Ülemiste on Tallinna suurim järv ja peamine joogiveeallikas sadadele tuhandetele elanikele. Praegu on selle kaldad täielikult suletud ning juurdepääs veele rangelt keelatud. Ometi kõlab üha sagedamini mõte piiratud kasutusvõimalustest: luua jalutusalasid, paadilaenutust või kalastusvõimalusi – kontrolli all ja arvestades keskkonnanõudeid. Kui reaalne see on ning mida arvavad sellest võimuesindajad, teadlased ja linnaelanikud, uuris MK-Estonia.
Meie toimetuse poole pöördus pealinna elanik Eduard (46), keda huvitab väga Ülemiste järve saatus – see on üks Eesti suurimaid veekogusid, mis asub otse Tallinna piires.
Tema arvates jääb järv ebaõiglaselt linnaelanike jaoks täielikult suletuks, hoolimata selle suurusest ja potentsiaalist puhkuse ja kalastamise jaoks.
„See on ainus Tallinna lähedal asuv siseveekogu, kus elab koha,“ ütleb ta. „Jah, see on sanitaarala, joogiveeallikas, aga samas lendavad selle kohal lennukid, autoteedelt tuleb heitgaase ja lindudelt väljaheiteid. Miks ei võiks avada vähemalt mingigi osa? Näiteks järve lõunaosa. Mõnede piirangutega kalastamisele, näiteks ilma sööda kasutamiseta või ainult kunstlike peibutistega.“
Eduardi sõnul kuulub Tallinna veevarustussüsteemi palju veekogusid, millel on osa rannajoonest külastajatele avatud ja suletud on vaid üksikud lõigud. Ülemistet seevastu „ei kasutata üldse“.
Ta usub, et järve potentsiaal on tohutu: mitte ainult kalastamise, vaid ka puhkeala loomiseks: terviserajad, rand, paadisõidud.
„Idee on selline: väljastada piiratud arv lube päevas, ühendades need näiteks linna poolt organiseeritud paadilaenutusega – näiteks 50 eurot kõige eest kokku,“ pakub mees. „Seejuures kehtestada loomulikult keeld mootoritele ja võimalik, et üleüldse kõikidele isiklikele ujuvvahenditele.“
Mis puutub võimalikesse vee reostuse ohtudesse, siis ta rõhutab: „Kui keegi tahaks järve mürgitada, saab ta seda teha ka praegu – läbi sissevoolavate kanalite või kohtade, kus saab ka praegu järvele ligi.“
Keemia ja ökoloogia
Mida arvavad sellest ideest ökoloogid, teadlased, ametnikud ja linnaplaneerimise spetsialistid?
„Ülemiste järve seisundit hinnatakse regulaarselt,“ ütleb Keskkonnaagentuuri spetsialist Timo Torp. „Jutt käib eelkõige vee keemilisest seisundist: seda jälgivad Tallinna Vesi ja Terviseamet. Järve ökoloogilist seisundit on ülevaate seire käigus seiratud 2009, 2012, 2021 aastal. Andmed on leitavad Keskkonnaseire infosüsteemist KESE.“ Mis puudutab kalapopulatsioone, märgib spetsialist: „2021. aasta aruande põhjal koha populatsioon ei ole eraldi välja toodud. Ahvenlaste populatsioon kokku tundub olevat stabiilne. Saagis oli kaheksat liiki kalu neljast sugukonnast – ahvenlastest ahven, kiisk ja koha, hauglastest haug, karpkalalastest latikas, särg ja viidikas ning siiglastest rääbis. Ahvenlasi oli saagis nagu varemgi endiselt vähem kui karpkalalasi. Üldiselt on röövkalade osakaal järves väike.“
Bioloogilise mitmekesisuse kohta ütleb Torp järgmist: „Ülemiste järv on kesises koondseisundis, mis on parem kui enamikul Harjumaal asuvatel järvedel. Kõik Tallinna piirkonna järved on mitteheas seisundis. Puhtust mõjutavad ka linnakeskkond, põllumajandus ja lähedal asuva lennujaama tegevus. Ühe ühise mitte-hea näitajana on suurselgrootud (SUSE) – nad on vee kvaliteedi suhtes väga tundlikud.“
Tema sõnul on arvesse võetud ka lindude – eriti kajakate, partide ja luikede – mõju: „võivad järve reostada väljaheidetega, mis suurendavad mikrobioloogilist koormust (nt E. coli, enterokokid) ja toitainete sisaldust (lämmastik, fosfor). Linnustiku mõju on üldiselt väikese osakaaluga.“
Torp lisab, et atmosfäärisademed võivad tuua järve raskemetalle ja lämmastikuühendeid: „Eristada, kust need ained täpselt pärinevad – kas loodusest või inimtegevusest – võib olla keeruline. Kõik, mis satub maapinnale, uhutakse vihmaga järve – toitained, orgaanika ja erinevaid saasteained. Tormid ja tugeva sademega perioodid võivad kaasa tuua setete äravoolu valgalalt, mis suurendab hägusust ja toitainete sisaldust.“
Ülemiste järve veekvaliteeti mõjutavad ka sissevoolavad jõed ja ojad: „Kõik, mis valgalalt tuleb jõuab Ülemiste järve.“
Küsimusele, kas olemasolevad uuringud lubavad järve osalist avamist, selgitab Torp, et see on väljaspool Keskkonnaagentuuri pädevust. Tema sõnul kuuluvad sellised otsused Terviseameti, Tallinna Vee ja Keskkonnaameti pädevusse.
