Üks vahetus – üks patsient. Ja üks distsiplinaarkorras vallandamine, mis tõmbas kriipsu peale 12 tööaastale nakkushaiguste osakonnas. Meditsiiniõde Natalja Zimens, kellel on üle neljakümne aasta töökogemust, süüdistati selles, et ta „istus kolm tundi ja ei reageerinud“, kuni patsient suri. Pärast vallandamist pöördus Natalja Töövaidluskomisjoni ning talle tehti kompromissettepanek. Naine nõustus. Möödunud on kaks aastat, kuid Natalja on endiselt töötu. Ta otsustas oma loost avalikult rääkida, et hoiatada teisi töötajaid: kaebekirjade ja kuulujuttude tõttu võidakse teid distsiplinaarkorras vallandada.
„12 aasta vältel töötasin ma Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkuskliinikus medõena,“ alustab oma juttu Natalja. „Töötasin kohusetundlikult ja täieliku pühendumisega – säästmata ei tervist ega jõudu. Kuid siis sattusin päevapealt tänavale. Mind vallandati töölepingu rikkumise alusel – tööülesannete raske rikkumise tõttu.“
Natalja sõnul on vallandamisest möödunud juba kaks aastat, kuid sellest ajast alates ei ole tal õnnestunud uut tööd leida.
Juhendid ja tegelikkus
Natalja tuli toimetusse – dokumendikaust käes. Naine on silmanähtavalt ärevuses, kui räägib selle päeva sündmustest, mis jagasid tema elu kaheks: enne ja pärast.
„2. oktoobril 2023. aastal tulin asusin oma vahetusse tööle. Tavaline päev nakkusosakonnas,“ räägib ta. „Kolm medõde, neli hooldajat, 15 patsienti, kes vajavad pidevat abi.“
Natalja sõnul seisneb erinevus medõdede ja hooldajate vahel selles, et medõed tegelevad raviprotseduuridega, jälgivad patsientide seisundit, täidavad dokumentatsiooni, teavitavad arste ja vajadusel suunavad hooldajaid.
„See on juhendite järgi nii,“ rõhutab ta. „Aga tegelikkuses ei ole kõik sugugi nii lihtne. Hooldajad võivad regulaarselt suitsetamas käia või kaovad üldse ära, et „oma asju ajada“. Patsiendid jäävad nende äraoleku ajal hoolitsuseta. Sageli juhtub ka seda, et kolleegid klatšivad ja levitavad omavahel moonutatud infot.“
Natalja räägib, et kolleegidel oli telefonis ühine vestlusgrupp, kuhu teda ei lisatud. Just seal arutati tema sõnul pigem kuulujutte kui patsientide abistamist. Tol ajal ei pööranud ta sellele siiski tähelepanu – tema tuli ju tööle, mitte teistega klatšima.
Sel päeval, meenutab ta, oli ühes palatis halvatud patsient. Teda tuli iga kahe tunni tagant keerata.
„Seda ei teinud keegi peale minu,“ pahandab Natalja. „Aga ma vaikisin. Ma ütlesin endale alati: „Vaiki, tööta.“ Tegin nii oma tööd kui ka teiste oma. Sest sageli suhtusid hooldajad abipalvetesse – mitte enda, vaid patsientide abistamiseks – vaenulikult. Niisiis pidingi kõik ise ära tegema.“
Kuidas kõik tegelikult juhtus
Ja sel päeval, meenutab ta, tuli kirjutada epikriisid kahe patsiendi kohta, kes pidid olema järgmisel päeval üle viidud teise osakonda.
„Kõik pidi olema täidetud eesti keeles, ilma vigadeta,“ selgitab Natalja. „Just sel hetkel, kui ma seda tegin, tuli minu juurde hooldaja Alina (nimi muudetud – toim.) ja ütles, et talle tundus, nagu oleks ühel patsiendil pärast õhtusööki halb hakanud.“
Medõde selgitab, et hooldaja toitis seda patsienti, võttes temalt ära hapnikumaski.
