Lastevastastes seksuaalkuritegudes süüdi mõistetud isikud – nende seas need, kes on hoidnud lapspornot, üritanud alaealisi ahvatleda või on tunnistatud süüdi raskemates tegudes – vabanevad sageli enne tähtaega. Üks sellistest inimestest on Artur Aibetov, kelle ennetähtaegse vabastamise küsimust arutati Harju Maakohtus 14. augustil (*artikli ilmumise hetkel ei ole kohtuotsus veel teada). Varem on teda analoogiliste tegude eest juba karistatud. Kui turvaline on see ühiskonna jaoks? Kes ja milliste kriteeriumide alusel otsustab, et inimene ei ole enam ohtlik? Miks keemilist kastreerimist peaaegu ei kasutata ja kes hoiab silma peal vabanenutel? Nendele ja teistele küsimustele otsis vastuseid MK-Estonia.
Artur Aibetovile määrati kolmeaastane vangistus katsete eest luua seksuaalkontakti alla 14-aastaste isikutega ning materjalide hoidmise eest, mis kujutavad alaealisi sobimatus kontekstis. Aibetovit on varemgi sarnaste paragrahvide alusel vastutusele võetud, kuid pärast vabanemist sattus ta uuesti uurimise alla – 2022. aasta oktoobris peeti ta kinni ja on sellest ajast alates on ta viibinud vahi all.
See ei ole kaugeltki ainus juhtum, mis ühiskonnas muret tekitab. 2024. aasta novembris jõustus otsus Andres Kentsi tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta – varem oli ta süüdi mõistetud seksuaalse iseloomuga õigusvastastes tegudes mitme alla kümneaastase lapse suhtes.
Uurimise andmetel lõi Kents mitme aasta jooksul usalduslikke suhteid probleemsetest peredest pärit lastega ning kuriteod toimusid nii lasteasutuste territooriumil, kus ta töötas, kui ka väljaspool neid. Algselt määrati talle üheksa-aastane karistus, hiljem vähendati seda viie aastani. Oma karistust ta täielikult ära pole kandnud.
Käesoleva aasta juulis ekstradeeriti aga Eestisse Jaanus Konsa – endine õiguskantsleri nõunik. Teda süüdistatakse keelatud sisu levitamises alaealiste osalusel ning katsetes luua digikanalite kaudu kontakti teismelistega. Ligi kümme kuud oli ta rahvusvaheliselt tagaotsitav. Uurimise versiooni kohaselt kasutas Konsa sõnumirakendusi, et kallutada alaealisi veebis seksuaalsuhtlusele. See ei ole esimene sarnane juhtum tema osalusel: 2017. aastal oli ta juba sama kategooria kuritegude eest süüdi mõistetud, kuid kandis ära vaid osa määratud karistusest.
Kõik kolm juhtumit tõstatavad olulise küsimuse: kui tõhusalt töötab süsteem, kui inimesed, kes on juba tunnistatud süüdi rasketes lastevastastes kuritegudes, saavad võimaluse naasta ühiskonda suhteliselt lühikese aja möödudes.
Justiitsministeeriumi andmetel registreeriti ainuüksi 2023. aastal Eestis 332 alaealiste vastu suunatud kontaktset seksuaalkuritegu. Politsei rõhutab: need on vaid registreeritud juhtumid ja tegelik arv on tõenäoliselt oluliselt suurem.
Keda võib ennetähtaegselt vabastada – ja millistel tingimustel
Justiits- ja Digiministeerium andis kirjalikud selgitused lastevastastes seksuaalkuritegudes süüdi mõistetud isikute tingimisi ennetähtaegse vabastamise teemal. Ministeerium palus viidata neile kui ametlikule allikale, nimetamata konkreetset kõneisikut.
Küsimusele, milliseid kriteeriume ja argumente arvestatakse tingimisi ennetähtaegse vabastamise kaalumisel, selgitas ametkond, et kohus otsustab tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamise vangla esitatud materjalide põhjal. Seadus näeb ette, millal tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimuse saab arutusele võtta – sõltuvalt sellest, millise kuriteo eest karistus mõisteti, võib see küsimus tulla arutusele pärast poole või kahe kolmandiku karistusaja ärakandmist.
