Eesti valmistub viimaste aastakümnete kõige ulatuslikumaks keelereformiks. Lähiajal tõusevad riigikeele puuduliku oskuse eest määratavad trahvid kümneid kordi ning alates kolmandast katsest muutub keeleeksami sooritamine tasuliseks. Kinodel keelatakse filmide näitamine võõrkeelse dublaažiga ning järelevalve keelenõuete täitmise üle muutub märgatavalt rangemaks. Kuidas uuendused täpsemalt eksamisüsteemi, tööturgu, igapäevaelu ja kultuurikeskkonda mõjutavad – pole veel selge. Üks on aga kindel: eelseisvad muutused puudutavad peaaegu igaüht meist. MK-Estonia uuris teemat lähemalt.
Valitsus valmistab Riigikogus arutamiseks ette ulatuslikke keeleseaduse muudatusi. Pärast parlamendi heakskiitu hakkavad muudatused järk-järgult jõustuma alates 2026. aastast.
Üks keskseid punkte on keelenõuete rikkumise eest määratavate trahvide järsk tõus: eraisikute puhul suureneb maksimaalne summa praeguselt 640 eurolt 1280 euroni, juriidiliste isikute jaoks aga 640 eurolt 9600 euroni.
Teiste uuenduste seas on näiteks 50-eurose riigilõivu kehtestamine eesti keele tasemeeksami kolmanda ja iga järgneva sooritamiskatse eest, ning keeld näidata kinodes võõrkeelde dubleeritud filme, välja arvatud lasteseansid.
Erilist tähelepanu pööratakse teenindussektorile – just seal tuvastatakse keelenõuete rikkumisi kõige sagedamini. Jutt käib kohvikute, restoranide, kaupluste töötajatest ja taksojuhtidest, kelle suhtes laekub kõige rohkem kaebusi. Nagu Haridus- ja Teadusministeerium selgitab, on meetmete eesmärk on tõhustada juba kehtivate eesti keele nõuete täitmist, tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades, ning muuta eesti keele kasutamise nõuete täitmise järelevalve ja täiskasvanute eesti keele õppe korraldus tõhusamaks.
Eesmärgid ja kavatsus
Haridus- ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna nõunik Kätlin Kõverik märgib, et keeleseaduse muudatusi on liialdus nimetada reformiks, pigem on tegemist seaduse kaasajastamisega, kuivõrd seadus koos sunnivahendite määradega on püsinud muutmata kujul ligi 15 aastat.
Viimastel aastatel on avalikes debattides kõlanud erinevad seisukohad eesti keele positsiooni teemal avalikus ruumis ja teeninduses. On arutletud, kas Eesti avalikus ruumis on proportsionaalselt liiga palju võõrkeelset teavet (nt võõrkeelsed reklaamid ostukeskustes ja sildid ettevõtete ustel jm).
On kõlanud väiteid, et eestikeelne teenindus pole igal pool kättesaadav, küsitud, kas eesti keele mitteoskamist tuleks rahaliselt täiendavalt karistada ning kui rangelt tuleks üleüldse eesti keele positsiooni ühiskonnas regulatsioonidega kaitsta. Aasta-aastalt on suurenenud ka Keeleametile esitatud kaebuste arv.
“Seepärast alustatigi 2023. aastal keeleseaduse ülevaatamisega,” ütleb Kõverik. Keeleseaduse muutmise eelnõu on praegu Riigikogu menetluses. Millal Riigikogu seaduse vastu võtab ning millised muudatused täpselt kehtima hakkavad, seda näitab aeg.
Sanktsioonid ja stiimulid
Selgitades, miks otsustas riik panustada just trahvidele ja eksamite riigilõivule, rõhutab Kõverik, et juba täna pakub riik märkimisväärsel hulgal tasuta keeleõpet ning on välja arendanud veebipõhiseid õppematerjale ja -keskkondi. Maksusoodustuste tegemine looks täiendavat halduskoormust nii ettevõtjatele kui riigile, samas kui Eestis tervikuna on eesmärk bürokraatiat vähendada.
