2022. aastal astus Euroopa Liit olulise sammu sotsiaalse õigluse tugevdamise suunas, kinnitades Direktiivi piisava miinimumpalga suuruse kohta. Esmakordselt määratleti üleeuroopalisel tasandil suunised ja põhimõtted, mis peavad tagama väärika töötasu miljonitele palgatöötajatele, eriti neile, kelle töö eest makstakse kõige madalamat palka. Kas direktiivi vastuvõtmine on mõjutanud meie riigi miinimumpalka saavate elanike sissetulekuid ning mida arvavad sellest ametiühingud ja tööandjad?
Direktiiv võeti Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu poolt ametlikult vastu oktoobris 2022. See ei kehtesta ühtset miinimumpalka kõigile liidu riikidele, kuid kohustab liikmesriike tagama, et miinimumpalga tase vastaks väärikale elatustasemele. Samuti pannakse rõhku ametiühingute rolli tugevdamisele, kollektiivlepingute edendamisele ning miinimumpalga määramise läbipaistvamate ja objektiivsemate kriteeriumite tagamisele.
Oodatavad tulemused on „töötavate vaeste“ osakaalu vähenemine, palgatöötajate läbirääkimispositsiooni tugevdamine ja sotsiaalsete erinevuste leevendamine Euroopa Liidus. Direktiiv eeldab, et riigid, kus kollektiivlepingute katvus on alla 80%, on kohustatud välja töötama riikliku plaani selle suurendamiseks.
Riikidele seati ülesanne: 2024. aasta sügiseks viia riiklikud õigusaktid direktiivi sätetega kooskõlla. Mõned on juba reformidega alustanud, teised aga viivitavad endiselt, viidates majandusraskustele ja riskidele tööturu jaoks.
Ida-Euroopa riikidele, sealhulgas Eestile, võib direktiiv olla pöördepunktiks. Siin on miinimumpalk traditsiooniliselt oluliselt madalam kui Vana Euroopa riikides – nii absoluutnumbrites kui ka keskmise palga suhtes. Samas just nendes riikides täheldatakse sageli kõrget töötavate inimeste osakaalu, kelle sissetulek ei taga isegi põhilist elatustaset.
Alates 1. jaanuarist 2025 on miinimumpalk Eestis 886 eurot ja minimaalne tunnipalk 5,31 eurot. See on üks Ida-Euroopa riikide kõrgeimaid näitajaid, kuid see on siiski kaugel tasemest, mida võiks pidada riigis täisväärtuslikuks eluks piisavaks, eriti arvestades kommunaalteenuste, toiduainete ja energiaressursside kiirest hinnatõusu.
Direktiiv ärgitab läbi vaatama miinimumpalga arvestamise metoodikat – meelevaldsete otsuste asemel eeldab see objektiivsete kriteeriumite, nagu mediaan- või keskmine palk, kasutamist. Lisaks muutub ametiühingute roll läbirääkimisprotsessis nähtavamaks.
Eestis on kollektiivlepingutega hõlmatud töötajate osakaal üks madalaimaid EL-is – umbes 20%, mis tähendab vajadust riikliku plaani järele selle suurendamiseks. Kas Eesti suudab kasutada direktiivi võimalusena sotsiaalse õigluse tugevdamiseks – või piirdub formaalse vastavusega? Vastus sellele küsimusele ei sõltu ainult poliitilisest tahtest, vaid ka sellest, kui avatud on dialoog valitsuse, tööandjate ja ametiühingute vahel.
„Eesti jaoks ei ole see aktuaalne“
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) avalike suhete osakonna juhi Laura Laasteri sõnul, kelle sõnu vahendab Delfi 29.10.2024 avaldatud artiklis, ei ole Eesti seoses Euroopa Liidu miinimumpalga direktiiviga oma seadusandlust muutnud, kuna meie seadus juba vastab direktiivi nõuetele.
„Üks direktiivi peamisi eesmärke on luua raamistik miinimumpalga adekvaatsuse tagamiseks juhtudel, kui see on seadusega kehtestatud. Eestis aga miinimumpalka seadusega ette ei nähta, vaid selle lepivad kokku sotsiaalpartnerid kollektiivlepingu raames. (…) Selline praktika on Eestis eksisteerinud aastakümneid ja riik sellesse ei sekku,“ selgitab Laaster.
Sellest lähtudes ei ole direktiivi see osa Eesti kontekstis aktuaalne. Nagu ka mitmetes teistes EL riikides, kus miinimumpalga määravad sotsiaalpartnerid.