„Otsust tehes arvestab kohus kuriteo asjaolusid, süüdlase isikut ja varasemat elukäiku, käitumist vangistuse ajal, osalemist riskikäitumist vähendavates tegevustes või valmidust selles osaleda. Niisamuti elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine,“ seisab vastuses.
Kas tingimisi vabanenuid saab usaldada?
Ministeeriumi andmetel on viimase viie aasta jooksul tingimisi ennetähtaegselt vabastatud 40 alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude eest süüdi mõistetud isikut. Neist 15 vabastati tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valvega.
Mis puudutab kehtiva korra tõhusust, siis ministeerium nendib otse: retsidiivsust ei saa täielikult välistada ühegi karistusega. Veelgi enam, statistika näitab, et suurema tõenäosusega panevad uusi kuritegusid toime need, kes kannavad karistuse lõpuni ja vabanevad ilma järelevalveta.
Pärast karistuse lõppu ei kontrolli riik tavaliselt enam inimese elukeskkonda. Kuritegevust soodustavad näiteks vaesus, hariduse puudus, ebavõrdsus, väärtushinnangute konfliktid, vaimse tervise probleemid ja ühiskondlik tõrjutus. Sageli on väärkohtlejateks need inimesed, keda endid on väärkoheldud.
Ministeerium rõhutab, et kuritegevuse põhjused on keerulised ja seotud paljude teguritega, mistõttu ei ole korduvkuritegevuse riski võimalik täielikult maandada. Seadus näeb teatud juhtudel ette ka võimaluse kohaldada kinnipidamisjärgset käitumiskontrolli, mis aitab retsidiivsusriskiga inimesi, kes vangistuse täielikult ära on kandnud, taas ühiskonda lõimida ja võimaldab neil silma peal hoida. Seda võimalust saab rakendada ka seksuaalkurjategijate puhul.
Rääkides korduvatest kuritegudest, märgib ministeerium: „Statistika põhjal on sellise kuriteo eest karistatute tingimisi ennetähtaegse vabastamise korral uue samalaadse kuriteo risk suhteliselt väike. Viie aasta jooksul sel alusel vabanenutest on teadaolevalt vaid üks isik uues seksuaalkuriteos süüdi mõistetud.“
Miks ei rakendata keemilist kastreerimist
Ministeerium kommenteeris ka keemilise kastreerimise teemat, rõhutades, et termin ise on ebakorrektne. „Väljend „keemiline kastreerimine“ on eksitav – hormoonravi ei tee inimest püsivalt suguvõimetuks, vaid lihtsalt pärsib ajutiselt sugutungi,“ selgitati vastuses.
Tegemist on osaga kompleksravist, kuhu kuulub ka psühholoogiline abi. See ravi eeldab inimese vabatahtlikku koostööd. Kedagi õigusriigis vastu tema enda tahtmist ravida ei saa. Eesti seadus lubab kompleksravi mõnel juhul kasutada vangistuse asemel, kuid raskete kuritegude puhul seda ei peeta sobivaks. Lühikese ajaperioodi jooksul see ravi piisavalt hästi ei toimi.
Mis puudutab lastevastaseid tegusid toime pannud pedofiilide tingimisi vabastamise seadusandlikke piiranguid, vastas ministeerium, et nende lähenemisviis seisneb inimese järk-järgult vanglast vabastamises. See võimaldab teda kriminaalhoolduse kaudu toetada ja jälgida, kuidas ta vabaduses toime tulevad, vajadusel teda aidata või, kui ta reegleid rikub, tagasi vanglasse paigutada.
Ministeerium rõhutab: “Kui inimene pärast pikka vangistust kohe iseseisvasse ellu suunata, võib ta raskustes teha halbu valikuid ja sattuda taas kuritegelikule teele.“
Küsimusele, millised asjaolud võimaldasid kaaluda Artur Aibetovi tingimisi vabastamist, teatas ministeerium, et konkreetsete inimeste ja kriminaalasjade asjaolusid ministeerium ei pea võimalikuks kommenteerida – otsused vabastamise üle teeb kohus seaduses ette nähtud korras ning kõiki asjaolusid hoolega kaaludes.
