Jaanuari alguses toimus Tartu Ülikoolis Tartus ja Lausanne’is töötava luuletaja, tõlkija ja teadlase Ekaterina Velmezova luulekogu „Mežstrotšnik“ esitlus. Vestluses MK-Estoniaga rääkis ta oma armastusest luule vastu, märgiteaduse ehk semiootika tähtsusest meie igapäevaelus ning jagas mõtteid selle kohta, kuidas on parem võõrkeeli õppida.
– Ekaterina, kuidas mõjutasid teie lapsepõlv ning esimesed kokkupuuted keele ja kirjandusega elukutsevalikut?
– Lugema hakkasin ma üsna varakult – neljaselt lugesin juba soravalt, lugesin väga palju ja nautisin lugemist sõna otseses mõttes füüsiliselt, nagu maiustusi – see oli mu lemmiktegevus…
Kooliajal olid mul väga erinevad huvid. Sain keelte ja kirjandusega hästi hakkama ning kirjutasin ilmselt üsna häid kirjandeid – kuid see tundus mulle nii iseenesestmõistetav!
Väga armastasin füüsikat – oli aeg, mil mulle tundus, et füüsikas polegi lahendamatuid asju, küsimus on vaid tee pikkuses, mis tuleb lahenduseni jõudmiseks läbida (ei välista, et nii see tegelikult ongi…).
Harrastasin astronoomiat ja käisin mitu aastat Moskva planetaariumis ringis: meisterdasime ja parandasime väikeseid teleskoope, kuulasime loenguid, sealhulgas planetaariumi imelises tähesaalis, lahendasime ülesandeid. Olin siis rühmas kõige noorem – mind võeti vastu erandkorras, üldiselt olid need tunnid vaid vanematele õpilastele.
Geomeetria oli üks mu kooliaja lemmikaineid, matemaatika aga võlus mind alati oma täpsuse, ranguse ja loogikaga. Mu vanemad Nina Vladimirovna ja Valeri Pavlovitš on „tehnikainimesed“, ema on matemaatik, isa füüsik, ja meie kodu oli täis raamatuid nagu „Huvitav füüsika“, „Archimedese suvi“, ja igasuguseid põnevaid matemaatikaülesannete kogumikke ja nii edasi – ma kasvasin nende keskel.
Peale selle olid veel muusikaõpingud ja koorilaul, samuti lõin kaasa kõige erinevamates kooliringides, eriti meeldisid mulle botaanika lisatunnid…
Praegu tundub, et selge kallak humanitaarainete poole tekkis mul alles hiljem – meenub, et keskkoolis võitsin pidevalt kirjandus-, ajaloo- ja keeleolümpiaadidel. Ja kui sain teada ülikooli strukturaal- ja rakenduslingvistika osakonnast (nüüd on selle nimi teine), otsustasin astuda just sinna – seal sai ühendada armastuse humanitaarteaduste vastu huviga matemaatika vastu. Tõsi, ülikooli lõpetades olin veendunud, et teadustöö pole minu jaoks, rääkimata õpetamisest. Juba tudengipõlves, viimastel kursustel, asusin tööle tõlkijana ühes väikeses Moskva pressiagentuuris, see oli hästi tasustatud töö. Paralleelselt joonistasin väga palju ja unistasin raamatute kujundamisest – jah, ka selline unistus oli…
Kuid mind kutsuti aspirantuuri väitekirja kirjutama – ja ma nõustusin, mõtlemata üldse, nagu praegu öeldakse, teaduskarjäärile (sarnaselt paljudega ei meeldi mulle sõna “karjäär”). Lihtsalt oli huvitav ja tahtsin midagi edasi õppida… Kuid ma ei mõelnud kunagi, et akadeemiline töö ja õpetamine võiksid saada minu põhitegevuseks.
– Te õpetate Lausanne’i ülikoolis – kuidas teie koostöö alguse sai?
– Jah, pärast Moskva Riikliku Ülikooli (MGU) filoloogiateaduskonna lõpetamist astusin aspirantuuri Moskva akadeemilisse Slavistika Instituuti, see oli eelmise sajandi üheksakümnendate lõpus… Isegi eelmise aastatuhande lõpus. See kõlab üldse veidralt: „Lõpetasin ülikooli veel eelmisel aastatuhandel“, vaat kus vedas… (naeratab).
Aspirantuuris õppides osalesin ühes üsna suures rahvusvahelises teadusprojektis ja sõitsin selle raames kolmeks kuuks Lausanne’i – pärast mida naasin Venemaale, Šveitsi jääda polnud mul sugugi plaanis.