„Direktiivi veel ühe olulise osana peavad riigid koostama tegevuskava kollektiivläbirääkimiste edendamiseks, et laiendada kollektiivlepingute ulatust riigis. Eestis reguleerivad kollektiivlepingud ligi 19% töötajate töötingimusi ja me peame kollektiivläbirääkimiste edendamist väga oluliseks, kuna need toovad kasu nii töötajale kui ka tööandjale,“ ütleb Laaster.
„Kasv peaks toimuma kiiremini“
Eesti Ametiühingute Keskliidu (EAKL) juhi Kaja Vask vastab „MK-Estonia“ küsimusele, kas ametiühingud toetavad EL-i direktiivi õiglase miinimumpalga kohta, järgmiselt: „Jah, me toetame EL-i direktiivi. Selle eesmärk on tõsta töötajate ostujõudu EL riikides, tagada õiglasem töötasu ja seeläbi vähendada töötavate inimeste vaesust.“
Ametiühingud on veendunud, rõhutas Vask, et miinimumpalga kehtestamine vähemalt 50% riigi keskmisest või 60% mediaanpalgast võimaldab töötajatel oma eluga toime tulla ja tagab madalapalgalistele töötajatele võimaluse järgmise palgani vastu pidada.
Tema arvates võiks miinimumpalk Eestis olla õiglasem ja katta täielikult töötaja igapäevased kulud. Samas hindab EAKL positiivselt tööandjatega sõlmitud hea tahte kokkulepet, mille kohaselt miinimumpalk peaks 2028. aastaks jõudma 50%-ni riigi keskmisest.
Kuid Vask usub, et kasv peaks toimuma kiiremini:
„Reaalsete sissetulekute languse ja elukalliduse kasvu tõttu muutub paljudele töötajatele kuludega toimetulek üha raskemaks. Ametiühingute seisukohalt peaks miinimumpalk juba praegu moodustama 50% keskmisest – see oleks töötajate suhtes õiglane ja vastaks EL-i direktiivile,“ selgitab ta.
Eestis määratakse miinimumpalga suurus ametiühingute ja tööandjate läbirääkimiste teel, mille järel kinnitab lepingu valitsus.
„Kuid riik jääb sisuliselt vaatlejaks ega paku ametiühingutele selget poliitilist toetust töötajate piisava elatustaseme saavutamiseks,“ ütleb Vask. „Erinevalt paljudest teistest EL riikidest ei ole Eestis siiani välja töötatud tegevuskava kollektiivläbirääkimiste pidamiseks, kuigi EL-i direktiiv väärika miinimumpalga kohta seda otseselt nõuab.“
Rääkides sellest, kas on realistlik hõlmata kollektiivlepingutega vähemalt 70–80% töötajaid, märgib ta: „Eestis, kus kollektiivlepingute katvus on alla 20%, on 80% eesmärk äärmiselt ambitsioonikas. See nõuab valitsuselt tugevat poliitilist tahet, tööandjatelt valmisolekut lepingute sõlmimiseks ning samuti seadusandlikke muudatusi. Praegusel valitsusel minu arvates sellist tahet ei ole. Vastupidi, töötajate õigusi püütakse piirata – nagu näitab näiteks Töölepingu seaduse muutmise eelnõu, mis läbis Riigikogus esimese lugemise 11. juunil.“
Tema arvates on vaja laiendada küsimuste ringi, mida saab valdkondlike kollektiivlepingute raames kokku leppida, samuti tugevdada töötajate õigust esindatusele. Ilma selliste seadusandlike muudatusteta on kollektiivläbirääkimiste areng Eestis raskendatud.
„Ametiühingute Keskliit mängib võtmerolli EL-i direktiivi väärika miinimumpalga kohta rakendamisel. Ametiühingute osalemine kollektiivläbirääkimistel on kogu protsessi alus ja EAKL-i ülesanne on viia töötajate seisukoht poliitiliste otsuste tasandile,“ lisab Vask. „Lisaks jääb ametiühingute oluliseks ülesandeks info levitamine ja töötajate teadlikkuse tõstmine, et tugevdada läbirääkimiskultuuri ja stimuleerida ametiühingutesse astumist.“
Rääkides sellest, mis pärsib praegu miinimumpalga kiiremat kasvu Eestis, märgib ta ära mitmed omavahel seotud takistused – poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised, mis Eestis eksisteerivad.
