Viimasel ajal räägitakse üha sagedamini meie pensionisüsteemi eelseisvast kokkuvarisemisest. Seejuures ei käi jutt ainult Eestist, vaid ka teistest – igati arenenud ja väliselt heal järjel olevatest – riikidest üle maailma. Ekspertide prognooside kohaselt kogevad need, kel pensionieani on jäänud 10, 15 või 20 aastat, demograafilise kriisi mõju esimesena ja täies ulatuses. See juhtub siis, kui lihtsalt pole enam kedagi, kes suudaks ülal pidada neid, kes on väljateenitud puhkusele jäänud. Kui reaalne see must stsenaarium tegelikult on ja kuidas oma tulevikku kaitsta, uuris MK-Estonia.
„Ma olen 48-aastane. See tähendab, et olen juba selles eas, kus proovid endale selga oma vanemate ja vanavanemate eluviisi peale ning mõtled, kuidas pensionipõlves elada. Tulevikuväljavaated on ausalt öeldes hirmutavad,“ kirjutab toimetusele meie lugeja Jelena Ivanova. „Ma ei kujuta ette, kuidas ma oma pensioniga toime tulen, kuna mu palk pole kunagi eriti suur olnud, elan kogu elu palgapäevast palgapäevani – mul pole ei kullavarusid ega kinnisvara Hispaanias. Nüüd kuulen üha sagedamini, et ajaks, mil minu põlvkond pensioniikka jõuab, kaotatakse riiklik pension üldse ära, sest pole enam kedagi, kes makse maksaks. Tõepoolest, meie Jürgen Ligil oli õigus: surema peab õigel ajal! Et tööpingi tagant otse kalmistule, ilma kodunt läbi põikamata…“
Eksperdid hoiatasid
Olemasoleva süsteemi võimalikust kokkukukkumisest on eksperdid hoiatanud juba pikka aega, ent poliitikud pole julgenud tegutseda: väljamaksete kärpimine oleks tähendanud eakate valijate häälte kaotamist.
Viimastel aastatel on sisserändajate juurdevool olukorda ajutiselt leevendanud, kuid see vaid lükkab kriisi edasi.
Sündimuse langus ja oodatava eluea pikenemine muudavad demograafilist tasakaalu globaalses mastaabis. ÜRO prognoosi kohaselt on juba viie aasta pärast üle 65-aastaseid inimesi rohkem kui noori (15–24-aastaseid) ning 2080. aastaks on eakaid rohkem kui alla 18-aastaseid lapsi.
Maailma Majandusfoorumi (WEF) uues uuringus öeldakse: enam kui veerand Maa elanikkonnast elab riikides, kus kasv on asendunud langusega. Eakate osakaal kasvab pidevalt ja see nõuab üleminekut „pikaealisuse majandusele“ – süsteemile, kus on samaaegselt tagatud nii pensionäride rahaline kaitstus kui ka nende hooldusega tegeleva tööstuse arendamine.
2024. aasta augustis avaldas Tallinna Ülikooli psühholoogia õppejõud Avo-Rein Tereping Postimehes artikli demograafilise defitsiidi kohta, mis on piinanud kogu Euroopat ja teisigi arenenud tööstusriike juba aastakümneid ning mis ohustab Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkust.
Tereping selgitab, et riiklikke pensione ei rahastata mitte otseselt töötajate isiklike säästude arvelt, vaid praeguste töötajate maksude arvelt: lapsed maksavad makse, millest makstakse pensioni nende vanematele. Samal ajal sünnib riigis vähem inimesi kui sureb ja töötavate inimeste arv väheneb. Praegu tuleb 100 töötaja kohta 35 pensionäri, kuid vaid mõne aastakümne pärast see koormus suureneb, mis toob kaasa tugeva pensionimaksete defitsiidi.
Autor kritiseerib kehtivat süsteemi väheste lastega või lastetute inimeste „eelistamise“ eest: nende pension osutub kõrgemaks võrreldes nende vanemate pensioniga, kes kulutasid aastaid laste kasvatamisele ja kellel oli seetõttu sageli väiksem sissetulek. Selline struktuur ei ole mitte ainult ebaõiglane, vaid ka demotiveerib sündimust, süvendades tulevaste maksumaksjate puudujääki.
Tereping rõhutab, et ilma pensionide rahastamise lähenemisviisi muutmata ja sündimust stimuleerimata ei suuda süsteem tagada pensionäridele tulevikus väärikat elatustaset.
LHV tellimusel Norstati poolt läbi viidud uuringu käigus selgus, et pea kolmandik üle 50-aastastest Eesti elanikest plaanib pensionile jäämist maksimaalselt edasi lükata, ning juba pensionäride seas kavatseb iga kümnes töötada elu lõpuni.
Põhjuseks on suur vaesuse oht ja elukalliduse tõus, mistõttu paljudel on riiklikule väljamaksele lootma jäädes võimatu pensionile minna. Prognooside kohaselt moodustab see aga vaid kolmandiku keskmisest palgast ja katab ainult esmavajadused.
