hoopis kahaneb. Üha enam Eesti elanikke otsib võimalusi toidukulude kärpimiseks, ilma et kannataks toidu kvaliteet.
Hea uudis on see, et viimaste aastate jooksul on Eestis tekkinud lausa mitu praktilist lahendust. Ühed aitavad osta toiduaineid oluliselt odavamalt, teised – täiesti tasuta kaasa võtta veel tarbimiskõlblikku toitu, kolmandad aga lihtsalt oma külmikus korda luua ja lõpetada ülemaksmine. Põhiline on teada, kust otsida ja kuidas neid võimalusi kasutada.
Tasuta mobiiliäpi Tarbitargalt projekti esindaja Valentina Avald räägib, et äpp aitab suurepäraselt raha säästa ning ühtlasi uurida toiduainete koostist, ilma et peaks selleks luubi appi võtma.
Rakendus võimaldab luua erinevaid ostustsenaariume – alates kiiretest poeskäikudest kuni suurte igakuiste sisseostudeni. Veelgi enam, kogu pere peale saab pidada ühist ostunimekirja, et kõik näeksid, mis on juba ostmiseks planeeritud.
Avaldi sõnul aitab see luua peresiseseid kokkuleppeid ja vähendada tarbetute ostude riski.
Pärast nimekirja koostamist saab kasutaja kohe hindu võrrelda ja näha, millises poes läheb tema ostukorv kõige vähem maksma. Seejuures oskab süsteem pakkuda ka soodsamaid asendustooteid – näiteks poekettide omamärgitoodete seast.
Samal ajal on arendajad arvestanud ka osade ostjate konservatiivsusega. Paljud, eriti just eakamad inimesed, pole oma maitse-eelistuste tõttu valmis harjumuspäraseid tooteid välja vahetama.
„Võib ära märkida oma lemmiktooted, mida pole plaanis välja vahetada. Sellisel juhul näitab võrdlus, millises poes on just see toode praegu soodsamalt müügil,“ selgitab Avald.
Eraldi juhib ta tähelepanu veel ühele võimalusele, mis võib meeldida vanemaealistele. Rakendus on suuteline näitama ostukorvi „osade kaupa“ – millises poes on millised kaubad odavamad.
„Nii saab inimene osta ühed tooted ühest ja teised teisest poest, ilma et ta peaks oma harjumuspäraseid tooteid välja vahetama,“ ütleb ta.
Rääkides hindadest, rõhutab Avald, et rakendus hõlmab Eesti peamisi jaekaubanduskette. Lisaks saavad andmebaasi täiendada ka kasutajad ise: kui mõne kauplusega pole veel täielikku koostööd, saab ostja sellegipoolest tootest pilti teha, selle süsteemi sisestada ja märkida ära hinna konkreetses müügikohas
„Peamised poeketid on meil esindatud ja see on ostukorvi võrdluses hästi näha,“ ütleb ta.
Siiski on peamine takistus Avaldi tähelepanekute kohaselt mitte tehnoloogias, vaid harjumustes. Ta tõdeb, et isegi kui meil on kasulikud tööriistad olemas, jätame need tihtipeale kasutamata.
„Tänapäeval, eriti kriisitingimustes, tähendab poeskäik sageli emotsionaalset vajadust. Kui inimene ei saa endale lubada näiteks teatrisse minekut, siis ostab ta šokolaadi – lihtsalt selleks, et endale rõõmu valmistada,“ selgitab ekspert.
Just seetõttu, tunnistab ta, võib inimeste harjutamine rangelt ostunimekirja järgima osutuda vahel keeruliseks. Kui aga kasutaja hakkab siiski nimekirjadega töötama, muutub efekt peagimärgatavaks.
Paljude inimeste, eriti eakate jaoks on veel üheks probleemiks tooteetiketid. Inimesed kurdavad, et neil on raske lugeda pakenditel olevat peenes kirjas teksti ja mõista toote koostist.