„Tööandjad kardavad näiteks, et miinimumpalga kiire kasv suurendab tööjõukulusid ja vähendab kasumit, eriti väikeettevõtete puhul. Seetõttu tajutakse palgatõusu sageli ohuna ettevõtte ellujäämisele. Kuid need hirmud on liialdatud ja pidurdavad oluliselt sotsiaalset dialoogi ja kollektiivlepingute sõlmimist,“ ütleb Vask. „Samuti on Eestis juurdunud seisukoht, et riigi peamine konkurentsieelis on odav tööjõud. Mistõttu tajutakse miinimumpalga tõusu riskina – väidetavalt võib see kiirendada tootmise üleviimist madalama töötasuga riikidesse.“
Need hirmud on tema arvates põhjendamatud: esiteks on tööjõud Eestis niigi üsna kallis ja teiseks tuleb arvestada tootlikkuse kasvu ja tehnoloogilise arengu mõju ettevõtte edule. Lisaks annab väärikas töötasu ka konkurentsieeliseid – näiteks aitab see hoida kvalifitseeritud ja lojaalseid töötajaid. Ja teiste riikide kogemus näitab, et miinimumpalga kasv soodustab mitte ainult tootlikkuse suurenemist, vaid ka majanduse elavnemist.
Vask rõhutab: „Et tagada kõigile töötajatele väärikas töötasu, on vaja riigi selgeid poliitilisi otsuseid ja tugevamat partnerlust tööandjatega. Ainult sellisel juhul saab Eesti töötajatele garanteerida õiglase, piisava ja väärika palga.“
„Lihtsalt võtta ja ära kaotada“
Kuigi ametiühingud püüavad miinimumpalka suurendada, tegi Eesti Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon (EVEA) hoopis ettepaneku selle täielikuks kaotamiseks. Või asendamiseks miinimumpalgaga riigi regioonide kaupa.
„EVEA jaoks on see teema eriti aktuaalne, kuna see puudutab paljusid mikroettevõtjaid ja väikeettevõtteid maapiirkondades ja väikelinnades. Kuna sügisel algab taas miinimumpalga „läbirääkimiste“ protsess, peame oluliseks juba praegu juhtida ühiskonna ja valitsuse tähelepanu selle protsessi kahtlasele legitiimsusele ja selle negatiivsetele tagajärgedele,“ selgitab EVEA president Ille Nakurt-Murumaa, miks just praegu on vaja tõstatada üleriigilise miinimumpalga kaotamise teema.
„Praeguse miinimumpalga kehtestamise süsteemi peamine probleem mikroettevõtetele ja väikeettevõtetele on liigne palgamaksmise koormus ettevõtjatele maapiirkondades ja väikelinnades (eriti madala kasumlikkusega sektorites, nagu näiteks teenindus, hotellindus-restoranisektor),“ selgitab Nakurt-Murumaa. „Eriti puudutab see makse, mida tuleb maksta isegi palgalt, mida ettevõtja endale maksab. Tulemuseks kaob maapiirkondades palju töökohti ja lõppkokkuvõttes ei võida keegi.“
Väikeettevõtete kaasamist miinimumpalga kokkuleppimise protsessi viimastel aastatel hindab EVEA väga negatiivselt.
„Kogu osalemine on vaid näiline. Mikro- ja väikeettevõtted tegelikult ei osale selles protsessis üldse, kuigi just neid see kõige rohkem puudutab,“ rõhutab Nakurt-Murumaa. „Kõige rohkem kannatavad ühtsest miinimumpalgast piirkonnad, kus palgatase on oluliselt madalam riigi keskmisest – Hiiumaa, Saaremaa, Valgamaa, Põlvamaa. Nendes maakondades on miinimumpalk juba 2025. aastal 53–55% keskmisest ja selle edasine tõstmine muutub üle jõu käivaks sellistele sektoritele nagu maaturism, toitlustus, toiduainetööstus, iluteenindus ja teised madala tasuvusega valdkonnad.“
Nakurt-Murumaa arvates ei tohiks riik sekkuda palgaläbirääkimistesse (eriti läbi fiktiivse sotsiaaldialoogi, mis on kunstlikult loodud „läbirääkimistega“): „Riigi roll on kehtestada õiglased maksumiinimumid, et igal töötajal oleks õigus pensioni- ja ravikindlustusele.“
EVEA esindaja arvates peaks miinimumpalga süsteem põhinema ettevõtete tegelikul võimekusel palka maksta ja vastama majandustsüklile. Rasketel aegadel ei saa palka sellise tempoga tõsta – see on ettevõtlusele hukatuslik, sest personalikulud on sageli kõige suuremad ja mõnedes sektorites isegi peamised püsikulud.