Keeleseaduse muudatustega ei kaasne Kõveriku sõnul riigile ega kohalikule omavalitsusele olulist kulude või tulude kasvu. Riigilõivu kehtestamine, sunniraha ja rahatrahvid on distsiplineeriva iseloomuga ning riik ei planeeri nende arvelt riigieelarvet täita. Riigi soov on suunata isikud õiguspärasemalt käituma ning vähendada järelevalvega kaasnevat halduskoormust. Kõrgemad sunnivahendid peaksid motiveerima inimesi rikkumistest hoiduma.
Samas rõhutab nõunik, et ennekõike suurenevad just juriidiliste isikute sunnivahendid.
Sunnivahendid peavad olema proportsionaalsed ja motiveerivad. Eesti riigikeel on eesti keel ja eestikeelne teenindus peab olema tagatud kõigis sektorites.
Keeleseaduse väljatöötamiskavatsuse analüüsis oli kaalumisel ka tööturule sisenemise piiramine isikutele, kes eesti keelt nõuetekohaselt ei valda. See lähenemine oleks aga Eesti majandust pärssiv. Kätlin Kõveriku sõnul on riigi ootus, et Eesti elanikud austavad riigikeelt ning omandavad riigikeele ilma sunnivahendite rakendamiseta.
Eesti keele nõuded on kehtestatud ju vaid avalikus sektoris ja klientide teenindamisega kokkupuutuvates ametites. Sestap on rohkelt võimalusi töötada ja samal ajal riigikeelt omandada. Keelenõuete järelevalves nähakse ette mõistlikud ajad keeleõppeks ja arvestatakse inimese eraelust tulenevaid asjaolusid, mistõttu ei saa kõrgemaid sunnivahendeid pidada kahju tekitavateks.
“Kõrgemad sunnirahad ja trahvid peaksid olema distsiplineerivad, mitte karistavad. Inimene, kes püüab eesti keelt omandada ja keeleseadusest tulenevaid nõudeid täita, ei peaks trahvi saamise pärast muretsema,” ütleb Kõverik.
Keel kinos ja tööl
Kommenteerides arutelu dubleeritud filmide näitamise piiramise ümber, rõhutab Kätlin Kõverik, et eelnõuga ei ole piiratud vene keeles filmide näitamine.
“Tõenäoliselt jagub vaatamist väärivaid filme näitamiseks ka edaspidi,” sõnab ta.
Tema sõnul on meetme eesmärk toetada eestikeelsele haridusele üleminekut, mis soosiks ka kinosaalis eesti- ja venekeelsete inimeste ühiseid seansse.
“Tihtipeale lisab tootja mugavusest kohe eestikeelsed ja venekeelsed subtiitrid, et filmi saaksid koos vaadata nii eestikeelsed kui venekeelsed inimesed,” selgitab nõunik.
Ta lisab, et originaalis venekeelsena toodetud materjali pole keelatud näidata. Lastefilmidele on dubleerimine ja pealelugemisega näitamine lubatud, kuna lastefilmide vaatajatel ei pruugi lugemisoskus veel sedavõrd heal tasemel olla, et nad suudaksid subtiitreid kaasa lugeda.
Lõpetuseks, kommenteerides hirme seoses töötajate võimaliku väljavahetamisega teenindusvaldkondades, nagu taksondus või toitlustus, ütleb Kõverik: kasvama peab nii töötaja ehk eesti keele õppija kui tööandja vastutus.
“Igapäevane eesti keeles suhtlemine on kindlasti abiks keeleoskuse paranemisele. Keeleseaduse muudatuste eesmärk on anda ühiskonnale sõnum, et eesti keele nõuete täitmine on oluline ning Eesti soovib säilitada eestikeelse suhtluskeele kõigis eluvaldkondades,” rõhutab ta.
Tööandjate seisukoht
Eesti Tööandjate Keskliidu esindaja Rivo Sarapik teatas, et eelnõud kommenteerida on veel vara: “Eelnõu saadeti äsja kooskõlastusringile ja selle analüüsiks ning seisukoha kujundamiseks küsime arvamust oma liikmetelt. See protsess on hetkel pooleli. Küll oleme riigile keeleseaduse muutmise plaanile andnud tööandjate poolse tagasiside eelmisel suvel, kui sellega alustati.”
