„Avastasin endal kahtlase sünnimärgi ja nahaarsti juurde aja panna, kuid ei saanud – kõik vabad ajad olid ainult Ida-Virumaal!“ on Tatjana (50) nördinud. „Kas tõesti on Tallinnas võimatu saada tasuta nahaarsti vastuvõtule?“ Samal ajal kaotavad suurhaiglad väärtuslikke töötajaid. MK-Estonia uuris, miks kitsa eriala spetsialistid lahkuvad ja mida peaksid tegema patsiendid.
Eestis on eriarsti vastuvõtule pääsemine juba ammu keeruline olnud, kuid viimasel ajal on olukord veelgi teravnenud. Hiljuti toimusid kaadrimuudatused korraga mitmes Eesti suurhaiglas.
Tartu Ülikooli Kliinikumis (TÜK) esitasid viis osakonnas töötanud kuuest endokrinoloogist lahkumisavalduse juba eelmise aasta hilissügisel.
Detsembri lõpuks õnnestus kliinikumil tööle võtta kaks uut arsti. Lahkunud endokrinoloogid võtavad portaali Delfi andmetel nüüd vastu erakliinikus Confido.
Jaanuaris aga selgus, et Ida-Tallinna Keskhaiglast (ITK) lahkusid ametist mõlemad dermatoloogid – ning praegu pole seal ühtegi. Info vastuvõttude on kodulehelt eemaldatud.
Kaadripõud
„Tööturult dermatoloogide leidmine on keeruline igale haiglale. Meie puhul langesid ebasobivalt kokku mitmed asjaolud ning vaatamata sellele, et oleme uusi spetsialiste otsinud pikemat aega, ei ole me kahele lahkunud spetsialistile asendust leidnud,“ selgitab olukorda ITK-s dr Kai Sukles, Ida-Tallinna Keskhaigla ravijuht ja juhatuse liige.
Tema sõnul said kõik patsiendid, kes olid end nende haiglas nahaarsti vastuvõtule registreerinud, teenindatud enne teenuse peatamist. Need patsiendid, kes vajasid ravi jätkamist, said dermatoloogide poolt ravi jätkamiseks suunatud teistesse raviasutustesse.
Dr Sukles rõhutab: dermatoveneroloogia toimis ITK-s ambulatoorse teenusena.
Lääne-Tallinna Keskhaigla juhatuse liige ja ravijuht, professor Vallo Volke leiab, et arstide puudus on Eestis kindlasti süvenev, kuid mitte lahendamatu probleem.
„Osa erialasid, kus arste kipub nappima, on tegelikult erinevates riikides sarnased: näiteks patoloogia, radioloogia, anestesioloogia. Ka Lääne-Tallinna Keskhaigla sooviks nende erialade arste juurde palgata,“ ütleb Volke.
Tema hinnangul on praegu Eestis hetkel optimaalne arv endokrinolooge, ja ka nahaarste leidub meil Volke sõnul rahvusvahelises võrdluses piisavalt.
Muuseas, dr Volke töötab (lisaks põhitöökohale) portaali Delfi andmetel 0,05 koormusega endokrinoloogina Tartu Ülikooli Kliinikumis.
Küsimusele, millest spetsialistide lahkumine ikkagi tingitud on, vastab ta, et peamine probleem peitub eriarstiabi ebapiisavas ja ebastabiilses rahastamises.
„Periooditi hakkavad poliitikud ja rahastavad struktuurid rääkima, et meie järjekorrad ja olemasolevad probleemid ei ole põhjustatud mitte raviraha, vaid spetsialistide puudusest. Kuid pikemas vaates saame planeerida eriarstide vastuvõtte vaid selles mahus, mida süsteem rahastada suudab,“ nendib professor Volke.
Tema arvates on vaid piisavalt rahastatud arstiabisüsteemis võimalik hoida töötajate töökoormust mõistlikes piirides ning nende palgad motiveerival tasemel.
Ärge koormake üle!
Ühe pealinna haigla töötaja, kes palus oma nime mitte avaldada, rääkis, et noored arstid lähevad erakliinikutesse, sest töömaht on seal väiksem, aga palk suurem.
Seda, et arstid valivad sageli väiksema koormuse, kinnitab ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) ülemarst ja juhatuse liige Kristo Erikson.