Sel suvel avaldatud SEB uuringu kohaselt loodab vaid kolmandik Eesti elanikest vanaduspõlves riiklikule pensionile kui ainsale sissetulekuallikale, samas kui kaks kolmandikku peab vajalikuks otsida lisatulu või säästa juba varakult ette. Ent tegelikult säästab lisaks ainult umbes 40% inimestest, peamiselt vanuses 30–49 aastat.
Enamik küsitletutest mõistab iseseisva säästmise olulisust, kuid 60% ei tee mingeid täiendavaid sissemakseid, nimetades peamise takistusena vabade vahendite puudumist.
Uuringu autorid rõhutavad: neil, kel pensionini jääb 15–25 aastat, tuleb säästmisega alustada niipea kui võimalik.
“Pensionid hakkavad kasvama…”
Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse ja majanduseksperdi Magnus Piiritsa sõnul hakkavad pensionid järgmise 5–10 aasta jooksul kasvama, sest neid indekseeritakse igal aastal vastavalt palgakasvule ja hinnatõusule. Samas, võrreldes keskmise palgaga jääb riiklik pension tõenäoliselt sarnasele suhtelisele tasemele nagu praegu, mis tagab küll baastoimetuleku, aga ei kasva oluliselt kiiremini kui keskmine palk.
„Üha suuremat rolli hakkavad mängima ka II ja III samba pensionid – inimestel, kes on nendesse kogunud, kujuneb pension suuremaks ja nende vanaduspõlve sissetulek mitmekesisemaks,“ märgib spetsialist.
Piiritsa sõnul on ametlikud prognoosid töötajate ja pensionäride suhte kohta 10–20 aasta perspektiivis olemas: „Nii Statistikaamet kui ka Eurostat teevad rahvastikuprognoose, mille põhjal hinnatakse ka tööealiste ja pensioniealiste inimeste arvu järgmistel kümnenditel. Need näitavad, et töötavate ja pensionäride suhe väheneb, ehk iga töötaja peab tulevikus ülal pidama suuremat hulka pensionäre. Samas on Eestis pensioniiga seotud oodatava elueaga, kui eluiga pikeneb, pikeneb ka pensioniiga. See aitab töötajate ja pensionäride suhet tasakaalustada, sest inimesed on kauem tööturul.“
Lisaks vähendab survet riiklikule pensionile ka II ja III samba kasvav roll – mida rohkem kogutakse täiendavalt, seda mitmekesisem ja stabiilsem on pensionide rahastamine tulevikus. „Seega, kuigi demograafiline surve on olemas, on süsteemi sisse ehitatud kohandusi, mis aitavad selle mõjuga toime tulla,“ selgitab Piirits.
Vastates küsimusele, milliseid meetmeid võtab riik tulevaste pensionäride vaesusriski vähendamiseks, märgib Magnus Piirits, et praegu on suurem osa pensione üsnagi sarnased ja paljudel on riiklik pension suhtelise vaesuse piiri lähedal, siis seetõttu ongi paljud vanemaealised suhtelises vaesuses.
Kui on lisasissetulekuid või elatakse vähemalt kahekesi, siis on suhtelises vaesuses vähem leibkondi. Kuna töökäsi on Eestis vaja ning ka meie toetuste- ja maksusüsteem ei takista pensioni saamise ajal töötamast, siis üsnagi paljud vanemaealised töötavad pärast pensioniea saabumist edasi.
„Säästmine (esmajoones maksudega soodustatud II ja III sammas) on oluline tegevus olnud senimaani ja on ka edaspidi, et tagada lisaks riiklikule pensionile lisasissetulekuid,“ rõhutab ametnik.
„Viimastel aastatel on võetud vastu mitmeid meetmeid vaesuse leevendamiseks ja toimetuleku parandamiseks enim abi vajavate seas. Pensionid on viimastel aastatel tõusnud ning pensionäridele on tagatud maksuvaba tulu keskmise pensioni ulatuses. 2023. aasta juulis jõustus hooldereform, mille tulemusel muutus hooldekodukoht inimestele kättesaadavamaks ning vähenes nii lähedaste makse- kui hoolduskoormus.
Jälgime Sotsiaalministeeriumis pidevalt erinevaid statistkaid ja analüüse ning lähtume nendest ja kasutame poliitikate suunamisel. Just eakate kõrge suhteline vaesusemäär on tugevaks tõukeks pensionide jätkuvaks indekseerimiseks ja muude soodustavate meetmete rakendamiseks.“
Kas see tasub end ära?
Paljud keskealised inimesed peavad II ja III sambasse panustamist mõttetuks, arvestades raha ostujõu kiiret langust – 1000 eurot viis aastat tagasi ja praegu on, nagu öeldakse, kaks suurt erinevust.
Sageli räägitakse, et inflatsioon sööb säästud ära: kas täna väärtust omava rahaga saab mõne aastakümne pärast osta kasvõi võileiba?