Puhtuse nimel
Keskkonnaagentuuri andmetel on Tallinna linna pinnaveesüsteemi joogiveehaardesse kuuluv Ülemiste järv on looduslik järv. Nagu veeosakonna spetsialist Eliise Niemann selgitab, on Ülemiste järv inimese tegevuse poolt tugevalt mõjutatud, näiteks läbi veetaseme reguleerimise. Järvele on iseloomulik vähene põhjataimestik, suur lepiskalade biomass ja hilissuvine sinivetikate põhjustatud veeõitseng.
Jahinduse ja vee-elustiku büroo vanemspetsialist Märt Kesküla täpsustab, et järves ei ole pikalt kalastiku seiret tehtud.
„Vanade materjalide põhjal võib öelda, et pigem on järves probleemiks röövkalade madal arvukus. Kunagi prooviti järves ka biomanipulatsiooni, et vähendada lepiskalade arvukust,“ selgitab ta.
Sel põhjusel arvab Kesküla, et püügi avamine ei ole õige, sest harrastuspüüdjad soovivad eelkõige püüda röövkalu (ahven, haug) ning selliselt läheb looduslik tasakaal veel rohkem paigast ära.“
Ta rõhutab, et püügi avamine vajab enne kindlasti järve kalastiku seiret, et teada saada liigiline koosseis.
„Lisaks peab kaaluma, mida toob kaasa järvele koormuse lubamine (paadid, prügistamine jms),“ lisab ekspert.
Eliise Niemann ütleb, et üheks oluliseks meetmeks Ülemiste järve seisundi säilitamiseks on võimalike kahjude ennetamine läbi inimtegevuse piiramise.
„Ülemiste järvele kehtib veeseaduse alusel veehaarde sanitaarkaitseala ehk ümbritsev maa- või veeala, kus vee kvaliteedi halvenemise vältimiseks ja veehaarde ehitiste kaitsmiseks piiratakse majandustegevust,“ märgib ta.
Samas, kui pilootprojekti algatus esitatakse ametlikult, on amet valmis osalema arutelus vastavalt oma pädevusele.
„Jutt käib strateegiliselt tähtsast veevõtualast ja režiimi saab muuta vaid juhul, kui see ei sea ohtu ei vee kvaliteeti ega veevõtu tööd ennast,“ rõhutab Niemann.
Teadus ja terve mõistus
Tallinna Tehnikaülikooli keskkonnatehnoloogia teaduslabori juhataja, professor Sergei Preisi arvates on Ülemiste järve kalastamisele ja muudeks puhkeviisideks avamise küsimusel tõepoolest alust – nii teaduslikust seisukohast tulenevalt ebaolulise ohu tõttu kui ka praktilisest küljest. Kuigi ta rõhutab: lõpliku otsuse teevad igal juhul mitte teadlased, vaid võimustruktuurid, kaaludes riske ja võimalikke majanduslikke dividende.
„Reostusallikaid on järvel tõepoolest piisavalt,“ ütleb teadlane. Tema sõnul on see nii lähedalasuv lennujaam, mille lennukid üle järve lennates pihustavad põlemata petrooleumi, kui ka tihe autoteede ring, mis ääristab järve kogu selle reostuste buketiga. Kuid peamine reostaja on loodus ise.