„Viimase paari aasta jooksul on suurenenud nende arstide arv, kes on meil tööl osakoormusega. Eelkõige on seda näha nö uuema generatsiooni puhul,“ märgib Erikson. „Põhjendusteks tuuakse nii seda, et soovitaksegi töötada väiksema koormusega või et suurhaiglas on tööintensiivsus suur, võttes arvesse tööd nii ambulatoorselt, statsionaarselt, öösiti ja nädalavahetustel ehk valvetöö ning keerulisemad ravijuhud jne.“
Eriksoni sõnul töötab nendel põhjustel osa arste suurhaiglas osalise koormusega ja paralleelselt väiksemas haiglas või erakliinikus.
„On ka neid arste, kes töötavad meil täiskoormusega, aga teevad ka mõningaid vastuvõtte erakliinikutes. Märkimisväärseks probleemiks me seda ei pea ja rõhutamegi töötajatele, et oma valvesse tööle tulles, peab töötaja olema puhanud,“ selgitab PERH-i juht.
Samas märgib ta, et haiglate jaoks ei ole esmaseks probleemiks ambulatoorne ravitöö, vaid just statsionaarne ravi ja selle tagamine, et oleks mehitatus valvetegevuseks, sest regionaalses haiglas tagatakse kõikidel erialadel teenus 24/7 ja 365 päeva aastas, sealhulgas kõikidel riigipühadel.
„Igasugune personali liikumine üksuses, kus töötabki näiteks 3-5 arsti, tekitab mingiks ajaperioodiks ilmselgelt takistusi ja väljakutseid. Reeglina see tööd ei peata, aga tood kaasa palju ületunde olemasolevatele arstidele, samuti finantskoormuse haiglatele,“ selgitab Kristo Erikson.
Lisaks on haiglas kõrge töötempo.
„Kõigile selline intensiivne töö kahjuks ei sobi,“ märgib ülemarst. Seevastu on siin tema sõnul „tagatud töötamine innovatiivses keskkonnas ja suur patsientide hulk, mis tagab omakorda personali suuremad oskused ja stressitaluvuse“.
Nagu Erikson märgib, pole PERH-is olnud massilisi lahkumisi arstide erakliinikutesse siirdumise tõttu, kuid ajutisi raskusi esineb: „Samas jällegi – kui meil on tegemist väikese erialaga ehk nn subspetsialiteediga ja seda erialast tööd teevadki vaid 3 arsti ja üks neist lahkub, siis teatud perioodiks tekib loomulikult probleem.“
Haigla andmetel oli 2024. aastal PERH-is kaadri „vabatahtlik voolavus“ 5,2%.
„Suures pildis me tõsist probleemi ei näe: arstid jäävad siia tööle aastateks ja aastakümneteks,“ selgitab Erikson.
Ta märgib samuti, et spetsialistide hoidmiseks pole olulised mitte ainult finantstingimused, vaid ka mittemateriaalsed tegurid.
„Lisaks töötasule on arstidele oluline meeskond, areng kliinilises mõttes, võimalus osa võtta rahvusvahelistest koolitustest, samuti ka tööandja poolt pakutavad hüved, Regionaalhaiglas näiteks vaimse tervise konsultatsiooni võimalused (ja seda eriti kust noorema generatsiooni osas),“ ütleb Erikson.
Eelmiste aastate vead
Tema hinnangul tekitab lähema kümne aasta perspektiivis enim muret uute arstide pealekasv.
Erikson juhib tähelepanu, et selle perioodi jooksul võib tööeas arstide arv Eestis väheneda 500–1000 inimese võrra.
Praegune olukord on paljuski varasemate otsuste tagajärg.
Eriksoni sõnul vähendati 2000. aastate alguses Tartu Ülikooli ja riikliku statistika andmetel arstide ettevalmistusmahte: riigil ei olnud toona arstide koolitamiseks piisavalt raha ning arstiõppe kohtade arvu vähendati.
Lisateguriks sai see, et samal perioodil läks märkimisväärne osa arstiteaduskonna lõpetanutest pärast õpingute lõppu tööle välismaale.
Ekspert rõhutab, et just praegu seisab süsteem silmitsi nende otsuste tagajärgedega.
Nüüd on kätte jõudmas aeg, kus pensioniealiste arstide arv kasvab, aga pealekasv teatud perioodil polnud piisav sama arvu arstide tagamiseks lähimas tulevikus.