Magnus Piirits selgitab: „Teise ja kolmanda samba puhul tasub meeles pidada, et need on mõeldud pikaajaliseks investeerimiseks. Lühiajalised kõikumised, sealhulgas ka kiire hinnatõus, ei ole pika vaatega kogumise juures kõige määravamad. Ajalooliselt on investeeringute tootlus olnud pika perioodi jooksul kõrgem kui inflatsioon, mistõttu säästude ostujõud on pigem kasvanud, mitte vähenenud.“
Ta lisab, et ka Eesti pensionifondide tulemused kinnitavad seda: eelmisel aastal olid tootlused väga head, ületades inflatsiooni märgatavalt. Keskmine teise samba tootlus oli eelmisel aastal 16,1%. Ka pikaajaliselt on olnud II ja veelgi enam III samba fondide tootlus suurem kui inflatsioon. See tähendab, et isegi kui mõnel aastal võib inflatsioon ajutiselt tootlustest kiirem olla, tasakaalustab investeerimise pikaajalisus sellised perioodid.
Magnus Piirits selgitab, et pensionisääste ei hoita lihtsalt arvel, vaid need investeeritakse.
Nende inflatsiooni eest kaitsmiseks rakendatakse mitut põhimõtet: esiteks hajutatakse säästud erinevatesse varaklassidesse (aktsiad, võlakirjad, kinnisvarainvesteeringud, rahaturuinstrumendid), mis aitab vähendada riski ja kasutada ära erinevate turgude kasvuvõimalusi.
Teiseks on pikaajalise investeerimise eelis see, et lühiajalised hinnakõikumised tasanduvad ja keskmine tootlus ületab reeglina inflatsiooni. II ja III samba pensionifondid on enamasti juba hajutatud investeeringutega.
Mis puutub aga praeguse riikliku pensionisüsteemi võimalikku kokkuvarisemisse ja täieliku tühistamise ohtu, ütleb Magnus Piirits: „Risk on äärmiselt väike. Eesti põhiseadus (§28) sätestab, et igaühel on õigus riigi abile vanaduse korral, seega peab riik tagama, et inimestel oleks toimetulek ka vanaduspõlves. Lisaks on pensionisüsteemi sisse ehitatud mehhanismid, mis aitavad vältida finantsilisi tasakaalustamatusi, näiteks pensioniea sidumine oodatava elueaga ja pensionide indekseerimise kord, mis kohandab pensione majanduse ja palkade muutustega. Süsteemi jätkusuutlikkust analüüsitakse regulaarselt nii lühikeses kui ka pikas vaates ning vajadusel tehakse muudatusi.“
Ministeeriumi esindaja lisab: „Oluline on ka see, et pensioniõigused on inimestele juba välja teenitud ja neid ei saa lihtsalt ära võtta, nii õiguslikult kui ka poliitiliselt on tegemist väga tugeva kaitsega. Süsteemi pidevalt kohandatakse ja uuendatakse, et see oleks jätkusuutlik, mitte ei jäetaks inimesi ilma riiklikust pensionist. Seaduse kohaselt koostavad ministeeriumid järgmiste aastate jooksul uue raporti pensionisüsteemi finantsilise ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse kohta. Selle analüüsi põhjal tehakse vajadusel ka ettepanekuid süsteemi täiendamiseks. Suuremad muudatused sünnivad laiapõhjalise analüüsi ja arutelude tulemusel, mitte ootamatult, ning eesmärk on hoida süsteem jätkusuutlikuna nii praeguste kui ka tulevaste pensionäride jaoks.“
Tuleb tegutseda
Sotsiaalministeeriumi pensionitarkuse juht Kätlin Muru ütleb: „Riiklikust I sambast üksi ei piisa, et vanaduses hakkama saada. Et pensionipõlv oleks muretum, tasub teha teadlikke samme. Kui inimene pole veel liitunud II sambaga, tasub seda kindlasti teha sest liituda pole kunagi hilja. Kui on juba liitutud, tuleks üle vaadata, kui suure protsendiga kogutakse. 2% on miinimum, aga oma tuleviku kindlustamiseks tasub sissemakse tõsta 4% või 6% peale.“
Muru lisab, et tasub kasutada ka III sammast. Alustada saab väikeste summadega ja järk-järgult kogumist suurendada. Kõige mõistlikum on püüda jõuda selleni, et kogutakse kuni 15% oma brutopalgast või maksimaalselt 6000 eurot aastas. Lisaks saab igal kevadel riigilt tulumaksutagastuse.
„Ühelgi hetkel ei tasu alahinnata kogumist pensionisammastesse, sest iga euro kasvatab tulevast kindlustunnet,“ ütleb spetsialist. „Mida järjepidevamalt kogutakse, seda kindlam on, et vanaduspõlves ei pea leppima üksnes miinimumpensioniga.“
Rääkides keskealiste jaoks kõige turvalisematest säästuvahenditest või strateegiatest, soovitab Kätlin Muru: enne kui mõelda pensionisammastest väljapoole, tasub üle vaadata, kuidas läheb II ja III sambas ning küsida endalt, kas sammastest on võetud maksimum?