Moskvas kaitsesin edukalt väitekirja ja asusin tööle Teaduste Akadeemias – kuid Lausanne oli mind juba nakatanud huviga teadusajaloo vastu ja hakkasin tasapisi kirjutama oma teist väitekirja, juba Lausanne’i Ülikoolis ja teises keeles.
Nii ühitasin mitu aastat akadeemilist tööd Moskvas ja õpetamist Lausanne’is – tegelikult oli see elu ilma vaheaegade ja puhkuseta: niipea kui algas puhkus Lausanne’is, lendasin tööle Moskvasse ja vastupidi. Kuid ühendada kaht nii erinevat teadusmaailma, kaht täiesti erinevat teadustraditsiooni ja lisaks ka erinevaid keeli oli ääretult huvitav.
Teadus ja elu
– Mida tähendab teie jaoks elada kultuuride ja keelte ristumiskohas – kuidas see teid mõjutanud on?
– See nõuab teatud elukorraldust, kuid loomulikult rikastab selline kogemus väga – igas mõttes. Ja – tahan loota – mitte ainult mind ennast, vaid ka neid, kellega suhtlen ja töötan.
– Kui palju aega veedate Eestis – mille poolest on siinne kultuuri- ja keelekeskkond teie arvates väärtuslik teadus- ja kunstiinimesele?
– Eestiga kestab mul siiani – ptüi-ptüi-ptüi – romantiline suhteperiood… Tulen siia alati, kui saan.
Eesti loodus lausa ravib ja lummab. On paiku, eriti rannikul, mis inspireerivad ja annavad jõudu, tunnen seda füüsiliselt – eriti pärast ülerahvastatud ja igavesti hõivatud, kuhugi tormavat Šveitsi…
Paljude Eestis elavate inimestega on mul kujunenud väga soojad suhted – ja see on samuti tähtis.
Kultuurilises mõttes on Eesti muidugi täiesti eriline ja imeline maailm: puhkan hingeliselt raamatukogudes ja raamatupoodides, püüan vahel käia kirjandusõhtutel, mul on juba oma lemmikkirjastused, kuhu on alati meeldiv sisse astuda ja tuttavaid inimesi tervitada… Rääkimata muidugi ülikoolielust. Tartu Ülikool on omaette eriline tohutu maailm.
– Olete Tartu Ülikoolis külalisprofessor. Kui suur on praegu huvi slaavi filoloogia vastu?
– Teate, igal pool on isemoodi, olukord võib sõltuda paljudest teguritest – nii üldisest kontekstist kui ka filoloogia mõistmisest endast ja konkreetsetest huvidest: kas need on seotud rohkem akadeemilise tööga, slavistika õpetamisega tervikuna või keeleõppega. Mis puutub teadlastesse ja õppejõududesse – tean, et mõnele neist on püsiv huvi slaavi filoloogia vastu saanud oluliseks toetuspunktiks tänases maailmas.
– Teil on muljetavaldavad uurimused ka semiootikas. Kuidas selgitaksite tavalugejale, mida see endast kujutab ja miks seda igapäevaelus vaja on?
– Semiootika on teadus märkidest ja märgisüsteemidest , kui päris lihtsalt öelda. Igapäevaelus saab suurepäraselt hakkama ka ilma semiootikata kui teaduseta – kuid ilma märkide adekvaatse tõlgendamiseta kõige erinevamatel tasanditel ei jääks keegi meist lihtsalt ellu. Meenutage kasvõi kõige elementaarsematele liiklusmärkidele. Märkidest algab elu ise – ja jutt ei käi muidugi ainult inimestest, vaid üleüldse kõigest elavast.
Toon ühe lõbusa näite: kujutage ette, et jänes on haistnud rebast, kes kohe-kohe teda haarab… Mida ta teeb enne, kui jooksu pistab? Kujutage ette, ta tõstab kõrvad kõrgele üles, et rebane neid näeks – ja see on tema märk kiskjale: ma tean, kullake, et sa mind jahid, ja panen kohe plehku, aga me mõlemad teame, et ma jooksen sinust kiiremini, nii et ära isegi ürita mulle järele jõuda, säästa, kallis, jõudu – nii enda kui ka minu oma…
Semiootikaga seoses kerkib iseenesest üles küsimus elu piiridest – ja isegi selle võimalikust päritolust, ning semiootika pakub siin oma lahendusi. Mäletan, kuidas koroona ajal arutasid biosemiootikud veebiseminaridel küsimust, kas viirust saab pidada elusolendiks – ja hiljem naljatasime tudengitega ja arutasime sama küsimust erinevate keelte vaatepunktist, kus eksisteerib elusa-elutu kategooria…
Tegelen pigem semiootika ajalooga kui semiootikaga kui sellisega. Ning jah, kahtlemata on Eesti intellektuaalne keskkond selleks väga soodne – erinevalt näiteks Šveitsist, kus semiootikat on ülikoolides võrreldamatult vähem.
