Inimõiguste päeval, 10. detsembril lugesid president Kaljulaidi Fondi korraldatud aktsioonil Riigikogu hoone ees mehed – peaminister Kristen Michal, välisminister Margus Tsahkna, Riigikogu esimees Lauri Hussar, prokurör Gerd Raudsepp ning politsei ja häirekeskuse esindajad – ette politsei väljakutsete kokkuvõtteid, mis olid seotud lähisuhtevägivallaga. Kuiva ametliku sõnastuse taga peituvad aga tuhanded inimsaatused. Ühte neist lugudest uuris lähemalt MK-Estonia.
Igal aastal laekub politseile ligi 10 000 sellist teadet, kuid vaid osa asjadest jõuab kohtusse ning reaalse vanglakaristuse saavad vähesed. 2025. aasta esimese kümne kuuga registreeriti Eestis üle 7600 lähisuhtevägivalla juhtumi, kusjuures iga viies ohver koges seda korduvalt. Aktsioon oli ellu kutsutud meeldetuletuseks: probleem on jätkuvalt ulatuslik ja kaugeltki mitte alati nähtav.
„Püüdsin ohumärke mitte märgata…“
Koduvägivald algab harva löömisest – sagedamini kontrollimisest, alandamisest ja ähvardustest, mis muutuvad ajapikku normiks. Seejuures ei teadvusta kannatanu sageli toimuvat pikka aega ning peab süüdlaseks hoopis iseennast. Spetsialistid rõhutavad: ametlik statistika peegeldab vaid osa tegelikust pildist, kuna paljud ei pöördugi abi saamiseks kuhugi.
Oma lugu jagas MK-Estonia lugejatega Larissa (nimi muudetud, tegelik nimi ja aadress on toimetusele teada – toim.), kes elab ühes Eesti väikelinnas ja on üle elanud lähisuhtevägivalla. Ta teeb seda eesmärgiga oma kogemuse varal motiveerida tegutsema neid, kel pole pääsemiseks veel liiga hilja.
Larissa märgib, et nüüd tagasi vaadates on tal isegi raske iseloomustada suhet Albertiga (nimi muudetud – toim.).
„Me ei elanud koos ei minu ega tema juures. Külalisabielu – vist nimetatakse seda nii. Elame ühes majas naabertrepikodades ning hakkasime kohtuma umbes kolm aastat tagasi. Üritasime suhet luua,“ ütleb naine.
Alguses oli kõik üsna hästi. Larissa noorem tütar (10) nimetas Alberti isegi isaks (tema vanem tütar on juba täiskasvanu ja elab eraldi). „Kuid olid, nagu öeldakse, ka ohumärgid… Muidugi palusin temalt abi – nii olmetöödes kui ka teatud määral lapse kasvatamisel, kuigi ta ei ole tema isa. Ning kui ta hakkas sellesse kõigesse sekkuma, aga laps ei kuulanud sõna, tekkisid mõistagi probleemid. Tütar kaebas kord tema peale, näitas sinikaid… Kohal käis isegi lastega tegelev uurija, vestles temaga, kuid sellega asi tookord ka piirdus,“ räägib Larissa kahetsusega.
Ta meenutab, et nende suhte jooksul tuli politseid kutsuda korduvalt: kord lõhkus mees purjus peaga ust, kord tagus vastu aknalauda ja lõhkus selle ära, küll viskas kivi aknasse. Kaks oma kallima nutitelefoni viskas Albert vastu seina puruks.
„Hakkas ka minu vastu kätt tõstma, kuid siis – „anna andeks, anna andeks“. Naise või lapse vastu kätt tõstma on ta julge, aga kui tulevad kaks meespolitseinikku, on ta koheselt vait,“ märgib Larissa. „Aga millegipärast sa ju alati usud ja andestad…“
Naine meenutab, et kui Albert ta esimest korda siniseks peksis ja ta üritas sinikaid pildistades avaldust esitada, kuulis ta vastuseks: „Te võite üksteist kasvõi maha lüüa, kui tahate, aga teil on ju laps. Kui suudate, siis lõpetage selle mehega suhted.“
„Kuid nii raske on lõpetada suhet inimesega, kellega sa oled seotud nii tunnete, olme kui ka kõige muu sellisega!.. Mina aga tahtsin tähelepanu ja normaalset perekonda. Ohumärke püüdsin ma mitte märgata,“ tunnistab naine. „Tuttavad rääkisid mulle, et tema vanemad käitusid samamoodi, et tal oli endise tüdruksõbraga samad lood, aga mina õigustasin teda sellega, et ta ei oska teisiti, ta on armukade, üritab end kehtestada. Kord ta näiteks vihastas ja viskas mind tooliga. Pihta ei saanud. Mõtlesin siis – tühja kah, lihtsalt selline emotsionaalne inimene.“
Kuid kätte jõudis päev, mil naise kannatus lõpuks katkes.
