Veetorud, basseinid ja spaa – need on populaarsed puhkusepaigad, kuid ka siin juhtub õnnetusi. Kes vastutab külastajate turvalisuse eest, mida teha pärast incidenti ning millistel juhtudel võib arvestada kindlustushüvitistega, selgitas „MK-Estonia“.
„Eelmise aasta juunis läksime veepargiga spaakompleksi Noorus SPA,“ alustab oma lugu Aleksandra (perekonnanimi on toimetusele teada, kuid lugeja palvel me seda ei avalda – toim.). „Minu abikaasa – üsna suur kahemeetrine mees – sõitis ühest torust alla ja lõi laskumise lõpus jalad tugevalt vastu astmeid ära. Pidurdustee osutus liiga lühikeseks. Pikkus- või kaalupiirangute kohta me toru juures infot ei näinud, samuti ei olnud läheduses ühtegi veepargi töötajat.“
Abikaasad panid vigastatud kohtadele jääd ja sõitsid koju, kuid öösel pidi mees pöörduma erakorralise meditsiini osakonda (EMO). Aleksandra sõnul kahtlustasid arstid labajala murdu.
Pärast seda algas pikk kirjavahetus spaakompleksi administratsiooniga.
„Alguses öeldi mulle, et võin esindada oma abikaasa huve. Ta on Egiptuse kodanik ja räägib ainult inglise keelt. Hiljem selgus, että kaebuse peab ta esitama ise,“ meenutab Aleksandra. „Kirjavahetus kestis kuude kaupa. Ettevõtte juhtkond palus saata meditsiinilised dokumendid ja kirjeldada juhtunut uuesti inglise keeles. Kui see sai tehtud, lakati mulle vastamast. Hiljem ilmus veeparki stend infoga toru kasutamise piirangute kohta.“
Aleksandra pöördus kaebusega Terviseametisse.
„Sealt teatati mulle, et nad viisid objektil läbi kontrolli, et tuvastatud puudused kõrvaldati ning alust veekeskusele pretensioonide esitamiseks ei ole,“ ütleb ta.
Ettevõte oma süüd ei tunnista
Noorus SPA juhatuse liige Dmitri Antonov rõhutab, et külaliste turvalisus on ettevõttele tingimusteta prioriteet.
„Kõik meie veepargi veeatraktsioonid on projekteerinud ja paigaldanud ettevõte Sweden Hydro Sport AB ning kasutustingimused ja -reeglid määrab seadmete tootja ja ohutusnõuded,“ ütleb ta.
Antonovi sõnul on info piirangute ja kasutuseeskirjade kohta väljas veepargi territooriumil, veekeskuse vastuvõtulauas ja ettevõtte veebilehel.
„Pärast Aleksandra pöördumist 2025. aasta suvel viis administratsioon läbi juhtunu asjaolude sisekontrolli. Meile teadaoleva info kohaselt ei järginud Aleksandra abikaasa veetoru kasutamisel ohutusreegleid. Veepargi külastuse ajal ei pöördunud ei tema ise ega tema abikaasa päästjate ega teiste töötajate poole kaebusega trauma kohta,“ märgib Noorus SPA esindaja.
Tema sõnul selgitas ettevõte külastajatele kindlustusseltsi pöördumise korda ja kindlustusjuhtumi vormistamiseks vajalike dokumentide loetelu.
„Kõik meie kolmandate isikute ees kandva vastutuse riskid on kindlustatud. Kuid kindlustusjuhtumi vormistamiseks vajalikke dokumente külastajatelt nii ei tulnudki,“ ütleb Antonov.
Ta lisab: „Pärast Aleksandra pöördumist ei tekkinud alust veeatraktsioonide kehtivate kasutusreeglite muutmiseks, kuna need vastasid täielikult ja vastavad ka praegu seadmete tootja nõuetele, kehtivatele ohutusnormidele ning ettevõtte sise-standarditele. Nende reeglite järgimisel on riskid meie külalistele välistatud.“
Tema sõnul viibivad veepargis pidevalt instruktorid-päästjad, kes on saanud väljaõppe esmaabi graphs ja tegutsemiseks hädaolukordades.