Ametkonnas rõhutati eraldi: „On olnud juhtumeid, kus kohus peab korduvkuritegevuse riski liiga suureks ja keeldub inimest enne tähtaega tingimisi vabastamast, ka juhul kui ta on vanglas eeskujulikult käitunud.“
Kuidas süsteem töötab
Justiitsministeeriumi vanglate osakonna taasühiskonnastamise talituse nõunik Mariel Männiste rääkis üksikasjalikult, milliseid meetmeid rakendatakse karistussüsteemis seksuaalkuritegude, sealhulgas alaealiste vastu suunatud kuritegude eest süüdi mõistetud isikute suhtes.
Tema sõnul ei ole vangistuse eesmärk mitte üksnes karistuse ärakandmine, vaid muutuste toetamine, mis aitaks inimesel vabaduses toime tulla ja vanglasse enam mitte naasta.
„Igasuguse kinnipeetavaga tehtava töö eesmärk on taasühiskonnastamine,“ rõhutab Männiste.
„Sellega tegeleb väiksemal või suuremal määral kogu vangla- ja kriminaalhoolduse personal.“
Suur osa kinnipeetava igapäevast kulub hõivetegevustele nagu õppimine, töötamine, sotsiaalprogrammides osalemine, aga ka huvitegevus, eesmärgiga toetada inimest teel seaduskuuleka elu juurde ning vähendada korduvkuritegevuse riski.
„Taasühiskonnastamisega alustatakse kohe karistusaja alguses. Vangla hindab iga kinnipeetava profiili ning koostab sellele tuginedes täitmiskava, mis hõlmab õppimist, töötamist, osalemist sotsiaalprogrammides ning vajaduspõhist nõustamist,“ selgitab ta.
Oluline on leida ja mõjutada neid tegureid, mis soodustasid kuriteo toimepanekut – olgu selleks sõltuvusprobleemid, vägivaldsed mustrid, toimetulekuraskused või puudulikud sotsiaalsed oskused või muud taustprobleemid.
Toetus ja rehabilitatsioon
Seksuaalkuritegude eest süüdi mõistetud vangidele kättesaadavate programmide hulgas rakendatakse nii individuaalseid kui ka grupiviisilisi sekkumisvorme. Töö aluseks on RNR (Risk-Need-Responsivity) ja Hea Elu (Good Lives) mudelid. Esimene on suunatud individuaalsele tööle, mis seisneb selles, et sekkumistegevused määratakse igale kinnipeetavale individuaalselt, lähtudes nende kuriteo riskist ning kriminaalsetest vajadustest (riskifaktoritest), teine – isiku tugevustel põhinev lähenemine, mille kohaselt keskendutakse sellele, kuidas aidata inimesel edaspidi saavutada turva- ja kuuluvustunnet, eneseteostust ning muid elulisi eesmärke seaduspäraste ning sotsiaalselt vastuvõetavate viiside kaudu.
Pedofiilidele on olemas spetsiaalne rehabilitatsioonikava. Neile pakutakse individuaalseid ja grupi- sotsiaalprogramme, eelkõige: “Uus Suund” – individuaalprogramm, mis süvendab seksuaalkurjategija arusaamist kuriteoni viinud asjaoludest, kuidas seksuaalkuritegusid edaspidi vältida, ning “Rockwood” – grupiprogramm, mis põhineb süvitsi mineval eneseanalüüsil.
Niisamuti toetatakse kinnipeetavat vabanemiseks ettevalmistamisega, seda läbi sotsiaalsete tugivõrgustikke taasloomise, tööturu- ja elukoha küsimustes toetamise.
„Kõik see toimub sihipäraselt ja koostöös erinevate spetsialistidega – kontaktisikud, sotsiaaltöötajad, psühholoogid, õpetajad ja järelevalveametnikud panustavad selle nimel, et luua muutust toetav keskkond,“ ütleb Männiste.
Kuid, nagu ta rõhutab, valmisolek käitumise muutmiseks, vastutuse võtmiseks ja seaduskuulekaks eluks on iga inimese enda teha. Just selle valmisoleku ja riskide hindamise põhjal kujuneb ka vangla hinnang võimalikule ennetähtaegsele vabastamisele.