„Juhtus üks totter lugu,“ meenutab Larissa. „Albert oli juba hommikust saati ärritunud ja võttis hiljem veel napsu ka. Pakkus siis, et läheme poodi. Tütar oli kodus. Võib-olla ei meeldinud talle see, et kui ta käskis lapsel kooli kodutööd ära teha, vastas too: „Ära kamanda mind“. Mees oli rahulolematu ja heitis mulle pikalt ette, et ma ei oska last kasvatada ja et ma talle, Albertile, liiga vähe tähelepanu pööran… Pärast poodi plaanisime minna tema juurde teed jooma. Kuid ta oli nii närviline, et ma ei tahtnud minna, ütlesin, et pean lapsele suppi keetma või midagi sellist… Siiski rääkis ta mulle augu pähe. Kui me trepikotta astusime, kiskus ta mul käest käest koti ja telefoni ning viskas need vastu seina, telefon purunes. Mind lõi ta vastu pead nii tugevasti, et edasi ei tundnud ma enam järgnenud lööke rindu ja jalgadesse. Ta lohistas mu korterisse ega tahtnud välja lasta, ei lubanud koju helistada, ning ainult tänu naabrile, kes tema juurest läbi astus, õnnestus mul minema pääseda.“
Larissa meenutab aegu, mil töötas poes turvatöötajana. Tuli ette, et inimene anti politseile üle “mingi tühja asja”, näiteks šokolaadi varguse pärast.
„Aga selle eest, et inimene peksis naist, on karistuse saavutamine raske, sest sa veel mine ja kogu tõendeid… Just see karistamatus viiski tagajärgedeni,” ohkab ta.
Larissa räägib, et ta tegi politseisse avalduse, mis on nüüdseks juba prokuröri käes, ning tagasi ei kavatse ta seda võtta. Siiski on ta murelik, kuna tal pole kedagi, kes teda kaitseks – vanemaid pole, õde aga elab kaugel.
„Ta ähvardas mind ise, saatis oma sõbra mind ähvardama, et ma avalduse tagasi võtaksin, „muidu võtame su kinni“, ma kardan üksi tänavatel käia. Kuna ta elab sõna otseses mõttes naabertrepikojas, siis näeme me üksteist iga päev, see muudab olukorra veelgi keerulisemaks. Talle on määratud lähenemiskeeld, nii et ta ei tohi mulle ega mu tütrele läheneda,“ lisab Larissa. „Ometi saadab ta mulle sõnumeid, palub andeks ja räägib, et rohkem sellist asja ei juhtu. Kuid see kõik on vaid selleks, et ma avalduse tagasi võtaksin…”
Miks on tema jaoks oluline seda kõike jagada?
„Sest ma vaikisin algusest peale. Aga minu elus on lähisuhtevägivalda alati palju olnud,“ nendib ta. „Kui ma veel vanematega elasin, tõstis minu vastu kätt isa, esimesel võimalusel läksin elama oma noormehe juurde. Esimene abikaasa oli mul normaalne, tema mind ei puutunud. Pärast lahutust tutvusin mehega, kes oleks mu kaks korda äärepealt ära tapnud, aga ma ei pöördunud kuhugi. Nüüd siis see kõik, ja ma ehmatasin, sest nii lastekaitsest kui ohvriabist öeldi mulle, et järgmisel korral ma tõenäoliselt lihtsalt ei jää enam ellu. Kriminaalmenetlust on alustatud, aga aega läheb veel palju ja millega see lõppeb, ma ei tea. Kuid nüüd olen kindel, et vaikida ei tohi, ja loodan, et minu lugu aitab kellelgi end kokku võtta ja sellisest suhtest pääseda.”