Muide, viimases kogumikus, mis on pühendatud slaavi filoloogia ajaloole Tartus, avaldan kirja, mille saatis mulle veel kolmkümmend aastat tagasi mu toonane teadusjuhendaja professor Tatjana Mihhailovna Nikolajeva (kes osales omal ajal Tartu-Moskva semiootikakohtumistel): ta kirjutab mulle, tollal veel tudengile, et tahaks minust semiootikut kasvatada… Tõenäoliselt suutsin vähemalt osaliselt tema ootusi õigustada – vähemalt tegelen ma semiootika ajalooga, olles aja jooksul „liikunud“ Tartu-Moskva / Moskva-Tartu semiootikakoolkonna Moskva harust Tartu omasse.
– Tartuga ja semiootikaga seostub eelkõige Juri Lotmani nimi. Mis aitab teie arvates tema ideedes ka tänapäeval kultuuri ja inimesi paremini mõista?
– Väga palju. Juri Mihhailovitši tööd – nii kirjandusajaloo kui ka semiootika vallas – on tõeline inimlik mõõde teaduses, see pole lihtsalt õpetatus – see on tarkus. Siin on arusaam nii sellest, et meie rikkus peitub mitmekesisuses, mitte (kättesaamatutes) ideaalides, kui ka sellest, et näiteks tõlkimatus pole mitte halb, vaid vastupidi, suurepärane, need on mõtisklused mitmekeelsusest, liigilisest mitmekesisusest – sellest, millest praegu nii palju räägitakse. Selles mõttes oli Juri Mihhailovitš Lotman muidugi prohvet. Ja isegi meie aja võimalikest ohtudest kirjutas ta.
Ja veel – suhtlemine Juri Mihhailovitši endiste õpilaste, kolleegide ja tuttavatega, nii vene- kui ka eestikeelsetega, on minu jaoks väga oluline, avastan enda jaoks kogu aeg midagi uut.
Kunagi mõtlesime sõbrannaga – veel ülikooli noorematel kursustel –, et peaks Moskvast Tartusse õppima põgenema, Lotmani juurde… Moskvas – mida uut meile siin ikka õpetatakse, me teame juba niigi kõike, aga Tartus on Lotman… Ja läks nii, et sattusingi tõepoolest Tartusse, olgugi et tunduvalt hiljem, kuid minu jaoks on see endiselt Lotmani linn. Vahel mõtlen – kui oleksin tulnud Tartusse siis, üheksakümnendate alguses, oleks elu kujunenud teisiti… Ja mõnikord elan oma fantaasiates isegi läbi seda teist elu.
Terve universum
– Mitu keelt te oskate?
– Ma isegi ei tea, kuidas vastata – jään alati hätta… Oma emakeelt – vene keelt – tunnetan muidugi võrreldamatult paremini ja peenemalt kui kõiki teisi, kuid ka siin on alati mingi kübeke tundmatut ja ootamatut (mäletan, kuidas tulin kord Venemaale, nägin reklaamtahvlit – ega saanud aru, mida tähendab „ колодец под ключ“…). Nii et isegi oma emakeele kohta ei saa ma kindlalt ja üheselt öelda, et seda oskan… Keeli õppida armastan ma väga, jah – selles suhtes jään ilmselt alati igaveseks üliõpilaseks.
Kuidas sujus eesti keele õppimine?
– See lummas mind. Ja see aitas õppimisel väga kaasa.
– Kas lingvistil on keeli lihtsam õppida?
– Arvan küll – kuigi mitte kõik kolleegid ei arva nii, on filolooge, kes jagavad professionaalse maailma endiselt „teoreetilisteks lingvistideks“ ja „polüglottidest lingvistideks“.
Tudengitele, kes tulevad minu esimesele lingvistikatunnile, selgitan vahel nii: kui te tunnete auto ehitust, võib see teid päästa, kui olete roolis ja midagi läheb äkki valesti – mootor sureb näiteks välja. Samamoodi võivad lingvistikaalased teadmised aidata nii keeleõppel kui ka keelepraktikas endas.
Ja veel aitab lingvistil keeli õppida muidugi professionaalne huvi nende vastu.
– Millist nõu annaksite eesti keele õppijatele: kuidas saada keel nii selgeks, et suudaks selles ka rääkima hakata?