„Kinnipeetavatele pakutakse vastavalt nende vajadusele nii psühhoteraapiat kui ravimravi. Ravimravi osas teeb vangla koostööd Viljandi haiglaga. Eesmärgiks on inimese kuriteo põhjuseks olnud psüühikahäire ravimine või selle kontrolli all hoidmine, ravimravi eesmärk seejuures hälbeliste mõtete, fantaasiate ja sellele vastava käitumise mahasurumine. Ravimravi eeldab kinnipeetava nõusolekut ja sellele eelnevad põhjalikud vestlused psühholoogiga ning Viljandi haigla poolne ravimravi sobivuse hindamine,“ selgitab nõunik.
Mis puudutab nn „keemilise kastreerimise“ kasutamist, rõhutab Männiste, et seda meedet rakendatakse rangelt vabatahtlikult. Sunniviisiline ravi ei ole Eestis võimalik. Hetkel on ravimravil 3 kinnipeetavat. Programmi “Uus Suund” viiakse läbi ka kriminaalhoolduses ning 2025. aastal on sotsiaalprogrammi edukalt läbinud 5 inimest ning 11 inimesel on antud programm käesoleval ajal käimas.
Mis juhtub pärast vabanemist
Mis puudutab vabanenute järelevalvet, märgib Männiste, et ennetähtaegne vabastamine ei tähenda karistusest vabastamist: „See jätkub kriminaalhooldusametniku järelevalve all.“
Järelevalve hõlmab nii kontrolli kui ka tuge: regulaarseid kohtumisi, riskihindamist, osalemist sotsiaalprogrammides, sõltuvusravi, tarvitamise keeldu, kodukülastusi, ühiskondlikult kasulikku tööd või muid sekkumisi, mis määratakse juhtumipõhiselt.
Samas, inimene on talle määratud karistuse täielikult ära kandnud, siis ei laiene talle vanglateenistuse, sh kriminaalhoolduse järelevalvemeetmed – kontrollimise võimalused lõpevad koos karistuse kandmisega.
„Samas rakendame üha enam turvalise koostöö raamistikku (TUKO), mille kaudu kutsume juhtumipõhiselt kokku erinevad seotud osapooled – näiteks kohaliku omavalitsuse, sotsiaal- ja tervishoiuasutused ning muud partnerid. Ümarlaud võimaldab infot vahetada ja tegevusi koordineerida, et valmistada vabaneva isiku teekonda ette nii inimese enda kui ka teda toetavate asutuste vaatest,“ ütleb Männiste.
31.07.2025 seisuga kannab vanglakaristust 1583 inimest, neist 107 on süüdimõistetud seksuaalkuritegudes. Kriminaalhooldusele on allutatud kokku 2772 inimest, neist 125 süüdimõistetud seksuaalkuritegudes.
Harju Maakohtu kommentaar
Seksuaalkuritegude eest süüdi mõistetud isiku tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel on kohtu jaoks väga oluline, et oleks maandatud risk uuteks kuritegudeks.
Kohus arvestab kõigi asjakohased tõendeid, mida esitatakse ja määrab tihti ka omal initsiatiivil ekspertiise. See puudutab muu hulgas nii psühhiaatrilisi ekspertiisiotsuseid kui ka kriminoloogilisi riskihinnanguid.
Vangla annab ennetähtaegse vabastamise taotluses ülevaate inimese käitumisest vanglas viibitud ajal ja kohus arvestab sellega. Kohtule on oluline, kas süüdimõistetu on vanglas distsiplinaarkaristusi toime pannud, kui palju ja kas ka viimasel ajal. Distsiplinaarkaristus kaotab kehtivuse ühe aasta möödumisel selle määramisest.
Kohtul on võimalik ennetähtaegsest vabastamisest keelduda, kui tema siseveendumus seda ei toeta. Seda ka juhul, kui vangla ja prokuratuur ennetähtaegset vabanemist toetavad.
Mis puudutab konkreetselt Artur Aibetovi juhtumit: vanglal on seadusest tulenev kohustus esitada maakohtule tingimisi ennetähtaegse vabastamise ja/või karistusjärgse kontrolli taotlus, kui on saabunud seaduses selleks märgitud tähtaeg ja süüdimõistetu vastab seaduses märgitud tingimustele. Kui ennetähtaegse vabanemise taotlus on korrektselt esitatud, siis peab kohus selle menetlusse võtma.
