Prantsuse filmilegend Brigitte Bardot suri 91 aasta vanuses, teatas tema sihtasutus pühapäeval, kirjutab BNS.
“Brigitte Bardot’ fond teatab sügava kurbusega oma asutaja ja presidendi, maailmakuulsa näitleja ja laulja proua Brigitte Bardot surmast, kes otsustas loobuda oma mainekast karjäärist, et pühendada oma elu ja energia loomade heaolule ning oma fondile,” seisis AFP-le saadetud avalduses, milles ei täpsustatud surma aega ega kohta.
Bardot sai ülemaailmseks staariks pärast osalemist 1956. aasta filmis “… ja Jumal lõi naise” (“Et Dieu… créa la femme”) ning tegi seejärel kaasa veel umbes 50 filmis, enne kui loobus näitlemisest, et pühenduda loomade õiguste kaitsmisele.
Bardot oli ülim seksisümbol, kelle kurvikas figuur ja vabameelne elustiil saatsid šokilaineid läbi rangete kommetega 1950. aastate, kuid peagi tüdines ta meeste pilkudest ja jättis kõik seljataha.
Algusaegadel, kui tema kurvid, süsimustalt raamitud silmad ja mossis huuled ehtisid Prantsuse filmipostreid, võrreldi laialdaselt initsiaalide BB järgi tuntud näitlejannat Marilyn Monroega.
Kuid 1973. aastal pööras ta päevapealt kuulsusele selja, et hoolitseda hüljatud loomade eest, öeldes, et on “väsinud iga päev ilus olemast”.
Oma filmikarjääri jooksul saatis Bardot’d rida kassahitte, kuid kriitikute suurt tunnustust ta ei pälvinud. Enamik tema umbes 50 filmist olid lõbusad, kuid unustatavad läbikukkumised – mõne erandiga.
Aastal 1956 pani ta ekraani särama 18-aastase hilisteismelisena, kes oli sattunud armukolmnurka oma toonase abikaasa Roger Vadimi filmis “Ja jumal lõi naise”.
Vadimi lubadus, et noorest tantsijast saab “kõikide abielumeeste kättesaamatu fantaasia”, osutus prohvetlikuks.
Piiramatu seksuaalse energiaga stseen, kus Bardot tantsib mambot lendlevas, vööni ulatuva lõhikuga seelikus, kinnistas tema jumalanna staatuse, kuid tõi kaasa ka filmitsensorite viha.
Seitse aastat hiljem tõi tema roll tusase ja pettunud stsenaristi naisena Jean-Luc Godardi filmis “Põlgus” (“Le mépris”, 1963) samuti kaasa stseene, millest sai osa filmifolkloorist.
Mängides produtsentide ja pealtvaatajate ootusega näha filmis kaadreid Bardot’ alasti kehast, lõi Godard montaaži tema kehaosadest, kui naine voodis oma abikaasaga lamas ja küsis mehelt, milline osa tema kehast talle kõige rohkem meeldib.
“Kuninganna Bardot seisab seal, kus moraal lõpeb,” kirjutas Prantsuse kirjanik Marguerite Duras 1958. aastal.
“Ta teeb, mis talle meeldib, ja see ongi häiriv,” teatas filosoof Simone de Beauvoir aasta hiljem.
Kuid selle asemel, et nautida oma vabameelset rolli, oli Bardot’l raske toime tulla enda objektistamisega.
Aastal 1960, oma 26. sünnipäeval, üritas ta enesetappu ning 1973. aastal, veidi enne oma 40. sünnipäeva, pööras ta kõigele selja.
“Ma teadsin, et mu karjäär põhineb täielikult mu välimusel,” selgitas ta 1978. aastal, “seega otsustasin kinomaailmast lahkuda täpselt nii, nagu olen alati mehi maha jätnud: esimesena.”
Pariisis 28. septembril 1934 sündinud Bardot kasvas üles heal järjel traditsioonilises katoliiklikus peres. Ta oli neli korda abielus ning tal on üks laps, poeg Nicolas teisest abielust näitleja Jacques Charrier’ga.
Pärast filmikarjääri lõpetamist sai tema elu peamiseks osaks loomakaitse aktivism, kui ta vaid 39-aastaselt Prantsuse Riviera kuurorti Saint-Tropez’sse eraklikku ellu taandus.
Aastal 2011 looduskaitseorganisatsioonile WWF saadetud kirjas meenutas Bardot oma elumuutvat visiiti Kanadasse 1980. aastatel, kus ta nägi pealt iga-aastast hülgepoegade tapmist.
“Ma ei unusta neid pilte ja valukarjeid iial, need piinavad mind siiani, kuid on andnud mulle jõu ohverdada kogu oma elu loomade elu kaitsmisele,” ütles ta.
Aastal 1986 asutas ta loomakaitsele pühendatud Brigitte Bardot’ fondi. Ta on võidelnud hülgepoegade ja elevantide kaitseks, nõudnud rituaalse loomade ohverdamise keelustamist ning hobusetapamajade sulgemist.
Hilisematel aastakümnetel kaldus Bardot paremäärmuslusse, tehes üha sagedamini halvustavaid märkusi homode, moslemite ja immigrantide kohta, mis tõid talle viis süüdimõistmist rassiviha õhutamises.
Oma 2003. aasta raamatus “Hüüd vaikuses” hoiatas ta “Prantsusmaa islamiseerimise” ja “põrandaaluse, ohtliku ning kontrollimatu sissetungi” eest.
2012. ja 2017. aasta presidendivalimistel toetas ta avalikult paremäärmuslaste liidrit Marine Le Peni, kes nimetas teda “21. sajandi Jeanne d’Arciks”.
Bardot jätkas moe- ja filmimaailma vältimist kaua pärast mõlemast taandumist, võttes sageli sõna karusnaha kandmise vastu ja keeldudes uhkelt ilukirurgiast.
Aastal 2017 lahvatanud Harvey Weinsteini skandaali keerises ujus ta taas vastuvoolu, kritiseerides naiste ahistamise vastu suunatud #MeToo kampaaniat.
“Valdav enamus neist on silmakirjalikud ja naeruväärsed,” ütles ta 2018. aastal ajakirjale Paris Match, viidates näitlejannadele, kes olid oma ahistamislugudega avalikkuse ette tulnud.
“Paljud näitlejannad üritavad produtsentidega flirtida, et rolli saada. Ja siis, et neist räägitaks, ütlevad nad, et neid ahistati. Mina pidasin seda võluvaks, kui mehed ütlesid mulle, et olen ilus või et mul on kena väike tagumik.”
Pikka aega glamuuri ja iha sümboliks olnud Bardot’ lõi ka popduette, millest tuntuim on album koos Serge Gainsbourg’iga “Bonnie ja Clyde” (1968).
