Tallinna õppekvaliteedi monitooringu kohaselt ei ole üle 70% neljanda klassi õpilastest omandanud ei eesti keelt ega õppeaineid, samuti pole neil välja kujunenud õpioskusi. Pedagoogide tulemused pole paremad: C1-kategooria eksami sooritas edukalt alla 25% ja B2-kategooria eksami alla 30% õpetajatest. Sellest, milline oli keeleformi esimene aasta, rääkis MK-Estonia Tõnismäe Reaalkooli direktori ja endise Tallinna haridusvaldkonna abilinnapea Andrei Kantega.
– Olete haridusvaldkonnas töötanud pea 20 aastat. Kuidas hindate reformi esimest aastat? Kas pole tunnet, et õpetajad ja lapsed on lihtsalt vette visatud: kes ujub välja, see ujub, ja kui keegi upub, on see „kaasnev kahju“?
– Kõikidele riskidele on spetsialistid osutanud – nii mina kui ka paljud teised juba 2022. aastal. Ja siiani võime rääkida sellest, et neljandate klasside üleminek ei toimu säästva mudeli järgi. Mida tähendab „säästev“? Minu jaoks on see jätkusuutlik mudel, kus ei mõelda ainult ülemineku faktile, vaid ka sellele, kuidas need lapsed edasi õppima hakkavad.
Pedagoogidest on katastroofiline puudus. Ja lähiaastatel olukord ei parane – üha rohkem inimesi tuleb kooli ilma vajaliku ettevalmistuseta. See mõjutab paratamatult õppe kvaliteeti. Reform on mitmekihiline ja puudutab erinevate osapoolte heaolu.
Ma kasutan harva nii tugevaid sõnu, kuid mind ärritab, et poliitikud ja osa ühiskonnast peavad üleminekut juba lõppenuks. Tegelikult see alles algab.
Ja kui me praegu ei tee mingeid pingutusi, et lapsed õppeprotsessist välja ei langeks, ootab meid ees läbikukkumine. Asi pole vaid selles, et üks osa ühiskonnast ei saa kvaliteetset haridust – me laseme üldse kõigel rööbastelt maha sõita.
Praegu pole enam nii oluline üldpilt – tähtsust omab ainult see, kuidas iga konkreetne laps toime tuleb.
Jah, see saab olema kallis ja valus, kuid on hädavajalik laskuda individuaalsele tasandile ja põhjustes selgusele jõuda. Umbes 20% lastest, olenemata õppekeelest, tulevad ise edukalt toime: neil on sisemine motivatsioon, nad näevad perspektiivi. Kuid enamik vajab uutes tingimustes tuge.
Emakeel on lükatud tagaplaanile. Ja kahest tunnist nädalas on katastroofiliselt vähe, et lastel kujuneks välja korrektne kõne. Kui laps ei loe funktsionaalselt emakeeles, siis ei hakka ta lugema ka võõrkeeles.
– Kuid paljudel lastel on kõneprobleeme. Logopeede napib ja venekeelsete logopeedide välismaist haridust ei tunnustata. Kuidas seda probleemi lahendada?
– Kõik algab lasteaiast. Praegu lasteaiad emakeelega üldse ei tegele. Ja need üksikud tugispetsialistid, kes on veel alles jäänud, on luksus.
Enamikus lasteaedades on selle reformiga seoses absoluutselt kõik „ära koristatud“. Nüüd peame koolides tegema seda tööd, mida lasteaiad ei suuda teha. Ja muidugi lükkab see õpitulemuste saavutamist edasi.
Eestis venekeelseid logopeede ei koolitata. Seetõttu on minu arvates see, mis toimub tugispetsialistide kvalifikatsiooniga, kes on saanud hariduse sealhulgas Venemaal ja on tõesti hästi ette valmistatud – rumalus. Me vaidleme formaalsuste üle – praktika, õppevormi üle. Lõppude lõpuks võiks ju iga olukorda individuaalselt hinnata ja anda inimesele võimalus meie süsteemis juurde õppida. Aga tuleb välja, et me ei tunnusta ei kvalifikatsiooni ega anna ka võimalust juurde õppida. See on ummikseis. Lapsed jäävad abita.