PERH-i juht täpsustab samuti, et praegu on arstiõppe kohtade arvu küll pidevalt tõstetud. Ainult et arsti ettevalmistamine on pikk protsess: 6 aastat ülikoolis ja veel 4-5 aastat residentuuri, mistõttu pole nende meetmete mõju nii märgatav.
Olukorda raskendavad tema hinnangul täiendavalt rahvastiku vananemine ja ravivajaduse kasv, mis muudab kaadriküsimuse eriti teravaks.
Mida patsiendid tegema peaksid?
Nagu märgib Kai Sukles, on probleemide tekkimisel esmane nõuandja endiselt perearst. Juurdepääsu eriarstidele saab aga korraldada e-konsultatsioonide kaudu.
ITK omakorda, rõhutab Sukles, tööd uute arstide leidmiseks, et vastuvõtud esimesel võimalusel taastada.
E-konsultatsioone kui „kõige operatiivsemat hinnangut haiguse edasisele käsitlusele“ soovitab ka Vallo Volke.
Kristo Erikson aga rõhutab, et sel viisil võib perearst saada kirjalikke soovitusi ja juhiseid raviks või siis kutsutakse patsient kohapealsele vastuvõtule.
„Soovime kõikide erialadega e-konsultatsioonini jõuda, sest nii on võimalik juba välja sõeluda kiiremini eriarstiabi vajavaid patsiente,“ märgib PERH-i juht.
Ta juhib tähelepanu ka sellele, et mõne eriala puhul tekib puudujäägi risk juba kasvõi ainuüksi pensionile mineku või pika haiguslehe tõttu. See on aktuaalne nii PERH-i kui ka teiste jaoks.
Selliste erialade hulka kuuluvad näiteks lastepsühhiaatria, endokrinoloogia, gastroenteroloogia, uroloogia, nina-, kõrva- ja kurguhaigused.
„Asjaolu, et patsiendid peavad kitsamatel erialadel liikuma, ongi Eesti tulevik ja mõistlik,“ leiab ta. „Eesti ei suuda tagada igal väiksel erialal kogemustega mehitatust mitmes kohas. Seepärast ongi näiteks oluline, et otsustatakse Regionaalhaigla ja Kliinikumiga koostöös, milliseid operatsioone kus tehakse.“
Meie eksperiment
Missioon võimalik?
MK-Estonia ajakirjanik otsustas proovida oma last nahaarsti juurde kirja panna.
Digiregistratuuri avades avastas ta, et Tallinnas tasuta vastuvõtule vabu aegu pole. Narvas on – aga alles alates 2. aprillist. Tartus – tühjus.
Kui aga valida tasulised teenused, avaneb hoopis teine pilt. 4. veebruariks on erakliinikus ajad saadaval: aegu on valida, igaks päevaks mitu varianti. Visiidi hind – 90 eurot.
Kui aga proovida kirja panna täiskasvanud inimest nahaarstile, siis lähim tasuta vastuvõtu kuupäev on 6. veebruar. Tõsi küll, Jõgeval. Variante leidub ka Narvas.
Seevastu tasulisi aegu on Tallinnas küllaga: arstile võib pääseda kasvõi homme. Hind algab 90 eurost.
Sotsiaalmeedias jagatakse aktiivselt järeleproovitud nippe, kuidas nahaarsti juurde pääseda.
„Tuleb välja uurida, millal avatakse uued ajad, ja sellest päevast alates pidevalt registratuuri helistama,“ soovitavad ühed.
Teised soovitavad veel üht toimivat varianti – pöörduda dermatoloogiaõe poole. Õe tasuline vastuvõtt on odavam kui arsti oma. Kui probleem osutub tõsiseks, saab õde patsiendi nahaarsti juurde kirja panna.
On veel üks võimalus: käia tasulisel vastuvõtul ja seejärel tegutseda perearsti kaudu.