II samba puhul tähendab see, et sissemakse võiks olla vähemalt 4% või 6%, III sambas aga kuni 15% brutopalgast või 6000 eurot aastas.
„Samuti on oluline kontrollida, kas valitud fond sobib just teile: hea fond peaks vastama teie riskitasemele, olema võimalikult madalate kuludega ja pakkuma pikaajaliselt head tootlust,“ lisab ta. „Alles siis tasub hakata vaatama teisi säästmis- ja investeerimisvõimalusi väljaspool pensionisüsteemi. Selline lähenemine annab kindluse, et oled oma tulevase pensioni jaoks juba kõige turvalisemad ja riigi poolt soodustatud sammud ära kasutanud.“
Kätlin Muru sõnul pakub Sotsiaalministeerium neile, kellele pensioni kogumise teemad tunduvad keerulised või kes vajavad kindlustunnet, tasuta pensioninõustamise teenust. Nõustamisele võib tulla üksi, koos pere või sõpradega või terve töökollektiiviga.
Registreerimine on lihtne ja seda saab teha Sotsiaalministeeriumi kodulehel jaotises Pensionitarkus või e-posti aadressil pensionitarkus@sm.ee.
„Pensioninõustamine on neutraalne ja sõltumatu teenus. Seal räägitakse kõigist kolmest sambast – riiklikust I sambast, II sambast ja III sambast. Nõustaja aitab mõista, kuidas need sambad koos töötavad, millised on sinu valikud ning kuidas oma sääste kõige mõistlikumalt planeerida. Eesmärk on anda selge ülevaade, et saaksid ise teadlikke otsuseid teha,“ kinnitab spetsialist.
Küsimused spetsialistile
MK-Estonia küsimustele vastab majandusteadlane, finantsnõustaja ja ettevõtja Ron Luvištšuk.
– Kas vastab tõele, et praegu kehtiv pensionisüsteem on kokku varisemas ja need, kel pensionini jäänud 15–20 aastat, ei saa riigi peale loota?
– Kui Preisimaa riik leiutas XIX sajandi keskpaigas esimese pensionisamba ehk pensioni kui sellise, ei olnud see vahend mitte ühiskonna toetamiseks, vaid inimeste motiveerimiseks. Sest pensionile mindi 70-aastaselt, aga Preisimaa elaniku keskmine eluiga oli tol ajal 55 aastat (Esimese riikliku pensionisüsteemi loojaks peetakse Saksamaa kantslerit Otto von Bismarcki. See hakkas kehtima 1889. aastal ja nägi ette vanaduspensioni 70-aastaseks saanud tööstustöötajatele (hiljem hakati seda maksma kõigile) – toim. märkus).
Ja süsteemi mõte oli selline: me näitame teile ilusat pilti sellest, kuidas te vanaduses elama hakkate, ja teie surete meie eest.
Lisaks oli seal teistsugune demograafiline olukord – palju oli noori, inimesed ei elanud vanaduseni, tervitused meditsiinile! – seega oli üles ehitatud just selline süsteem: selle ajastu jaoks ja tolle aja ideedega.
Nüüd aga olukord selline: möödunud on 150 aastat, kõik on muutunud, kuid süsteem on endiselt sama. Siin ongi põhjus ja vastus. Pensionisüsteemi ei ole võimalik üles ehitada 150 aasta vanustel põhimõtetel lootuses, et see toimib veel 50 aastat midagi selles muutmata.
Pensionisüsteem oma praegusel kujul – ja mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas! – on, kui mitte kokkuvarisemise äärel, siis muutumises. Kui seda 30–40–50 aastat tagasi aktiivselt juurutati, tuli ühe töötaja kohta pool pensionäri või ühe pensionäri kohta 2 või 3 töötavat inimest.
Meil tuleb umbes 20–30 aasta pärast ühe pensionäri kohta üks töötaja. Ehk see, mis meie pensionisüsteemiga toimub, ei ole meie riigi süü, vaid selline on lihtsalt meie demograafiline olukord.
– Mida te siis soovitaksite?
– Ma olen samuti selles ebamugavas eas, kuuludes nende inimeste hulka, kes saavad seda kõike oma nahal tunda.
Jääb üle vaid raha kõrvale panna. Mitte sellepärast, et meie riik on halb ega taha meie eest hoolitseda. Lihtsalt riigil puuduvad need võimalused, mida me endale „ette kujutasime“.
– Kas II ja III sammas on päästerõngas?
– See on igal juhul parem kui null…
Alguses leiutati esimene, teine ja kolmas sammas. Seejärel, soovides meie inimeste eest hoolitseda, piirati II ja III pensionisamba võimalusi väga rangelt, kirjeldades täpselt, mida fondid tohivad teha, kuhu investeerida ja milliseid instrumente kasutada… Ja siis me imestame: miks on meie pensionisammaste tootlus madalam kui mujal maailmas?