Infoks
Oluline on meeles pidada, et laste ja noortega töötavad asutused on seaduse järgi kohustatud oma töötajaid kontrollima karistusregistrist, sealhulgas seksuaalkuritegude osas. Eestis on kehtestatud eluaegne keeld töötada lastega isikutel, kes on süüdi mõistetud või sundravile saadetud inimkaubanduse, seksuaalkuritegude, sealhulgas vägivalla ja ahistamise, ning prostitutsiooni ja lastepornograafiaga seotud kuritegude eest. Kohustus veenduda, et inimesel on õigus lastega töötada, lasub tööandjal. Samuti on sellist kontrolli õigus algatada lapsevanemal või muul seaduslikul esindajal.
Piirangute olemasolu kohta saab päringu esitada portaali e-toimik kaudu. Täpsemat teavet leiate lehelt https://www.justdigi.ee/kontrollitausta.
Eestis tegutseb karistusregister, kus kajastuvad kõik kehtivad karistused, sealhulgas tingimisi ennetähtaegne vabastamine. See register on avalik ja teave on sealt kättesaadav 4 euro suuruse tasu eest.
Kommentaar
Katre-Liis Treufeldt, ohvriabiteenuse spetsialist (palunabi.ee)
Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi teenused lähtuvad kannatanu vajadustest ning pakuvad tuge igas menetlusetapis nii emotsionaalse kui praktilise toe kaudu. Meie eesmärk on tagada, et ka kõige raskemate kuritegude ohvrid ei jääks abita, sõltumata sellest kui kaua on juhtunust möödas.
Ohvriabitöötajad on kättesaadavad üle Eesti kõigis maakondades. Nad toetavad ohvreid ja nende lähedasi kogu kriminaalmenetluse vältel – alates esmasest pöördumisest kuni menetluse lõpuni ning vajadusel ka minevikus toimunud juhtumi raames. Pakuvad emotsionaalset tuge, praktilist abi ja vajadusel suunamist traumast taastumist toetava vaimse tervise abile (psühholoogi/ psühhoterapeudi toele) ning osalevad vajadusel võrgustikutöös.
Oluline on rõhutada: traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi on vajaduse korral õigus saada kõigil seksuaalvägivalla ohvritel ja nende pereliikmetel olenemata sellest, kas on alustatud kriminaalmenetlus. Samuti siis kui juhtum on aset leidnud minevikus.
Meie lepingupartnerid – psühholoogid ja psühhoterapeudid – pakuvad sellist abi kuni 886 euro ulatuses. Erandiks on alaealised seksuaalvägivalla ohvrid, kellel on õigus saada traumast taastumist toetavat abi suuremas mahus- kuni täisealiseks saamiseni või abivajaduse äralangemiseni.
Kommentaar
Kai Hallik, Sotsiaalkindlustusameti traumeeritud laste toetamise talituse juhataja
Kui kellelgi on teave või kahtlus, et last on seksuaalselt väärkoheldud, lasub tal lastekaitseseadusest tulenev kohustus viivitamata teavitada hädaohus olevast lapsest, helistades numbrile 112. Edasine tõendamiskohustus lasub Politsei- ja Piirivalveametil, kellel on võimalus koostöös Sotsiaalkindlustusametiga välja selgitada, kas lapse suhtes on toime pandud seksuaalkuritegu.
Seksuaalselt väärkoheldud või väärkohtlemise kahtlusega laste ja nende perede toetamiseks pakub Sotsiaalkindlustusamet lastemajateenust – kompleksset ja lapsekeskset teenust, mille eesmärk on tagada lapse turvalisus, heaolu ja traumast taastumine.
Kui väärkohtlemise kahtlus või juhtum on aset leidnud viimase seitsme päeva jooksul, kaasatakse juhtumivõrgustikku ka seksuaalvägivalla keskuse arstid, kelle roll on hinnata lapse tervislikku seisundit, vajadusel määrata ravi, nõustada last ja vanemat ning koguda meditsiinilisi tõendeid.
Lisaks Sotsiaalkindlustusameti teenustele võib laps ja tema pere vajada ka kohaliku omavalitsuse täiendavat sotsiaalset tuge, näiteks toimetulekutoetust, ajutist eluaset või muud abi, mis aitab kriisiolukorrast paremini taastuda.
