President Alar Karis saatis kirikute ja koguduste seaduse riigikohtusse, kus taotleb selle tunnistamist põhiseadusega vastuolus olevaks, teatab BNS.
Riigipea hinnangul on seadus jätkuvalt vastuolus põhiseaduse paragrahvidega 40, 48 ja 11 ning piirab ebaproportsionaalselt ühinemise ja usuvabadust.
„Õiguslikud vahendid suveräänsust ja demokraatiat õõnestava Moskva patriarhaadi mõjutustegevuse kontrollimiseks ja piiramiseks on meil olemas, kehtiv õigus mitte ainult ei võimalda vaid nõuab usuliste ühingute ulatuslikku kontrollimist. Karistusseadustik määratleb kuriteona riigireetmise, selle alla langeb ka infomõjutustegevus. Seega küsimus ei ole mitte vahendite puudumises vaid nende väheses või puudulikus kasutamises – peaksime vajadusel olemasolevaid võimalusi senisest jõulisemat kasutama,“ ütles president Karis.
„Usulistele ühingutele soovitakse ohu korral keelata mitte ainult halduslikud ja majanduslikud, vaid ka õpetuslikud sidemed välismaise isikuga. Nii lai ja ebaselge keeld pole vajalik. Seadusandja saavutaks oma eesmärgid ka siis, kui keeld oleks selgem ning Eesti usulisi ühendusi kohustataks katkestama ainult sellised välissidemed, mis konkreetsemalt seonduvad ohuga. Seega piisaks halduslike ja majanduslike sidemete keelust, õpetusse sekkuda pole vaja. Kui riik hakkab sekkuma usuliste ühenduste õpetusse ja usutalitustesse, siis võib välismaise usujuhi autoriteet tema poolehoidjate hulgas hoopis suureneda,“ märkis riigipea.
„Kui usuliste ühingute tegevust võiks sel moel piirata nagu seda praegu seadusega tehakse, siis tuleks järeldada, et samalaadse keelu võib seada ka teistele ühingutele, sealhulgas poliitilistele erakondadele. Selline käsitlus pole ühitatav põhiseadusega,“ lausus president Karis.
„Kui seaduse tekst on ebaselge, mitmetähenduslik ja põhjendamatult avaralt tõlgendatav, võib see probleemide lahendamise asemel neid hoopis juurde tekitada, antud juhul võivad julgeolekuriski vähenemise asemel riskid kasvada ehk anda oodatule vastupidise tulemuse – katsumused mitte ei kahane vaid suurenevad,“ tähendas riigipea.
Riigikogu võttis valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse muudetud kujul esimest korda vastu 9. aprillil. President jättis seaduse 24. aprillil välja kuulutamata, leides, et sellega loodav usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piirang ei ole proportsionaalne. Riigikogu täiskogu otsustas 14. mail, et ei võta seadust muutmata kujul uuesti vastu, vaid asub seda muutma.
Uuesti arutamise käigus tegi riigikogu seadusesse rea muudatusi, näiteks jäeti seadusest välja välisriigis asuvast märkimisväärse mõjuga isikust juhindumise keeld ning pikendati vajalike muudatuste tegemiseks üleminekuaega kahelt kuult kuuele kuule. Riigikogu võttis seaduse muudetud kujul vastu 18. juunil.
President jättis seaduse 3. juulil taas välja kuulutamata, leides, et riigikogu on seaduse teksti küll mõnevõrra muutnud, kuid mitte piisavalt. Tema hinnangul on see jätkuvalt vastuolus põhiseaduse kolme paragrahviga ning piirab ebaproportsionaalselt ühinemis- ja usuvabadust. Ta tegi parlamendile ettepaneku seadust uuesti arutada ja viia see põhiseadusega kooskõlla.
Riigikogu ei toetanud 17. septembril presidendi poolt välja kuulutamata jäetud seaduse muutmist ning võttis selle kolmandat korda muutmata kujul vastu.
Seadusega soovitakse muu hulgas tagada, et Eestis tegutsevaid usuorganisatsioone ei saaks põhiseadusega tagatud usuvabaduse ja ühinemisvabaduse kattevarju all ära kasutada vaenulikuks mõjutustegevuseks, äärmuslike ideoloogiate levitamiseks või vägivalla õhutamiseks. Seletuskirja kohaselt seisab Eesti usuvabaduse eest ja igaühel on vabadus valida, kas ja millist religiooni ta järgib, kuid usu-, veendumus- ja ühinemisvabaduse austamise kõrval peab riik arvestama ka väljakutsetega, mis ohustavad riigi julgeolekut ning ühiskonna turvalisust.
Seadus täpsustab, kes saab Eestis vaimulikuna teenida või kuuluda usulise ühenduse juhatusse. Samuti täpsustatakse nõudeid usulise ühenduse põhikirjale ja luuakse võimalus lahkuda kirikust, mille tegevus, põhikiri või juhatuse koosseis ei vasta kehtestatavatele nõuetele. Selleks tuleb usulisel ühendusel vastu võtta uus põhikiri, misjärel on võimalik nõuetega kooskõlas olevad muudatused registrisse kanda ilma kiriku juhtorgani heakskiiduta, kuivõrd sellise heakskiidu saamine ei pruugi olla realistlik.
