Idamaade kalendri kohaselt on saabuv 2026. aasta Hobuse aasta. Pealegi veel Tulihobuse aasta, mis sümboliseerib vabadust, kirge, energiat ja eelseisvaid muutusi – vähemalt nii väidab horoskoop. Kuid millised omadused on hobuslastel tegelikult – mitte sümboolses, vaid reaalses mõttes? Milliseid nendele iseloomulikke jooni kanname me üle kalendriaastale? Nende graatsiliste ja tarkade olendite iseloomust, kommetest ja eripäradest rääkis MK-Estoniale zooloog Aleksei Turovski.
– Kui jätta astroloogia kõrvale: kuidas saavutasid hobused inimkultuuris sedavõrd erilise koha?
– See liik on koduloomade seas üks noorimaid. Tema kodustamine algas umbes viis ja pool kuni kuus ja pool tuhat aastat tagasi. Peamiselt Kesk- ja Sise-Aasias ning Lähis-Idas.
Koduhobune on kahe väljasurnud liigi järeltulija, keda praktiliselt enam alles ei ole. Need on stepitarpan ja metstarpan. Veel umbes kaks tuhat aastat tagasi olid metstarpanid Euroopas, sealhulgas Eestis, üsna levinud.
Hobune kui liik on teinud lausa fantastilise karjääri, saades inimkultuuri ja tsivilisatsiooni lahutamatuks osaks.
Algselt kasutati neid neljajalgseid abilisi transpordiks. Ja nagu peaaegu kõik koduloomad, olid nad inimese jaoks lihaallikaks. Ratsahobuseks sai ta tunduvalt hiljem – vast alles umbes kolm ja pool tuhat aastat tagasi.
Taimekasvatuse arenedes tekkis toitu juba külluses. Tule kasutuselevõtt võimaldas varuda kauasäilivaid lihatooteid – neid kuivatati, küpsetati ja suitsutati. Seetõttu tekkis neil loomadel, keda inimesed loodusest enda juurde tõid, võimalus saada kodustatuks.
– Miks just hobune, mitte hirv või härg, sai aastatuhandeteks inimese peamiseks partneriks?
– Nii hirv kui ka härg – seesama ürgveis ehk tarvas, kes veel 17. sajandil Euroopas eksisteeris ja kes küttimisega praktiliselt hävitati – tulid inimese juurde veel varem. Põhjapõder ilmselt sääskede ja parmude eest pääsemiseks, sest inimasustuse ümber on piisavalt suitsune. Ja muidugi ka soola otsinguil – see on äärmiselt oluline toidulisand peaaegu kõigile taimtoidulistele loomadele.
Koduveis ja koduhärg ilmusid tunduvalt varem kui hobune. Neid ei saa tähtsuse poolest konkureerima panna. Mõlemad liigid on täiesti asendamatud. Ilma loomadeta, kes annavad villa, nahka, piima ja liha – taimtoidulisteta, keda saab karjatada – olnuks inimuusühiskondade eksisteerimine sel perioodil (rohkem kui üheksa tuhat aastat tagasi) võimatu.
Hobust vajas tohutu hulk rahvaid – nii Euraasias kui ka hiljem Ameerikas. Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse jõudis ta alles pärast Euroopa kolonisatsiooni. Praegused metsikud hobused Ameerikas, mustangid, on tegelikult metsistunud koduhobused.
Aastatuhandete vältel olid hobused täiesti asendamatud – sealhulgas sõjapidamise hädavajaliku atribuudina.
Lisaks on tegu tööloomaga, ja vägagi tõsiseltvõetavaga. Härg on küll tugevam, kuid aeglane ja väsib üsna kiiresti. Veoloomana on hobune võrreldav vaid kaameli ja eesliga.
Muide, eesel, kes on samuti hobuslaste sugukonnast, kodustati tunduvalt varem – seitse-kaheksa tuhat aastat tagasi. See toimus Egiptuses, Nuubias – see tähendab Kirde-Aafrikas – ja Lähis-Idas.
Ja loomulikult annab hobune lisaks kõigele muule suurepärast piima, millest tehakse väga erinevaid tooteid, sealhulgas ka üsna kangeid alkohoolseid jooke.
Tema trump ja supervõime
– Kas hobuste vastupidavus polegi müüt?
– Ei ole müüt! Uskumatu vastupidavus, suur kiirus ja seejuures vähenõudlikkus on nende unikaalsed omadused. Võrreldes sõralistega suudavad vaid kaamel, eesel ja hobune liikuda piisavalt kiiresti, kanda koormaid ja ratsanikku ning teha seda väga kaua.