„Kuid hapnikku vajas ta pidevalt!“ rõhutab Natalja. „Selle patsiendi võtsin vastu umbes kell 17, veel enne õhtusööki, teiselt medõelt, kes oli olnud hommikuses vahetuses. Üleandmisel mulle midagi asjalikku ei öeldud. Ainult seda, et ta saab tilguti kaudu antibiootikume ja unetablett on juba välja antud ning klaasis valmis.“
Kirjeldades edasisi sündmusi, ütleb medõde: „Ma palusin hooldajal mõõta hapnikusaturatsiooni ja keerata patsient külili, kuid tekkis järjekordne tüli. Hooldaja ei tahtnud seda teha ja pidas seda minu kohustuseks. Olgu siis nii, salvestasin arvutis dokumendid ja läksin patsienti kontrollima.“
Natalja sõnul nägi ta palatisse sisenedes, et patsient on maskita.
„Saturatsioon langes,“ jutustab medõde ärevalt, „panin talle maski ette, keerasin külili, kontrollisin üle näidud. Hooldaja Alinat ei olnud kusagil lähedal, kuigi kõik need tegevused kuuluvad tema tööülesannete hulka.“
Pärast maski ettepanemist stabiliseerus patsiendi seisund, lisab Natalja.
„Näidud paranesid,“ selgitab ta. „Seejärel käisin ise läbi kõik oma patsiendid ja läksin tagasi dokumentide juurde. Hooldajaid kusagil näha ei olnud. Sel päeval käisin palatis ise mitu korda läbi. Panin tilguteid, vastasin kutsumistele. Kõik – üksinda.“
Mingil hetkel, meenutab ta, hakkas patsiendi seisund halvenema.
„Ma hakkasin appi kutsuma. Jooksin protseduuriruumi – seal istusid medõde Olga (nimi muudetud – toim.) ja hooldaja Alina ning trükkisid midagi. Kui ma sisse astusin, jäid nad koheselt vait. Mul ei olnud tol hetkel selleks aega – patsiendil oli kiiresti arsti abi vaja, kuid ühtegi hooldajat polnud läheduses! Lõpuks kutsusin ise arsti ja hakkasin abi osutama.“
Natalja teeb pausi ja jätkab: „Juba hiljem, kui valvearst saabus, märkasin, et õe poolt kirjapandus pole ühtegi kirjet selle medõe poolt, kes patsiendi mulle üle andis.“
Seejärel, lisab ta, tuli hooldaja Jevgenia (nimi muudetud – toim.).
„Palusin tal intensiivraviosakonnast ravimi tuua,“ meenutab Natalja. „Meie osakonnas vajalikku ei leidunud. Ta tõi selle, ma andsin ravimi patsiendile – tegutsesin täpselt protokolli järgi. Arst määras ravi ja mina täitsin kõiki tema juhised.“
Pausi järel lisab Natalja vaikselt: „Aga patsiendi seisund ei paranenud. Peagi viidi ta intensiivraviosakonda. Järgmisel päeval ta suri.“
„Ja siis visati mu ette paber“
Aga seda Natalja siis veel ei teadnud.
„Järgmisesse vahetusse tulin ma nagu tavaliselt. Aga tavapärasest erinevalt, anti mulle kätte paber. Isegi mitte ei antud, vaid visati lihtsalt ette. Seal oli kirjas, et ma istusin kolm tundi ega reageerinud, samal ajal kui patsiendid „karjusid hirmust“ ja üks neist oli suremas,“ nutab Natalja.
Naise sõnul nägid seda kõike pealt kaks hooldajat ja üks medõde.
Ta ütleb, et sai tõelise šoki. Kui ta aga end veidi kokku võttis, läks medõe juurde, kes oli tol päeval temaga koos vahetuses, ja näitas talle dokumenti.
