2025. aastal möödub viis aastat esimestest üleriigilistest koroonapiirangutest Eestis – 2020. aasta kevadel seisis riik esimest korda silmitsi COVID-19 pandeemiaga. Toona sai Saaremaast haiguspuhangu epitsenter, saar suleti ning kogu riik elas mitu kuud piirangute ja tundmatu viiruse ees valitseva hirmu tingimustes. Möödunud on pool kümnendit, kuid mälestused tühjadest kaubanduskeskustest, suletud koolidest ja ülekoormatud haiglatest on endiselt elus. Täna on Eestis taas algamas respiratoorsete viirusnakkuste hooaeg: tavapärase gripi ja hingamisteede viiruste kõrval ringlevad uued koroonaviiruse tüved ning RSV, mis on eriti ohtlik lastele ja eakatele. Mida on tervishoiusüsteem pandeemiast õppinud, mis on muutunud ning milliseid soovitusi annavad arstid algavaks sügis-talviseks hooajaks – seda uuris MK-Estonia.
2025. aastal möödub viis aastat esimese eriolukorra väljakuulutamisest Eestis, mis kehtestati 13. märtsil 2020 vastusena COVID-19 kiirele levikule ja esimestele lokaalsetele nakatumisjuhtumitele.
Koolid suleti ja kõik massiüritused tühistati. Koolid ja kõrgkoolid viidi üle distantsõppele ning kõik, kellel vähegi võimalik, hakkasid samuti kodukontoris töötama.
Pandeemia esimene laine tabas eriti rängalt Saaremaad: saare arvele langes üle poole kõikidest haiglaravi vajavatest juhtudest Eestis, kuigi selle elanikud moodustavad vaid umbes 2,5% riigi rahvastikust. Uuringute kohaselt registreeriti epideemia esimestel kuudel kõige rohkem nakatumisi just Saaremaal – 166,1 juhtu 10 000 elaniku kohta, samal ajal kui Eesti keskmine oli ligikaudu 13,3 juhtu 10 000 elaniku kohta.
2020. aasta maiks oli Eestis ametlikult registreeritud 68 COVID-19 surmajuhtumit. Esimese laine tipus viibis haiglates üheaegselt kuni 166 patsienti, kellest üheksa vajasid juhitavat hingamist.
Kaks uut koroonaviiruse varianti
Vaadates tagasi 2020. aasta kevadele, nimetab Terviseameti gripikeskuse peaspetsialisti Olga Sadikova kõige keerulisemateks otsusteks koolide sulgemist ja distantsõppele viimist, avalike ürituste ja kogunemiste keelamist ning plaanilise arstiabi piiramist.
„Kõik need otsused olid väga laialdase mõjuga, mille ulatust ja tagajärgi ei mõisteta täielikult tänagi. Aga see oli üsna selge kohe alguses, et kui inimesed omavahel kokku ei puutu, siis viirus ka ei levi,“ selgitab spetsialist.
Kevadine COVID-19 laine oli Eesti piirangute vaates kõige karmim, kuigi haigestumise tase püsis toona veel suhteliselt madal. Tol hetkel oli andmeid haiguse levikuteede, inkubatsiooniperioodi ja muude oluliste tegurite kohta veel vähe. Arstidel puudus kogemus selliste patsientide ravis, spetsiifilisi ravimeid ei olnud ning nappis nii isikukaitsevahendeid kui ka desinfektsioonivahendeid.
Praegu on Sadikova sõnul pideva jälgimise all üle 200 hingamisteede nakkushaigusi põhjustava viiruse. Kõige sagedamini on nendeks rino-, paragripi-, adeno- ja hooajalised koroonaviirused.
Vastates küsimusele koroonaviiruse uute variantide kohta, selgitab Sadikova, et alates 2021. aasta detsembrist on Eestis ringelnud peamiselt omikroni alatüübid, mis ei ole oluliselt muutnud haiguse kulgu.
