Eestis on siiani kehtinud soodustuste süsteem töötajatele, kes on hõivatud kahjulike või ohtlike tootmistöödega. Kaevuritel, keemia- ja tekstiilitööstuse töötajatel või nakkushaiguste osakondade meedikutel on õigus minna pensionile 5–10 aastat varem – tänu eritingimustes omandatud staažile. Kuid alates 2031. aastast lõpetab riik tervistkahjustavate töötingimuste arvestamise pensionide arvutamisel, erandiks on vaid põlevkivitööstus. Mis saab neist, kes jätkavad sellistes tingimustes töötamist? Kas vana korra tühistamine on õiglane – ja kas pakutakse mingeid alternatiive? Miks ühtedes valdkondades säilitatakse soodustused kuni 2049. aastani, teistes aga mitte – uuris MK-Estonia.
Meie riigis kehtib ennetähtaegselt pensionile jäämise süsteem töötajatele, kes on hõivatud tootmistes, mille töötingimused on tunnistatud kahjulikeks või tervisele ohtlikeks. See kehtestati 1992. aastal valitsuse määrusega nr 206, mis kinnitas kutsealade ja ametikohtade loetelu, mis annavad õiguse minna pensionile enne üldist vanaduspensioniiga.
Sellest ajast alates on süsteem eksisteerinud paralleelselt üldise pensioniskeemiga ja seda on aastaid peetud oluliseks sotsiaalseks garantiiks neile, kes sõna otseses mõttes annavad oma tervise elukutse eest.
Dokumendis on eristatud kaks rühma. Esimene – eriti kahjustavad ja rasked töötingimused: allmaatöölised ja kaevanduste masinistid, põlevkivi- ja söetööstuse töötajad, metallurgiatööstuse ja teatud keemiatööstuste spetsialistid.
Teine – kahjulikud, kuid vähem rasked tööd: ühistranspordi juhid suurtes linnades, nakkus- ja psühhiaatriaosakondade töötajad, balleti- ja tsirkuseartistid, tekstiili- ja nahatööstuse töötajad, maalrid ja keevitajad, kes töötavad pideva müra, tolmu, kõrgete temperatuuride või mürgiste ainete tingimustes.
Nendele kategooriatele kehtisid eritingimused: esimese rühma esindajad võisid pensionile minna kümme aastat varem, teise – viis aastat, eeldusel, et neil on olemas nõutud staaž.
Kuid alates 1. jaanuarist 2024. aastast on seadusandluses olulisi muudatusi: kahjustava töö staaži arvestatakse ainult kuni 31. detsembrini 2030. Pärast seda kuupäeva ei anna see enam õigust ennetähtaegsele pensionile, sõltumata kutsealast.
Erand on tehtud vaid põlevkivitööstusele – seal on üleminekuperioodi pikendatud kuni 31. detsembrini 2049.
Ametnikud selgitavad neid muudatusi vajadusega reformida vananenud lähenemist ja minna üle kaasaegsetele tööstandarditele ning kutsehaiguste ennetamisele.
Tööandjad räägivad tehnoloogilisest progressist ja muutunud töö iseloomust. Samal ajal väljendavad ametiühingute esindajad, ühiskondlikud organisatsioonid ja töötajad ise muret: reformid toimuvad kiiresti, kompensatsioonimehhanisme pole veel pakutud ja töötingimused on endiselt ohututest kaugel.
Ohutum, kui paistab
Eesti Tööandjate Keskliidu juht Hando Sutter leiab, et soodus- ja eripensionide süsteem on end ammendanud. Tema sõnul toetavad tööandjad selle kaotamist eelkõige kahel põhjusel.
„Tehnoloogiline areng on muutnud suurema osa varem tervistkahjustavaks peetud töökohtadest oluliselt ohutumaks või on kahjuliku mõju sootuks kõrvaldanud. Paljud elukutsed, mis kunagi andsid õiguse ennetähtaegsele pensionile, ei ole täna ohtlikumad kui näiteks sundasend kontoritööl või psühho-emotsionaalne pinge juhtivatel kohtadel,“ ütleb ta.