Jutt käib dokumendist, mis saadeti haridusminister Kristina Kallasele 2024. aasta suvel. Selles juhivad koostajad tähelepanu asjaolule, et ainult seaduse pikaajaline muutumatuna püsimine ei saa olla piisav alus selle läbivaatamiseks.
Organisatsiooni esindajad rõhutavad, et regulatiivne sekkumine ettevõtlussektoris ega ka mitmetes avalikes teenustes ei ole asjakohane. Teenindus moodustab vaid väikese osa inimeste kultuurilisest keskkonnast ning majandusarengu ja raskustes riigirahanduse valguses oleks Eestil vaja hoopis turgu elavdada ning välismaailmaga rohkem siduda, mis eeldab ka võõrkeelte kasutamist.
Eraldi rõhutavad koostajad, et B1-taseme keeleeksam ja sellega kaasnev keeleoskus on liiga keeruline ning selle omandamine võtab ka teeninduse tagamiseks vajaliku keeleoskusega võrreldes ebaproportsionaalselt palju ressurssi; parimaks lahenduseks oleks keelenõude toomine A2 tasemele. Kaupu ja teenuseid ostetakse autorite hinnangul üha enam välismaistest veebikeskkondadest. Keeleseaduse rangemaks muutmine võib kaubandust veelgi kiiremini veebikeskkonda suunata, sest tegevus Eestis, eriti füüsiline teenindus muutub kulukamaks.
Dokumendi koostajad märgivad, et ainuüksi kontrolli tõhustamine ja sunniraha määra tõstmine ei lahenda probleemi, kui paralleelselt ei tagata kvaliteetse keeleõppe kättesaadavust. Lisaks jääb ebaselgeks, mil moel peaks toimuma tööandjapoolne kontroll: mida peab tööandja tegema ning kuidas tõendama, et ta on töötajat kontrollinud, et see oleks hiljem tuvastatav ning piisaks sunniraha vältimiseks. Nende hinnangul lisandub pigem seadust niigi mittejärgivate tööandjate puhul üks stiimul, miks töösuhet varjata.
Ülikoolide nägemus
Tartu Ülikooli esindaja Ines Pütsepp märgib, et eelseisvad seadusemuudatused ülikooli tööd ei mõjuta.
“Rõhutan, et keeleõpe on ülikooli välistöötajatele olnud avatud ning tähtajatute lepingutega töötajatele ka kohustuslik,” ütleb Pütsepp.
Tema sõnul moodustavad välisõppejõud ja -teadustöötajad hetkel 20% ülikooli akadeemilisest personalist – kokku 562 inimest 82 riigist. Enim töötajaid on Indiast, Ukrainast, Venemaalt, Lätist ja Itaaliast.
Kommenteerides tulevaste muudatuste mõju ülikooli siseelule, rõhutab Pütsepp, et kõik koosolekud ja asjaajamine toimuvad ülikoolis niigi eesti keeles.
“Ülikooli töökeel ja asjaajamiskeel on kogu aeg olnud eesti keel. Vajaduse korral kasutatakse rööpkeelset suhtlemist. Rööpkeelsus (ingl parallel language use) tähendab kahe või enama keele kasutamist samal eesmärgil või konkreetses kontekstis,” selgitab ta.
Tallinna Tehnikaülikoolis on asjad sarnaselt teiste suurte kõrgkoolidega. Nagu teatas TalTechi pressiteenistus, töötas 2025. aasta septembri seisuga ülikoolis 2384 inimest, kellest 492 on välismaalased.
Välismaalaseks loetakse töötaja, kellel ei ole Eesti kodakondsust, vaid on mõne muu riigi oma – nende hulgas on näiteks India, Pakistani, Iraani, Ukraina, Soome ja Itaalia kodanikke. Eesti töötajate hulka on arvestatud ka need, kelle kodakondsus on määramata.
TalTechi meediasuhete juht Krõõt Nõges märgib, et ülikooli igapäevane asjaajamine on valdavalt eesti keeles, muukeelne asjaajamine on suhteliselt vähene ja puudutab peamiselt lepingute sõlmimist välisriikidest pärit töötajatega.
“Seetõttu ei ole ülikoolil seni olnud vajadust panustada olulist lisaressurssi asjaajamise täielikuks eestikeelseks üleviimiseks,” selgitab ta. “Samuti saab AI tõlkevõimet väga efektiivselt kasutada vähema keeleoskusega inimeste abistamisel.”
