Hinnad Eesti poodides tõusevad, samal ajal muutuvad toodete pakendid järjest väiksemaks ning pere-eelarve nõuab üha sagedamini ülevaatamist. Kogenud perenaised leiavad aga kümneid viise, kuidas toidu arvelt säästa. MK-Estonia uuris tavainimestelt, kuidas neil õnnestub toituda maitsvalt ja toitvalt ilma liigseid kulutusi tegemata.
Toidu pealt säästmine ei tähenda ainult sooduspakkumisi ja kollaseid hinnasilte. Tegelikult algab leidlikkus juba kodus: sügavkülmast, potist ja poeskäigu planeerimisest.
Igaüks leiab oma viisi, kuidas kasvavate hindadega toime tulla – kes ostab terve kana, kes keedab suppi konservidest, teine aga muudab sügavkülmakambri tõeliseks „ellujäämissahvriks“.
Spetsialisti salanipid
Kogenud kokk teab kindlasti, kust saab kulusid kärpida, kaotamata seejuures maitses. Meie lugeja Galina Jakovlevna (65) on kogu oma elu köögis töötanud.
„Kui keegi teab, kuidas toiduainetest maksimumi võtta, siis on need kokad,“ naeratab ta. „Olen terve elu inimesi toitnud ja õppinud suhtuma toiduainetesse kui väärtusesse.“
Tema jaoks on peamine põhimõte lihtne: mitte midagi ära visata.
Ta selgitab: „Toit on töö. Keegi kasvatas, keegi tõi kohale, keegi pani riiulile. Me peame seda tööd austama. Kontidest saab parima puljongi, eilsest lisandist võib teha kotlette ja köögiviljakoored kogun alati kotti – neist saab hiljem suurepärase supipõhja.“
Toiduainete „venitamise“ saladusi valdab Galina täiuslikult. Ta on veendunud, et terve kana on alati soodsam kui üksikud osad.
„Ostate filee – maksate peale,“ ütleb ta. „Aga kui võtate terve kana, saate kolm rooga ühes.“
Rinnafileest teeb ta kotlette või šnitsleid, koivad ja kintsud paneb ahju ning tiivad ja karkassi keedab puljongiks. Mõnikord kasutab ta kontidelt eraldatud liha salatiks või pirukatäidiseks.
„Niimoodi elati igal ajal, juba nõukogude perioodil,“ meenutab ta. „Siis oli see sundolukord, aga nüüd on taas aktuaalne.“
Eraldi rõhutab naine sügavkülmiku olulisust. Tema sõnul on säästmine ilma selleta võimatu: „Näen sooduspakkumist – ostan kohe suurema koguse, aga ei viska niisama sügavkülma, vaid jagan portsjoniteks.“
Kala lõikab ta steikideks ja pakib kahekaupa, puljongi külmutab 300–400 ml karpidesse või valab jääkuubikuvormidesse, et seda oleks hiljem mugav kastmetele lisada. Isegi maitserohelise (tilli ja peterselli) hakib ta peeneks ja külmutab: talvel on see tõeline päästerõngas.
Suurtes kogustes toidu valmistamine on Galinale samuti harjumuspärane.
„Kui keedan borši, siis kohe terve potitäie. Osa sööme ära, ülejäänu jagan karpidesse ja külmutan. Avad nädala pärast – ja see on peaaegu nagu värskelt keedetud,“ naeratab kogenud kokk.
Samamoodi toimib ta ka lisanditega: keedab riisi või tatart varuks, jagab mitmesse karpi ning õhtusöögi valmistamine käib poole kiiremini: „Mul on alati sügavkülmas karbitäis tatart. Tahan – teen vormiroa, tahan – praen sibulaga läbi.“
Tema jaoks on oluline, et iga toiduaine „end lõpuni ära tasuks“. Vanast leivast saavad kuivikud ja krutoonid, eilsest kartulipüreest tainas kartulikotlettide jaoks ning kananaha võib krõbedaks praadida ja suupistena serveerida. Tema kodus ei teki tarbetuid jääke: kõik läheb käiku, tuleb vaid veidi fantaasiat kasutada.
