Rahvusvahelist siilipäeva tähistatakse igal aastal 2. veebruaril. Eesti vabas looduses elab kaks liiki siile: enam levinud liik on harilik siil (Erinaceus europaeus) ning enamasti riigi lõuna- ja edelaosas esinev liik Erinaceus roumanicus, keda Eestis on venekeelsetes allikates hakatud viimastel aastatel nimetama valgeks kaelussiiliks (белогрудый еж), kirjutab Eesti Loodusmuuseumi bioloog Katerina Pesotski.
Tõenäoliselt säilib interneti erinevates infoallikates veel pikka aega siililiikide nimedega seotud segadus. Asi on selles, et suhteliselt hiljuti – 1990. ja 2000. aastate vahetusel – vaadati üle siili Erinaceus concolor liigistaatus. Süstemaatikud jõudsid uutele geneetilistele, zoogeograafilistele ja morfoloogilistele andmetele tuginedes järeldusele, et on vaja eristada kahte iseseisvat liiki.
Põhja pool, sealhulgas Eesti territooriumil elav liik sai nimeks Erinaceus roumanicus. Eesti keeles nimetatakse teda kaelussiiliks. See nimetus tuleneb iseloomulikust heledast laigust rinnal, mis meenutab kaelust.
Teine, oluliselt kaugemal lõunas elav ja Eesti territooriumil mitte esinev liik säilitas senise ladinakeelse nime – Erinaceus concolor, ning eesti keeles nimetatakse teda lõunasiiliks.
Meie riigis elavat kaelussiili (Erinaceus roumanicus) saab eristada valge „kaeluse“ järgi rinnal ja osaliselt kõhul, samuti tumepruuni koonu järgi, millel on reeglina märgatav kaarekujuline valkjas laik silma ja nina vahel.
Kas siil kannab seljas õunu ja seeni ning kogub talvevarusid?
See on kaunis sügisesümbol lasteraamatute illustratsioonidelt. Tegelikkuses aga aasta loom oma okastel toitu ei kanna – ja ammugi ei kogu ta talveks õuna- ja seenevarusid.
Siili ainus tõeline „varu“, sarnaselt teistele talveund magavatele või energiasäästurežiimil talvituvatele loomadele, on nahaalune rasvakiht. Kusjuures siilidele on kriitiliselt oluline koguda vähemalt ühe kilogrammi jagu kehakaalu – vastasel juhul ei jätku neil kõige külmema ja karmima aastaaja üleelamiseks lihtsalt ressursse.
Hapu õunamahl või mõnede seente mürgine vedelik võivad tõepoolest osaliselt aidata siilil välisparasiitidest vabaneda, kuid toiduks need talle kindlasti ei kõlba.
Kuigi puuviljad ja taimeseemned võivad harva nende „õhtusöögilauale“ sattuda, moodustab see toidulauast vaid väikese osa. Lõppude lõpuks on siil putuktoiduline loom, mis tähendab, et tema menüü põhiosa moodustavad selgrootud: mitte ainult putukad, vaid ka vähilaadsed, ämblikulaadsed, limused ja ussid. Lisaks ei jäta ta kasutamata võimalust maiustada väikese mao, konna või linnamunadega. Kuid igal juhul on loomsel toidul tema menüüs domineeriv koht.
Millised paigad sobivad siilile talvitumiseks kõige paremini?
Talve üleelamiseks peab ta leidma sellise varjulise koha, kus inimesed teda ei ning kus ta on kindlalt kaitstud rebase ja mägra teravate küüniste, aga ka röövlinnu valva pilgu eest. Varjupaik peab olema mitte ainult hästi soojustatud, vaid ka õigesti paigutatud: on oluline, et see ei asuks kallakul, sest muidu võib lume sulades sinna vesi sisse voolata ja loom riskib hukkumisega. Seejuures on siilide üheks sagedasemaks hukkumise põhjuseks talvisel perioodil endiselt alajahtumine.
Sageli rajavad siilid oma talvised peidupaigad suurte puujuurte vahelistesse õõnsustesse või näriliste mahajäetud urgudesse. Neid urge kohandavad nad endale sobivaks: laiendavad veidi, soojustavad lehtede, rohu ja pehme samblaga ning seejärel maskeerivad sama materjaliga.
Talvel võib siili kehatemperatuur langeda umbes 4 °C-ni, ka hingamine ja südamerütm aeglustuvad oluliselt. Sellisest seisundist ärkamine nõuab suurt energiakulu.
Okkad – siili relv
See on tema kilp, mis aitab vältida hukkumist. Täiskasvanud siili seljal võib olla ligikaudu 7000 teravat okast, mida ta suudab spetsiaalsete lihaste abil liigutada. Okkad kaitsevad hästi enamiku kiskjate eest, kuid on paraku võimetud välisparasiitide vastu. Terve armee puuke, kirpe ja täisid ründab vaest looma ning käppadega ta neid seljalt kätte ei saa.
Okasseljalisel on üks huvitav omapära – niinimetatud enesepesemine (või enesemäärimine). Siiski puudub siiani ühene seisukoht, kas see käitumine on seotud naha puhastamisega parasiitidest.
Kas siilid võivad olla kiilad?
Pojad sünnivad pehmete, veel väljaarenemata okastega, mis on sündimise hetkel peidus õhukese nahakihi all ja seetõttu peaaegu märkamatud. Juba ööpäev pärast sündi hakkavad paistma esimesed valkjad, suhteliselt pehmed okkad. Umbes 1,5 päeva pärast tungivad nende vahelt välja tumedad, pigmenteerunud okkad – nn teine põlvkond. Just nende ilmumisega hakkavad pojad üha enam täiskasvanud siile meenutama.