Avald märgib, et seejuures tunnevad just vanemaealised ostjad koostisosade nimekirja vastu kõige suuremat huvi.
„Paljud neist,“ ütleb ekspert, „järgivad toitumises pigem “vana kooli” ning armastavad hoolikalt uurida, millest toit on tehtud, võrreldes sageli tänapäevaseid tooteid nendega, mis olid varem. Kuid probleem seisneb selles, et nad lihtsalt ei näe seda lugeda. Vaja on luupi, aga käes on kepp, kott, ostukorv – ja veel telefonigi on vaja kuskil hoida.“
Selles mõttes võib rakendus samuti abiks olla. Kasutaja loeb sisseehitatud skanneri abil toote vöötkoodi, misjärel saab kogu tooteinfo telefoni ekraanil suuremaks teha ja rahulikult ilma lisaabivahenditeta läbi lugeda.
Kust saada tasuta või odavamalt?
Neile, kes soovivad toidukulusid juba praegu koomale tõmmata, on Eestis saadaval mitmeid üsna praktilisi lahendusi – alates tasuta toiduga „nutikappidest“ kuni allahinnatud kaupade poodide ja soodustusi pakkuvate mobiiliäppideni.
Üks variantidest on toidujagamiskappide võrgustik FudLoop Tallinnas. Projekt kogub eraisikutelt, poodidelt ja kohvikutelt tarbimiskõlblikke, aeguma hakkavaid tooteid (parim enne) ja jagab need kasutajate vahel laiali.
Ligipääsu saamiseks tuleb registreeruda veebilehel fudloop.ee ja tuvastada oma isik. Seejärel saab kasutaja toidukapi avamiseks personaalse koodi.
Praegu töötavad sellised punktid näiteks Tallinnas Keskturu juures (Keldrimäe 9), Lasnamäel (Pallasti 54) ja Mustamäel (E. Vilde tee 71).
Kapid on avatud iga päev kella 9:00 kuni 23:59. Teenuse kasutustasu on 10 eurot kuus. Kuutellimust ei pea tingimata ostma – kapi ühekordse avamise eest võib maksta ka 2 eurot (sularahas vabatahtlikule).
Selle raha eest (10 eurot) saab kuu aja jooksul avada kappi kord päevas ja võtta sealt kuni viis ühikut kaupa (puu- ja köögivilju võib võtta mõistlikus koguses). 2 euro eest saab kapi avada ainult ühe korra. Kui olete kapi juba avanud, kuid soovite seda õhtul uuesti teha, tuleb teise avamise eest maksta vabatahtlikule sularahas 2 eurot juurde.
Toidukappide täiendamine toimub üldjuhul õhtutundidel. Samuti tuuakse õhtuti mõnda piirkonda sooja toitu. Infot postitatakse Facebooki gruppi „FudLoopi toidujagamiskapid“.
Paralleelselt on käigus ka avatum toidujagamise ehk foodsharing‘u mudel. Vabatahtlik liikumine Foodsharing Tartu on loonud Tartusse avalike kappide ja külmikute võrgustiku, kuhu iga soovija saab tuua oma toiduülejääke või vastupidi – neid sealt tasuta võtta.
Peamised jagamispunktid töötavad näiteks Aparaaditehases (Kastani 42), Barlova baari juures (Eha ja Tähe nurgal), Genialistide Klubi hoovis (Lai 37), Mõisavahe peatuses (Nõlvaku 34c), turuhoone juures Vabaduse pst 1 ja Veeriku Ärimajas (Ilmatsalu 5, ööpäevaringselt). Sarnased kapid tegutsevad peale Tartu ka Viljandis ja Elvas.
Põhimõte on lihtne: võtta võib ükskõik milliseid tooteid, kuid vaid sellises koguses, mille inimene suudab reaalselt ära süüa – mitte edasimüümiseks. Tuua võib nii poest ostetud hea säilivusajaga tooteid kui ka kodust toitu, ent viimasel juhul tuleb kindlasti märkida juurde toidu koostis ja valmistamise kuupäev.