„Paljud arvavad, et säästmine on vaesus,“ ütleb Galina. „Mina aga leian, et see on majapidamisoskus. Tõeline perenaine ei viska kunagi toitu niisama ära. Kui õigesti süüa teha ja säilitada, on pere alati maitsvalt ja toitvalt söönud ning raha jääb ka rahakotti alles.“
Kõige tähtsam on plaan
Olga (40) elab koos abikaasa ja kahe pojaga, kes on üheksa- ja kümneaastased. Ta töötab lasteaias abikokana, seega teab ta toidust rohkem kui vaid kuuldu põhjal: iga päev näeb ta, kuidas on korraldatud kümnete laste toitumine.
„Aga kodus,“ naerab Olga, „tuleb kõike teisiti arvestada. Siin on juba oluline, et oleks nii maitsev kui ka odav ja et kõigile jätkuks.“
Tema peamine reegel on planeerimine.
„Ilma nimekirjata ma poodi ei lähe,“ räägib ta. „Tean, et kui lähen niisama, ostan palju ülearust kraami ja arve tuleb 20–30 eurot suurem.“
Nimekirja koostab ta selle põhjal, mida ta kavatseb nädala jooksul valmistada: kindlasti supid, liharoog, lisandid ning vahepalad lastele.
„Pojad kasvavad, neil on vaja palju energiat,“ rõhutab ta. „Ja abikaasale panen iga päev lõunasöögikarbi tööle kaasa, seega peab toit juba ette ära valmistatud.“
Olga püüab süüa teha „hulgi“. Pühapäeviti on tal traditsioon: keedab suure potitäie suppi, küpsetab ahjuplaaditäie kanakoibi või sealiha, keedab tatart, makarone või riisi. Kõik see jaotatakse karpidesse – osa läheb külmkappi, osa kohe sügavkülma.
„Nii võtab mees hommikul alati valmis karbi kaasa – pole vaja kiirustades midagi kokku panna. Ja lastele saab õhtul kiiresti täisväärtusliku õhtusöögi soojendada,“ soovitab naine.
Eraldi teema on tema jaoks sooduspakkumised ja allahindlused.
„Mul on telefonis kõigi poekettide rakendused: Rimi, Maxima, Selver, Lidl ja nii edasi,“ loetleb naine. „Vaatan, kus on kana odavam, kus piimatooted soodsamad. Mõnikord sõidan spetsiaalselt teise poodi, kui pakkumine on tõesti hea.“
Eriti tähelepanelikult suhtub ta kollaste või punaste kleebistega alla hinnatud toodetesse: „Kui liha on täna soodushinnaga, ostan selle ja jagan kohe portsjoniteks, osa valmistan kohe, osa külmutan. Peamine on mitte olla laisk ja kodus kõik ära jaotada.“
Ka lapsi harjutab ta toitu säästlikult suhtuma: „Kui kartuleid või makarone jääb üle, teen vormirooga või kotlette. Pojad armastavad neid ja mul on hea meel, et me midagi ära ei viska.“
Vahepaladeks küpsetab Olga sageli koduseid saiakesi või teeb sõrnikuid: „See on odavam kui valmisküpsetisi osta ja ma tean kindlalt, et lapsed söövad kvaliteetset toitu.“
Ta tunnistab, et mõnikord väsitab pidev kulude jälgimine teda ära, kuid leiab, et teisiti ei saa: „Mul on suur pere ja nad söövad palju, hinnad aga tõusevad. Seepärast aitab planeerimine ja sügavkülmutamine mind hädast välja. Ma tean alati, et meil on kodus varu olemas ja ei pea iga päev poes käima.“
Olga lisab: „Säästmine ei tähenda, et peate end kõiges piirama. See on kord ja mõistlik lähenemine. Kui toiduained õigesti jaotada ja toitu ette valmistada, on pere kõht täis ja tuju hea ning rahakotti jääb raha ka millegi meeldiva jaoks.“
Ühikaelu
Anna (20) õpib Tallinna Ülikooli teisel kursusel ja elab üliõpilaselamus. Tema sugulased on Narvas, seega pole kedagi, kes teda igapäevaselt toiduga aitaks: kõik tuleb endal läbi mõelda.