Ärge vaikige, tegutsege!
Politsei andmetel jääb teateid perevägivalla kohta iga aastaga vähemaks – viimase viie aasta jooksul on perevägivalla juhtumite arv vähenenud igal aastal mitmesaja võrra. Nii registreeris politsei selle aasta esimese viie kuuga üle 3800 perevägivalla juhtumi, samas mullu samal perioodil oli neid veidi üle 4200. Ligikaudu kolmandikul juhtudest puutuvad perevägivallaga otseselt või kaudselt kokku alaealised lapsed.
2025. aasta esimese kümne kuuga fikseeriti Eestis 7684 lähisuhtevägivalla juhtumit, millest ligi 2700 said kriminaalkuriteo staatuse. Sama perioodi jooksul registreeriti 15 eriti rasket kuritegu – surmaga lõppenud või raskete kehavigastustega. Seda on sama palju kui terve 2024. aasta jooksul kokku.
Põhja prefektuuri operatiivjuht Lea Bärenson märgib: „Paljud juhtumid ei kajastu ametlikus statistikas, sest ohvrid kas ei julge või ei oska abi otsida või ei pea juhtunut piisavalt tõsiseks, et abi järele pöörduda. Seetõttu nõuab vägivalla ennetamine ja ohvrite toetamine jätkuvalt süsteemset tähelepanu ja piisavaid ressursse.“
Lähisuhtevägivalla juhtumite vähenemist selgitatakse muuhulgas muudatustega registreeritud vägivalla liikides (füüsilise vägivalla osakaal langeb) ja mõiste „lähisuhe“ kitsama määratlemisega kohtupraktikas. Lisaks leivad üha enam ohvreid alternatiivseid viise abi saamiseks – näiteks pöörduvad iseseisvalt Ohvriabi poole, kohalikku omavalitsusse, perenõustajate juurde jne.
„Kutsume üles kannatanuid ja nende lähedasi, kes midagi kahtlustavad, pöörduma politseisse numbril 112,“ ütleb Jõhvi politseijaoskonna juht Nikita Golovin. „Politsei reageerib alati kõigile teadetele lähisuhtevägivalla kohta. Siin ei ole kohta häbile ega kahtlustele: lähisuhtevägivald ei ole kunagi „ainult peresisene asi“. Kui olukord nõuab vägivallatseja kiiret eemaldamist kannatanu ja ühiskonna kaitseks, on õigus ja võimalus tegutseda eelkõige politseil.“
Ta lisab: „Me mõistame hästi, et politseini jõuab vaid väike osa tegelikult koduseinte vahel toimuvast vägivallast. Lähisuhtevägivalla puhul võib tekkida olukordi, kus vägivallatseja on kannatanu telefoni ära võtnud või hävitanud. Pole harvad juhud, kus naabri kõne politseisse peatab vägivalla ja võib päästa ohvri elu. Seetõttu kutsume kõiki, kes kuulevad või näevad vägivalda, helistama alati hädaabinumbrile.“
Oluline on tõsta teadlikkust
Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna juhataja Kaire Tamm kinnitab, et pelgalt arvude põhjal ei saa teha järeldust probleemi vähenemise kohta – oluline on jätkata teadlikkuse tõstmist, ohvrite toetamist ja neile süsteemse abi pakkumist.
Seda enam, et Eestis puutuvad igal aastal perevägivallaga kokku tuhanded lapsed, kellest saavad vanematevahelise vägivalla tunnistajad ning kes elavad hirmu ja stressi õhkkonnas.
„Laps ei ole kunagi lihtsalt kõrvaltvaataja. Tema ümber toimuv vägivald avaldab sügavat mõju isegi siis, kui ta ise otseselt kannatada ei saa. Laps, kes kasvab õhkkonnas, kus karjumine, ähvardused või peksmised on igapäevased, saab justkui vaikiva õppetunni, et selline käitumine on justkui lubatav ja normaalne. See võib mõjutada tema tulevasi suhteid ja enesehinnangut, põhjustada raskusi koolis, viia sõltuvusteni või isegi vägivallani täiskasvanueas. Seetõttu on äärmiselt oluline, et sekkumine ei puudutaks mitte ainult vahetut ohvrit, vaid et perevägivalla juhtumeid vaadeldaks alati ka lapse vaatenurgast,“ lisab Tamm.