„Hetkel tähelepanu all olevad variandid on NB.1.8.1 („Nimbus“) ja XFG („Stratus“). Mõlemad levivad kiiresti, kuid seni puuduvad tõendid, et need põhjustaksid raskemat haigust või vähendaksid vaktsiinide kaitsevõimet. „Stratus“ on praegu Euroopas ja Põhja-Ameerikas muutunud domineerivaks, samas kui „Nimbus“ levimus on vähenemas. Eestis neid alatüüpe samuti tuvastatakse, kuid tegemist ei ole tõsisemat haiguskulgu põhjustavate variantidega,“ täpsustab ekspert.
Vastates küsimusele valmisoleku kohta uueks võimalikuks pandeemiaks, märgib Sadikova, et „me oleme nii valmis, kui oskame“.
Täna ei ole enam puudust isikukaitsevahenditest, mistõttu ei peaks plaanilist arstiabi peatama. Haiglates on täna parem ettevalmistus haiglasiseste nakkuste ennetamiseks ning riigiülesed kriisijuhtimise mehhanismid käituvad väga kiiresti ja sellist infopuudust nagu 2020. aasta kevadel enam ei juhtu.
„Riigil on täna kogemus kuidas käivitada ulatuslikku testimist, kuidas vaktsiine viia kiiresti igasse Eesti nurka, meil on valmisoleku lepingud kiireks vaktsiini tarneks, haiglad ja tervishoiutöötajad osalevad pidevalt õppustel, et kriisideks paremini valmis olla. Rahvusvaheline infovahetus on kiirem,“ räägib ta.
Sadikova sõnul on Eestis mitmetasandiline valmisolek: Terviseameti seiresüsteem võimaldab avastada uue viiruse võimalikku levikut ning pidevalt jälgitakse rahvusvahelist epidemioloogilist infot (WHO, Euroopa Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskus, naaberriigid).
Terviseameti labor suudab kiiresti tuvastada uute patogeenide ringlusse ilmumist, vajadusel ka koostöös rahvusvaheliste referentlaboritega. Lisaks toimib Eestis riskihindamise ja kriisijuhtimise mehhanism, mis võimaldab vajaduse korral kaasata ka teised ministeeriumid ja ametid.
Pandeemia õppetunnid
Narva haigla juhatuse liikme ja juhi Üllar Lanno sõnul seisis haigla koroonakriisi ajal, kui COVID-19 Eestis levima hakkas, silmitsi mitmete väljakutsetega.
Üheks keerulisemaks ülesandeks nimetab ta haigla personali õigeaegset teavitamist uute riiklike juhendite kehtestamisest. „Neid loodi toona lühikese aja jooksul kümnete kaupa –
polnud veel jõudnud üht juhendit töötajatele selgeks teha, kui juba saabus järgmine,“ meenutab ta.
Raskusi valmistas ka personali õpetamine kaitseriietust õigesti kasutama – seda selga panna ja ära võtta. Kõrvalt võib tunduda, et see pole midagi keerulist, kuid tegelikult on see peaaegu
omaette teadus.
Ka haigla infrastruktuur polnud pandeemiaks valmis, mistõttu tuli seda väga lühikese ajaga kohandada: ehitati uusi vaheseinu palatitesse, viidi igasse palatisse hapniku- ja
suruõhuballoonid, sisustati uusi isolaatoreid, koridore ja desinfitseerimisalasid.
„Kogu sisekliiniku maja muudeti COVID-osakonnaks. Töö käis ööpäevaringselt,“ rõhutab Lanno.
Kõige raskemaks osutus tema sõnul siiski tervishoiutöötajate emotsionaalne seisund. Pidev väsimus, ülekoormus ja surmade nägemine murdsid inimesi.
„Valusalt puudutas meid ka oma kolleegi, kõrgelt hinnatud anestesioloogi kaotus COVID-19 tõttu. Mõned töötajad ei suutnud seda rütmi taluda ja lahkusid,“ räägib Lanno.
Hinnates intensiivraviosakonna tööd aastatel 2020–2021, leiab Lanno, et haigla tuli koormusega edukalt toime.