Ja mis tegelikult toimub? Head spetsialistid on lahti lastud ning nüüd pakuvad nad eraviisiliselt teenuseid ja vanemad on sunnitud maksma selle eest suurt raha. Või tekib olukord, kus selle teenuse peab ostma kool.
Selles väljendubki empaatia puudumine reformis: me viskame spetsialistid tänavale ja siis üritame jällegi neilt abi saada.
Ajutine lahendus
– Kas on võimalik keerata tagasi ja reformi käigus midagi muuta?
– Seadusandlus ei anna võimalust sammu tagasi astuda. Veelgi enam, kui me astume sammu tagasi, tähendab see, et teatud inimesed saavad lootust, et suudavad ka edaspidi ilma keeleoskuseta hakkama saada. See on ebaõiglane nende suhtes, kes on aastaid eesti keelt õppinud, forsseeritult sellega praegu tegelenud ja kategooria kinnitanud.
Oleks võinud näha ette leevendust teatud etapis – ajutised kvalifikatsiooninõuded. Näiteks ei pea kõik tugispetsialistid olema logopeedid, et abi osutada. Siin muidugi vaidleksid vastu klassikalised logopeedid. Kuid kui inimesel on ettevalmistus kõnearenduse valdkonnas või ta on lõpetanud ainult bakalaureuseõppe ilma magistratuurita, saab ta ikkagi tegeleda häälikuseadega ja aidata lapsi õppeprotsessis. See ei tühista logopeedi vajadust, kui vastav komisjon suunab. Selline lähenemine on universaalne ja võiks olla kasulik ka eesti koolidele.
Samal ajal peaksid poliitikud mõtlema sellele, kuidas teha nii, et need, kes tahavad, saaksid kvalifikatsiooni kinnitada.
Aga praegu ei toimu midagi, ma ütlen teile ausalt. On poliitiline kokkulepe, et logopeede koolitab ainult Tartu Ülikool. Jah, see on põhjendatud: see on peaaegu arstiteadus. Kuid see ei tähenda, et kõnearenduse spetsialiste ei võiks koolitada ka Tallinna Ülikool.
– Paljud aineõpetajad vallandatakse, isegi kui C1-tasemest jääb puudu kaks punkti. Kas neile saaks süsteemis rakendust leida?
– Saab, kuid seadus ei luba neil kaua nendel ametikohtadel püsida. Õpetaja, kes asub abiõpetaja ametikohale ja osaleb õppeprotsessis, langeb automaatselt C1-taseme keeleoskuse nõude alla. Ja see on loogiline – sest kõik, kes õppeprotsessis osalevad, kujundavad ühel või teisel moel õpilaste kirjaoskust. Seega on see praegu võimalik vaid ajutise lahendusena.
Teine asi on see, et eriti need, kes on eksamit mitu korda sooritanud ja iga kord jäänud C1-tasemest kahe-kolme punkti kaugusele, on väga solvunud ja kaotavad motivatsiooni.
Enda ja teise eest
– Kust siis võtta õpetajaid, kes asendaksid lahkunuid? Tallinnas on puudu 200 pedagoogi.
– See on püsiv number. Ja on väga kahju, et tehnoloogiliselt arenenud riigi ajastul me siiani ei tea õpetajate tegelikku koormust ega oska täpselt arvutada, kui palju peaks haridussüsteemis olema arvestuslikke ametikohti.
Vaadake, milline nonsenss: õpetaja töötab täiskohaga – 22 kontakttundi. On pedagooge, kes nõustuvad ja mõnikord on ka sunnitud rohkem töötama, et rohkem teenida. Süsteem on vigane: nad võtavad endale lisatunde, kuid tööseadusandlus ei luba seda vormistada kui 1,5 kohta. Ikka arvestatakse 1,0. Tulemuseks on see, et riik ei näe tegelikku pilti: kõigil on 1,0, aga tegelik koormus on suurem. Keskmiselt – 1,3–1,4 kohta, kui lähtuda minu kogemusest kahes koolis.
Tuleb välja, et üks õpetaja töötab enda ja veel kolmandiku puuduva kolleegi eest.