„Ta imestas: „Mis see on? Kes selle kirjutas?“ meenutab Natalja. „Siis tuli mulle meelde, kuidas medõde ja hooldaja protseduuritoas midagi trükkisid.“
Hiljem saab ta teada, et just nende tekst – nende seletus olukorrale – oli aluseks tema vallandamise käskkirjale.
„Aga siis tekkis mul küsimus,“ ütleb Natalja, „kuidas see „ajastus“ üldse toimus? Kes mõõtis, et ma kolm tundi lihtsalt istusin? Kas inimesed seisid ja vaatasid kella?“
Miks nad ei kutsunud koheselt valvearsti, kui nägid, et patsiendil on halb? Isegi kui oletada, et ma tõesti istusin ja patsiendid „karjusid hirmust“, siis mida teie, tüdrukud, tegite? Kas lihtsalt vaatasite pealt? Kirjutasite sellest vestlusgruppi? Ja ei teinud midagi?“
Ta lisab järsult: „Sel juhul tegid nemad täpselt sama, milles mind süüdistati. Ainult et mina tegelesin sellel ajal ravimisea, kontrollisin, kirjutasin dokumente ja kutsusin arsti. Nemad aga kirjutasid minu selja taga kaebusi.“
Natalja on kindel, et just selles vestlusgrupis, kuhu teda ei lisatud, otsustati tema saatus – salaja.
„Medõed ja hooldajad olid kokku leppinud, et minust vabaneda,“ arvab ta. „Ja kaebasid juhtkonnale. Mind vallandati Töölepingu seaduse paragrahv 88 alusel (esimene osa, kolmas lõik): tööülesannete ränk rikkumine. Seal on kirjas: „Medõdede eetikakoodeks, tööleping, ametijuhend, sise-eeskiri, töötajate nõuetekohase professionaalse praktika normid.““
Mida ütles Töövaidluskomisjon?
Natalja lisab, et mõne aja pärast toibudes, mõistis ta, et ei kavatse leppida ebaõiglaste süüdistustega ning pöördus Töövaidluskomisjoni poole.
„Komisjon vaatas minu avalduse läbi ja küsis kommentaare tööandjalt,“ kirjeldab õde sündmuste kulgu. „Pärast seda tegi haigla ettepaneku menetlus lõpetada ja sõlmida kompromiss,“ selgitab ta. „Selle tulemusel muudeti distsiplinaarkorras vallandamine poolte kokkuleppel toimunud töösuhte lõpetamiseks. Haigla kohustus tegema ka vastavad muudatused töösuhete registris ja maksma mulle kahe kuu keskmise palga ulatuses hüvitist ning puhkusetasu ja kompensatsiooni kasutamata puhkuse eest.“
Tema sõnul oli kompromissis kirjas ka see, et mõlemad pooled kinnitasid kirjalikult, et neil ei ole teineteise suhtes täiendavaid nõudeid ning kõik kohustused loetakse täidetuks.
Tema hääles kõlab kibestumus. Ta rõhutab: sõnastus küll eemaldati, aga tagajärjed jäid alles.
Süütu süüdlane
„On möödunud kaks aastat. Ma ei ole siiani tööd leidnud. Keegi ei võta mind tööle,“ ütleb Natalja väsinult.