Veojõuna on härjad ja jakid palju tõhusamad. Kuid kanda enda seljas ratsanikku ja liikuda tundide viisi – selleks nad võimelised ei ole. Seda suudavad teha näiteks mõhnjalalised ehk kaamelid.
Nende taldadel on eriline mõhnjas keha, mis toetab varbaid (kaamelitel on kummalgi jalal kaks varvast) ja pehmendab põrutust. Hobuslastel on jalgadel üks varvas, kabi on monoliitne, see summutab vibratsiooni ja jalg väsib tunduvalt vähem.
Hobune oli pikka aega ainult veoloom. Vaadake Egiptuse freskosid – seal ratsanikke praktiliselt pole, vahest ehk väga hilistel töödel. Põhiliselt on seal sõjavankrid. Sama oli ka Epiiruses ja Hatis Ramses II ajal ning teisteski piirkondades, sealhulgas Kaug-Idas ja Hiinas.
Kui lõpuks õnnestus aretada piisavalt tugeva ja kindla luustikuga loomad, kes suutsid kanda ratsanikku ja hiljem ka lisavarustust – kakskümmend, kolmkümmend, nelikümmend kilogrammi – alles siis muutus ratsavägi täiesti vajalikuks ja äärmiselt oluliseks sõjanduse vormiks.
Mis puutub hobuste vastupidavusse, siis siin on konkurentsitult parimad muidugi Mongoolia hobused. Mitme sajandi vältel – esimese aastatuhande lõpus ja teise alguses – mängis Suures Aasia stepis just see omadus otsustavat rolli, saades Tšingis-khaani ja tema sõdalaste kolossaalse sõjalise edu pandiks. Muidugi kasutas ratsaväge edukalt juba Aleksander Suur IV sajandil eKr, kuid toona polnud see nii oluline kui hiljem – keskaja alguses.
Lisaks on koduhobuses säilinud osa Prževalski hobuse geneetilisest materjalist – ehkki tegemist on iseseisva liigiga, mis oma teistsuguse skeletiehituse tõttu ratsutamiseks üldse ei sobi.
Kuid vastupanuvõime poolest järskudele looduslikele ja kliimamuutustele ning vastupidavuse poolest toidu ja vee suhtes andis Prževalski hobune koduhobusele tõenäoliselt edasi palju väärtuslikke geene.
– Mis on hobuse nõrk koht zooloogiliselt seisukohalt? Arvatakse, et kabjalistel kannatavad eelkõige jalad.
– Ei, nii ei saa öelda. Siin mängivad rolli väga paljud erinevad tegurid – nii looduslikud, pärilikud kui ka pidamistingimustega seotud asjaolud.
On näiteks tõuge, kes lihtsalt ei sobi raskeks tööks. Võistlushobuse võib muidugi rakkesse panna ja sundida kündma või vankrit vedama, kuid see on talle äärmiselt kahjulik. Ta on aretatud hoopis teistsuguseks tegevuseks, tal on teine füsioloogia ja anatoomia. See on samuti aretuse tulemus.
Ei saa öelda, et sellel loomal on mingi üks konkreetne „nõrk koht“. Hobused on oma ökosüsteemides täiuslikud, ja ökosüsteemid on neil erinevad: stepid, preeriad, põõsastikud, mäginiidud.
Mets ei ole nende keskkond, metsavorme on jäänud väga vähe. Näiteks on olemas kolm liiki sebrasid – mägisebra, kõrbe- ja savannisebra, kuid metsasebrat ei ole, kuigi ilmselt põlvnevad sebrad metsavormidest. Sellest tuleneb ka nende triibuline muster, mis toimib metsas suurepärase maskeeringuna.
Hobuselegi selge
– Hobuseid nimetatakse sageli tarkadeks ja tundlikeks. Mida teadus selle kohta ütleb?
– Kui rääkida intellektist, siis hobune võib vabalt konkureerida koeraga – nii truuduse kui ka arukuse poolest. Teaduse seisukohalt on tegemist väga kõrgelt arenenud ja intelligentse loomaga. Hobune on tõesti väga tark.
Ja kõik sõltub sellest, kuidas me teda kasvatame, kuidas temaga suhtleme, milliseid võimalusi talle loome. Kodustatud hobune sõltub paljuski inimesest – sellest, kas me anname talle ruumi intellekti ja nutikuse arendamiseks.