„Järve reostab esmajärjekorras selle enda bioloogia: veefloora ja -fauna kasv,“ selgitab ta. „Järve vesi on tegelikult väga must.“
Preis jagas oma kogemusest lugu, mis juhtus aastaid tagasi.
„90. aastate alguses olin ma Londonis stažeerimas ja osalesin vee osoonimise projektis Altoni jõe veehoidlas,“ räägib professor. „See oli tegutsev joogiveeallikas, mis varustas joogiveega Ida-Inglismaad. Sellel veekogul oli lubatud nii purjetamine, ujumine kui ka kalastamine – kõik, välja arvatud mootorpaadid ja autode pesemine kaldal. Kõik muu – palun, sealhulgas kalapüük litsentsi alusel.“ Tema sõnul ei peetud sellist puhkusekoormust seal ohuks.
Mis puutub Ülemistesse, on Preis kindel: inimeste lubamine vee juurde on muidugi seotud teatud riskidega, kuid neid saab minimeerida.
„On selge, et lihtsam on kõik sulgeda, lukustada ja rahulikult magada. Aga kui kontroll on asjatundlikult organiseeritud – järelevalve, videovalve, trahvisanktsioonid – on täiesti võimalik seda reguleerida mõõduka kuluga,“ arvab ta.
Tõsist probleemi näeb professor mitte niivõrd puhkajates endis, kuivõrd potentsiaalselt ebatsiviliseeritud käitumises: „Peamine oht on mootorpaadid, kütuse lekked, autode pesemine kaldal, sööda kasutamine. Kui aga piirduda näiteks kunstlike peibutistega püügiga ja välistada mootorpaadid – siis miks mitte?“
Miks just Ülemiste järvest sai joogiveeallikas?
Preis vastab otse: „Teist allikat ei ole. 400 000 elanikuga linna tuleb kuidagi veega varustada. Pool Tallinna veevarustusvajadusest kaetakse järve veega.“
Ta selgitab, kuidas veepuhastus täpsemalt toimub: „Kõigepealt toimub eeltöötlus osooniga, seejärel koagulatsioon raud- või alumiiniumsulfaadi abil – see sadestab kolloidseid osakesi, sealhulgas baktereid. Seejärel – läbi liiva filtreerimine, kloorimine ja veevõrku suunamine.“
Ta täpsustab, et Tallinna veepuhastusjaam tuleb nende ülesannetega edukalt toime.
Professori arvates on ideaalne variant kasutada põhjaveeallikaid, nagu tehakse Soomes, kus üle 90% veest pärineb sellistest kihtidest. See on kallis, kuid on täielikult õigustatud veetöötluse kulude minimeerimisega. Kus võimalik, rakendatakse seda lähenemist ka Eestis. Isegi Tallinn varustab end pooleldi põhjaveehorisontide veega. Tõsi, on ka raskusi.
„Puurida tuleb mõistlikult,“ rõhutab Sergei Preis. „On olnud juhtumeid, kui valesti puuritud puuraugud segasid kokku horisonte ja vesi muutus kasutuskõlbmatuks.“
Seaduse kaitse all
Kliimaministeeriumi veeosakonna nõunikud ja veeteenuse valdkonna juht Katrina Lang rõhutavad: Ülemiste järv on strateegiliselt oluline veekogu, mis ei ole avalik ega avalikult kasutatav, kuna kuulub süsteemi, mis varustab joogiveega üle 90% Tallinna elanikest.
„Järve ümbruses on kehtestatud sanitaarkaitseala, mille eesmärk on tagada vee kvaliteet ja vältida võimalikke reostusriske,“ seisab ametlikus vastuses.
Seetõttu on nimetatud alal igasugune majandustegevus keelatud, välja arvatud seaduses selgesõnaliselt loetletud juhtudel, nagu veehaarde rajamine, teenindamine ja kasutamine; sanitaarkaitseala hooldustööd; metsa hooldamine; rohttaimede niitmine ja muud sarnased tegevused, mis ei põhjusta vee kvaliteedi halvenemist.
Ministeeriumis rõhutatakse, et veehaarde juurde kuulub sanitaarkaitseala, milleks on veekogu akvatoorium koos vähemalt 90 meetri laiuse kaldavööndiga. Kaitsealal võivad viibida ainult inimesed, kes täidavad seaduses nimetatud tegevustega seotud ülesandeid.