Ta selgitab, et tal on osaline töövõimekaotus, kuid ta ei anna alla: „Ma tahan töötada. Ma ei ole toime pannud kuritegusid. Ma ei ole jätnud patsiente abita. Aga praegu olen justkui ametist maha kantud.“
Siis muutub tema hääl. Seal ei ole enam üksnes solvumist, vaid pigem hämmeldust: „Aga need, kes tõepoolest suhtusid patsientidesse hooletult – nemad jäid! Hooldajad, kes kadusid suitsunurkadesse või poodi. Õed, kes jätkasid intriigide punumist osakonnas. Neist mõndade tulekuga kollektiivi algasidki kaebused ja tagakiusamised. Inimesed lendasid üksteise järel välja. Lõpuks vallandati ka mind. Aga nemad töötavad edasi! Keegi ei kontrolli neid. Keegi ei küsi, kui palju patsiente veel sureb ükskõiksuse tõttu ning sellepärast, et õige inimene ei olnud õigel ajal kohal.“
Natalja ütleb rahulikult, kuid kindlalt: „Ma ei taha kättemaksu. Ma tahan õiglust. Ma tahan töötada. Ma tahan olla kasulik.“
Ta tunnistab, et on kogu selle aja lootnud vaid üht: et keegi ütleks lõpuks: „Natalja, me mõistame, sul on õigus.“
„Ja et keegi julgeks haigla juhtkonnalt küsida mõnda lihtsat, aga väga tähtsat küsimust,“ lisab ta. „Nimelt: miks vallandati inimene, kelle süütus on tõestatud? Miks töötavad siiani need, kes eirasid patsientide vajadusi? Miks on paber olulisem kui inimese elu ja maine?“
Pärast lühikest pausi ütleb Natalja pisarsilmil: „Ma sain aru, et ei saa enam vaikida. Las see artikkel ja minu pöördumine saavad minu viimaseks epikriisiks – aga mitte patsiendi, vaid kogu selle süsteemi kohta.“
Mida ütleb haigla?
Kommentaari saamiseks pöördus MK-Estonia Natalja endise tööandja poole.
„Kahjuks ei saa me vastata kõigile esitatud küsimustele, kuna oleme kohustatud järgima Lääne-Tallinna Keskhaigla ja töötaja vahel sõlmitud kompromisskokkuleppe tingimusi,“ selgitas haigla esindaja Kri Marie Vaik.
„Tööleping Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Natalja Zimensi vahel lõpetati kompromissi alusel, mille kinnitas Töövaidluskomisjon. Kompromissi sisu on konfidentsiaalne ning selle tingimuste kohaselt ei ole meil õigust avaldada mingisuguseid üksikasju.“
Autorilt
Kui vaikimine muutub süüdimõistmiseks
Kõik selle loo tegelaste nimed – välja arvatud Natalja Zimens – on muudetud. Kuid võib-olla tunneb keegi end siiski ära. Ja see lugu ei räägi asja juriidilisest küljest.
See pole lugu komisjoni otsusest, töölepingu lõpetamise sõnastusest ega isegi mitte rahast. See on lugu inimese jõuetusest kollektiivse kiusamise ees.
Natalja ei mõista siiani, mida ta valesti tegi. Ta püüdis ausalt töötada ja olla kasulik. Ta vaikis ja ei „andnud üles“ kolleege, kui teised patsiente eirasid. Ja ühel hetkel sai just see vaikus mugavaks taustaks neile, kes otsustasid ta välja tõrjuda.
Täna on ta väljaspool ametit, millele ta on pühendanud aastakümneid. Ilma võimaluseta vastata ja ilma võimaluseta tagasi pöörduda. Kuid tal on endiselt soov inimesi aidata.
Kui keegi lugejatest saab pakkuda tööd kogenud ja oma tööle pühendunud meditsiiniõele, on Natalja Zimensi kontaktandmed toimetuses olemas.
Kommentaar
Kas kompromissi detaile võib avalikustada?
Igor Aleksin, Progressor OÜ büroo jurist
Nagu ka iga teise riigiasutuse otsuse puhul, on mõlemal poolel õigus oma äranägemise järgi jagada neid asjaolusid, mida ta peab vajalikuks – ja nende inimestega, kellega õigeks peab.
Kuid oluline on meeles pidada: seejuures ei tohi olla rikutud teise poole ega kolmandate isikute õigused.
Muuhulgas tuleb hoiduda sellise teabe levitamisest, mis võib teisele poolele selgelt tekitada varalist või mainekahju.