Muidugi, kui piirata pensionifonde haldavate ettevõtete või asutuste tegevust, siis teisiti ei saagi minna. Seetõttu hakati mingil hetkel neid nõudeid leevendama…
Siis aga saabus meie imeline teise pensionisamba reform, mis loosungi „Aitame inimestel oma raha ise kasutada“ all tegelikult vaesestas kõige vaesemaid veelgi.
Sest on inimesi, kes natukene majandust mõistavad, teenivad pisut rohkem, säästavad natuke rohkem ja omavad mingeidki sääste. Ja siis on inimesi, kes ei mõista majandusest üldse midagi, kes on kõige madalama sissetulekuga ja võtnud kohutavate protsentidega kiirlaene… Need viimased võtsidki oma raha välja. Sest raha ju antakse! Ja meie ei usu ju riiki, see tahab meid vaid ninapidi vedada!
Väga paljud võtsid II sambast raha välja, et katta võlad ja kustutada oma krediidikohustused. Kas see oli nende jaoks halb? Ei. Inimesed päästsid oma olukorra arukalt, pankurid said oma raha tagasi.
Kuid probleem on selles, et kui inimene on juba korra kiirlaenude lõksu langenud, siis isegi kui II pensionisamba raha lubab tal selle võla sulgeda, aga ta seejuures oma eluviisi ei muuda, tähendab see, et mõne aja pärast võtab ta uuesti kiirlaenu ja satub jälle samasse auku.
Mina usun, et II ja III pensionisammas on see, mis inimesi kuidagigi päästab. Praegu ei ole lihtsalt midagi paremat välja mõeldud. Ma ei tea, mida veel tavalisele, igapäevaselt töötavale inimesele soovitada peale II ja III pensionisamba.
Investeeringud kinnisvarasse, maasse, kulda, aktsiatesse – see kõik on pluss, kuid tuleb mõista, et mis tahes aktsiate ostmisega kaasneb risk ja seega peab inimene olema valmis selleks, et ta selle kaotab.
Meil on suured geopoliitilised riskid. Inimene ostis korteri üürile andmiseks ja arvab, et saab rikkaks, aga tegelikult kaotab ta hiljem töö ega leia enam üürnikku, ja siis tekib küsimus – kuidas nii, ma ju investeerisin, miks mul raha pole?
Ühesõnaga, ei ole olemas kindlat ja lihtsat investeerimisviisi, kui inimene ei mõista või tal pole aega, võimalust või soovi iseseisvalt uurida, mis mida mõjutab, miks intressimäär tõuseb või langeb, mis on monetaarpakkumine, kuidas geopoliitilised riskid mõjutavad kinnisvara hinda…
Ettevaatlikele inimestele sobib üks kogemus ja ühed investeerimisvahendid, riskialtimatele teised.
Nii et ma soovitan vaadata oma III pensionisammast, mõelda, milline on riskitase. Võib-olla tasub fondi vahetada, mida paljud ei tee, kuigi seda võib teha kaks korda aastas. Saab valida fondi, mis teile paremini sobib.
Soovitan iseseisvalt tegeleda planeerimisega ja uurida, kuidas investeerida, miks investeerida, mida teha… Ja siis, võib-olla, on mõne aja pärast võimalik raha teenida.
Imesid ei juhtu – kui te pole 20 aastat raha säästnud, siis poole aastaga kapitali kokku koguda ei õnnestu. Nagu siis, kui olete 20 aastat liigset kehakaalu kogunud, ei saa seda paari treeninguga alla võtta – seda lihtsalt ei juhtu.
Seega tuleb vastavalt valmistuda pikaks teekonnaks, mis, jumal hoidku, viib enam-vähem kindlustatud vanaduseni.
Kommentaar
Gert Vilms, SEB Varahalduse juht
Pensioniks kogumisega tuleks alustada võimalikult vara – alustada võib väikeste summadega, et tekitada regulaarne kogumisharjumus. 40-50-aastaselt alustada ei ole veel hilja, sest koguda jõuab veel 15-25 aastat.
Pensionifondi kogumisel tuleks jälgida, et kogutakse vanusele vastavas fondis. 40-50 aastastele inimestele soovitame koguda veel aktsiafondis, mille tulu teenimise võimalus pikema aja jooksul on kõrgem ja on ajalooliselt ületanud ka inflatsiooni. Kui pensioniiga on juba ukse ees, oleks mõistlik paigutada raha järjest väiksema aktsiaosakaalu ja madalama riskitasemega fondidesse.
Eestis annavad esimene ja teine sammas pensionieas keskmiselt ligikaudu poole inimese pensionile eelnevast sissetulekust. Selleks, et tagada rahaline kindlustunne ja säilitada harjumuspärane eluviis ka pensionipõlves, tasuks lihtsaima sammuna kaaluda ka kolmandasse sambasse investeerimist või suurendada sissemakseid teise sambasse.