Bärenson rõhutab: „Perevägivalda võivad märgata kõik – lähedased, naabrid, kolleegid ja teised kogukonnaliikmed. Kui näete vägivalla märke, nagu hirmunud käitumine, seletamatud vigastused või ootamatu isoleeritus, on oluline mitte kõrvale jääda. Küsige, pakkuge toetust, aidake inimesel leida tee abini. Sellest on rohkem kasu, kui te arvate.“
Kurb statistika
Koduvägivald arvudes
2024. aasta LSV (lähisuhtevägivald) analüüsi põhjal:
• 74% kannatanutest on naised,
• 24% – mehed,
• 1% – sugu pole märgitud.
Veidi enam kui pooltel juhtudel oli kannatanuks abikaasa või elukaaslane, 14% juhtudest – ema või isa, 11% puhul – endine abikaasa või elukaaslane ning 9% juhtudest – poeg või tütar.
Kommentaar
Nikita Grigoriev, psühholoog
Sellised lood ei ole kahjuks haruldased. Kõrvaltvaatajale tundub kõik väga lihtne: inimene lööb, ähvardab, lõhub asju – tuleb kohe minna ära ja mitte enam tagasi tulla. Kuid ohvri psüühika elab teises reaalsuses: seal on palju hirmu, häbi, lootust ja õpitud harjumust kannatada.
Kõige sagedamini ei hoia inimesi kinni üks tegur, vaid nende segu.
Esiteks hirm. Vägivalda saadavad alati ähvardused: „Kui ära lähed, võtan lapse endale“, „Kui politseisse teatad, läheb asi hullemaks“, „Kui kellelegi räägid, ei usu sind keegi“. Närvisüsteemi jaoks on see pidev ohu signaal ja see hakkab töötama ellujäämisrežiimis, mitte terve mõistuse ajel. Sellises seisundis on inimesel lihtsam tarduda ja taluda, kui teha järsk samm.
Teine oluline aspekt on niinimetatud vägivallaring. Tavaliselt näeb see välja nagu korduv jada: pinge, plahvatus, vabandused, „mesinädalad“. Pärast peksmist võib agressor nutta, kahetseda, kirjutada pikki sõnumeid, lubada ravile minna ja “kõike nullist alustada”.
Sel hetkel kogeb ohvri aju kergendust ja lootust ning just selle seisundiga ta harjubki. Tekib traumaatiline seotus: inimene armastab siiralt seda, kes talle haiget teeb, ja usub, et „seekord läheb kõik teisiti“.
Siit tekib ka kalduvus otsida süüd iseendas. Kui suhe on kestnud pikalt, sisendab vägivallatseja ohvrile peaaegu alati: „ise sa viisid mu selleni”, “sa provotseerid mind”, “kui sa oleksid rahulikum, poleks seda juhtunud”. Ajapikku hakkab inimene nägema olukorda vägivallatseja pilgu läbi.
See on kaitsemehhanism: kergem on selgitada toimuvat sellega, et sa oled ise „halb“, kui tunnustada, et sinu kõrval on inimene, kes teadlikult sinu elu hävitab.
Eriti raskelt elatakse seda üle siis, kui suhtes on ka soojuse, hoolivuse ja ühiste plaanide hetki – siis klammerdub psüühika nende episoodide külge kui tõendusmaterjali, et „temas on ka midagi head“.
Kui inimene on kasvanud peres, kus vägivalda peeti normiks, kus karjuti, alandati, peksti, eirati tema piire, siis tema närvisüsteem harjub sellise taustaga. Toksilisi suhteid võib ta tajuda kui midagi “harjumuspärast”. Ta tunneb halvemini ära hetke, mil tuleb öelda „stopp“ ja lahkuda, ning kannatab sagedamini asju, mida ei tohiks taluda. See ei ole needus ega kohtuotsus, vaid püsiv käitumismuster, mida saab ja tuleb teadlikult muuta.
Kuidas aru saada, et naaber, kolleeg või eakas sugulane kogeb kodus vägivalda? Kõige sagedamini teeb valvsaks mitme märgi kombinatsioon:
• Inimene hakkab partnerit või sugulast õigustama isegi siis, kui on näha, et tal on halb.