Sutter rõhutab, et sooduspension iseenesest ei kaitse tervist, vaid kompenseerib üksnes kahjustaval töökohal liiga pika viibimise tagajärgi. Selle asemel, tema sõnul, panustavad tööandjad ennetusse ja töötingimuste parandamisessee.
„Viimastel aastakümnetel on töökeskkond oluliselt paranenud. Töötajatele pakutakse kvaliteetseid isikukaitsevahendeid ja regulaarseid tervisekontrolle, rakendatakse tervise edendamise programme, kasutatakse paindlikke tööformaate, antakse pikemaid puhkusi,“ kinnitab ta. „Eesmärk on vähendada riske juba tööprotsessis, mitte maksta kompensatsiooni tagantjärele.“
Sutter rõhutab: inimese hoidmine ühel kahjustaval töökohal kogu elu on ebaotstarbekas. Tema arvates peaksid sellised ametikohad olema kas automatiseeritud või eeldama võimalust sagedamini elukutset ja töökohta vahetada. See on eriti aktuaalne, arvestades tööjõupuudust, mis tema sõnul igal aastal ainult kasvab.
„Meil ei ole üleliigseid inimesi. Vastupidi, igal aastal suureneb töötajate puudus tuhandete inimeste võrra,“ märgib Sutter. „Eesti on kiiresti vananev ühiskond ja seetõttu on äärmiselt oluline, et inimesed saaksid kauem tervist hoida ja töövõimelisena püsida. Vastasel juhul ei suuda me katta kasvavaid pensionikulusid. Ainuüksi aastatel 2019–2024 kasvasid need enam kui 50 protsenti. Ja edaspidi läheb veelgi keerulisemaks: kahekümne aasta pärast peab tänane laste põlvkond ülal pidama arvuliselt kaks korda suuremaid pensionäride põlvkondi.“
Tema sõnul on nendes tingimustes praegune pensionimudel lihtsalt jätkusuutmatu ja vajab ülevaatamist.
Kuni kell tiksub
Sotsiaalkindlustusameti esindaja Ksenia Repson-Deforge märgib, et täpset statistikat sooduspensioni saavate elukutsete kohta praegu ei peeta – süsteem ei fikseeri konkreetseid ametinimetusi.
Samas on tema sõnul praktikas enamik sooduspensioni saajatest need, kes kuuluvad nimekirja nr 2 alla. Need on ühistranspordi juhid, meditsiinitöötajad nakkushaiguste osakondades, tekstiilitööstuse töötajad, laevameeskonna liikmed jne.
Ennetähtaegse pensioni õiguse kinnitamiseks tuleb esitada tööraamat, tööleping, ametijuhend või muud dokumendid, mis tõendavad töötamist tervistkahjustavate töötingimustega erialal.
Repson-Deforge’i sõnul ei erine nimekirja nr 2 alusel määratav pension suuruselt tavalisest vanaduspensionist ja arvutatakse samade põhimõtete järgi.
Seevastu nimekirja nr 1 alusel määratav pension eeldab märkimisväärset lisatasu: 3,1% aastasummast iga nimekirja nr 1 erialal töötatud aasta eest ja lisaks 21,9% iga maa-alusel tööl töötatud aasta eest.
Keskmine pension riigis, täpsustab ta, on 2025. aasta juuli seisuga 844 eurot.
Rääkides muudatustest, mis jõustuvad pärast 2030. aastat, selgitab ta, et väljateenitud aastate pensioni saamiseks vajalikku soodustööstaaži arvestatakse etapiviisiliselt.
Nii arvestatakse 10 aasta või 12 aasta ja 6 kuu hulka töötamise aeg kuni 31.12.2030 ning 15–25 aasta hulka töötamise aeg kuni 31.12.2036.
Pärast seda kutsealal töötamise aeg väljateenitud aastate pensionile enam õigust ei anna. Erand on kehtestatud all- ja pealmaa mäetöödel põlevkivi kaevandamise, töötlemise või rikastamise ala kutsealadele. Nendel kutsealadel lubatakse soodusstaaži koguda kuni 31.12.2049.