Kõige lihtsam on alustada pensionifondidega: see on inimese jaoks lihtne viis investeerida väikeste summadega globaalselt hajutatud portfelli ning seda kõike saab teha madalate kuludega ja kasutades maksusoodustusi. Saab määrata soovitud summa või protsendi ning see läheb automaatselt juba palgast (II sammas) või kontolt (III sammas).
Pensioni kogumisel mängivad rolli nii kogumisperiood kui ka kõrvale pandud summa. Alustada saab ka suhteliselt väikeste summadega, mida oleks siis sissetulekute kasvades mõistlik tõsta. Kuna 50-aastase jaoks on kogumisperiood pensionini lühem, peaks võimalusel panustama kogumisse suurema summa.
Pensioniks võib valmistuda erineval moel, pensionifondid ei ole ainus võimalus. Vaid riiklikule pensionile aga lootma jäädes võib nende jaoks sissetuleku järsk vähenemine pensionile jäädes tulla ootamatu ja ebameeldiva üllatusena.
Kui vaadata alternatiivseid investeeringuid, siis näiteks kinnisvarainvesteering nõuab juba üsna suurt algkapitali, mis kõigile ei ole jõukohane, lisaks võib selle haldamine olla väga ajamahukas olla.
Panustada võib ka nii teise kui kolmandasse sambasse, aga see on enamike kogujate jaoks väga ambitsioonikas eesmärk.
Kui alustada kogumisst 45-aastaselt, et pensionieaks oma rahalist olukorda märgatavalt parandada, siis igasugune täiendav kogumine aitab säilitada elatustaset pensionieas. Kogutavat summat suurendab ka pensionivarade tootlus ja pensionivarade kasvatamist tuleks jätkata ka pensionil olles, tehes regulaarseid väljamakseid pensionifondist. Selliselt teenib ülejäänud pensionivara tootlust edasi ka pensionil olles, pakkudes seeläbi paremat kaitset inflatsiooni vastu.
Isegi kõrget inflatsiooni arvestades, on II ja III pensionisambasse sissemaksete tegemine mõistlik: ajalugu on näidanud, et peamiselt aktsiatesse investeerivad pensionifondid ületavad inflatsiooni. SEB III samba 18+ pensionifondi tootlus on viimase 20 aasta jooksul olnud keskmiselt 5,8% aastas, mis ületab 4,2% tarbijahinnaindeksi muutust oluliselt. Madalama riskitasemega pensionifondide eesmärk on säilitada raha ostujõud.
Neile, kellel 40–50-aastaselt säästmiseks vabad vahendid puuduvad või on piiratud, on kõige mõistlikum variant just pensionifond – alustada saab ka väikeste summadega.
Tüüpilised vead, mida keskealised inimesed pensioni planeerimisel teevad, on näiteks see, et kogutakse täiendavalt liiga vähe, sest plaanitakse töötada nii kaua kui võimalik, ka pensioni ajal.
Öeldakse, et võib olla ei jõutagi pensionile jääda või siis vastupidi, pensioniiga on nii kaugel, et selle pärast on veel vara muretseda. Optimistlikumad loodavad oma ärile ja investeeringutele või lastetoetusele.
Enamasti osutuvad need variandid aga müütideks. Keskmine eluiga tõuseb ning tasub läbi mõelda, kas soovitakse nii kaua tööl käia, kas tervis seda võimaldab. Kui pensionile jäädes hakatakse saama vähem kui pool endisest sissetulekust, siis see annab tugeva löögi harjumuspärasele elustandardile.
Samuti kogutakse tihti fondis, mis vanusele ei vasta ehk liiga madala riskiga fondis. Pensionivara igapäevased kõikumised ei tohiks kogujat mõjutada, sest sissemaksed tehakse regulaarselt väikeste summadega vahel madalamalt ja vahel kõrgemalt hinnatasemelt.
Ka pensioniikka jõudes tuleks eelistada regulaarseid pensionimakseid kasutades fondipensionit, et ülejäänud summa saaks edasi kasvada ja see aitab ka vältida olukorda, kus kogu pensionivara müüakse maha ebasoodsal hetkel.
Mõnikord kuuleme, kuidas kaalutakse, kas peaks II pensionisamba raha üldse välja võtma. Kindlasti on inimesi, kes tahavad seda ise investeerida, kuid reaalsus on näidanud, et raha võetakse välja ning see seisab kontol, selle asemel, et fondis kasvada.
Kommentaar
Vahur Vallistu, LHV Varahalduse juhatuse esimees
Kõikjal arenenud riikides on järjest kasvanud inimese enda vajalik panus vanaduspõlve kindlustamiseks, olgu selleks siis näiteks pensionivara kogumine või panustamine tervishoidu.
Eesti ei ole siin mitte kuidagi erandiks: heaolu on kasvanud, inimesed elavad kauem ja on ka pikemat aega pensionil. Sündimus – ja seega ka maksumaksjate arv – on olnud aga pikalt langustrendis, nii et samu standardeid ilma makse tõstmata me säilitada ei suuda.