Süsteemi turvalisus tugineb suuresti kogukonna enesekontrollile. Vabatahtlikud käivad kappe ja säilivusaegu regulaarselt kontrollimas ning kasutajatel soovitatakse lähtuda kaine mõistuse häälest: kui pakend on katki või toode tekitab vähimatki kahtlust, on targem see lihtsalt võtmata jätta.
Liikumise aastatepikkuse tegevuse jooksul Tartus ei ole registreeritud ühtegi tahtliku mürgitamise juhtumit.
Neile, kes eelistavad osta valmistoitu soodsamalt, sobib mobiilirakendus ResQ Club. Teenus võimaldab välja osta müümata jäänud portsjoneid restoranidest, kohvikutest ja poodidest – enamasti kuni 50% soodustusega. Rakenduses saab avada kaardi, valida lähima pakkumise, tasuda tellimuse eest veebis ja sellele märgitud ajal järele minna. Partnerite nimekirjast leiab nii suuri kette nagu Caffeine ja R-Kiosk kui ka väiksemaid kohalikke söögikohti.
Veel üks silmapaistev tegija säästuturul on 2021. aastast tegutsev poekett Sumena. Ettevõte on spetsialiseerunud peagi aeguvate toiduainete müügile, rõhutades seejuures, et tegemist pole riknenud toiduga, vaid kaupadega, mille puhul tootja ei suuda enam garanteerida täielikku tippkvaliteeti.
Sortimendi põhiosa moodustavad Eesti tootjatelt, maaletoojatelt ja hulgimüüjatelt kokku ostetud toidukaubad. Just tänu sellele suudetakse klientidele pakkuda laia valikut toidu- ja tarbekaupu märksa soodsamate hindadega. Lisaks e-poele sumena.ee tegutsevad keti füüsilised kauplused nii Tallinnas, Tartus kui ka Kohtla-Järvel.
Soodustuste süsteemid suurtes poodides
Kaubandusketid võitlevad samuti selle nimel, et toitu visataks ära võimalikult vähe.
Näiteks Selveris panustatakse sellele, et tooted leiaksid ostja enne realiseerimisaja lõppu. Keti esindaja Mariann Järvela selgitab, et selleks kasutavad kauplused aktiivselt allahindluste süsteemi.
Tema sõnul on ostjad allahinnatud, realiseerimisaja piiril olevate toodete ostmise võimaluse hästi omaks võtnud – nende müük on viimastel aastatel kasvanud ligikaudu 40%. Säilivusaja lõppemisel hinnatakse tooted kuni 50% soodsamaks ning tund-kaks enne kaupluse sulgemist kehtib sama suur allahindlus lahtise leti pagaritoodetele ja valmistoitudele.
Järvela märgib, et paljud kliendid on juba välja töötanud oma säästustrateegia.
„Paljud kliendid ostavad näiteks allahinnatud lihatooteid ning panevad need kodus sügavkülma,“ ütleb ta. Ettevõttes usutakse, et säilivusaja lähenemisel toodete ostmine ei ole ainult rahaline otsus – üha enam on see teadlik valik, millega soovitakse panustada toiduraiskamise vähendamisse.
Prismas panustatakse samuti allahindlustele ja tarnete täpsele planeerimisele. Nagu märgib keti esindaja Katrin Jõgi, on ettevõtte strateegiline eesmärk vähendada aastaks 2030 toidujäätmete teket 50% võrra.
Selle saavutamiseks on palju panustatud jäätmetekke ennetamisse – täpsemad prognoosid, andmepõhised automaattellimused, aktiivne sortimendi ja hinnakujundamine ning koostöö kogu tarneahelas. Kauplustes on infoplakatid ja siseraadioteated, mis julgustavad kliente ostma realiseerimistähtajale lähenevaid tooteid.