Samas, nagu märgib Repson-Deforge, pensioni määramise protsess ise ei muutu. See ei erine ka praegu tavapärasest staaži kinnitamisest ega vaadata üle pärast kahjuliku staaži kogumise võimaluse kaotamist.
Veelgi enam, juba praegu saab dokumente esitada digitaalselt Sotsiaalkindlustusameti iseteenindussüsteemi kaudu ja amet kutsub üles seda võimalust kasutama.
Mis puudutab neid, kes jätkavad töötamist pärast 2030. aastat, siis Repson-Deforge kinnitab: kui 31. detsembriks 2030. aastal (või 31. detsembriks 2049. aastal põlevkivitööstuse töötajate puhul) on inimene kogunud vajaliku staaži tervistkahjustavates tingimustes, säilib õigus ennetähtaegsele pensionile ja selle saab vormistada kindlaksmääratud vanuses.
„Ainus soovitus neile, kes on niinimetatud „ülemineku“ tsoonis, on jõuda koguda vajalik staaž enne tähtaja lõppu,“ rõhutab ta. „Pärast seda kuupäeva, isegi kui inimene jätkab samal erialal töötamist, uusi aastaid soodusstaažina arvesse ei võeta.“
Miks soodusstaaž minevikku kaob?
Sotsiaalministeeriumi töö- ja pensionipoliitika osakonna nõunik Liidia Soontak selgitab, et otsus lõpetada kahjuliku staaži arvestamine pärast 2030. aastat oli pika protsessi tulemus.
„Püüdsime muuta pensionisüsteemi õiglasemaks ja jätkusuutlikumaks,“ ütleb ta. „Tänapäeval ei täida sellised pensionid enam oma esialgset funktsiooni: riik on investeerinud märkimisväärseid vahendeid tööohutuse ja -tervishoiu arendamisse, rakendanud tööhõive toetusmeetmeid ja loonud töövõime toetamise süsteemi ning võimalusi elukestvaks õppeks.“
Tema sõnul on alates 1992. aastast, mil jõustus sooduspensionide seadus, tööturg kardinaalselt muutunud. Paljud elukutsed on kadunud, tekkinud on uusi ning tingimused, töömeetodid ja kaitsevahendid on oluliselt paranenud.
„Ümberõpe ja elukutse vahetamine on täna loomulik osa elust ja me toetame aktiivselt seda protsessi,“ rõhutab ta.
Soontak märgib, et pensioniea määramine ainult ametinimetuse järgi loob ebavõrdsust. Töö mõju tervisele sõltub töö sisust, ohutustasemest, töötaja enda hoolikusest, geneetikast ja mitmest juhusest.
„Kui pensioniõigust määratleda ainult elukutsete nimekirja alusel, jätame soodustustest ilma need, kes on tõesti tervise kaotanud, ja jätame need neile, kes on võimelised veel aastaid töötama,“ selgitab ta.
Reform, tema sõnul, puudutab kõiki sooduspensionide nimekirjas olevaid ametikohti, kuid kahjuliku staaži arvestamise lõpptähtajad on erinevad.
„Alates 2024. aastast saab ära töötada vähemalt poole vajalikust staažist. Näiteks meremehed saavad staaži koguda kuni 31. detsembrini 2030. aastal ja baleriinid kuni 31. detsembrini 2036. aastal. See on pikk üleminekuperiood, mis annab aega kas staaž lõpuni koguda või valmistuda elukutse vahetamiseks,“ ütleb nõunik.
Erand on tehtud ainult põlevkivitööstuse töötajatele – nemad saavad soodusstaaži koguda kuni 31. detsembrini 2049. aastal.
2024. aasta seisuga on ministeeriumi andmetel Eestis umbes 32 000 sooduspensioni saajat. Kuid kogunenud kahjuliku staažiga inimeste arvu ei fikseerita.