Kui riik keelenõudeid karmistab, on ülikool valmis oma töötajaid selles protsessis toetama ning pakub juba praegu tasuta eesti keele õpet tasemetel A1–B2, et soodustada nende lõimumist Eesti akadeemilisse ruumi ja ühiskonda. Samuti pöörab ülikool tähelepanu välisüliõpilaste keeleoskusele ja kohanemisele. Ülikool tagab ingliskeelsete õppekavade üliõpilastele ligipääsu eesti keele õppele, et saavutada vähemalt B1 keeletaseme.
Samas rõhutatakse TalTechis, et teadustöö on oma olemuselt rahvusvaheline, eriti tehnikaülikooli teadusvaldkondades.
“Teadustöö kõrge kvaliteedi ja mõjukuse tagab rahvusvaheline koostöö, mistõttu teadustöö põhikeel ei ole eesti keel. Keelepoliitika kujundamine on ülikooli vaates ambivalentne – ühest küljest toetab ülikool eesti keele kasutust ja õppimist, teisalt peab ülikool säilitama oma rahvusvahelise konkurentsivõime. Liiga jäigad keelenõuded võivad vähendada ülikooli atraktiivsust välismaalaste silmis ning raskendada rahvusvaheliste talentide värbamist,” ütleb Nõges.
Roolikeeramine eesti keeles
Forus Takso tegevjuht Tiit Isop rõhutab, et kõik nende taksojuhid suhtlevad klientidega riigikeeles ning eesti keele oskus on ettevõtte baasnõue.
“Meil on üle kolmesaja taksojuhi. Nendest 5-10 protsenti peaks oma keeleoskuse üle vaatama, sest see ei pruugi vasta B1 tasemele, mis on tegelikult üsna hea keeleoskuse tase ning võimaldab vabalt erinevatel teemadel vestelda,” ütleb Isop.
Ta märgib, et ettevõte pole siiani saanud ühtegi kaebust ebapiisava eesti keele oskuse kohta.
Kõik taksojuhtide koolitused viiakse läbi eranditult eesti keeles. Aeg-ajalt tuleb üksikuid spetsiifilisemaid asju juhtidele üle täpsustada, kuid valdavalt saadakse Isopi sõnul kõigest aru.
“Kuna meie taksojuhtidel pole riigikeele oskusega probleeme, siis Forus Takso ei muretse, et uute keelenõuete pärast peaksid juhid lahkuma, sest keeleoskus pole piisav. Hinnatõusu pärast pole samuti vaja muretseda,” märgib Isop.
Ta leiab, et juhtidele, kelle tase ei vasta B1-le, tuleks anda võimalus ja suunata kursusele. Samas rõhutab Isop, et rangemad nõuded võiks kehtestada väljastpoolt riiki tulevatele taksojuhtidele, kes ei tunne meie kultuuri ega linna.
“Liikluskultuur on igal pool erinev. Me ei tea samuti seda, kuidas ning mis tingimustel on nad saanud oma riigis juhiloa,” lisab ta.
Bolti sõiduteenuse juht Oscar Rõõm märgib, et ettevõte on avatud koostööle keeleameti ja teiste riigiasutustega, et ühiselt leida tasakaalustatud lahendusi, mis aitavad toetada nii eesti keele kasutamist kui ka säilitada transporditeenuste kättesaadavust ja kvaliteeti. “Bolti platvormil teenuse pakkumise eelduseks on, et kõikidel juhtidel on olemas teenindajakaart, mille kohalik omavalitsus väljastab alles pärast seda, kui on tuvastanud B1 taseme keeleoskuse. Seega jõuavad Bolti platvormile need juhid, kes on teenindajakaarti väljastava asutuse poolt saanud kinnituse piisava keeleoskuse kohta,” selgitab ta.
Küll aga on ka Bolt panustanud täiendavalt juhtide keeleoskuse arendamisse, luues koostöös Lingvisti rakendusega keeleõppeprogrammi.