Kommentaar
Margus Veem, Viljandi haigla psühholoog-nõustaja, kes tegeleb ka seksuaalkuritegusid sooritanud isikutega
Meditsiinis eristatakse pedofiilset parafiiliat kui inimese seksuaalset kalduvust ja parafiilset häiret – viimasel juhul peab see kalduvus inimest ennast häirima või ta peab sellest lähtuvalt olema kahjustanud teisi (näiteks teinud kuriteo). Sellist häiret välja ravida ei saa. Eelkõige tegeleme selle mure kontrolli all hoidmisega.
Eestis kasutatakse peamiselt Kognitiiv-käitumuslikul teoorial ja Hea Elu mudelil põhinevaid sekkumisprogramme, need on struktureeritud psühholoogilised sekkumisprogrammid, mis välja töötatud just seksuaalkurjategijate käitumise analüüsimiseks ja muutuste motiveerimiseks – keskendutakse kuriteo analüüsile, miks juhtus, inimese kontrollitunde kasvatamisele – et tema mõjutab asjade käiku, mõttevigade korrigeerimisele – st. et inimesel on keerulisem kasutada kuritegu soodustavaid mõtteid ja lihtsam mõelda teisel viisil.
Üheks suuremaks ja keerulisemaks eesmärgiks on kliendi käitumise muutmine – kuidas ja mida peaks muutma, et klient saaks elada paremat ja täisväärtuslikku elu, ilma kuritegu sooritamata. Mõningatel juhtudel toetatakse seda ka medikamentoosselt – kui on kaasuvaks ärevus, depressioon vms. ja harvadel juhtudel kasutatakse ka hormonaalset ravi – testosteroonitaset alandavaid ravimeid, mida rahvakeeli kutsutakse ka keemiliseks kastreerimiseks, kuid mida see kindlasti ei ole.
Teaduskirjandus on selles osas kahevahel, on uuringuid, mis ütlevad, et see ei ole efektiivne, osad jälle näitavad, et on. Hetkel tundub, et kui risk kuriteoks on suus, klient ise on motiveeritud ja ravi on suunatud kõrgenenud libiido või intensiivsete fantaasiate vähendamisele, siis võib ravi olla tõhus ja vähendada uue kuriteo riski.
Eesti riigi seadused ei võimalda ravi kohustuslikuks teha, mujal maailmas see mõnes kohas on ka kohustuslik. Teatud riskitaseme ja korduskurjategijate puhul võiks see olla üheks tingimisi vabastamise eelduseks – kuid siis peaks tingimisi vabastamine olema piisava pikkusega enne karistusaja lõppu (kui seda teha 6 kuud enne karistusaja lõppu, siis pole kinnipeetavad ilmselt motiveeritud vs. siis kui seda teha 3 aastat enne lõppu).
Teraapia läbimise järgse retsidiivsuse tõenäosuse kohta ei saa anda ühest vastust, kuid uuringud on näidanud, et peale piisava intensiivsusega sobivat ravi on võimalik riski vähendada peaaegu poole võrra.
Neid inimesi on, kindlasti palju rohkem, kui abi otsinuid. Tavaliselt jõuavad nad minuni ikka kellegi nügimise peale (lähedase, uurija, lastekaitsetöötaja, politsei, prokuröri), kes on märganud nende ebasobivat käitumist.
Minuni on täiesti vabatahtlikult jõudnud üksikud. Kuid hinnanguliselt võib selle probleemiga kokku puutuda umbes 1% ühiskonnast. See ei tundu suur protsent, kuid see on siiski 10 000 inimest ainuüksi Eestis.
Kui vaadelda süsteemi valmisolekut, siis vanglasüsteemis on süsteemselt tegutsetud juba 13 aastat. Väljaspool seda süsteemi on spetsialiste vähe, Viljandis selle teemaga tegeleme ja proovime ka koolitada uusi inimesi, et neid spetsialiste oleks rohkem.
Eesti väiksusest tingituna on kriitiline koostöö erinevate süsteemide vahel. Ressursse on kindlasti vähe ja meditsiinisüsteemis ei ole see kindlasti prioriteetne teema, ehk selles osas on seis puudulik.