Kord 2017. aastal pidin leidma 17 uut pedagoogi. Kandidaate oli ja ka kvalifitseerituid. Siis oli veel võimalus sõlmida ajutisi lepinguid nendega, kellel polnud keelekategooriat. Muidugi sätestasime kohustuslikud nõuded, et inimene täiendaks eesti keele oskust. Ja enamik siiski õppis ja jäi süsteemi.
Praegu on sageli nii: võtan tööle inimese, kes tahab töötada. Tal on bakalaureuse tasemel haridus. Aga ma tean kindlalt, et kohapeal tuleb talle organiseerida koolitus. See tähendab, et töö käigus saab ta täiendavat tuge. Ja küsimus on – kes selle tagab? Sageli suhtutakse administratsiooni üleolevalt: juhtkond peab lahendama.
Aga nüüd kujutage ette koole, kus õppeaasta algusest võetakse tööle 20–30 uut õpetajat. Proovi sa kõiki koolitada, anda tagasisidet, teha nii, et nad pärast esimest töökuud ei põgeneks.
Jah, paljud neist, kes praegu tulevad, on enamasti kvalifikatsioonita. Mõned eesti keelt kõnelevad kolleegid väidavad, et neil on missioonitunne – ja see on suurepärane. Kuid metoodiline baas pole vähem oluline. Kui seda pole, jäävad kõik rahulolematuks: nii õpetaja ise, kellel on oma ootused tööle, kui ka lapsed ja vanemad, kui pedagoog ei tule oma kohustustega toime.
Kahjuks praegu metoodilist tuge peaaegu pole. Oleks võinud organiseerida lühikesi ekspresskursusi neile, kes süsteemi tulevad – midagi Noored Kooli programmi sarnast, kus antakse kiire pedagoogiline ettevalmistus. Osaliselt täidab seda ülesannet Tallinna Õpetajate Maja juurde kuuluv metoodika- ja kompetentsikeskus, mille loomise au mul omal ajal oli. Tahaks uskuda, et see mitte ainult ei jätka tööd, vaid ka laiendab oma võimalusi.
– Kas praegune õpetajate palk vastab nende koormusele? Või tuleb jälle streikida?
– See, et õpetajad läksid streikima, tähendab, et keemispunkt on saavutatud. Õpetaja saab õppekava kaudu miljon kohustust – samamoodi nagu kooli omanik või administratsioon. Isegi kui kõik see pole otse kirjas, on programmis teatud filosoofia. Oleme harjunud seda kritiseerima, kuid seal on väga hästi kirjeldatud ideaalvariant: lapse mitmekülgne areng. Selle poole tuleb püüelda.
Küsimus on ainult selles, kas meil on ressursse selle saavutamiseks. Ja siin tekib kolossaalne dissonants. Õpetajalt nõutakse kõike, mis on ideaalis kirjas. Kuid tuleb meeles pidada – õpetaja töötab juba enda ja selle puuduva kolleegi eest.
Kuid ainult palgatõusuga probleemi ei lahenda – see on lühiajaline efekt. Me tõstame palka, aga õpetajaid ikka ei jätku. Sellel sammul on kaks tagajärge. Ühelt poolt saab lühiajaliselt tõsta töörahulolu. Teiselt poolt – konkurentsivõimeline palk suudab tõesti meelitada uusi spetsialiste. Ma olen selles kindel. Siis saab vähemalt osaliselt koormust ümber jaotada ja püüelda nende ideaalide poole, mis on õppekavas kirjeldatud.
Praegu aga üritame ilma baasressurssideta saada suurepärast tulemust. Ma ei imestaks, kui õpetajad hakkavad uuesti streikima.
Paljudel tekib juba lootusetuse tunne. Ja on ka neid, kes palgast hoolimata annavad endast kõik – selliseid on, muide, enamik. Tuleb reaalselt hinnata, mida oleme me programmist võimelised iga päev täitma ja mida võiks edasi lükata. Siis võib-olla koormus väheneb. Kuid keegi ei taha sellist „inventuuri“ teha.
Me teame täpselt, kui palju maksab kõrgharidus – ülikoolid on sendi pealt arvutanud kulud ühe tudengi kohta. Aga kas me teame, kui palju maksab kooli õppekava ühe õpilase kohta?