Eestis on riiklik pension üks Euroopa madalamaid, reeglina vähem kui 40% viimasest palgast, mistõttu vanemas eas hakkama saamiseks käiaksegi sageli veel pikalt tööl või elatakse siis paraku kasinamalt. Raske on näha, et see trend lähiajal muutumas oleks – maksutõusud ei ole kunagi populaarsed ning riigi eelarveline seis on niigi pingeline.
Mingit võluvitsa ei ole, parema isikliku toimetuleku tagamiseks tuleb hakata võimalikult vara raha koguma. Säästmiseks ja investeerimiseks on mitmeid erinevaid viise (pikaajaline hoius, välja üüritav kinnisvara, aktsiad, võlakirjad, erinevate teenusepakkujate investeerimistooted) ning üldiselt tulekski valikuid teha vastavalt inimese enda riskiisule ja eelistustele.
II ja III sammas on aga reeglina kõige paremad kohad alustamiseks.
II samba sissemaksed on automaatsed ja erineva strateegiaga fonde on valikus mitmeid.
Igakuiselt suunatakse isiklikule pensionikontole 4% sotsiaalmaksust ning täiendavalt siis vastavalt inimese soovile kas 2%, 4% või 6% brutopalgast. Kui muidu peab brutopalgalt enne säästma või investeerima hakkamist maksma 22% tulumaksu, siis II sambasse suunatakse raha otse brutopalgast, ilma tulumaksu maha arvamata. Seega on sisuliselt iga pensioniks kogutud euro juba 22% võrra võitnud.
Lisaks siis III sammas, kuhu on võimalik just tulumaksusoodustust silmas pidades suunata kuni 15% brutopalgast või 6000 eurot aastas (loeb see piir, mis enne ette tuleb).
Kui teed näiteks III sambasse 1000-eurose sissemakse, saad järgmisel aastal tulumaksutagastuse näol enam kui 200 eurot tagasi. Taas maksusoodustusega investeerimine, kus iga investeeritud summa on juba natukene võitnud. III sambasse kogumist muudab lihtsamaks igakuine ja regulaarne püsimakse.
Väljamakseks on kõige mõistlikum vormistada fondipensioni leping, sest sellisel juhul ei kaasne väljamaksetega maksukohustust. Fondidest tehakse regulaarseid – kas igakuiseid või kvartaalseid – väljamakseid inimese isiklikule kontole, samal ajal kui fondis olev kogutud summa jätkab kasvamist.
On selge, et hindade kasvu juures on säästmine keeruline. Samas ei ole kohane eeldada ega õigustada kogumisest loobumist väitega, et inflatsioon sööb säästud ära ja igasugusel investeerimisel polegi mingit mõtet.
II samba fondid on Eesti turul tegutsenud nüüdseks enam kui 20 aastat ja selle aja jooksul inflatsiooni edestanud ning inimeste kogutut hindade tõusuga võrreldes kiiremini kasvatanud. Loomulikult on aastaid, mil tulemused on nõrgemad või inflatsioon väga kõrge, kuid üle pikema perioodi on pensionifondid vara kasvatamisega hästi hakkama saanud.
Pensioniplaneerimisega on sageli nii, et suurim oht on seda ignoreerida või leida endale vabandusi, miks sel pole mõtet.
Riiklik pension annab suhteliselt madala baasi, mille peale saab igaüks täiendavaid kihte laduda, kas siis pensionisammastega või muul viisil.
Alustama peakski reaalselt planeerimisega, ootuste juhtimisega ja võimaluste kaardistamisega.
Kui on selge, et näiteks 15 aasta pärast on pensioniiga saabumas, tuleks rahulikult mõelda, millise sissetuleku või milliste kogutud summade juures ennast hästi tuntakse ning mida selleks igakuiselt teha tuleks.
Näiteks saab tutvuda LHV pensionikalkulaatoriga ja arvutada, millise panuse juures kuhu välja jõutakse. Tulevik on lõpuks igaühe enda teha.
Küsimused spetsialistile
MK-Estonia küsimustele vastab Eesti Panga ökonomist Mari Pärnamäe.
– Kuidas hindab Eesti Pank pensionisüsteemi jätkusuutlikkust järgmise 10–20 aasta jooksul?
– Eesti Pank analüüsis pensionisüsteemi jätkusuutlikkust põhjalikumalt 2019. aastal, panustades kogumispensionide seaduse muutmise arutelusse.
Ühe keskse järeldusena rõhutasime, et rahvastiku vananemine toob kaasa kasvava surve maksude tõstmiseks, kuna töötajate ja pensionäride suhtarv väheneb ehk tulevikus on ühe pensionäri kohta vähem töötajaid. See probleem süveneb järgneva kolmekümne aasta jooksul ning rahvastikuprognooside kohaselt jõuab haripunkti 2060. aastate paiku.