Tähtajaks müümata jäänud tooteid püüab ettevõte suunata heategevusse. Jõgi sõnul antakse ohutu ja õigesti säilitatud toodang üle Toidupangale või teistele toidu ümberjagamisega tegelevatele organisatsioonidele.
„Allahindlused on üks tõhusamaid ja vahetuma mõjuga tööriistu toidujäätmete vähendamisel,“ rõhutab Jõgi.
Rimis aga rõhutatakse, et toidukao vähendamisega on tegeletud juba aastaid. Nagu ütleb keti vastutustundliku ettevõtluse juht Katrin Bats, on ettevõte seadnud endale konkreetsed eesmärgid ja jälgib nende täitmist igakuiselt.
Tema sõnul mängib olulist rolli tellimuste täpse planeerimise süsteem ja vastutuse jagunemine üksuste vahel. Näiteks töötati mõni aasta tagasi välja unikaalne allahindlussüsteem toodetele, mille viimane kuupäev on lähenemas.
„Allahindlus iseenesest pole midagi uut, kuid meie lahendus aitab ennetada ka tulevast toidukadu, sest allahindluste info liigub automaatselt ka tellimissüsteemi,“ selgitab Bats.
Tänu sellele oskab tellimissüsteem arvestada realistlikumate kogustega – sest toodete allahindlusega müümine, rääkimata nende äraviskamisest, ei ole ühegi jaekaubandusettevõtte eesmärk.
Ettevõte on juba aastaid Eesti Toidupanga suurim toiduannetaja. Batsi sõnul annavad kõik Rimi poed Toidupangale toitu pea igapäevaselt, ning väiksemates poodides annetusena antav toit vajadusel isegi külmutatakse, et see üle anda just siis, kui vabatahtlikel on võimalik see kokku koguda.
Erilist rõhku paneb ettevõte allahinnatud kaupadele. Batsi sõnul on sellised tooted klientide seas väga populaarsed ja kett investeerib teadlikult nende toodete nähtavusse ja reklaamimisse kauplustes.
„Suure rõõmuga näeme, et üle 70% kõigist sellistest toodetest leiab tee ostukorvi,“ ütleb ta.
Coopis rõhutatakse, et püütakse ära kasutada kõik võimalused, et värsked tooted jõuaksid tarbijate või abivajajateni. Nagu ütleb Coop Eesti ostudirektor Oliver Rist, on toidujäätmete vähendamine keti jaoks nii keskkonnaalase kui ka sotsiaalse vastutuse küsimus.
Kauplustes hinnatakse läheneva “parim enne” või “kõlblik kuni” kuupäevaga toidukaupu aktiivselt alla – kõige sagedamini on need tavalised igapäevased toidukaubad, näiteks leivad, saiad, liha- ja piimatooted.
„Erinevalt konkurentidest on meil soodushinnaga tooted iga kaubakategooria juures leitavad, võimaldades hinnatundlikumal kliendil teha koheselt soodsam valik,“ märgib Rist.
Kommentaar
Kristel Kibin, Kliimaministeeriumi jäätmekorralduse valdkonna juht
Euroopa Liidu eesmärk on vähendada 2030. aastaks toidujäätmeid toidutööstuses 10% ning tarbimises (kaubandus, toitlustus, kodumajapidamised) 30% elaniku kohta. Võrdlusperioodiks on 2021–2023 keskmine.
See tähendab, et 2030. aastal peaks toidujäätmete teke toidutööstuses olema alla 31 000 tonni ning tarbimises elaniku kohta kuni 63 kg.
Toiduraiskamine suurendab otseselt kasvuhoonegaaside heidet, sest heide tekib asjatult nii raisatud toidu tootmisel kui ka jäätmekäitlusel. Globaalselt moodustavad toidujäätmete ja toidukaoga seotud heited igal aastal ligikaudu 8% inimtekkelisest kasvuhoonegaaside koguheitest.