• Ta tühistab sageli kohtumisi, kardab hilineda ja annab telefoni teel pidevalt “aru”.
• Kehal võivad olla peksmisjäljed koos ebausutavate selgitustega nagu „kukkusin“ või „lõin end vastu ust ära“.
• Eakas inimene võib näha välja hirmunud, vältida perekonnast rääkimist või muutuda teatud sugulase mainimisel järsult näost.
• Lapse puhul võivad märguandeks olla järsud meeleolu kõikumised, hirm koju minna, äärmuslik endasse tõmbumine või vastupidi – agressiivsus.
Abi algab alati sellest, et inimene tunneks: teda ustakse ja teda ei süüdistata. Ohvrile on kasutu öelda “ise oled süüdi, oleksid pidanud varem ära minema” – see vaid süvendab tema häbi ja isolatsiooni. Oluline on asju rahulikult õigete nimedega nimetada: “See, mida sinuga tehakse, on vägivald, ja see on lubamatu.”
Seejärel on mõistlik rääkida, millised reaalsed võimalused on olemas: politsei, kriisikeskused, tugiteenused. Ideaalis võiks pakkuda tuge asjaajamisel: minna koos avaldust esitama, helistada abitelefonile, aidata dokumente koguda.
Tuleb mõista: vägivaldsest suhtest väljumine ei ole üks kangelaslik samm, vaid terve protsess. Närvisüsteem vajab aega, et lakata elamast pidevas hirmus ja süütundes. Kuid esimene asi, mis aitab inimesel seda sammu astuda, on tunne, et ta pole üksi. Et see, mis temaga toimub, ei ole normaalne. Ja et tal on õigus turvalisusele, isegi kui keegi kõrval üritab teda vastupidises veenda.
Kommentaar
Kuidas tunda ära lähisuhtevägivalda varajases staadiumis?
Katrina Heinmets, kliiniline psühholoog
Lähisuhtevägivalla äratundmiseks on abiks küsimused, mida tasub endale esitada, kui kahtlustate, et viibite ebaterves suhtes:
• Mida ma tunnen oma partneri juuresolekul? Kas saan jääda iseendaks ja avaldada oma arvamust ka siis, kui see partneri omaga ei ühti?
• Suhted muudavad meid ja see on loomulik, kuid kas on midagi, mis mõjutab mind negatiivselt? Kas mul on soovi korral võimalik seda muuta?
• Kas mul on suhtes aega iseendale ja privaatsusele? Või soovib partner kontrollida, kus ma käin, mida teen ja kellega suhtlen, omada ligipääsu minu kontodele, näiteks pangakontole ja e-postile?
• Kui minu hea sõber, kellest ma väga hoolin, jagaks minuga samasugust lugu, kas see teeks mind murelikuks?
Teadmiseks
Kuidas avaldub lähisuhtevägivald?
• Kontrolliv käitumine. See võib väljenduda nõudmises pääseda ligi isiklikele kontodele, nende salajases jälgimises või jälitamises.
• Emotsionaalne vägivald. Süütunde tekitamine, kriitika, alandamine, naeruvääristamine, solvangud ja manipuleerimine.
• Tugev armukadedus. Põhjendamatud süüdistused ebasobivas käitumises, välimuses või tegudes ning katsed seda mõjutada.
• Ähvardused, sealhulgas partneri lähedastele.
• Füüsiline vägivald. Agressiivne või ähvardav käitumine, sealhulgas vihahoos vastu seina või patja löömine.
• Seksuaalne vägivald. Millegi vastu tahtmist tegema sundimine, välimuse või seksuaalsete tegevuste kommenteerimine ja kritiseerimine.
• Majanduslik kontroll. Nõudmine omada ülevaadet rahaasjadest või isegi ligipääsu neile. Otsuste tegemine ja mõjutamine selles osas, mida võib osta.
Olulised kontaktid
Kui vajate tuge
• Ohvriabi kriisitelefon: tel. 116 006 (24/7) või www.palunabi.ee
• Lasteabi: tel. 116 111 (24/7) või www.lasteabi.ee
• Tugiliin neile, kes soovivad vägivalda lõpetada: tel. 660 6077 (tööpäeviti kell 10:00 kuni 16:00);
• MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu: tel. 5396 9834.
Erakorralise olukorra tekkimisel helistage hädaabinumbril 112.