Viimase kuue aasta jooksul on pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse küsimused muutunud veelgi teravamaks. Sellel on mitu põhjust:
1. valitsuse otsus muuta teises sambas osalemine vabatahtlikuks on vähendanud inimeste isiklikke pensionisääste ning kahandanud teise samba rolli piisava pensioni tagamisel;
2. keskmine vanaduspension on kiiresti kasvanud nii erakorraliste pensionitõusude kui ka pensioniindeksi järsu suurenemise mõjul;
3. vajadus suurendada kaitsekulusid on juba kasvatanud maksukoormust ja piiranud valitsuse võimalusi suunata täiendavaid vahendeid teistele prioriteetidele, sealhulgas pensionide maksmiseks.
– Millised makromajanduslikud tegurid avaldavad kõige suuremat mõju pensionisüsteemi finantsstabiilsusele?
– Pikaajaliselt avaldavad pensionisüsteemile suurimat mõju demograafilised muutused – vananev rahvastik ning töötajate ja pensionäride kahanev suhtarv. Viimast mõjutab muuhulgas pensioniiga ning vanemaealiste hõive määr, mis juba on Eestis suhteliselt kõrge. Riigi võime teha vanaduspensioni makseid sõltub sellest, kuidas läheb majandusel – milline on majanduskasv, palgakasv, tööga hõivatute osakaal.
Kogumispensioni süsteemi (st teine ja kolmas sammas) mõjutab intressikeskkond ning muud arengud finantsturgudel, millest sõltub fondiosakute väärtus.
– Millised majanduse ja pensionisüsteemi arengustsenaariumid on järgmise 10–20 aasta jooksul kõige tõenäolisemad?
– Kui esimeses sambas muudatusi ei tehta, väheneb paari aastakümne pärast töötajate arv ühe pensionäri kohta võrreldes tänasega.
Selle tagajärjel langeb keskmise vanaduspensioni ja keskmise palga suhe praeguselt 38 protsendilt veelgi madalamale.
Samal ajal süveneb pensionäride sissetulekute ebavõrdsus, sest osal on võimalik kasutada II ja III sambasse kogutud sääste, teistel aga mitte. Seetõttu seisab valitsus valiku ees: kas tõsta sotsiaalmaksu määra, pikendada pensioniiga ja soodustada vanemaealiste osalemist tööturul või leppida pensionäride suhtelise vaesuse kasvuga.
– Millist rolli mängivad makromajanduslikust vaatenurgast isiklikud säästud II ja III sambas tulevaste pensionäride finantsstabiilsuse tagamisel?
– Enne 2019. aasta kogumispensioni seadusemuudatust prognoositi, et teisest sambast makstav pension kasvaks järk-järgult ja võiks ulatuda umbes 30%ni vanaduspensionist.
Pärast seadusemuudatust on prognoosimine muutunud keerulisemaks, sest süsteemist väljumine võib toimuda järsult ja suuremate lainetena. 2024. aasta lõpuks oli ligikaudu 35% teise samba osanikest süsteemist välja astunud, võttes kaasa kokku 2,2 miljardit eurot.
Seetõttu on eriti olulised kõik algatused, mis motiveerivad pensioniks säästmist.
Näiteks alates 2025. aastast on võimalik teha vabatahtlikke isiklikke sissemakseid 2%, 4% või 6% ulatuses. Praegune koalitsioonileping näeb ette ootamisaja lühendamist uuesti liitumiseks 10 aastalt 5 aastale.
– Mida peaksid tegema need, kes lahkusid II pensionisambast ja nüüd 10 aasta jooksul tagasi tulla ei saa?
– Mida suuremad on pensionieaks kogutud säästud, seda väiksem on inimese sõltuvus riiklikust pensionist. Teises, aga ka kolmandas sambas kogumisel on mitmeid eeliseid, kuid säästmisvõimalused ei piirdu üksnes riiklikult reguleeritud pensionisüsteemiga.
Oluline on meeles pidada, et mida varem kogumist alustada, seda tugevamalt avaldub liitintressi kasu.
Tüüpilised vead, mida tulevased pensionärid finantsreservide planeerimisel teevad
• Ei usu pensioni saamist ja ei valmistu üldse: lükatakse kogumine edasi või jäetakse sootuks tegemata, kuigi isegi väikesed, aga järjepidevad sissemaksed kasvatavad pika aja jooksul olulise pensionivara.
• Liigne lühiajaline vaade: mõeldakse pigem järgmiste kuude või aastate peale, mitte sellele, kuidas tagada sissetulek 20–30 pensioniaastaks.
• Hajutamise puudumine: hoitakse raha ühes varaklassis (nt ainult hoiustel), mis ei kaitse eriti inflatsiooni eest ja vähendab potentsiaalset tootlust.
• Liigne kindlus riikliku pensioni peale: arvatakse, et riiklik pension üksi tagab toimetuleku, kuid tegelikult on oluline panustada ka II ja III sambasse või luua muid sääste.
Kuidas neid vigu vältida?
• Alustada kogumisega varakult ja järjepidevalt.
• Hajutada oma säästud erinevate varade vahel.
• Mõelda pensioni kui pikaajalise eesmärgi peale.
Allikas: Sotsiaalministeerium, Magnus Piirits.