„Piirangud ei ole kehtestatud niisama – need on suunatud kümnete tuhandete joogivee tarbijate tervise kaitsmisele,“ lisavad spetsialistid.
Mis puudutab potentsiaalset luba kalastamiseks – isegi piiratud kujul, kunstlike peibutistega – siis kutsuvad ministeeriumi esindajad vaatama olukorda laiemalt. Nende sõnul ei ole jutt mitte ainult mõjust kaladele või ökosüsteemile, vaid ka tõsisest ohust joogiveele.
Ameti esindajate sõnul tuleb sanitaarkaitseala piirangute muutmiseks muuta kõigepealt veeseadust ning pöörduda virgestus- ja keskkonnaharidusliku tegevuste teostamiseks pinnaveehaarde sanitaarkaitseala omaniku või valdaja ehk siis vee-ettevõtte poole.
Puhtus ennekõike
Terviseameti keskkonnatervise osakonna vanemspetsialist Lauri Liepkalns on veendunud: Ülemiste järv ei tohiks saada riskitsooniks, isegi osaliselt.
Küsimusele, kas on olemas riskihindamise metoodikaid territooriumi võimaliku piiratud avamise korral (näiteks kalapüük, terviserajad), vastab ta, et spetsiifilisi avalikke juhiseid või metoodikaid ilmselt ei ole.
„Igasugune hindamine peab põhinema seadusest tuleneval eesmärgil ja riskianalüüsil. Iga ettepanekut avalikuks kasutuseks kaalutakse äärmiselt rangelt, lähtudes ennekõike ennetavast põhimõttest, et vältida igasugust potentsiaalset ohtu,“ selgitab ta.
Osalise ligipääsu korral tuleks eksperdi sõnul hinnata laia spektrit riske, mille maandamine oleks äärmiselt keeruline ja kulukas.
„Riskide maandamine eeldaks märkimisväärseid investeeringuid ja pidevat ranget kontrolli, kuid Terviseameti hinnangul pole uute riskide teadlik lisamine põhjendatud, kuna Tallinnal puudub alternatiivne veevaru,“ ütleb ta.
Amet rõhutab ka, et segi piiratud avaliku kasutamisega tekiksid uued ohud: suureneks mikrobioloogilise ja orgaanilise reostuse risk ning kasvaks järve üldreostus ja erinevate vette sattuvate tehisainete hulk.
„Tekkiv reostus oleks toitaineks erinevatele veeorganismidele, sealhulgas sinivetikate jaoks, mis võivad toota toksiine, mis joogivette sattudes võivad põhjustada tervisehäireid või mürgistusi inimese organismis,“ hoiatab Liepkalns.
Kommentaar
Toomas Haidak, Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalameti arengu ja planeerimise teenistuse juht
Ülemiste järve osalise avaliku kasutamise küsimust arutati tõepoolest – 2022. aastal tellis Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet eelhinnangu keskkonnamõju hindamisele, et analüüsida võimalikke riske. Kuid kuna tegemist on ühe Eesti tähtsaima joogiveeallikaga, mille suhtes kehtivad riiklikul tasandil kehtestatud sanitaarkaitse nõuded, oleks selle idee elluviimine äärmiselt keeruline.
Mis puudutab reguleeritud puhkeala loomise ideed – näiteks ranna või terviseradade – siis vastavalt kehtivale riiklikule korrale ja veeseadusele on selline otsus võimatu.
Sanitaarkaitseala eesmärk on viia miinimumini igasugune mõju veevõtule, et tagada joogivee kõrge kvaliteet. Ja kuigi sellel ideel võib olla linnaelanike seisukohast arusaadav motiiv, ei ole see kokkusobiv järve põhilise funktsiooniga – olla usaldusväärne ja puhas veeallikas.
Järve rannikuala tulevase arengu perspektiivide täpsem kaalumine kuulub Tallinna Linnaplaneerimise Ameti peaarhitekti büroo pädevusse. Seal on olemas ülevaade nii kehtivatest kui ka väljatöötamisel olevatest plaanidest ja arengusuundadest.
Järve kasutamist puudutavaid ettepanekuid on tõepoolest laekunud – nii üksikisikutelt kui ka organisatsioonidelt. Nende läbivaatamine ja võimalik kaasamine planeerimisprotsessi kuulub samuti Linnaplaneerimise Ameti vastutusalasse.