– Kõik inimesed on erinevad – tavaliselt öeldakse, et on vaja konkreetset motivatsiooni, tuleb teada, milleks sul uut keelt vaja on, ja seda endale pidevalt meelde tuletada… Siis on abiks pragmaatika. Minul oli aga teisiti: mind aitas pigem minu romantiline kiindumus eesti keelde ja kultuuri.
Üldisematest soovitustest aga – lugege lasteraamatuid. Eesti lastekirjandus on terve omaette universum, ja ääretult põnev universum!
Ja veel – lugege ja õppige pähe luuletusi, vaadake filme, kuulake rohkem. Ja esimesel võimalusel suhelge, suhelge, suhelge…
Või armuge emakeelena kõnelejasse – siis läheb kõik juba hoopis kergemini… Samuti on oluline mõista, et ühtegi keelt ei saa osata „ideaalselt“, ning olla enda vastu leplikum…
– Öeldakse, et filoloogid armastavad kõiki parandada. Kas pöörate tähelepanu teiste kõne korrektsusele?
– Võimalik, et siin on mõtet eristada filolooge ja lingviste. Ülemöödunud sajandil võrdles tuntud saksa keeleteadlane August Schleicher filolooge ja lingviste aednike ja botaanikutega: filolooge huvitavad eelkõige rikka kirjandustraditsiooniga keeled – nii nagu aednikke huvitavad ainult kultuurtaimed.
Lingvisti huvitavad aga üldse kõik keeled ja kõik, mis keeltes leidub, sarnaselt sellele, kuidas botaanikut ei huvita sugugi mitte ainult see, mis kasvab aias või peenral. Nii et selles suhtes on lingvistid ilmselt sallivamad inimesed, nende jaoks on keel iseenda peremees. Lõppude lõpuks kehtestavad keelenorme inimesed – samasugused nagu teie ja mina…
Näiteks mulle õpetati lapsepõlves, et „kohv“ on vene keeles meessoost (кофе), aga täna on lubatud ka kesksugu: „vead“ võitsid!
Üldiselt on see, mida peetakse kõneveaks, lingvistide jaoks hindamatu väärtusega. Vead iidsetes käsikirjades kannavad endas olulist teavet keele ajaloo kohta, vead kõnes viitavad aga teatud keele osa seisundile konkreetsel ajahetkel ja (seega) keeleevolutsiooni võimalikule suunale.
Mäletan, kuidas mind kunagi Moskvas häiris sõna „peegel“ (зеркало) naissugu: „одна эта зеркала“, kuidagi nii öeldi… Aga selgus, et rääkija dialektis, erinevalt vene kirjakeelest, on kesksugu praktiliselt kadunud (nagu see paljudes teistes keeltes kunagi kadus), vaat kui huvitav.
Enamasti pole vead juhuslikud, vaid alluvad kindlale loogikale. Asjata ei räägita „vigade grammatikast“ – just sellist pealkirja kannab Šveitsi lingvisti Henri Frei raamat.
Hobusest Jaan Kaplinskini
– Kirjutate luuletusi juba lapsepõlvest saati. Mida luule teie jaoks tähendab?
– Ilmselt see ongi minu elu – selles mõttes, et ilma luuleta ma ennast lihtsalt ei mäleta, lapsena pomisesin kogu aeg midagi omaette nina alla ja teen seda siiani… Minu esimese loomingu pani kirja mu vanaema Maria Andrejevna: „Heinakuhja ronis hobu – seal ta munes muna.“ Tõsi, juba siis tekkisid mõningad raskused tõlgendamisega: vanaema arvas, et hobune munes heinakuhjas mune – mina aga pidasin silmas, et hobune ronis algul heintesse ja alles seal tuli ilmale, koorus munast. Mulle meeldis toona see ebaloogilisus väga – arvan, et Borgesele oleks see ehk samuti meeldinud…
Luuletusi ja proosat olen kirjutanud alati. Kuid kirjutasin – kui üldse kirja panin – sahtlisse. Luuletusi julgesin esimest korda avaldada vähem kui kümme aastat tagasi, veidi proosat – alles eelmisel aastal. Olen oma kirjastajatele eriti tänulik – ja õnnelik selle üle, et mu kirjanduslikud tekstid näivad lugejas vastukaja leidvat: vaatamata nende publikatsioonide hilisele algusele olen juba olnud mitme auhinna finalist ja laureaat; minu raamatute arvustajad on olnud väga tähelepanelikud ja heasoovlikud.
Kui esinen kirjandusõhtutel ja festivalidel, tunnetan alati väga oma kuulajaid ning olen neile tähelepanu ja huvi eest alati tänulik.