Ta on võimeline leidma kodutee, aitama inimest oma võimete piires, kui inimesega peaks midagi juhtuma. Ta teab ja tunneb, kus on peremees, kus teda oodata, kuidas temaga kohtuda. Selles osas sarnaneb ta paljuski koeraga.
Hobused oskavad hästi arvutada – küll mitte aritmeetiliselt, vaid hinnates esemete hulka visuaalselt, silma järgi. Neil on suurepärane mälu.
Nii et see on tõesti suurepärane loom.
– Kas vastab tõele, et hobused on pika vihaga ja jätavad solvaja meelde?
– Pikk viha ja kättemaksuhimu on inimlikud omadused. Kogu meie karistussüsteem põhineb sisuliselt kättemaksu põhimõttel: sa tegid teo – nüüd järgneb selle eest karistus. See on inimloogika ülekandmine.
Loomad sellega tõenäoliselt ei tegele. Kui inimene tegi hobusele haiget, tegi midagi halba, kurja, kahjulikku, jätab loom selle kindlasti meelde. Jätab meelde ka inimese enda ja suhtub temasse ettevaatlikult, võimalik, et isegi tõrjuvalt. Mitte tingimata kohe ega järsult, kuid ta ei unusta – seda võib väita kindlalt.
Kuid ma ei tea näiteid, kus hobused oleksid kellegi peale kohutavalt vihased. Võrdluseks: kui inimene solvab elevanti, tähendab see garanteeritult surma. Elevant ei unusta ja tavaliselt ei andesta kunagi midagi – see on kõige ohtlikum loom maailmas.
Koerte puhul sõltub kõik temperamendist. On koeri, kes pärast solvamist lakkavad lõplikult usaldamast, see tähendab, et nad on teinud oma lõpliku järelduse. Ja on selliseid, kellega tehakse kohutavaid asju, aga nad jäävad ikka peremehesse kiindunuks. Kassid on selles mõttes ettevaatlikumad.
Hobune võib eksisteerida tingimustes, kus teda pekstakse, kannustatakse, ja ta elab sellega edasi.
– Kuidas see omadus – alandlikkus – arenes?
– See on loomulikult tingitud aastatuhandeid kestnud valikust ehk aretusest. See eripära on seotud ka temperamendiga, temperament on aga kaasasündinud käitumise eripära. Valiti välja, piltlikult öeldes, „mittekättemaksuhimulised“ loomad.
Sleipnirist Sivka-Burkani
– Kuivõrd langeb hobuse kuvand müütides ja rahvasümboolikas kokku sellega, milline ta on tegelikult? Näiteks on olemas väga palju kõnekäände ja väljendeid: „töötab nagu hobune“, „äraaetud hobune“, „halli mära sonimine“…
– Mis puudutab „halli mära sonimist“ (vene k: бред сивой кобылы), siis see on tõenäoliselt lihtsalt rahvahuumori ilming.
Aga väljend „töötab nagu hobune“ tähendab, et inimene teeb rasket tööd, teeb seda palju ja edukalt ning – mis on väga oluline – vastuvaidlemata. See on põhimõtteline aspekt.
Sest koduhobune on alandlik loom. Ta täidab tõrkumata tööd, mida on vaja teha, ja saab sellega hakkama, kuigi see on äärmiselt raske. Selles seisnebki selle kõnekäänu semantiline aspekt.
Kuivõrd vastab hobune müütides ja muinasjuttudes oma zooloogilistele omadustele? Kahtlemata on seos olemas. Kuidas siis teisiti?
Mütoloogiline teadvus on ainus viis nähtuste ja asjade selgitamiseks inimesele, kes elab müüdi raames. Ja müütide järgi inimesed tõepoolest elasid: need olid aluseks suhtumisele maailma, teistesse inimestesse, iseendasse.
Hobusel on eriline koht paljude rahvaste mütoloogias, kes on temaga aastatuhandeid külg külje kõrval elanud.
See loom on peaaegu kõikvõimas ja seejuures kuulekas. Tohutu jõu, erakordsete võimete ja inimesele kuuletumise kombinatsioon.
Müütides astuvad inimese võluabiliste rollis üles väga erinevad loomad: näiteks Iirimaal rebased, aga ka kassid, koerad, hundid, maod ja linnud.
Kui meenutada näiteks Afanasjevi akadeemilist vene rahvamunasjuttude kogumikku, leiame sealt hulgaliselt süžeesid, kus väga erinevad loomad osutuvad inimese võluabilisteks. See on imemuinasjutu tähtsaim funktsioon.