„See pole ka otstarbekas,“ selgitab Liidia Soontak. „Mõned töötasid sellistel ametikohtadel aastakümneid tagasi, kuid vahetasid seejärel valdkonda ja loobusid soodustustest. Nimekirjades on üle tuhande elukutse ja paljusid neist ei peeta enam kahjulikeks tänu automatiseerimisele ja kaasaegsetele ohutusmeetmetele.“
Neile, kes ei jõua vajalikku staaži koguda, on ette nähtud alternatiivid: ümberõpe Töötukassa kaudu või paindlikule pensionile minek piisava vanuse ja üldstaaži olemasolul.
Kommentaar
Sander Rajamäe, Tervisekassa esindaja
Kahjuks puuduvad meil andmed selle kohta, millised elukutsed on Eestis kõige kahjulikumad. Jah, töövõimetuslehel võib küll kirjas olla kaasuva põhjusena „kutsehaigus“ või „tööõnnetus“, kuid tihti seda paraku ei kasutata. Eraldi märget, mis viitaks just pikaajalisele töötamisele ohtlikus või tervist kahjustavas keskkonnas, ei ole ette nähtud.
Me ei tea ka, millisel ametikohal inimene konkreetses asutuses töötab, seega ei ole ka tegevusvaldkonnad tuletatavad. See piirang raskendab analüüsi tegevusalade ja elukutsete liikide lõikes.
Haiguste klassifikatsioonis on olemas kood, mis viitab jälgimisele pärast tööõnnetust. Kuid selle kasutus terve Eesti peale ühe aasta jooksul ei ole kuigi suur. Pigem seisneb asi selles, et kui inimene jõuab perearsti vastuvõtule seoses tööõnnetusega, kaasneb sellega juba konkreetse diagnoosi märkimine raviarvele (järgnevatel vastuvõttudel ei pruugi arst märkida välispõhjust).
Paraku puuduvad meil ka teadmised konkreetse töötaja töökeskkonna osas. Kahtlemata oleksid sellised seired töötaja tervist ja töötamisega kaasnevaid riske silmas pidades olulised, kuid loomulikult eeldab see ka ressurssi.
Tervistkahjustavate tööde nimekirjad Eestis
Nimekiri nr 1 (eriti kahjustavad ja rasked töötingimused)
- Allmaatööd kaevandustes ja karjäärides: sõelujad, puurijad, lõhkajad, läbindajad, kaeveõõnte ehitajad, mäeinsenerid, kaevandusmõõteinsenerid, geoloogid jt.
- Maavarade rikastamise ja töötlemise töötajad: põlevkivi töötlemise tehaste töötajad, autoklaavijad, toruahjude ja tooraine termotöötluse operaatorid.
- Metallurgiatööstus: valajad, sulatajad, terasesulatajad, valtsijad, kõrg-, martään- ja muude ahjude operaatorid.
- Keemiatööstus: fosfori, väävel- ja lämmastikhappe, tsüaniidide jms tootmise ja töötlemise töötajad.
- Lõhkeainete, radioaktiivsete ja mürgiste materjalide tootmine ja töötlemine: pakkimis- ja pakendamisliinide, kuivatuskambrite, segamisseadmete töötajad.
- Keevitus- ja termotöötlustööd ohtlikes tingimustes: veealused, veepealsed, kõrgustes töötavad keevitajad, kinnises ruumis keevitustöid tegevad töötajad.
Nimekiri nr 2 (muud tervist kahjustavad ja rasked töötingimused)
- Transport: busside, trollide, trammide juhid suurtes linnades.
- Meditsiin: nakkus-, tuberkuloosi-, psühhiaatriaosakondade ja -haiglate meditsiinitöötajad, surnukuuride ja patoloogilis-anatoomiliste laborite töötajad.
- Tööstus: tekstiilitöölised (ketrajad, kangrud, värvalid jt), naha- ja jalatsitööstuse töötajad (parkalid, värvalid), galvaanika-, värvimis-, poleerimistsehhode töölised, keevitajad, liivapritsijad, kes töötavad toksiliste ainetega.
- Kultuur: balleti- ja tsirkuseartistid, akrobaadid, mustkunstnikud, žonglöörid jt, lauljad ja puhkpillimängijad pideva kõrge hääle- või hingamiskoormusega.