Üks okas võib siili seljal püsida üle aasta, misjärel asendab selle järk-järgult uus, kõrvale kasvav okas. Tervel loomal okkad massiliselt välja ei lange – nende vahetumine toimub järk-järgult, ükshaaval. Kui aga näete siili, kelle okkad on tugevalt hõrenenud või lausa puuduvad, on see suure tõenäosusega haiguse tunnus.
Sarnaselt inimese juustele on okkad muundunud karvad ja igaühel neist on oma elutsükkel.
Kas vastab tõele, et siil saab jagu Hispaania teeteost?
Siilil on suurepärane isu ja tema toidulauale satuvad sageli saaki kahjustavad putukad ja nälkjad. Seega võib ta tõesti olla aedniku looduslik liitlane. Siiski on siin omad nüansid: lisaks kahjuritele sööb siil ka , kes on olulised mullaasukad, samuti võib ta rüüstada maapinnal asuvaid linnupesi. See kõik on loomulik osa looduslikest protsessidest.
Paljud küsivad, kas siil suudab hävitada ohtlikke invasiivseid nälkjaid, näiteks Hispaania teetigu. Vastus on jah, kuid mööndustega: ta sööb nälkjaid meelsasti seni, kuni need on veel noored ega ole kaetud neile iseloomuliku paksu limaga.
Kohalikel nälkjaliikidel on ka suguküpses eas seda lima vähem ja seetõttu on nad kiskjatele kergemaks saagiks. Invasiivsed nälkjad muutuvad aga aja jooksul oma kaitsva lima tõttu siilile väheatraktiivseks.
Seega võib siil osaliselt aidata nälkjate arvukust kontrolli all hoida, kuid siili oma maale meelitades ei tasu loota selle probleemi täielikule lahenemisele.
Eriti arvestades, et täiskasvanud isaslooma territoorium võib ulatuda 15–40 hektarini ning ühe ööga läbib ta märkimisväärseid vahemaasid, lahkudes ühe kinnistu piiridest. Pealegi ei kuulu tema menüüsse sugugi ainult limused.
Seevastu juhul, kui krundile ilmuvad nastikud või rästikud ja see teeb omanikele muret, kipuvad sellised naabrid siili tulekuga enamasti kaduma.
Kuidas meelitada siili oma koduaeda?
Enamasti on aiakrundid piiratud aedadega. Siilide jaoks on aga eluliselt tähtis liikuda vabalt ühelt krundilt teisele – seda pole tarvis üksnes toiduotsinguteks, vaid ka isaste ja emaste “armukohtumisteks”. Takistused tihedate aedade ja eraldavate teede näol võivad siilide asurkonda tõsiselt killustada, rikkudes selle jätkusuutlikkust.
Hea lahendus on jätta aia alaossa umbes 20 × 20 cm suurune ava – selline läbipääs teeb siilide elu oluliselt lihtsamaks.
Kuumadel suvepäevadel on neile eriti oluline juurdepääs puhtale joogiveele. Veekausi pakkumine on loomasõbralik ja igati tänuväärne tegu.
Kui aias on tiik, tuleks veenduda, et selle kaldad ei oleks liiga järsud. Vaatamata sellele, et siilid oskavad hästi ujuda, ei suuda nad alati järskude kallastega veekogudest, püstiste seintega basseinidest või näiteks kõrgete äärtega suurest künadest välja ronida. Selline lõks võib loomale saatuslikuks saada.
Oluline on meeles pidada: soojal ajal ei tohi tervet siili lisaks toita. See on talle karuteene. Nii vabas looduses, maapiirkonnas kui ka linnas peavad siilid endale toidu ise leidma. Rasvumine on tõsine probleem. Lisaks ei soodusta inimesest sõltuvaks saamise harjumus ellujäämist.
Siiski tuleb ette olukordi, kus loom satub hätta. Nii on talvel häiritud või kevadel liiga vara ärganud siilid sageli tugevalt kurnatud.
Sellise õnnetukesega kohtumisel on kaks lähenemist. Üks on leppida loodusseadustega ja tunnistada, et mõne kiskja jaoks võib siili korjus olla raskel talvisel ajal tõeliseks elupäästjaks.
Kui aga inimene ei suuda niisama mööda minna, on tal võimalik looma aidata. Näiteks võib siili toimetada Siilipusa keskusesse: telefon 5757 0440, e-post siilipusa@gmail.com. Või võtta ühendust Eesti Metsateenijate Ühinguga: telefon 504 5831, veebileht https://metsateenijad.ee.
Kui otsustate jõuetut siili toita, sobib selleks mitterasvane linnuliha või kvaliteetne kassitoit. Oluline on meeles pidada ka enda ohutust: siilid võivad kanda mitmesuguseid haigusi, sealhulgas inimesele ohtlikke. Seetõttu tuleb igasugusel kokkupuutel metsloomaga järgida elementaarseid hügieenireegleid.
Kui aga kohtate kaelussiili – näiteks riigi lõuna- või edelaosas, kus teda esineb eriti sageli võite aidata spetsialiste ja anda oma panuse liigi leviku uurimisse. Selleks piisab, kui saadate okkalisest tehtud foto ja kohtumise koordinaadid Loodusvaatluste andmebaasi.