Formaalselt on olemas pearahapõhine rahastamine, kuid tegelikult pole keegi arvutanud, kui palju kava täitmine maksab. Ja tundub, et kellelgi võimulolijatest pole huvi selles selgust saada. Mille eest peab maksma kooli omanik ja mille eest – riik? Milline on kummagi poole panus? Ja sellest lähtuvalt, millist palka peaks õpetaja oma panuse eest saama? Seda arusaama pole.
Mis puudutab meie kooli, siis õpetajad ei saa palju. Ma tean suuri koole, kus palgad on ilmselt palju kõrgemad.
Kogupauk igast suunast
– Ühes intervjuus ütlesite, et jääte haridusvaldkonda, et ühes konkreetses õppeasutuses oleks võimalik protsesse mõjutada. Rääkige, kui palju see on süsteemi ja reformi raames võimalik?
– Tegelikult on kool eraldiseisev organism. Me saame selles protsesse mõjutada üsna lihtsalt – kui on olemas motiveeritud, missioonitundega kolleegid. Meie pedagooge eristab tõepoolest motivatsioon ja püüdlus tulemuse poole.
Tänane olukord sarnaneb tule avamisega igast suunast. Ühelt poolt annab see tugeva positiivse efekti, teisalt – võib osutuda hävitavaks. Esimesel üleminekuaastal rakendasime kõiki võimalikke toetusmeetmeid, mida kool võis väljastpoolt saada ja pidi sisemiselt organiseerima.
See on nii pikapäevakool neile, kes vajavad abi, kui ka õpetajate abid. Osaliselt üritasime ühe hoobiga lahendada mitu ülesannet: näiteks arendada keelt neil pedagoogidel, kellel on B2-tase, et nad töötaksid õpetajate abidena. Ma ei saa öelda, et see andis suurepärase tulemuse, kuid mõned tundsid endas jõudu ja motivatsiooni keelt edasi õppida.
Me kasutasime kõiki toetusmeetmeid, mida linn pakkus. Tulemuseks – jah, arvestades meie motiveeritumaid õpilasi – on tulemused märgatavad. Kuid ma ei taha mingil juhul vähendada õpetajate endi panust. Me kasutame kõiki võimalikke meetodeid.
Meie ülesanne on viienda klassi jooksul vajadusel viia keegi üle individuaalsele õppekavale ja tegeleda nendega individuaalsel tasandil. See on väga töömahukas ja väga raske. Kuid ma olen oma vastutusest teadlik.
Kui me praegu midagi ei tee, on tulemus kurb. Me ei tohi oodata kuuendat klassi.
– Miks pole õppematerjale? Kuidas teie kool olukorrast välja tuleb?
– Prindime neid lõputult printeriga. Metoodiline osa alles areneb. Õnneks on meil kolleege, kes on tulnud keelekümblusega lasteaedadest. Ja on neid, kes on õppinud sealhulgas Narva kolledžis – seal koolitatakse just metoodilises osas. Siin võtan mütsi maha ja kummardan nende ees. Kui nad vaid saaksid laieneda ja rohkem tudengeid vastu võtta!
Miks pole siiani õppematerjale – on minu jaoks mõistatus. Kui ma veel tavalise õpetajana töötasin, oli haridusminister härra Ossinovski. Ühel ümarlaual arutasime, mida on vaja eesti keele ja eesti keeles ainete õpetamise kvaliteedi tõstmiseks. Ma rääkisin siis keelekümbluskooli esindajana just õppematerjalidest. Ja juba siis meile lubati: kohe-kohe need ilmuvad.
Möödunud on 12–13 aastat. Ja iga uus haridusminister kordas sama: kohe varsti tulevad. Aga nüüd, kui vajadus on terav, selgus: riigil pole isegi valmisolekut leida teenusepakkujat, kes need õpikud kirjutaks. Kuid jalgratast pole vaja uuesti leiutada. Meil on palju andekaid autoreid, loodud on tohutu hulk materjale. Tuleks vähemalt kokku panna ekspertide grupp iga aine kohta, süstematiseerida need materjalid, kontrollida nende vastavust õppekavale.