„Kuigi me ei olnud algselt tehniliselt valmis nii suure hulga intensiivravi vajavate patsientide vastuvõtuks, võimaldas riigi toetus meil kiiresti reageerida. Saadud rahastuse abil ehitasime juurde intensiivravipalateid ning varustasime kõik palatid hapnikusüsteemidega,“ räägib haiglajuht.
Tänaseks on Lanno sõnul valmisolek uuteks viirushooaegadeks oluliselt paranenud: „Oleme nüüd tehniliselt paremini ette valmistatud. COVID-19 kriis õpetas meid tuleviku kriisideks valmis olla. Personal on ära õppinud kuidas efektiivselt kasutada kaitsevahendeid, on paranenud antiseptika meetmed, k.a käte hügieen. Enne pandeemiat see oli küll ka olemas, kuid nüüd on see esikohal, pandeemia andis hea õppetunni. Meil on olemas nüüd selged juhised pandeemia ajal tegutsemiseks, valminud on haiglasisesed kriisiplaanid, millele enne pandeemiat ei pööratud nii olulist tähtsust.“
Muudatustest, mis on kriisijärgselt püsima jäänud, toob Lanno esile veebikoosolekute kasutuselevõtu. „Enne kriisi toimusid peaaegu kõik koosolekud haiglas füüsiliselt koos – istusime ühes ruumis ümber laua. Kriisi ajal kolisime koosolekud veebikeskkonda. See ei olnud lihtne – tuli õpetada personali virtuaalseid töövahendeid kasutama ajal, mil kontaktid pidid olema piiratud. Ometi saime hakkama ning see osutus nii mugavaks, et ka tänapäeval peetakse suur osa koosolekutest veebi teel. Nii saab igaüks, kes ei saa füüsiliselt osaleda, liituda mugavalt virtuaalselt.“
Selle aasta 10. septembri seisuga oli haiglas vaid mõni viirusnakkusega patsient: üks gripi ja COVID-19 diagnoosiga täiskasvanu ning kaks COVID-19 põdevat last.
„Viiruste hooaeg ei ole aga veel alanud, mistõttu võib olukord hilissügisel muutuda. Seetõttu soovitame juba praegu mõelda vaktsineerimisele,“ märgib ta. „Selleks peab valmis olema. Viirused on osavad muteeruma ja uute surmavate viiruste teke pole välistatud. Parem karta kui kahetseda – seetõttu peab igal organisatsioonil olema plaan, kuidas pandeemia ajal tegutseda. Õnneks on see nüüd olemas, ehkki veidi nukralt võib öelda, et just COVID-19 pandeemia sundis meid seda kogemust läbi tegema ja sellest õppima.“
Viirused pole kuhugi kadunud
Narva haigla infektsioonikontrolli arst Jekaterina Nešpanova märgib, et võrreldes 2019. aastaga on respiratoorsete viirushaiguste tõttu pöördumisi nüüd rohkem kui pandeemia ajal.
„See oli peamiselt tingitud piirangutest – maskide kandmisest, distantsi hoidmisest ja sagedasemast kätehügieenist. Kui need meetmed kadusid, suurenes nakatumine järsult: inimeste immuunsus oli vahepeal nõrgenenud ja samal ajal hakkas levima korraga mitu viirust (COVID-19, gripp, paragripp, RSV, MPV),“ selgitab arst.
Selle sügise sümptomid ei erine varasemate aastate sügisestest viirushaigustest. Patsiendid pöörduvad peamiselt palaviku, köha, nohu, kurguvalu ja väsimuse kaebustega – just nii nagu eelmistelgi hooaegadel.
Nešpanova rõhutab, et enamik inimesi ei suuda neid haigusi omavahel kindlalt eristada, sest algussümptomid on väga sarnased.
„Gripp annab tavaliselt äkilise ja raske enesetunde, külmetus ehk teised respiratoorsed viirused kulgeb kergemalt, ka COVIDi puhul tänapäeval puuduvad juba spetsiifilised nähud, vaid esinevad tüüpilised ägedale respiratoorsele haigestumisele iseloomulikud sümptomid. Eristada need omavahel saab ainult laboratoorsete testidega või koduste kiirtestidega,“ selgitab arst.