“Programmi raames on tuhanded juhid saanud oma keeleoskust parandada ning rakenduse kaudu ka oma piisavat keeletaset kinnitada. Samas oleme rakenduse kaudu leidnud ka üle tuhande juhi, kelle keeleoskus polnud siiski nõutud tasemel. Need juhid eemaldati Bolti platvormilt,” ütleb Rõõm.
Rõõm lisab, et keeleoskusega seotud kaebusi esineb äärmiselt harva – ligikaudu kümme kaebust iga miljoni sõidu kohta – ja enamasti on probleemid seotud mitte niivõrd keeleoskuse, vaid teeninduskvaliteedi või suhtlemisoskusega.
“Liiga jäik regulatsioon võib kaasa tuua soovimatuid tagajärgi: juhid, kes rangemate keelenõuete tõttu ei saa enam seaduslikult tööd teha, suunduvad hoopis pakkuma teenust salaja ja ebaseaduslikult piraattaksonduse vormis. Oht selleks on suurem eriti piirkondades, kus praegu venekeelsete juhtide osakaal on suur,” võtab Bolti esindaja kokku.
Peamine defitsiit pole keeleoskus, vaid inimesed
Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu tegevjuht Külli Kraner märgib, et hotelli- ja restoranisektori valmisolek uuteks keelenõueteks on ebaühtlane.
“Kliendiga otse suhtlevates rollides on eesti keele tase üldiselt väga hea,” ütleb ta. “Kuid majapidamises, köökides ja teistes tagatoa ametites on rohkem mittevastavust, mis on ka mujal riikides vastuvõetav: peamine, et eestikeelne teenindus on tagatud.”
Kraneri sõnul ei saa ettevõttelt nõuda, et iga teenindaja valdaks eesti keelt. Selline nõue tööjõupuuduse olukorras toob kaasa negatiivsed majanduslikud mõjud: “Tulemuseks on see, et töökohad jäävad lihtsalt täitmata.”
Kraner leiab, et eriti haavatavaks osutuvad väikeettevõtted ja pereärid: “Nende jaoks kajastub iga töötaja väljalangemine või koolituskoormus kohe graafikus ja kuludes. Väiksemates majutus- ja toitlustuskohtades, kus rollid on mitmekesised ja asendajaid napib, tähendab see sagedamini kõrgemaid värbamis- ning asenduskulusid.”
“Eesti demograafilises olukorras ning tööturul, kus isegi hea tasu eest ei olda valmis tegema füüsiliselt raskemat ja õhtuste/nädalavahetuste vahetustega lihttööd, ei tule puuduolevad inimesed kuskilt juurde, koostöös tuleb leida lahendusi. Töötajate väljavahetamine ei ole seega realistlik lahendus; mõistlikum on hoida olemasolevad inimesed töös ja tõsta nende eesti keele oskust praktiliselt ja samm-sammult ning leida ettevõtjate riigi koostöös uusi lahendusi,” resümeerib Külli Kraner.
Kommentaar
Ilmar Tomusk, Keeleameti peadirektor
Ma ei pea praegu mõistlikuks anda sedavõrd põhjalikke kommentaare seaduseelnõule, mida ei ole veel Riigikogus arutatud, sest see tekitaks palju segadust, jättes mulje, et eelnõus esitatu on juba jõustatud.
Kuna eelnõu on mahukas ning puudutab paljusid eluvaldkondi – teenindust, meelelahutust, haridust, ettevõtlust jne, siis on alust arvata, et arutelud Riigikogus tulevad põhjalikud ning eelnõu lõpptekst võib olla praegusest versioonist märksa erinev.
Seega ootame ära, kui eelnõu saab parlamendis menetletud ja seejärel kommenteerime.
Kommentaar
Ly Leedu, eesti keele õpetaja, Multilingua Keelekeskus
Viimase kolme aasta jooksul on oluliselt suurenenud huvi avatud eesti keele kursuste vastu kõigil tasemetel, A1-C1. Meie rühmades on olnud varasemaga võrreldes rohkem haridustöötajaid, näiteks üldhariduskoolide ja lasteaiaõpetajaid. Madalamatel tasemetel, näiteks A2 ja B1-taseme kursustel õpib praegugi mitu võõrkeeleõpetajat- native-speakerit.