„Otsustasime abikaasaga sünnimärke kontrollida. Tema läks tasulise nahaarsti juurde, kes soovitas ühe moodustise nahalt eemaldada. Protseduur oli samuti tasuline ja läks maksma 300 eurot,“ jagab kogemust Anastassia (40) Tallinnast. „Mina pöördusin oma probleemiga samuti tasulise nahaarsti poole ja ka tema määras väikese operatsiooni. Kuid selle otsusega läksin perearsti juurde ja tema andis saatekirja kirurgile. Lõpuks hoidsingi raha kokku: sünnimärgi eemaldamise eest maksin vaid 5 eurot.“
Kokkuvõttes, seni kuni haiglad ja riik otsivad arste ja arutavad süsteemseid lahendusi, on patsiendid sunnitud tegutsema iseseisvalt – jälgima aegu, helistama läbi registratuure ja lõpuks maksma oma taskust. Need lahendused küll toimivad, ent muudavad arstiabi kättesaadavuse omamoodi seiklusmänguks, kus edu ei sõltu mitte vajadusest, vaid visadusest ja rahakoti paksusest.
KOMMENTAAR
Andrei Borissov, perearst
Kitsa eriala spetsialistide kättesaadavuse probleem on igapäevatöös teravalt tunda. Praktiliselt iga päev tuleb patsientidele selgitada, miks dermatoloogi, endokrinoloogi või muu spetsialisti vastuvõtu ootamine võib venida nädalateks, vahel ka kuudeks.
Inimene, kes juba tunneb oma seisundi halvenemist või näeb ärevaid sümptomeid, suhtub sellisesse ootamisse harva rahulikult. Praktikast on hästi teada, et kaugeltki mitte igas olukorras ei saa ootamist endale lubada.
Dermatoloogias on ohumärgiks äkitselt tekkinud või kiiresti muutuvad sünnimärgid ja pigmendilaigud, mitteparanevad või veritsevad nahakahjustused, ägedad põletikulised protsessid ning tugevad allergilised reaktsioonid, millega kaasneb turse ja sügelus.
Endokrinoloogias on ohumärkideks kehakaalu järsud kõikumised, tugev nõrkus, südamekloppimine, värisemine, pearinglus, tugev janu ja sagenenud urineerimine. Sellistel puhkudel võib isegi mõnenädalane ootamine viia seisundi halvenemiseni ja muuta edasise ravi tunduvalt raskemaks.
Õnneks suudab perearst suuremat osa sellistest seisunditest ka ise hinnata, samuti määrata probleemi kiireloomulisuse ja alustada esmast ravi, kuid sageli on siiski vaja kitsa eriala spetsialisti abi.
Eriarstide puuduse taustal on perearsti roll märgatavalt muutunud. Seejuures ei käi jutt mitte soovist „rohkem enda kanda võtta“, vaid süsteemi reaalsetest piirangutest. Kompuuter- ja magnetresonantstomograafia ei kuulu nende uuringute nimekirja, mida perearst saaks otse määrata. Isegi kliiniliste näidustuste olemasolul tuleb otsida lahendusi konsultatsioonide kaudu, mis tähendab peaaegu alati ajakadu.
Omaette raskuste allikas on perearsti uuringute fond. Formaalselt on kättesaadavad paljud hormonaalsed analüüsid, laiendatud laboratoorsed paneelid, allergiatestid. Kuid praktikas hakkab fond kokku kuivama juba aasta teises pooles ning vajalike uuringute määramine muutub piiratuks, sest perearst peab selle fondiga „välja vedama“ aasta lõpuni.
See pole seotud arsti rahaliste huvidega, raha selles fondis on virtuaalne, kuid arst peab seda jälgima ja mahtuma fondi raamidesse, et uuringuraha jaguks aasta lõpuni kõigile patsientidele.
Tulemusena on arst sunnitud teadlikult kitsendama uuringuid minimaalse komplektini, mõistes, et see võib diagnoosi panemist ja ravi alustamist edasi lükata.
Järjekorrad eriarstide juurde võivad seejuures olla kaks-neli kuud, e-konsultatsioon aga ei kiirenda protsessi sugugi mitte alati.
E-konsultatsioonid on üksikjuhtudel tõesti abiks, kuid oluline on ausalt tunnistada: need ei asenda vahetut vastuvõttu. Lõpuks muutub märkimisväärne osa perearsti tööst korduvate üksikasjalike päringute koostamiseks – lootuses, et seekord õnnestub olukorda surnud punktist edasi viia.
Spetsialistide puudus ei piirdu vaid dermatoloogia või endokrinoloogiaga. Paljudes piirkondades on veelgi pingelisem olukord psühhiaatrite ja lastepsühhiaatritega, samuti ortopeedide, hematoloogide ning mitmete teiste erialadega. Just siin muutuvad ooteajad kriitiliseks ja viivituse hind eriti kõrgeks.