Üks autoriteetne spetsialist ütles: kui täna tellida õpikute komplekt kuni üheksanda klassini kaasa arvatud, valmib see mitte varem kui nelja aasta pärast. Kas me oleme valmis ootama?
Kõige haavatavamad
– Üle 70% neljanda klassi õpilastest ei tulnud tasemetööga toime. Miks on just neljas klass valitud eestikeelsele õppele üleminekuks?
– Ma esitasin selle küsimuse Haridusministeeriumile. Kuid ühest vastust ma ei saanud. Öeldakse, et reformi tempo kiirendamiseks. Tegelikult näitab meie naabrite praktika Lätis, et seitsmendad klassid oleksid palju paremini toime tulnud kui neljandad. Riskianalüüs näitas, et neljandad klassid on ülemineku kõige haavatavam sihtrühm.
– Paljudes intervjuudes räägite, et lastel pole aastaga välja kujunenud õpioskusi. Mida see tähendab?
– Õpioskused on baas. Põhikooli peamine roll on just kinnistada õpioskused nii, et laps saaks igasugustes tingimustes omandada teadmisi, õppida, analüüsida ja nii edasi. Kujutage ette: sihtrühm – neljandad klassid, lapsed, kes õppisid koroonaajal, vähemalt kaks aastat õppisid eesti keelt mahus kaks tundi nädalas. Emakeeles õppisid nad funktsionaalselt lugema, mis on samuti õpioskus. Kas kõik need oskused olid neljandaks klassiks välja kujunenud? Ma kahtlen. Siis muutub järsku keel, tuleb omandada uus terminoloogia, vahetusid õpetajad.
Pedagoogi ülesanne on anda lapsele baasoskused: et ta teaks, kuhu probleemiga pöörduda, teaks kodutöö struktuuri jne. Laps omandab alused. Võõrkeeles on raske õppida, kuid kui õpilane teab põhimomente, läheb protsess edasi kiiremini. Hoopis teine lugu on, kui õpetaja metoodikat ei valda. Kui ta alles tuli kooli ja on šokis sellest, et lapsed ei räägi sihtkeeles (st eesti keeles – toim.). Aga nad tõesti ei räägi: paljudel on tase A1–A2, algtase. Ja äkki sunnitakse sellist last lugema tekste tasemel B2–C1.
Millega õpetajad reformi esimesel aastal tegelesid? Püüdsid anda keelt. Kuid samal ajal ei tohi seda aastat ka alavääristada. Ma vaatan oma õpetajaid, kolleege teistest koolidest. Kõik püüdsid, kuid tulemused on erinevad. Ja seetõttu, kui me nüüd individuaalsele tasandile üle ei lähe, langevad lapsed õppeprotsessist välja.
Tuleb öelda ka mõned positiivsed sõnad: riik pakub koolidele küll väikest, kuid motiveerivat tuge raha näol. See tähendab, et mõistetakse, et töö emakeeles ja töö teises keeles on erinevad lähenemised.
Saavutuste rutiin
– Milline tuleb viies klass? Kuidas saavad vanemad lapsi aidata?
– Motivatsiooni ei taasta mingite psühholoogiliste teraapiatega. Tuleb luua saavutuste rutiin, minu arvates. Seada väikeseid eesmärke ja neid süstemaatiliselt saavutada, anda lapsele tagasisidet – ja siis tuleb motivatsioon tagasi. Rõhutan veel kord: need, kes õppeprotsessist välja langevad, tuleb viia üle individuaalsetele õppekavadele.
– Aga kas koolid suudavad?
– Tänase seisuga – ei. Ma olen näinud lapsi, kellel on seoses eestikeelsele õppele üleminekuga huvi täiesti kustunud. Keegi ju ei arvestanud sellega, et näiteks Tallinna haridussüsteemis on üsna palju Ukraina põgenike lapsi. Õpetaja peab kohandama õppeprotsessi nii selle jaoks, kes jõuab, kui ka selle jaoks, kes üldse ei mõista.