- Meretransport: kaugsõidulaevade meeskonnaliikmed.
Teadmiseks
Peamised rikkumised tööohutuse alal
2024. aastal olid Tööinspektsiooni esindajate poolt kõige sagedaminifikseeritud ühed ja samad probleemid tööohutuse valdkonnas.
Töösuhete osakonna peajuristi Elina Soometsa sõnul on esikohal töötajate õigeaegselt töötervishoiuarsti juurde tervisekontrolli suunamata jätmine, ebapiisav juhendamine ja koolitus ning ohutusjuhendite puudumine.
Teiste sagedaste rikkumiste hulgas on probleemid isikukaitsevahenditega: need võivad kas puududa või olla sobimatud.
Puudujääke esineb ka esmaabi korralduses – mõnes kohas puuduvad vajalikud vahendid, mõnes kohas selged juhised õnnetusjuhtumi korral.
Kõige rohkem tööõnnetusi tööriistadega juhtub kokkupuutel nende ohtlikult liikuvate osadega, näiteks kettsae või freesiga lõikamisel või sõrmede hammasrataste vahele jäämisel.
„Kontakt seadmete ohtlikult liikuvate osadega peab olema täielikult välistatud,“ rõhutab Soomets. „Selleks kasutatakse kaitsepiirdeid ja blokeeringuid, mis peatavad liikuvate osade töö. Töötajate pääs ohutsooni peab olema kindlalt takistatud.“
Tööinspektsioon rõhutab, et ohutus ei sõltu ainult tööandjast. Kahjuks on rikkumised sageli seotud ka töötajate poolse tööohutusnõuete eiramisega – näiteks kui tööandja annab isikukaitsevahendid, kuid töötaja neid ei kasuta.
Kus on risk kõige suurem?
Inspektsiooni andmetel püsib kõrgendatud riskitase ehituses, tööstuses (eriti puidutöötlemine ja metalltoodete tootmine), kaubanduses, transpordis ja laomajanduses.
„Selliseid ettevõtteid kontrollime iga päev,“ märgib Soomets, „et veenduda nõuete täitmises ja vähendada riske töötajate tervisele.“
Igal aastal toimuvad ka sihtkontrollid, mille käigus keskendutakse kõige ohtlikumatele teemadele ja valdkondadele, kus juhtub kõige sagedamini õnnetusi või avastatakse kutsehaiguste juhtumeid.
Inspektsioon on korduvalt läbi viinud ka keemiliste ainetega seotud sihtkontrolle. Hiljuti viidi läbi ka kantserogeenide sihtkontroll, mille raames külastas inspektsioon neid ettevõtteid, kus töötajad puutuvad kokku vähki tekitavate ainetega.
Viimastel aastatel on Eestis järsult kasvanud läbipõlemisega seotud töövõimetuslehtede arv. See, Soometsa sõnul, võib viidata kas üle jõu käiva koormuse kasvule või sellele, et inimesed on hakanud oma vaimsele tervisele rohkem tähelepanu pöörama ja sagedamini arsti poole pöörduma.
Soometsa hinnangul muutub töökeskkond Eestis iga aastaga ohutumaks ja tööandjate teadlikkus tööohutusnõuetest on kõrgem. Seda kinnitab tööõnnetuste, kutse- ja tööga seotud haiguste üldine vähenemine. Vaatamata sellele, et 2024. aastal õnnetuste arv võrreldes 2023. aastaga kasvas, on see näitaja pikas perspektiivis siiski languses.
Mis puudutab pensionireformi ja tervistkahjustava staaži arvestamise kaotamise võimalikku mõju alates 2031. aastast suhtumisele tööohutusse, siis Soomets usub, et sellised muudatused vaevalt radikaalselt igapäevast praktikat mõjutavad.
„Tööohutus ja töötajate tervisekaitse ei tohiks sõltuda pensionisüsteemist,“ rõhutab ta. „Seda ei kujunda ainult seadused, vaid ka teadlikkuse tase, juhtimiskvaliteet, töökultuur.“
