Aktsiise armastatakse nende näilise lihtsuse pärast. Tõstad määra – ja raha justkui tekib „siin ja praegu“. Poliitiku jaoks on see mugav nupp: saab öelda, et maksab see, kes tarbib, mitte „kõik korraga“. Eestil on aga üks eripära, mille otsa see lihtsus regulaarselt komistab. Nõudlus ei kao tõepoolest kuhugi, vaid kolib mujale, kirjutab ajakirjanik ja meediaprojekti “Realnaja Baltija” autor Andrei Demenkov.
Teoorias tunduvad aktsiisid ideaalse tööriistana. Kaubad on massilised, tarbimine regulaarne ja maksu kogumist on lihtsam hallata kui kui tulusid kogu majandusest taga ajada. Pealegi on seda moraalselt lihtne „müüa“: tahad juua, suitsetada või tankida – maksa rohkem. Siit ka intuitsioon: nõudlus on kleepuv, inimesed küll nurisevad, aga maksavad ikkagi.
Suures, lähedaste piirideta riigis see sageli nii töötabki. Väikeses riigis pakub geograafia ise alternatiivi. Ei ole vaja korraldada süstikkaubanduse buumi ja laadida pagasiruumi laeni täis. Piisab, kui kõige aktiivsem osa tarbijatest ja väikeettevõtetest muudab oma harjumusi: tangitakse „seal“, ostetakse ühtlasi muudki kaasa, varutakse, viiakse tuttavatele.
Nõudlus jääb, kuid ostukoht muutub – ja koos sellega muutub ka maksuefekt.
Kõigel sellel on ka psühholoogiline mõõde. Aktsiisi ei tajuta neutraalse maksuna, vaid sihiliku hindade “kruttimisena” konkreetsete harjumuste arvelt. Kui sellised otsused korduvad, tekib tunne justkui lõputust trepist: täna tõsteti, homme tõstetakse jälle.
Sellises õhkkonnas on igati ratsionaalne reaktsioon otsida juba varakult kõrvalteid. Ja riik ise lükkabki inimesi sellele teele, kui panustab selge trajektoori asemel „kiirele“ rahale.
Kolm väljavoolu varianti
Esimene – üle piiri. Kui hinnavahe kasvab, liigub osa käibest sinna, kus on odavam. Riik võib arvata, et „ küll nad ostavad nagunii“, kuid ostetakse juba hoopis mujalt.
Ja see ei puuduta ainult saamata jäänud aktsiisi. Langeb ka seadusliku jaekaubanduse, teeninduse, toitlustuse ja transpordisektori käive, mis tähendab, et kokku kuivab ka kogu maksubaas selle ostu ümber. Väikelinnades ja piirialadel on see kõige kiiremini tuntav: müügitulu langeb, vahetusi lühendatakse, ettevõtjad hoiavad nii investeeringutelt kui ka personalilt.
Teine – ostukorvi siseselt asendamine. Inimene loobub harva asjadest „õpiku järgi“. Ta muudab oma käitumismudelit: ostab harvemini, valib teise toote, liigub odavamasse segmenti, lükkab ostu edasi.
Eelarve jaoks on see ebameeldiv matemaatika: maksumäär küll tõuseb, aga baas tõmbub kokku. Seejuures – mitte ainult konkreetse kauba lõikes.
Pere hakkab hinnatõusu „kompenseerima“ ja kärbib muid kulutusi: vähem kohvikukülastusi, vähem spontaanseid oste, ollakse ettevaatlikumad teenuste tarbimisega. Lõppkokkuvõttes hakkab aktsiis toimima majanduses üldise tarbimise ja meeleolude pidurina.
Kolmas – hall ala. Mida suurem on hinnavahe ja mida tugevam on tunne „nagunii tõstavad veel“, seda lihtsam on õigustada „ilma tšekita“ ostmist. See pole küsimus moraalist ega “halbadest inimestest”. See on käitumine, mida riik ise soodustab, kui teeb aktsiisist läbimõeldud poliitika asemel kiire hädalahenduse.
Hallid kanalid laienevad eriti jõudsalt seal, kus on selge logistika ja stabiilne nõudlus: kui hinnavahe on ilmne, leidub alati keegi, kes pakub võimalust „odavamalt hankida“.
Oluline on mõista, et see kõik ei löö valusalt mitte ainult kitsast õlle- ja sigaretisõprade ringi. Aktsiisid muutuvad kiiresti inflatsiooni järelmõjuks: kallinevad logistika ja teenused, kasvavad väikemüüjate kulud, see kõik kandub hinnasiltidele palju laiemalt, kui poliitilistes avaldustes tunnistada tavatsetakse.
Piirkondades on efekt veelgi märgatavam: üks lahkunud ostja ei ole abstraktne statistika, vaid konkreetse müügipunkti saamata jäänud tulu. Ja edasi käivitub juba tuttav tsükkel: kuna raha jäi saamata, tekib kiusatus uuesti samale punktile suruda, harjutades kõiki elama pidevalt kõrvalteid otsides.
Lihtsa maksutõusu asemel
Probleemiga toimetulekuks tuleks esmalt eesmärk ausalt paika panna. Kas aktsiis on mõeldud tulude kogumiseks või inimeste käitumise reguleerimiseks?
Kui eesmärk on riigieelarve täitmine, ei maksa otsust maskeerida hoolimiseks rahva tervisest või keskkonnast. Inimesed näevad selle asenduse kohe läbi ja hakkavad seda „kompenseerima“ kõrvalstrateegiatega.
Kui aga eesmärgiks on reguleerimine, siis on vaja järjepidevust ja terviklikku meetmete paketti, mitte pelgalt maksumäära tõstmist.
Äärmiselt olulised on ettearvatavus ja sujuvus. Turg elab ootamatuid lööke üle kõige raskemini. Arusaadav ja selge trajektoor, isegi kui see on ebameeldiv, vähendab stiimulit paanikaks ja üle piiri põgenemiseks.
See on oluline ka ettevõtjatele: nad saavad planeerida hankeid ja hindu , selle asemel et mängida äraarvamismängu ning veeretada riske tarbija kaela. Riigi jaoks on ettearvatavus aga võimalus koguda rohkem maksutulu, sest maksubaas ei jookse juba eos laiali.
Vajalik on ka tarbimise ümberpaiknemise regulaarne hindamine. Kui on näha, et baas kaob, on loogiline meetmete ülesehitust muuta: seadistada reegleid täpsemalt, jälgida kõrvalmõjusid kohalikule kaubandusele ning tugevdada kontrolli seal, kus see reaalselt töötab.
Mõnikord on tõhusam mitte maksumääraga “vinti üle keerata”, vaid sulgeda lüngad administreerimises ja vähendada ahvatlusi halli turu tekkeks.
Lõpetuseks tasub vähemalt proovida koordineerida lähenemisviise naaberriikidega, et maksude erinevus ei muutuks “optimeerijate” jaoks püsivaks äriplaaniks.
Aktsiisid toimivad siis, kui ühiskond peab mängureegleid stabiilseteks ja õiglasteks. Vastasel juhul muutub see usaldusmaksuks: seda maksavad kõik, kuid tulu voolab sinna, kus reeglid on lihtsamad ja soodsamad.
Väikese riigi jaoks pole kõige ohtlikum mitte maksumäära tõus, vaid olukord, kus “väljavoolust” saab norm.