Hetkel on Keskkonnainvesteeringute Keskusel avatud jäätmetekke vähendamisele suunatud toetusmeede, kus toetatakse ka tegevusi, mis vähendavad toidujäätmete teket, sealhulgas näiteks toidujagamiskappide ja teiste kogukondlike jagamislahenduste rajamiseks. Toetust saavad küsida väikese ja keskmise suurusega ettevõtted, suurettevõtted, mittetulundusühingud, sihtasutused ja kohalikud omavalitsused.
Kommentaar
Nele Peil, Kaupmeeste Liidu tegevjuht
Hinnatõus on märgatavalt mõjutanud kaubanduse käitumist jäätmete osas. Ettevõtted on palju investeerinud tellimisprognoosidesse, et minimeerida jäätmete teket. Samuti on näha, et õhtustel tundidel on näiteks valmistoiduletis vähem tooteid- neid ei toodeta enam juurde, et ei tekiks õhtul ülejääki. Tarbijatele tähendab see õhtusel ajal väiksemat valikut kahjuks.
Edukad on olnud allahindlused aegumas olevale toidule, paremad tellimissüsteemid. Osad kaupmehed on asunud pakkuma ka n.ö. koledamate puuviljade eelpakendatud pakke paari euroga, et ka vähemesindusliku välimusega tooted leiaksid tarbija.
Seadusandluses on viimasel ajal olnud positiivne see, et vähendatud on bürokraatia koormust, mis annetamisega kaasneb. Samas on peamine murekoht ikkagi töökäte puudus, kuna annetamiseks ettevalmistamine võtab palju töötajate aega. Toit on vaja pakendada, kaaluda, märgistada, paberimajandus korda ajada jne.
Seejuures on võti toiduraiskamise vähendamiseks meie hinnangul tarbijate endi käes, kuna just kodudes läheb raisku 70% kogu toidust. Kui tarbijatepoolset toidu raiskuminekut õnnestuks vähendada kasvõi poole võrra, kompenseeriks see kogu kaotuste mahu ka ärisektoris.
Kommentaar
Triinu Allika, Põllumajandus- ja Toiduameti toiduosakonna juhataja
Peamine segadus tuleneb kahe erineva märgistuse – „parim enne“ ja „kõlblik kuni“ – tähenduste mitteteadmisest.
„Parim enne“ tähistab kvaliteedi, mitte ohutuse kuupäeva. Paljud tarbijad peavad seda ekslikult viimaseks tarbimispäevaks ning viskavad toidu ära ka siis, kui see on tegelikult veel söögikõlblik. Segadust süvendab ka asjaolu, et inimesed ei kasuta piisavalt oma meeli – lõhna, maitse ja välimuse hindamist – seal, kus see on lubatud ja asjakohane.
Toitu, mis on märgistatud “kõlblik kuni“ kuupäevaga, ei ole võimalik peale tähistatud kuupäeva ei edasi müüa ega ka ümber jagada. Seevastu „parim enne“ tähistusega tooteid on võimalik ka peale tähtpäeva edasi müüa, kui sellest antakse tarbijale teada, annetada ja ka kodus tarbida.
Märgistamise põhimõtted on kehtestatud Euroopa Liidu tasandil ning Eestis neid iseseisvalt muuta ei saa. Küll aga on oluline panustada tarbijate teavitamisse ja selgitustöösse, et olemasolev süsteem oleks paremini mõistetav.
Kogukondlike toidukappide peamiste ohtudena näeme toidu kontrollimatut päritolu, ebasobivaid säilitustingimusi ja valet märgistamist. Eriti ettevaatlik tuleks olla kiiresti riknevate toitude (nt toore liha, kala ja piimatoodete) jagamisel. Ilma selge vastutajata võib olla keeruline tagada, et toit oleks kogu aeg hoitud nõuetekohasel temperatuuril.