„Ühikas õpib väga kiiresti säästma,“ naerab ta. „Tahad või ei taha, aga kuidagi peab elama – sissetulekuks on ainult stipendium ja juhutööd.“
Tema peamine säästunipp on õhtused poeskäigud.
„Pärast kella 7–8 õhtul on sageli allahindlused valmistoitudele ja salatitele, näiteks Prismas või Rimis. Püüan just sel ajal poodi minna. Mõnikord ostan poole hinnaga valmiskotlette ja külmutan need – jätkub mitmeks õhtusöögiks,“ räägib neiu.
Anna tunnistab, et valmistab harva midagi keerulist: tal pole selleks ei aega ega suurt kööki. Seetõttu põhineb tema menüü lihtsatel ja odavatel toiduainetel: „Makaronid, riis, tatar – see on põhi. Lisate juurvilju või natuke kana – ja ongi täisväärtuslik õhtusöök.“
Suppe keedab ta samuti, kuid omal moel: „Kõige kiirem variant on purk kalakonservi, kartul ja porgand. Odav, maitsev ja jätkub paariks päevaks.“
Sügavkülmutamine on tema jaoks samuti päästerõngas: „Kui ema Narvast külla tuleb, toob ta mulle alati koduseid pelmeene ja kotlette. Panen need sügavkülma ja võtan siis vähehaaval välja. See on eksamisessiooni ajal tõeline abimees.“
Mõnikord valmistab tudeng koos toanaabriga poolfabrikaate: tüdrukud teevad vareenikuid või pelmeene ja jagavad need omavahel pooleks.
Anna rõhutab, et säästmine tähendab ka impulsside kontrollimist: „Kui lähed näljasena poodi – siis on kõik, lõpp.
Ostad nii šokolaadi, kalli jogurti kui ka mõne viieeurose kastme. Püüan siiski koostada nimekirja ja sellest kinni pidada.“
Ta ütleb, et tema jaoks on peamine leida tasakaal säästmise ja mugavuse vahel: „Ma ei taha toituda ainult kiirnuudlitest. Aga kulutada pool eelarvest toidule ei saa samuti. Seepärast otsin kuldset keskteed: ostan sooduspakkumistega tooteid, valmistan lihtsaid roogasid ja hoian sügavkülmas alati varuks kodust kraami Narvast.“
Vana kooli nipid
Tatjana Pavlovna (85) elab üksi oma korteris. Hoolimata oma vanusest on ta endiselt üllatavalt kokkuhoidlik ja praktiline.
„Milleks võtta üleliigset, kui hiljem tuleb see ära visata? Parem on kõik välja arvutada,“ ütleb ta.
Paljud tema harjumused kujunesid juba neil aegadel, mil iga raasuke oli arvel, ja need aitavad tal siiani elada säästlikult ja ilma liialdusteta.
Ta räägib, et leiba ja saia ostab ta alati kahe peale ülemise korruse naabrinaisega, kes on samuti üksik pensionär.
„Ühest tervest pätsist mina jagu ei saa, kuid kahepeale jagame selle ilusti pooleks. Nii on odavam ja midagi ei lähe raisku. Kahju on ju leiba ära visata,“ rõhutab Tatjana Pavlovna.
Köögiviljahooajal ei osta ta neid peaaegu kunagi poest: naabrid jagavad lahkelt suvikõrvitsaid, õunu, mõnikord ka kurke või kõrvitsaid.