Kuid mis puudutab just hobusega seotud müüte, on siingi palju huvitavat. Eelkõige imeliste, ebatavaliste hobuste päritolu.
Näiteks tiibadega hobune Pegasos, kes sööstis välja tapetud Medusa Gorgona kehast. Või Sleipnir – skandinaavia jumala Odini kaheksajalgne hobune ja asendamatu abiline. Hobune Al-Buraq – prohvet Muhamedi müütiline teekaaslane, kellega ta uskumatult lühikese ajaga kandus Mekast Mediinasse ja tõusis taevasse
Hulgaliselt selliseid hobuseid on ka Kaukaasia mütoloogilistes süsteemides – näiteks abhaasia nardi-eeposes. Ühel kangelastest, nart Sosrõkval, on imeline võluhobune Bzou, kes päästab peremehe, abistab teda ja täidab käske.
Vene muinasjuttudest rääkides on aga märgilise tähendusega Küürselg-Sälg, ja muidugi ka Sivka-Burka.
Leidub müütilisi süžeesid, mis on seotud hobuse märksa ähvardavamate, isegi koletuslike omadustega. See loom on võimeline võitlema – ja seda kasutasid eri ajastutel ära paljude riikide ja rahvaste ratsaväelased.
Hobuseid õpetati ka võitlusvõteteks. Näiteks vanad pärslased õpetasid hobuseid haarama hammastega vastase oda, tõmbama seda käest või murdma. Õpetati ka hammustama – ja hobuse hammustus on väga hirmus.
Erinevalt mäletsejatest ja peaaegu kõigist sõralistest, kellel pole ülemisi lõikehambaid, on hobustel ideaalselt rivistatud eesmised lõikehambad nii üla- kui ka alalõual. Tänu sellele suudab ta tõhusalt toituda isegi väga madalast rohust – ta sõna otseses mõttes näpistab rohuliblesid, kusjuures lõikavad hambad nii puhtalt, et taime juuresüsteem ei saa kahjustada. Tulemusena kasvab rohi uuesti – sageli juba hommikuks, mõnikord isegi lopsakamalt kui varem.
„Oh te hobud, minu hobud…“
– Kas hobune on karjaloom? Kas ta saab elada üksi või on tal mugavam karjas?
– Ta võib elada ka üksinda, aga see on halb elu, mis ei kõlba kuhugi. Hobune ja tema esivanemad on sotsiaalsed loomad. Nende jaoks on põhimõtteliselt oluline elada rühmas, karjas, kus valitseb kindel struktuur ja hierarhia.
Karja juhib paar – juhtiv täkk ja juhtiv mära. Kusjuures strateegiline liider on justnimelt mära. Tema määrab, millal ja mis suunas kari liigub – talvituspaikadesse, suvekarjamaadele. Nii on elu korraldatud kõigil hobuslastel, sealhulgas sebradel – ja neid on, meenutan, kolm liiki ja üheksa alamliiki, kõik see on üks suur hobuslaste sugukond.
Kui karjas sündinud vanem täkk kasvab suureks ja muutub liiga aktiivseks, teeb isane juhtloom, karja liider, talle ettepaneku rühmast lahkuda. Sellest ettepanekust ei ole võimalik keelduda.
Mis juhtub edasi? See noor täkk jääb üksi. Noored märad karjast ei lahku – nad lähevad ära vaid sobiva võimaluse avanedes. Täkk hakkab aga sidet otsima. Tema jaoks on kõige olulisem luua suhe mõne teisest karjast pärit täiskasvanud, tavaliselt kogenuma märaga, kes on temast kui partnerist huvitatud.
Kui selline paar moodustub, hakkavad nendega liituma noored märad teistest karjadest. Nende järel tulevad ka teised noored täkud, kes on samuti oma rühmadest välja aetud. Nii moodustubki uus kari.
Kui aga paari ei teki ja tingimused muutuvad raskeks – näiteks läheneb talv –, otsib täkk seltsi samasuguste üksikute seast. Tekib omapärane isaste kari. Rühmas on tõenäosus rasket aega, talve üle elada ja üldse ellu jääda tunduvalt suurem.
– Kas hobustele on omane kiindumus paaris?
– Kindlasti on olemas isiklikud sümpaatiad – seda olen ma jälginud väga erinevate loomade puhul. Esineb tõelist „sõprust“, isegi eri liiki ja samast soost loomade vahel.