Rääkides vaktsineerimisest, toob spetsialist välja eelmise hooaja andmed: elanikkonna hõlmatus gripivaktsineerimisega oli vaid 12,4%, eakate inimeste seas aga 26,5% ning haiglaravil viibinud patsientidest oli vaktsineeritud kõigest 8,9%.
„Vaktsineerimise määr on madal, mis on väga kahetsusväärne,“ nendib ta.
Samas on just vaktsineerimine endiselt peamine profülaktika põhimeetod respiratoorsete viirusinfektsioonide vastu: on olemas gripivaktsiin, COVID-19 vaktsiinid, RSV– vaktsiinid.
„Vaktsineerimine on eriti vajalik kõige tundlikumatele riskirühmadele: 60+ vanuses inimesed ning krooniliste haigustega patsiendid igas vanuses, lapseootel naised, hoolekandeasutuste elanikud. Oluline on rõhutada, et gripp ise ei pruugi tunduda hirmutav, kuid selle tüsistused võivad olla väga rasked. Levinumad on kopsupõletik, südame- ja veresoonkonna tüsistused (nt infarkt või insuldi risk), kõrvapõletik, krooniliste haiguste ägenemine ning harvadel juhtudel ka närvisüsteemi kahjustused. Need ei ilmne alati kohe haiguse ajal – osa tüsistusi tekib haiguse kulgemise käigus, osa aga alles pärast esmast paranemist,“ hoiatab arst.
Riskirühmadele (60+, kroonilised haiged) soovitab Nešpanova enne viirushooaja algust sügisel või talvel kindlasti kindlasti gripivaktsiini ja vajadusel COVID-19 tõhustusdoosi.
„Sel aastal on gripivaktsiin tasuta kõikidele 60+ inimestele, 7a kuni 18a kaasuvate haigustega lastele, kõikidele lastele vanuses 6k kuni 7a, lapseootel naistele ning hoolekandeasutuste elanikele. Samad riskirühma patsiendid saavad ka COVID-19 vaktsiini tasuta,“ täpsustab ta.
COVID-19 vaktsiinidega seotud skandaalid Eestis
• Juunis 2021 tõusis Terviseameti ladudes temperatuur lubatust 10 kraadi võrra kõrgemale, mis seadis ohtu külmakambrites hoitud vaktsiinide ja ravimite kvaliteedi. Ravimiamet ja Terviseamet teatasid, et kõik külmakambrites olnud vaktsiinide ja muude ravimite varud tuleb maha kanda. Kahju suuruseks hinnati toona ligi 3 miljonit eurot.
• 2023. aasta esimesel poolel kanti Eestis maha või oli mahakandmise protsessis 728 000 doosi COVID-19 vaktsiini.
„Koguse rahaline väärtus on 15,4 miljonit eurot,“ kommenteeris toona meediale Sotsiaalministeeriumi esindaja Neeme Raidvere.
Tema sõnul oli juuni lõpu seisuga Haigekassa laos 732 000 doosi COVID-19 vaktsiini, mille kõlblikkusaeg pidi lõppema 2024. aasta veebruari lõpus.
„Kui palju kasutamist leiab, selle hulgas ka annetustena teistele riikidele, on tänamatu prognoosida. Siiani on õnnestunud Eestil annetada kokku ligi 641 000 doosi,” nentis Raudvere.
2023. aasta esimesel poolaastal tehti üle Eestis vaid 11 000 kaitsesüsti COVID-19 vastu. Sisseostetud ja kasutamata jäänud vaktsiinid tuli seega kas teistele riikidele annetada või maha kanda.
Kommentaar
Alina Terep, perearst
Pandeemia muutis meie tööd eelkõige korralduslikult. Hakkasime hingamisteede viirusnakkuste sümptomitega patsientide vastuvõtte teistest eraldama – kas ajaliselt või eraldi kabinettidesse – ja see praktika aitab siiani nakkusriske vähendada. Paljudes keskustes teostavad selliste patsientide esmase läbivaatuse nüüd pereõed.