„Inimestel pole neid kuhugi panna, aga mulle on see rõõmuks. Suvikõrvitsat saab hautada, sellest vormirooga küpsetada või pannkooke teha. Õunad lähevad pirukasse või kuivatamiseks. Paljud ei teagi, kui palju head kraami asjatult raisku läheb,“ naeratab pensionär.
Vaatamata auväärsele eale ei otsi Tatjana kergeid lahendusi ega kuluta raha poemaiustustele. Kui kord paari aasta jooksul tulevad talle teisest riigist külla lapsed ja lapselapsed, ei osta ta kunagi šokolaadi ega valmistorte.
„Parem küpsetan kõik ise. Ise tehtud moosiga pannkoogid on nii maitsvad kui ka tervislikud, ja lapselapsed kiidavad alati,“ jagab pensionär.
Moosi keedab ta samadest õuntest või marjadest, mis naabritelt saadud. Mõnikord ostab ta suvel turult marju, kui need on odavamad, ja teeb purkidesse hiljem tee kõrvale maiustamiseks.
Tal on ka teisi nippe. Kartuleid ei osta ta kunagi kottidega, sest pole kuskil hoida ja kahju on, kui idanema lähevad.
„Ostan vähehaaval, aga sagedamini ja värskemaid. Osa köögivilju – näiteks porgandeid ja peete – hoian rõdul liivaga täidetud puitkastis, nagu tegid juba minu vanemad,“ räägib ta. „Piimaülejääke ei vala ma ära, vaid kasutan pannkookideks või küpsetisteks. Kui juustutükk jääb alles, riivin selle ja külmutan kotikeses ära: hiljem kulub ära – vormirooga või makaronidega. Isegi teepakid ei lähe mul raisku – kuiv teepuru läheb toalillede väetamiseks.“
Tatjana Pavlovna rõhutab: „Säästmine ei ole ju ainult raha kokkuhoid. See on ka austus selle vastu, mis sul on olemas. Kõike saab mõistlikult kasutada, kui sa vaid laisk ei ole.“
Lihtne matemaatika
Olga Ivanovnat (74) kutsuvad tema tuttavad tõeliseks säästuguruks. Kuid seda kuuldes ta vaid naerab: „Mis guru ma olen? Ma lihtsalt tean, kust odavamalt osta.“
Pensionär kinnitab, et kogu tema „maagia“ taandub kolmele asjale: kõndimine, vaatamine ja arvutamine.
„Grossi poes maksad peaaegu alati vähem kui suurtes poekettides. Aga ka kallites poodides, nagu Stockmann, on vahel selliseid allahindlusi, et patt oleks mööda minna – tuleb lihtsalt õigel ajal märgata,“ kinnitab ta.
Pensionipõlves ei istu Olga Ivanovna kodus: „On vaja liikuda. Lähen välja nii tervise pärast, et end liigutada, kui ka selleks, et hindu kontrollida – ühendan meeldiva kasulikuga.“
Ta ei aja taga voldikuid ega paigalda mingeid rakendusi, vaid tugineb oma silmadele.
Varuks ei osta Olga samuti peaaegu midagi: „Mulle pole palju vaja. Mitte midagi peale kodukeemia – ja sedagi vähe. Ostan suure pudeli mingit vahendit – ja sellest jätkub kauaks.“
Naine teab ka „salajastest kohtadest“.