Mis puudutab riigilõivu kehtestamist alates kolmandast katsest, siis ühest küljest motiveerib see õppijaid veel paremini ette valmistuma. Loodan, et see tõrjub eemale niisama proovijad, kes ei ole eksamiks ette valmistunud ja lähevad järjekordselt lihtsalt proovima. Tooksin paralleeli autojuhtide teooria- ja sõidueksamiga: need on alates esimesest korrast tasulised ja läbikukkumise korral õpitakse enne järgmist katset uuesti, vähemalt iseseisvalt. Pärast kolmandat läbikukkumist tuleb aga autokoolist mõned lisatunnid võtta. Positiivse poole pealt, kui eksamil osalejaid on vähem, siis ehk jõuavad hindajad eksamitööd kiiremini läbi vaadata.
Mul on kahju, et kadus ära üks riigi pakutud toetus – nimelt võisid veel mõned aastad tagasi keelekursuste eest ise maksjad pärast edukalt sooritatud eksamit riigilt tagasi taotleda 320 eurot ühe eksami/keeletaseme kohta. Kuigi see ei katnud kogu tasemekursuse maksumust, oli see piisav, et eksamile läksid oma keeleoskust testima ka need, kellel otseselt keeleoskuse tunnistust vaja ei olnudki. Tihti investeeriti see raha järgmise taseme kursusesse.
Eesti eksamisüsteemi kiituseks võib öelda, et meil on võimalik eksam sooritada ka nii, et ühe või kahe osaoskuse tulemus jääb alla 60% ehk eksami lävendi, seda juhul, kui teised osaoskused on tugevamad. Näiteks Lätis aga peavad kõik osaoskused olema sooritatud vähemalt 60%-le.
Usume, et suureneb huvi ja vajadus kõrgemate tasemete õppimise vastu. Oleme selleks valmis. Kuna kõrgematel tasemetel on tihti vaja hoopis erialakeelt, siis oleme valmis ka suurenevaks asutusesiseseks erialakeele õppeks. Seoses üleminekuga eestikeelsele koolile võib tekkida ka suurem vajadus õpilaste järeleaitamistundideks.
Kommentaar
Kaia Vask, Eesti Ametiühingute Keskliidu (EAKL) esimees
Eesti Ametiühingute Keskliit toetab eesmärki, et eesti keele oskus oleks ühiskonnas laiem. Samas tuleb muudatusi tehes arvestada, et need ei tooks kaasa töökohtade kaotust ega süvendaks ebavõrdsust.
Eestis on üle 20 aasta tehtud lõimumismonitooringuid ning läbivalt on selgunud, et eesti keele puudulik või ebapiisav oskus on üks peamisi Eesti ühiskonda lõimumist, sealhulgas näiteks tööturule sisenemist pidurdavaid tegureid. Kuid tuleb mõista, et paljudel töötajatel pole töö kõrvalt aega ega raha keeleõppeks. Eriti keeruline on on neil, kes töötavad täiskoormusel või elavad väiksema sissetulekuga. Näeme, et osa inimesi, näiteks õpetajad Ida-Virumaal, ongi töö kaotanud, sest nad ei suutnud eesti keelt piisavalt kiiresti ära õppida.
Kui tööandja palkab inimese, kelle keeleoskus pole nõuetele vastav, siis peab ta aitama töötajal seda ka parandada. Ametiühingute arvates pole õiglane panna kogu vastutus töötajale, kes tahab oma tööd hästi teha, kuid vajab selleks tuge ja aega. Trahvi peaks saama seetõttu tööandja, mitte töötaja.
Sealjuures on riigil oluline roll pakkuda tasuta ja paindlikke keeleõppe võimalusi, eriti madalapalgalistele töötajatele. Samuti peaks riik toetama tööandjaid, kes soovivad koolitada töötajaid töökohal. Parim lahendus ametiühingute vaates oleks tasuta keeleõpe tööajal koos töötasu säilitamisega.
Näen ohtu, et keelenõuete karmistamine ilma toetavate meetmeteta võib süvendada tööturu kihistumist ja ebavõrdsust. Kõige haavatavamasse olukorda võivad seetõttu sattuda just vene või inglise keelt rääkivad madalapalgalised töötajad. Võib juhtuda, et nad peavad vastu võtma lihttööd, mis on allpool nende haridustaset ja oskusi. Nii on läinud paljude Eestis elavate Ukraina pagulastega, kellest üle poole on kõrgharidusega, kuid teevad lihttöid.