Teisisõnu – kui näiteks patsient soovib rääkida otsuse põhisisust, on see üldjuhul lubatud, eriti arvestades avalikku huvi.
Kui aga tekib soov avaldada sisemisi, mitteilmseid aspekte meditsiiniasutuse tööst, soovitaksin sellest pigem hoiduda.
Mis puudutab üldisi sõnastusi või asutuse seisukohti, mis kõlasid menetluse käigus – siis neist võib üldiselt rääkida, kuna ka siin võib esineda õigustatud huvi.
Kuid kõik sõltub konkreetse info sisust ja sellest, millises kontekstis see esitatakse.
Kommentaar
Kas töövaidluskomisjoni otsused on konfidentsiaalsed?
Dajaana-Jessica Vaher, Tööinspektsiooni esindaja
Töövaidluskomisjoni otsused ei ole konfidentsiaalsed ja nendega võib tutvuda Tööinspektsiooni dokumendiregistris. Selleks peaksite minema aadressile https://intra.ti.ee/?page=pub_list_dynobj&desktop=10005&tid=97020 ja vasakus nurgas leiate jaotise „Töövaidluskomisjoni otsused (TVK töövaidlusotsus)“.
Isikuandmeid ei avalikustata ja põhjendatud juhtudel võib osa otsusest ka olla ka varjatud, kui see sisaldab eriliigilisi isikuandmeid.
Samuti võib ühe poole taotlusel jätta välja otsuse osad, mis sisaldavad näiteks ärisaladusi või muud tundlikku teavet, samuti tööandja andmed – näiteks juhtudel, kui töövaidluse pooled on kergesti tuvastatavad (nt kiusamist, vargust või muid tundlikke olukordi käsitlevate vaidluste puhul).
Kui üks pool otsustab otsuse ise avaldada – nt sotsiaalmeedias või muudes avalikes allikates – ei ole tööinspektsioonil õigust seda takistada ja selline avaldamine ei ole õigusrikkumine.
Kui aga teine pool leiab, et tema õigusi on rikutud, võib ta esitada eraldi nõude, sealhulgas kohtu kaudu, nõudes, et tema õigusi rikkuv tegevus lõpetataks, ning et tema kahju hüvitataks jne.
Kommentaar
Ravikvaliteedi siseauditi mehhanismidest
Vahur Keldrima, Lääne-Tallinna Keskhaigla kvaliteedijuht
Haigla võtab kõiki ravikvaliteediga seotud juhtumeid väga tõsiselt.
Võtame iga juhtumit täie vastutusega. Oleme rakendanud selleks terve rea mehhanisme. Kõik juhtumid, mis on seotud ravikvaliteediga, läbivad detailse siseauditi.
Haigla kasutab patsiendiohutuse infosüsteemi, et analüüsida intsidendi põhjuseid ja kavandada ennetavaid meetmeid. Süsteemis registreeritakse ka tüsistused ja õendusabi kvaliteedinäitajad, mis on vajalikud edasiseks ravi planeerimiseks ja meditsiinipersonali tööks.
Meil on olemas ravikvaliteedi ja patsiendiohutuse komisjonid, mis arendavad süstemaatiliselt ohutuskultuuri kogu haiglas. Personali koolitamine keskendub igal aastal patsientide ohutuse tagamisele, et kogu personal tegutseks vastavalt aktuaalsetele teadmistele ja parimatele tavadele.
Sel aastal ajakohastas haigla oma patsiendiohutuse tagamise eeskirju ja võtab ette konkreetseid meetmeid ravi kvaliteedi parandamiseks.
Viime regulaarselt läbi sisekvaliteedi auditeid, mis hõlmavad selliseid valdkondi nagu õendustegevus, dokumentatsiooni pidamine ja nakkuskontroll. Meie eesmärk on pakkuda igale patsiendile võimalikult turvalist ravikeskkonda.