Samuti läksime üle telefoni- ja digikanalite aktiivsemale kasutamisele: nende kaudu saavad patsiendid nõu küsida või retsepti pikendada, ilma et peaksid isiklikult perearstikeskusesse kohale tulema.
Algavaks viirushooajaks soovitan lihtsaid, kuid tõhusaid meetmeid: riskirühmadesse kuuluvatele inimestele gripi ja COVID-19 vastast vaktsineerimist, käte- ja hingamisteede hügieeni järgimist, rahvarohkete kohtade vältimist esimeste haigussümptomite ilmnemisel ning loomulikult vastutustundlikku käitumist – püsida kodus, et mitte teisi nakatada.
Kommentaar
Maia-Triin Kanarbik, Sotsiaalministeeriumi rahvatervishoiu osakonna nõunik
Pandeemia tõi tervishoius esile vajaduse muuta rahastamise prioriteete. Rohkem tähelepanu pööratakse nüüd vaktsineerimise korralduse parandamisele, andmepõhisele seirele ja rahvusvahelisele koostööle. Samuti soovitakse selgemat rahastuskorraldust ja paremat valmisolekut kriisideks. Kõik need suunad on ajendatud COVID-19 pandeemia õppetundidest ning nende põhjal uuendatakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust.
Juhul kui uus ohtlik viirus esile kerib, millel on oht epideemiliseks levikuks, siis leiab valitsus selle leviku tõkestamiseks vajalikud ressursid. Vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusele rahastatakse nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamist riigieelarvest vastavalt Vabariigi Valitsuse korraldusele.
Kommentaar
Hanna Jäe, Tervisekassa esindaja
2024. aastal investeerisime COVID-19 ravimitesse kokku üle 3 miljoni euro. Tervisekassale anti pandeemiajärgselt ülesanne vastutada riskirühma kuuluvatele inimestele (sh riikliku immuniseerimiskava) vaktsiinide hankimise ja vaktsiinide hoiustamise, vaktsineerimise teenuse korralduse ning vaktsineerimise alase kommunikatsiooni ja teavitustegevuste eest.
Nende kahe aasta jooksul oleme laiendanud teenuseosutajate ringi ning seeläbi kättesaadavust Eesti kõigis piirkondades.
2025/2026. aasta viirushooajal on riskirühmale kättesaadav uue tüvega COVID-19 Comirnaty LP.8.1. vaktsiin. Vaktsineerida saab oma perearstikeskuses, vaktsineerimiskabinettides ja apteekides üle Eesti.
Tuletame meelde, et nakkushaiguste ja vaktsineerimiste osas saab ajakohast infot riiklikust vaktsineerimise veebist www.vaktsineeri.ee.
Tervisenõu, retsepti pikendamist, nõu haigestumise ja vaktsineerimise osas annavad tublid 1220 perearsti nõuandeliini eksperdid, seda ka nädalavahetuseti ja riiklikel pühadel.
Samuti saadab Tervisekassa riskirühma kuuluvatele isikutele teavitus-SMS-id vaktsineerimise võimaluste ja vaktsineerimiskohtade osas ning Terviseportaali on loodud võimalus, kus sisse logituna töölaua vaates kuvab riskirühma kuuluvatele inimestele soovitus minna COVID-19 vastu vaktsiinikaitset tegema.
Kuidas see kõik algas?
Kevad, mis muutis saart igaveseks
Saaremaa valla kriisivalmiduse nõunik Gunnar Havi meenutab, kuidas 10. märtsil 2020 saabus Saaremaa toonasele vallavanemale sõnum, et Itaalia võrkpallikohtumisel osalenud võrkpallurite hulgas on haigeid.
„Juba 11. märtsil tuvastati kaks COVID-19 positiivset juhtu Saaremaal,“ räägib Havi.
Ta märgib, et pärast selle info laekumist tuli vallavalitsus 11. märtsi hilisõhtul kokku ning otsustas, et alates 12. märtsist lähevad koolid kaugõppele.