On ilmne, et seda probleemi saab lahendada vaid süsteemselt. See tähendab nii uuringufondi piirangute ülevaatamist, ideaalis nende piirangute kaotamist, perearstide võimaluste laiendamist keerukamate uuringute määramisel kui ka reaalset, mitte formaalset kollegiaalset koostööd kitsa eriala spetsialistidega. Perearst ei pea ega saa töötada statsionaari tasemel, kuid tal peavad olema piisavad vahendid patsiendi õigeaegseks ja ohutuks raviks.
Eriarsti kontaktvastuvõttu ei saa täielikult asendada e-konsultatsioonidega. Digitaalne formaat võib olla väga kasulik täiendus, kuid mitte igas olukorras. Vastasel juhul langeb vastutus , ilma et nende võimalused vastavalt laieneksid, patsiendid aga jäävad endiselt ootamise, ärevuse ja teadmatuse seisundisse.
KOMMENTAAR
Aga kuidas on lood erakliinikus?
Karin Kallikorm, Medicumi Kesklinna kliiniku juhataja
Medicum tähistab peagi oma 40. tegevusaastat – alustasime tegutsemist 1986. aastal. Meie organisatsiooni tugevuseks on pikaajalised töösuhted ning paljud arstid ja töötajad on olnud Medicumiga seotud aastakümneid.
Medicum tegutseb kümnes asukohas Tallinnas, Harjumaal ja Tartus. Üldiselt on Medicumis võimalik eriarsti vastuvõtule pääseda kas samal või järgneval nädalal. Täpne ooteaeg sõltub erialast ning sellest, kas patsient soovib Tervisekassa poolt rahastatud või tasulist vastuvõttu.
Endokrinoloogia erialal pakume praegu tasulisi vastuvõtte ning aegu on võimalik saada ka samasse nädalasse.
Dermatoloogia on suure nõudlusega eriala. Medicumis teevad vastuvõtte kolm dermatoloogi – dr Liina Tedremets, dr Sergei Batõtško ja dr Jevgeni Rubinstein. Lisaks üldarst dermatoloogia erialal dr Olena Kachalova (Ukraina).
Dermatoloogia on üks neist valdkondadest, kus õde teeb iseseisvaid vastuvõtte ning on pädev erinevate nahaprobleemide hindamisel, patsiendi nõustamisel ja protseduuride tegemisel. Vajaduse korral suunab dermatoloogiaõde patsiendi edasi dermatoloogi vastuvõtule.
Tervisekassa vastuvõtuaegu saame pakkuda märtsikuusse, tasuliste vastuvõttude puhul on võimalik aeg leida sageli samasse päeva või nädalasse.
Medicumis töötab kokku üle 550 inimese, sealhulgas umbes 150 arsti, 150 õde (neist ligi 50 koduõde) ning ligikaudu 50 füsioterapeuti ja teisi spetsialiste, nagu radioloogiatehnikud, ämmaemandad ja laborandid.
Üldiselt ei ole spetsialistide lahkumine Medicumis probleemiks. Lahkumised on enamasti seotud pensionile jäämisega ning sageli jätkavad arstid tööd ka pärast seda, kui neil oleks seaduse järgi võimalik pensionile minna.
Teadmiseks
Kuidas aitab dermatoloogiaõde?
Dermatoloogiaõde tegeleb paljude erinevate nahaprobleemidega, sealhulgas:
- akne ja rasuse naha hooldus – nõustamine nahahoolduse ja sobivate toodete osas;
- kuiva, tundliku või atoopilise naha hooldus – soovitused naha kaitsmiseks ja niisutamiseks;
- nahaärritused ja lööbed – nõustamine võimalike põhjuste ja leevendamise osas;
- soolatüükad, konnasilmad, molluskid, kondüloomid – eemaldamine krüoteraapia abil;
- healoomulised nahamoodustised (nt. papilloomid, seborroiline keratoos) – eemaldamine kas krüoteraapia või diatermokoagulatsiooni abil;
- kahtlus küüne seenhaigusele – dermatoloogiaõde saab võtta analüüsi, et määrata seeninfektsiooni olemasolu ja vajadusel suunata edasisele ravile.