Kui tulevikus peaks tekkima algatus luua piiratud juurdepääs – näiteks kalastamiseks või loodusturismiks – siis linna rolli, nagu varemgi, määravad seadusandluse raamid. Piirangud, mis on seotud veevõtukohtade sanitaarkaitsealadega, on kehtestatud riiklikul tasandil. Meie võimalik roll on toetav ja kaasav, kui õiguslikku raamistikku või põhimõtteid muudetakse.
Sellest hoolimata, kui sellised arutelud riiklikul tasandil algavad, oleme valmis osalema. Kuid praegusel hetkel ei ole meil alust neid protsesse ise algatada.
Mis puutub rahvusvahelisse kogemusse – selles 2022. aastal tellitud eelhinnangus on viiteid näiteks Austraalia ja Ühendkuningriigi (sealhulgas Šotimaa) kogemusele. Kuigi nendes riikides kehtib mõnel juhul piiratud juurdepääs, on sealgi veevõtualadel ranged piirangud. Eesti kontekstis on olukord mõnevõrra teine: näiteks Narva veevõtukoht asub linnast kaugemal ja seal rakendatakse sanitaarkaitseala teisiti.
Kommentaar
Miks on Ülemiste järvele juurdepääsu andmise algatus ohtlik?
„Ülemiste järv on strateegiliselt tähtis objekt: sellest valmistatakse joogivett ligi 500 000 elanikule. See on Eesti suurim veetarbijate piirkond ja on tähtis, et me saaksime olla veendunud joogivee puhtuses, mistõttu peame oluliseks Ülemiste järve jätkamist sanitaarkaitsealana ilma täiendavaid inimtegevuse erandeid lisamata,“ ütleb Tallinna Vee veekvaliteedi juht Kristiina Soovik.
Ta arutleb: „Kui järve territoorium oleks avatud, inimesed käiksid seal ujumas, sõidaksid paadiga, keegi ujutaks koera, keegi peseks autot – ilmselt ei tahaks keegi tegelikult sellist vett juua, isegi kui see on läbinud väga põhjaliku puhastusprotsessi. Joogiveele kehtivad väga kõrged kvaliteedistandardid ja nende tagamiseks ongi piirkond sanitaarkaitsevööndina suletud.“
Tema sõnul ei ole Tallinna Vees järve osa avamise küsimust, näiteks puhkuse või kalastamise jaoks, tõstatatud.
„Kuigi peame oluliseks tutvustada kogukonnale joogivee tootmisega seotud tegevusi, viime läbi ekskursioone ja avatud uste päevi ning kord aastas ka tervisespordi ürituse, ei ole me arutanud sanitaarkaitseala avamist kalapüügiks,“ rõhutab Soovik. Tema sõnul on järve seisund pideva kontrolli all.
„Kindlasti on oma mõju kõigil linnakeskkonnast tulenevatel kahjustustel, aga linnaveekogu puhul pole võimalik õhusaastet jt mõjusid lõpuni vältida. Niipalju, kui seda Veeseaduse alusel sanitaarkaitsealana piiramisega vältida on võimalik, on see meie hinnangul väga vajalik,“ kinnitab ta. „Seetõttu jääb sanitaartsoon suletuks. Me peame seda vajalikuks. Lisaks mõjutab veekeskkonna seisundit kliima ja ekstreemsed ilmastikunähtused. Võimalusel püüame kahjulikke mõjusid minimeerida ning vajadusel (mõjude osas, mis ei ole meie kontrollitavad, nt kliima mõju) ennast nendega kohandada.“
Küsimusele „Kas on olemas tehnilisi lahendusi, mis võimaldaksid mis võimaldaksid turvalist osalist kasutust?“ vastab ta nii: „Mitmeetapilised veepuhastuslahendused on juba kasutusel selleks, et järveveest joogivett toota. Ülemiste järve seisund on kesine ning inimtegevuse mõjude suurenemine halvendaks järve seisukorda veelgi. Lisaks puudub Ülemiste järvele alternatiivne samaväärne joogiveeallikas.“
Mis on augustis lubatud ja mis mitte
- Alates 01.08 on lubatud vähkide püük kõikides veekogudes püügikaardi alusel.
- Alates 01.08 hakkab siseveekogudes kehtima rääbuse püügikeeld.
- Alates 21.08 hakkab rääbise püügikeeld kehtima Peipsi, Lämmijärve ja Pihkva järves.
- 31.08 lõppeb vähkide püük.