Eesti Ametiühingute Keskliidu eesmärk on leida töötajate jaoks lahendused, mis aitavad neil eesti keelt õppida ja oma konkurentsivõimet tõsta ilma, et keelenõuded looksid uut ebavõrdsust ühiskonnas või tooksid karistusi töötajatele, kes juba niigi pingutavad, et toime tulla.
Kommentaar
Kadri Agarmaa, eesti keele õpetaja, Keeltekooli ILS juhatuse liige
Võtaksin kogu eesti keele olukorra Eestis kokku sõnadega, et eesti keelt ei osata ega räägita ühe osa elanikkonna poolt sel lihtsal põhjusel, et kahjuks saab Eestis ka ilma eesti keele oskuseta ilusasti ära elada. Kuni elukeskkond ei muutu eestikeelseks ja seoses sellega eesti keel hädavajalikuks, ei muutu mitte midagi. Kõige levinud kommentaar küsimusele “Miks te eesti keelt ei oska?” on “Mul ei ole seda vaja”.
Riigilõivu kehtestamine alates kolmandast katsest paneb loodetavasti inimesed eksamisse ja keeleõppesse tõsisemalt suhtuma ja vähendab hea õnne peale lootjate arvu. Minnakse ju igale koolieksamile pärast suuremat õppimist – keeleeksam ei erine sellest millegi poolest.
Kuna eesti keel on riigikeel, mida peaksid vähemalt mingil määral oskama kõik selles riigis elavad inimesed (mis aga nii ei ole), siis on eksam ilmselt ainuke vahend, kuidas need inimesed eesti keelt õppima panna. Väga liberaalne olukord on väldanud juba 34 aastat, olukord paranenud pole, ning seetõttu ei pea ma eksamisüsteemi küll kuidagi mingiks survevahendiks – selline süsteem kehtib igas tsiviliseeritud riigis üle kogu maailma.
Riik peaks looma sellise elukeskkonna, mis loob tingimused selleks, et eesti keele oskus muutub Eesti Vabariigis hädavajalikuks, st. lõpetama massilise ja täiesti mittevajaliku tõlkimise; lõpetama olukorra, kus eesti keele mitteoskamine ei tekita mingeid probleeme, vaid on lausa iseenesestmõistetav. Ilma reaalse eesti keele oskuse vajaduseta ei muutu mitte midagi, ning selle vajaduse peab looma Eesti riik oma seaduste ja üldiste hoiakutega.
Kommentaar
Heidy Roosimägi, Haridus- ja Noorteameti (HARNO) hindamise korralduskeskuse juht
Viimastel aastatel sooritab kuni 5% kõigist sooritajatest ühte ja sama eesti keele tasemeeksamit kolm või enam korda. Nende osakaal tõuseb vastavalt keeletaseme eksami raskusastmele.
Meie hinnangul on riigilõivu kehtestamise mõju pigem positiivne. Eesti keele tasemeeksamid on kõrge panusega eksamid ja eksamile tulija jaoks kaasneb muudatusega senisest suurem vastutus analüüsida eelnevalt enda keeleoskust. Sellest tulenevalt võib muudatuse ühe mõjuna oodata kõrgemaid eksamisooritusi, sest eksamiks ettevalmistumisele pööratakse suuremat tähelepanu.
Harno hüvitab eesti keele õppele tehtud kulusid kahel alusel: kulu hüvitamine kodakondsuse taotlejale Kodakonduse seaduse alusel ja kulu hüvitamine Keeleameti suunamisel eksamile tulnud isikule Keeleseaduse alusel. Konsultatsioonid on tasuta ning jäävad tasuta kättesaadavaks kõikidele soovijatele.
Seda, kas reform vähendab eksamite koormust ja korduvate katsete arvu, saab hinnata 3-5 aasta pärast. Võib eeldada, et muudatuse jõustumisele eelneval aastal võib ajutiselt eksamisooritajate arv pigem tõusta, kuna soovitakse kontrollida eksamiga oma keeletaset. Siiski puudutaks see vaid väikest osa kõikidest eksaminandidest.