„12. märtsil moodustati kriisistaap ja otsustati, et kaheks nädalaks suletakse ka rahvamajad, huvihariduskoolid, noortekeskused, päevakeskused, raamatukogud ja lasteaiad (va kaks lasteaeda). Kaardistati isikukaitsevahendid ja lõpetati hooldekodude külastused ning tehti Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonile ettepanek liikumispiirangu kehtestamiseks. Kokku lepiti kommunikatsioon (info edastamine) kohalikus raadios,“ loetleb Havi.
Tema sõnul oli saare sulgemise otsusel väga tõsine mõju nii igapäevaelule, transpordile kui ka majandusele. Turismisektor seiskus täielikult ja liikumine mandri ning saare vahel oli rangelt kontrollitud.
„Saarele tohtisid siseneda ainult alalised elanikud. Piirangud ei laienenud küll kaubaveole ega elutähtsate teenuste osutamisele, kuid igapäevaelu ja majandus said tugeva löögi,“ rõhutab nõunik.
Havi tuletab meelde, et 2020. aasta kevadel tabas Saaremaad Eestis kõige rängem COVID-19 puhang, mis sundis saare peaaegu täielikku isolatsiooni. Kuna Saaremaa sõltub tugevalt turismist, väikeettevõtlusest ja hooajalistest teenindussektoritest, tabas viirusepuhang majandust eriti valusalt.
„Karantiin ja liikumispiirangute rakendamine kehtestati alates 14. märtsist 2020 ning kõik suuremad üritused, sealhulgas turismihooaja algusüritused, jäeti ära. Mitmed majutusasutused ja toitlustusettevõtted kaotasid hetkega oma põhituluallika. Saaremaa ja Muhu ettevõtjad pöördusid 2020. a aprilli alguses valitsuse poole mureliku pöördumisega, kus nad kirjeldasid olukorda kui “ootamatut majanduslikku ja humanitaarset katastroofi”,“ räägib ta.
Eesti valitsus eraldas turismi toetuseks 25 miljonit eurot, millest 1 miljon suunati Saaremaa, Hiiumaa, Vormsi, Ruhnu, Kihnu, Muhu ning Manija turismiettevõtjate abistamiseks.
Lisaks jagas Saaremaa vald ettevõtjatele COVID-19 viiruse levikust tingitud kahjude hüvitamise toetusvoorus 280 000 eurot – maksimaalne toetuse summa ühe taotleja kohta oli 5000 eurot.
Nagu Gunnar Havi meenutab, oli see keeruline aeg: haigus oli tundmatu ja pigem tekitas inimestes erinevaid hirme ning kartusi, kuid üldiselt suhtuti pandeemiasse lugupidavalt ning kuulati valda. Kuressaare haigla oli väga keerulises rahalises olukorras, appi tulid tavalised Eesti inimesed: seadmete, tarvikute ja kaitsevahendite jaoks koguti ligikaudu 100 000 eurot.
Ta lisab, et tervishoiuteenus tuli üldiselt koormusega toime, kuid arusaadavalt nõudis palju ümberkorraldusi ka haigla töös.
„See väärtuslik kogemus organisatsiooni käitumise seisukohalt – Kuressaare haiglal on nüüd põhjalik arusaam sellest, kuidas reageerivad erinevad organisatsiooni liikmed ja välised osapooled olukordades, kus lahendused ei ole kohe teada. Samuti suurendas see kogemus haigla tuntust ja tõsiseltvõetavust nii kogukonna kui ka laiemalt avalikkuse silmis,“ rõhutab Havi, tsiteerides Kuressaare haigla juhatuse liiget Märt Kõlli.
Ta lisab: „Meie haigla on kindlasti palju muutunud, eelkõige pandeemia ajal esile kerkinud kitsaskohtade tõttu. Täna on meil lisaks rajatud isolaatorid, olemas on palatiosakond, mille saab vajadusel kohandada hapnikravi vajavate patsientide jaoks. Samuti on paranenud diagnostikavõimalused nii radioloogias kui ka laboris. Intensiivravis saame vajadusel kasutada hingamisaparaate kõigil voodikohtadel.“