– Teie tõlkeid eesti luuletaja Jaan Kaplinski loomingust hinnatakse kõrgelt – nimetasite neid tõlkeid ise „poeetilisteks variatsioonideks“, kuna luuletusi on võimatu sõna-sõnalt ühest keelest teise tõlkida. Kas võib öelda, et luule tõlkimine on alati kaasautorlus?
– Hiljuti tabasin end mõttelt, et luulet võiks põhimõtteliselt defineerida tõlkimatuse kategooria kaudu… Luulel on palju erinevaid definitsioone, pole (ega saa kunagi olema) ühte sellist, mis rahuldaks kõiki – miks mitte siis defineerida ka nii.
„Poeetiliste variatsioonide“ kogemusest kirjutasin ma oma esimese tõlgitud Jaani raamatu – „Tule tagasi helmemänd“ – järelsõnas. Jah, seal on mitu teadlikku kõrvalekallet originaalist, kuid kui Jaan ise poleks selle raamatu avaldamist õnnistanud, poleks ma ise muidugi selleks julgust leidnud. Jaan luges kõik mu „variatsioonid“ läbi ja kirjutas ise Kultuurkapitalile, andes nõusoleku nende väljaandmiseks, et saaksime vajaliku rahastuse.
Ja huvitav on see: lugedes ei parandanud ta ühtegi minu „vabadust“! Küll aga leidis ja parandas ühe üsna väikese tõlkevea – kuid oma „poeetilistele variatsioonidele“ sain temalt loa.
Muidugi mõistis Jaan, et uus luule sünnib olemasolevatest tekstidest – ja lubas mulle mu „vabadused“. Teistes oma tõlgetes – Karl Ristikivi, Marie Underi, Juhan Liivi tekstides – ma endale tahlikke-teadlikke kõrvalekaldeid enam ei lubanud, luuletõlke mateeria on selleks liiga peen…
– Kas pöördute tagasi aastaid tagasi kirjutatud luuletuste juurde ja tunnete neis ära tänase iseenda?
– Juhtub erinevalt. Ridades, mis räägivad heinas koorunud hobusest – tunnen end kindlasti ära. Sealhulgas tunnen end ära ka teadlasena…(naeratab).
– Kuidas leiate tasakaalu akadeemilise teksti ja poeetilise sõna vahel? Kumb on teile lähedasem?
– Kõik on südamelähedane (naeratab). Ehkki teadlane kipub sageli luuletajat varjutama, mis viimasele, ütleme otse, alati ei meeldi… Kuid ilmselt on elu meist palju targem: julgesin oma kirjanduslikke tekste avaldada ju olles juba üldiselt nö väljakujunenud humanitaarteadlane, ning see võimaldas mul vaadata oma ridadele kõrvaltvaataja pilguga. Mis on aga alati kasulik.
Toimik
Ekaterina Velmezova
- 1973 – sündis Moskvas, Tšistõje Prudõ piirkonnas.
- 1990 – lõpetas kooli kuldmedaliga, astus kohe MGU filoloogiateaduskonda.
- 1996 – lõpetas MGU.
- 1996–2000 – aspirantuuriõpingud Slavistika Instituudis ja esimene kaitstud väitekiri slavistikas. Töötades pärast väitekirja kaitsmist Moskva akadeemilises instituudis, hakkas samal ajal õpetama Lausanne’i Ülikoolis Šveitsis. Seal kaitses ka teise väitekirja (teadusajaloos) ja hiljem habilitatsioonitöö Prantsusmaal.
- Alates 2015 – Lausanne’i Ülikooli professor (slaavi keeleteadus ning keeleteaduste ajalugu Kesk- ja Ida-Euroopas).
- Alates 2021 – Tartu Ülikooli slaavi keeleteaduse külalisprofessor.
- Alates 2025 – juhib Ferdinand de Saussure’i Seltsi Šveitsis.
- Avaldanud luulekogud – „Время, конец и начало“ (2021), „Тасму“ (2023) ja „Межстрочник“ (2025).
- Tõlgib luulet: kaks Jaan Kaplinski tõlkeraamatut – „Вернись, янтарная сосна“ (Tule tagasi helmemänd, 2021) ja „Под тенью янтарной сосны“ (Helmemänni varju all, 2022), Karl Ristikivi kogumik „Путь человека“ (Inimese teekond, 2024) jt.
- Hobid: joonistab ja armastab raamatuid kujundada („Raamatugraafika oli – ja jääb – minu lapsepõlveunistuseks…“, ütleb Ekaterina).