Näiteks suurkudu isasloom ja kaheküüruline kaamel – olid lahutamatud. Tõsi, see oli loomaaias, tehislikes tingimustes.
Mis puudutab kiindumust üldisemalt, siis muidugi on see olemas. Loomad suhtuvad üksteisesse sõltuvalt suhtluskogemusest, sellest, mida nad teavad ja mäletavad konkreetsetest isenditest. Suhted on alati individuaalsed.
Ka peres suhtuvad nii koer kui kass erinevatesse pereliikmetesse erinevalt – ja see on normaalne.
Nii on ka hobustel. Täkk püüab oma karja kaitsta ja selle lagunemist vältida. Ta võib olla huvitatud ka selle laiendamisest – kuid siin toimivad paljud tegurid. Loomadel kujunevad sageli püsivad, individuaalsed suhted, kui nad tõepoolest, nagu öeldakse, ei saa teineteiseta. See on täiesti võimalik.
Maagia piiril
– Kas vastab tõele, et hobused suhtlevad omavahel hirnudes?
– Jah, see on nende audiokommunikatsioon, suhtluse heliline vorm. Neil on erineva intonatsiooniga hirnumist ja turtsumist – ning sellel kõigel on suhtluses täiesti kindlad tähendused.
Kui võrdluseks tuua koerad, siis ka neil on terve helide arsenal: kiunumine, urisemine, haukumine, ulgumine – kõik see on päritud huntidelt ja selektsiooni teel mitmekordselt võimendatud. Metsikute huntide jaoks on selline vali ja järsk haukumine täiesti talumatu – see peletab saagi eemale.
Hobustel on heliline suhtlus samuti mitmekesine ja nimetatagu meid pealegi antropomorfistideks, kuid see on osa nende keelest. Loomade puhul tasub keeleks pidada kogu kommunikatsioonisüsteemi tervikuna – mitte ainult hääli, vaid ka poose, liigutusi, žeste, visuaalseid signaale, aga ka lõhnu.
Kuid hääled on universaalne suhtlusvahend distantsilt. Heli levib igas suunas, seda saab „saata“ nurga tagant, läbi takistuse, sinna, kus sind ei nähta. Erinevalt žestist, mis toimib ainult visuaalse kontakti korral.
Hobusel on kogu see süsteem ühendatud ühtseks tervikuks. Suhtluses osalevad pealiigutused, jalalt jalale tammumine, tagajalgadele tõusmine, laka raputamine, saba viibutamine, aga ka kõrvade töö. Tema kõrvad on uskumatult liikuvad – need pöörduvad vabalt, see tähendab, ta kuuleb suurepäraselt 360 kraadi ulatuses.
Hobusel on suurepärane haistmis- ja kompimismeel. Ja tõepoolest, inimene, kes enam-vähem mõistab hobuse kaasasündinud signaale ning erinevate võtete ja ärritajate tähendusi, võib suhelda hobusega väga sügavalt, mitmekülgselt ja äärmiselt huvitavalt.
– Kas hobused magavad seistes?
– Nad on võimelised magama seistes ja lamades, seejuures kõhuli, mida näiteks elevant teha ei saa, küll aga tuleb see hästi välja ninasarvikul. Elevant magab just nimelt külili, kuid väga lühikest aega: kui ta lamab vasakul küljel, surub 5–6 tonni raskust tema südamele – 10–15 minuti pärast on ta sunnitud end pöörama. Siis langeb surve juba maksale ja ta vahetab jälle asendit.
Hobused on ehitatud teisiti. Ja kui nad lamavad, siis neile iseloomulikus poosis – selg püsti ja kõht vastu maad surutud.
– Nimetage üks fakt nende loomade kohta, mis teid zooloogina isegi pärast aastatepikkust tööd üllatab.
– Pole ühte ja ainsat fakti – need kõik on omavahel seotud. Kui rääkida üldiselt, siis mind vaimustab hobuse imeline liikumine: tema jooks, ilu ja graatsia, võime ületada takistusi ja end kaitsta. Üleüldse kõik see, mida hobune teeb jalgadega – see on minu meelest midagi täiesti uskumatut, peaaegu maagia piiril. Tõepoolest täiuslik loom. Ja seejuures – kui huvitavad ja head on hobused suhtlemises, sealhulgas inimestega. Nendega on väga meeldiv suhelda ja seda võib teha kaua. Kõik see vaimustab mind tõeliselt – jumaldan hobuseid!