Ma leian, et kool peab tegema kõik endast oleneva ja vanemad ei pea kartma. Kui nad näevad, et lapsel on välja kujunenud negatiivne suhtumine õppimisse ja mingit arengut pole, siis – jalad selga ja kooli, võtta individuaalne arengukaart ja minna sellega Rajaleidjasse – nõuda spetsialiseeritud tuge. Vanemad peavad mõistma, et kui nad neid probleeme kiiresti ei lahenda (ja me ei saa ju välistada, et keel on takistuseks õppimisele), siis kahjuks mingit progressi ei tule.
– Kuidas tulevad toime hariduslike erivajadustega lapsed?
– Üsna hiljuti oli jutuajamine kolmanda klassi õpilase vanemaga. Kool valmistab omal algatusel lapsi ette eestikeelsele õppele üleminekuks ja rakendab üksikuid aineid eesti keeles ning lapsel tekkisid teatud probleemid. Ja vanemad küsivad minult, mida sellisel juhul teha? Vastan: see on selge signaal, et te ei tohi oodata.
Koolist tuli soovitus – ootame ja vaatame, mis neljandas klassis saab. Aga kui praegu neljakümne protsendi ainete raames laps ei taha õppida, siis miks oodata, kuni kõik on lõpuks eesti keeles? Ma soovitaksin minna Rajaleidjasse ja vaadata, mida psühholoogilis-pedagoogiline ekspertiis soovitab. Kui esimesel korral ei õnnestunud, tuleb uuesti minna ja küsida, milles asi. Kui algpõhjuseni jõutakse, siis tekib võimalus tõhusalt ja kiiresti aidata.
Veel saame parandada
– Kas pärast abilinnapea ametist lahkumist olete oma eelnevat kogemust kuidagi analüüsinud? Võib-olla teeksite praegu midagi teisiti või kahetsete midagi?
– Ma ei kahetse absoluutselt midagi. Välja arvatud ehk seda, et mõned algatused ei õnnestunud lõpuni viia. Mul oli eesmärk – teha üleminek võimalikult valutuks nn „deklaratsiooniaastal“, kui me teatasime, et läheme üle eestikeelsele õppele.
Samal ajal ma mõistan suurepäraselt: see on nii mastaapne reform, et see ei lõpe 2030. aastaks, vaid palju hiljem. Lõpeb alles siis, kui kooli määramisel kodukeele küsimus enam tähtsust ei oma.
Sinna on veel väga pikk tee ja kahju, et kõik seda ei mõista.
– Üks reformi argumente on – venekeelsed lapsed peavad olema konkurentsivõimelisemad. Kas neil kooliõpilastel, kes olid selle ülemineku raames esimesed, tekib edaspidi õpingutega probleeme?
– Tuleb mõista, et ka tavatingimustes, emakeeles õppides, muutuvad pärast üheksandat klassi sajad põhikooli lõpetajad nn. diivaninoorteks.
See tähendab, et nad ei tööta ega õpi. Kas nii väikese ühiskonna jaoks on see üldse lubatav? Kuid see ei tähenda, et me ei saaks praegu olukorda parandada. Veel saame.
Ma ei kaota optimismi. Meie kool teeb suurt tööd, vaatamata topeltsurvele: ühelt poolt seaduse nõuded, teiselt poolt – vanemate põhjendatud mure oma laste tuleviku pärast.
FAKTID
Andrei Kante
- Sündinud 1986. a Tallinnas
- Õppinud Lasnamäe Vene Gümnaasiumis (1993–2005)
- 2006–2019 – bioloogia ja keemia õpetaja ning arendusjuht Tallinna Humanitaargümnaasiumis
- 2007–2010 – tehnik-laborant Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudis
- 2008 – lõpetas Tallinna Ülikooli (TLÜ), magistrikraad (merebioloogia ja keskkonnakaitse)
- 2013–2015 – haridusjuhtimise magistrikraad (TLÜ)
- Alates 2017. a kevadest – Lasnamäe Gümnaasiumi direktor
- Alates 2019. a augustist hakkas paralleelselt juhtima ka Lasnamäe Vene Gümnaasiumi
- 2021 – valiti Tallinna linnavolikokku
- Mai 2023 – aprill 2024 – Tallinna haridusvaldkonna abilinnapea
- Alates 1. juulist 2024 – Tõnismäe Reaalkooli direktor
- Alates 1. juunist 2025 – Tallinna Koolijuhtide Ühenduse esimees