„EVEA-s ei ole me veel arvutanud täpseid arvestusmudeleid sektorite ja piirkondade kaupa, kuid automatiseerimine võiks olla seotud tarbijahinnaindeksiga (THI),“ lisab liidu president. „Miinimumpalga kehtestamine sektorite kaupa on võimalik Statistikaameti andmete alusel, kuna neil on andmed keskmiste palkade kohta sektorite ja maakondade kaupa.“
EVEA esindaja märgib, et arvutusi ühtse miinimumpalga kaotamise lühi- ja pikaajaliste majanduslike tagajärgede kohta veel ei ole: „Kuid me plaanime neid analüütikutega koostöös läbi viia.“
Kommenteerides kartusi, et riikliku miinimumpalga kaotamine toob kaasa ümbrikupalkade kasvu, ütleb Nakurt-Murumaa, et pigem vastupidi – just miinimumpalga kiire tõus (nagu see on toimunud viimastel aastatel riigi survel fiktiivsete läbirääkimiste käigus) viib „ümbrikupalkadele“, sest ettevõtlus ei tule enam toime.
Eestis saab miinimumpalka umbes 26 000 inimest.
„Enamik neist on mikroettevõtjad, kes maksavad palka iseendale,“ selgitab EVEA president. „Arvan, et miinimumpalga kaotamine ja õiglaste maksumiinimumide kehtestamine mõjub pigem positiivselt tööandjate motivatsioonile maksta ausat palka.“
Vastates küsimusele, milliseid rahvusvahelisi näiteid saab pidada edukateks paindliku või regionaalse miinimumpalga mudeliteks, rõhutab Nakurt-Murumaa, et konkreetseid teiste riikide mudeleid ei saa laenata: „Meie naabrid (Soome, Rootsi) ei kehtesta riiklikku miinimumpalka, kuid neil tegutsevad tõhusalt ametiühingud. Eestis kuulub ametiühingutesse vaid väike osa töötajatest (ja enamik neist on riigisektoris: õpetajad, meedikud), seega on ametiühingutele nii suure rolli andmine palgaläbirääkimistes sisuliselt vale. See ei vii riigi arenguni. Meie tugevus on paindlikkuses ja väikeettevõtluses. Väikeettevõtete töötajad on tavaliselt oma tööandjatega solidaarsed, sest nad mõistavad – kui ettevõte kaob, siis saavad vaid vähesed sõita „mesimagusasse“ pealinna. Linnas tööl käimisega kaasnevad transpordi- ja elamiskulud… Eesti maapiirkondade jaoks on see hukatuse tee. Kui tööd ei ole (ja ei ole võimalust isegi iseendale tööandjaks saada, sest oled kohustatud maksma riiklikku miinimumpalka ja sellelt makse), siis ei ole ka elu.“
„Ohtlik idee“
Kaja Vask peab seda ideed aga äärmiselt ohtlikuks. Tema Ärilehes avaldatud arvamuse kohaselt ei ole just väikese ja keskmise suurusega ettevõtetes töötajad tööandjate omavoli eest nii hästi kaitstud kui suurtes ettevõtetes. Ja miinimumpalga kaotamine suurendab veelgi riski, et töötajad on sunnitud nõustuma eluks ebapiisava palgaga. Eriti puudutab see ettevõtteid, kus töötajad ei ole loonud ametiühingut ega saa ühiselt oma õigusi kaitsta. Lisaks on kuni kümne töötajaga mikroettevõtetes töötajatel keeruline luua ametiühingut ja saavutada seda, et tööandja neid kuulda võtaks.
MK-Estonia palus ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikel olukorda kommenteerida, kuid kolme nädala jooksul ei suutnud ühelegi küsimusele nad vastata.
Statistika
Milline oli miinimumpalk teistes EL-i riikides 2025. aasta 1. jaanuari seisuga?
2025. aasta jaanuaris oli miinimumpalk vähem kui 1000 eurot kuus kümnes EL-i riigis. Eurostati andmetel oli see kõige madalam Bulgaarias (551 eurot). Järgnesid Ungari (707 eurot), Läti (740 eurot), Rumeenia (814 eurot), Slovakkia (816 eurot), Tšehhi (826 eurot), Eesti (886 eurot), Malta (961 eurot), Kreeka (968 eurot) ja Horvaatia (970 eurot).
Kuues riigis jäi miinimumpalk vahemikku 1000 kuni 1500 eurot kuus. Need olid Küpros (1000 eurot), Portugal (1015 eurot), Leedu (1038 eurot), Poola (1091 eurot), Sloveenia (1278 eurot) ja Hispaania (1381 eurot).
Miinimumpalk ületas 1500 eurot kuus veel kuues riigis: Prantsusmaal (1802 eurot), Belgias (2070 eurot), Saksamaal (2161 eurot), Hollandis (2193 eurot), Iirimaal (2282 eurot) ja Luksemburgis (2638 eurot).
Seega asus Eesti miinimumpalga suuruse poolest 16. kohal.
Taanis, Itaalias, Austrias, Soomes ja Rootsis miinimumpalkasid kehtestatud ei ole.
Allikas: ERR