„Idakeskuse kõrval, kui sellele otse vaadata, seisab paremal pool selline, vabandage väljendi pärast, kole barakk sildiga „Keemia Saksamaalt“. Seal on kõik väga odav. Ja seal pole mitte ainult keemia, vaid ka nõud, potid, pannid, isegi trikotaaži leidub. Kõik on uus, mitte kasutatud, lihtsalt seisma jäänud kaup. Aga on üks ebamugavus: maksta tuleb sularahas, kaarti vastu ei võeta,“ räägib pensionär. „Seal on umbes sama süsteem nagu Realiseerimiskeskuses.“
Raha soovitab ta jaotada nii: „Saite pensioni või palga kätte – kirjutage kohe üles kohustuslikud maksed. Arvestage need maha ja vaadake, kui palju jääb elamiseks ja mitmeks päevaks. Jagage see summa päevade arvuga ja pidage sellest summast kinni. Ühel päeval kulub veidi rohkem, teisel veidi vähem, aga keskmiselt hoidke seda joont – ja ongi kogu tarkus.“
Hinnatõusu kohta ütleb ta nii: „Varem maksis kanafilee 6 eurot kilogramm, praegu (Selveris) on see juba 12. Aga Grossi poest võtsin hiljuti paki värsket fileed 2,70-ga – oli allahindlus. Seal on ka Läti fileed, kuigi minule see eriti ei maitse. Meie Talleggi oma meeldib mulle rohkem.“
Ta püüab ära kasutada iga head sooduspakkumist: „Kui näen head hinda kalale või kanale – ostan. Midagi valmistan kohe, midagi külmutan, olenevalt olukorrast.“
Magusaga on Olga Ivanovnal eraldi distsipliin.
„Püüan osta vähem maiustusi. See on nii kallis kui ka kahjulik. Ebameeldiv asi on see magus,“ ohkab ta. „Parem on ise küpsetada või üldse ilma hakkama saada.“
Kalkulaatoriga perenaine
Marina (43) on kolme poja (20-, 18- ja 13-aastase) ema. Pere on suur ja poiste isud tõsised, seetõttu on ta ammu õppinud majapidamist pidama nii, et kõigile jätkuks ja pere seejuures pankrotti ei jääks.
„Mul on kodus külmkapp alati täis, aga see ei tähenda, et ma kulutan mõõdutundetult,“ räägib ta. „Lihtsalt tean, kuidas toiduaineid õigesti osta ja säilitada. Mulle ei meeldi pisiasjade eest üle maksta. Näiteks vürtse ostan alati suurtes pakendites Promo Cash&Carry’st ja kodus valan need purkidesse ümber. Sama lugu on tangainetega: kasulikum on osta Maximast kilode kaupa.“
Veel üks Marina nipp on õhtused ostud.
„Prismas muutuvad iga päev kõik kollase „-30%“ kleebisega tooted pärast kella kaheksat õhtul kassas automaatselt juba 60% soodsamaks. Mõnikord lähengi spetsiaalselt just sel ajal poodi: saab häid tooteid osta sõna otseses mõttes kopikate eest,“ naeratab naine.
Tal on ka oma „köögileiud“. Maitserohelise hakib ta peeneks ja külmutab koos võiga jääkuubikuvormidesse: „Hiljem viskad kuubiku supi või kastme sisse – ja maitse on kohe teine.“
Kartulikoored kuivatab ta ära ja teeb neist krõpse. Kui piima ei jõuta ära juua, küpsetab ta hapupiimast pannkooke.
Marina jälgib ka eelarvet: „Kui palk laekub, jagan raha kohe ära: arvete jaoks eraldi, toidu jaoks eraldi. Mul on ümbrikusüsteem – nädalaks on ette nähtud kindel summa. Kogu peenraha panen aga purki. Kuu lõpus on see alati meeldiv boonus.“
Kaasaegsed rakendused on talle samuti abiks.
„Laadisin telefoni ResQ Clubi äpi. Seal on sageli suurepäraseid pakkumisi toiduainete komplektidele või kohvikute saiakestele, aga kõige rohkem armastan ma Karlskroonat. See on köögiviljaladu ja nemad paiskavad väga tihti letti suurepäraseid pakkumisi. Hiljuti ostsin neli kilogrammi suvikõrvitsat kahe euroga ja kaks kilogrammi mangot kolme euroga. Seepärast jälgin igal hommikul kindlasti värskeid pakkumisi,“ räägib naine.
Ta rõhutab: „Säästmine ei tähenda, et peab näljas elama. See on kord ja tähelepanu pisiasjadele. Mul on kolm poega ja ma tean kindlalt: kui majapidamine õigesti korraldada, saab nii pere toidetud kui ka raha säästetud.“