„Kutsume külastajaid üles hoolikalt järgima atraktsioonide kasutamise reegleid ja juhinduma personali korraldustest. Just see on veepargis turvalise puhkuse kõige tähtsam tingimus,“ rõhutab Dmitri Antonov.
„See näib ebaloogiline“
„Toru juures polnud infot piirangute kohta, silt pandi sinna kohe pärast minu pöördumist. Minu teine pretensioon puudutas turvatöötaja puudumist spaa-alas. See küsimus lahendati samuti hiljem, kuna ilmus määrus, et igas spaas peab olema päästja,“ kommenteerib Aleksandra Noorus SPA positsiooni. „Kõik see tehti ära veel enne seda, kui Terviseamet kontrolli läbi viis.“
Ta lisab: „Kui algselt oleks info toru juures olemas olnud, siis oleks mulle vastatud, et saime kannatada oma tähelepanematuse tõttu, ja sellega oleks asi piirdunud. Kuid minult paluti olukorda mitut moodi kirjeldada ja lõpuks lubati hüvitada kulud arstile. See kõik näib üsna ebaloogiline.“
Kes vastutab turvalisuse eest?
Terviseameti keskkonnatervise osakonna peaspetsialist Aune Annus-Urmet ütleb, et vastutus külastajate turvalisuse eest lasub täielikult basseini või veekeskuse omanikul.
„Teenuse osutaja on kohustatud tagama nii teenuse enda kui ka ümbritseva keskkonna ohutuse külastajatele,“ ütleb Annus-Urmet. „Terviseamet kontrollib vee kvaliteeti, enesekontrollisüsteemi, dokumentatsiooni ja külastajate ohutuse tagamise meetmeid. Kontrollide sagedus sõltub riskitasemest ja võib olla kord aastas, kord kahe aasta jooksul või kord kolme aasta jooksul. Erakorralisi kontrolle tehakse pärast kaebuste laekumist või ohu kahtluse korral.“
Enamik tuvastatavatest rikkumistest on ametiesindaja sõnul seotud kloori- või nitraadisisalduse normidele mittevastavusega. Harvemini tuvastatakse kahjustatud plaate, loksuvaid redelite paigaldusi, ebapiisavat märgistust ja rikkumisi kemikaalide käitlemisel.
Aastas laekuvast 5–8 pöördumisest, mis on seotud basseinide ja veekeskustega, puudutab enamik vee kvaliteeti, temperatuuri või ruumide seisukorda.
„Teated traumade kohta on äärmiselt haruldased,“ lisab Annus-Urmet. „Kui külastaja leiab, et ohutusnõudeid on rikutud, võib ta pöörduda Terviseametisse. Sellisel juhul hindame kontrolli läbiviimise ja nõuete täitmise kontrollimise vajadust.“
Mida teha, kui saite vigastada?
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametis (TTJA) soovitatakse hakata tõendeid koguma kohe pärast juhtunut.
„Kui külastaja sai trauma, on oluline fikseerida juhtunu asjaolud võimalikult kiiresti ning teavitada sellest objekti administratsiooni,“ soovitab ameti ehitusturvalisuse ekspert Urmo Karu.
Samuti soovitavad spetsialistid säilitada kõik dokumendid ja tõendid.
„Tuleb koguda meditsiinilised dokumendid, ravitsšekid, fotod sündmuskohast ja tunnistajate kontaktid,“ rõhutab ta.
„Kui kannatanu leiab, et juhtunu põhjuseks oli ohutusnõuete rikkumine, on tal õigus nõuda kahju hüvitamist,“ märgib TTJA tarbijavaidluste komisjoni sekretariaadi juhataja Veiko Kopamees. „Igat juhtumit hinnatakse individuaalselt. Vastutuse tekkimiseks tuleb tuvastada põhjuslik seos objekti omaniku tegevuse ja saadud trauma vahel.“
Kes maksab ravi eest?
Kui kahju tekitamise fakt õnnestub tõestada, tekib järgmine küsimus – kes täpselt maksab ravi eest ja hüvitab kantud kulud?
Eesti Kindlustusseltside Liidu juhatuse liige Lauri Potsepp ütleb, et hüvitis sõltub sellest, milline kindlustusliik oli täpselt sõlmitud. Kui inimese elu on kindlustatud või tal on õnnetusjuhtumikindlustus ning vastutust juhtunu eest kannab veekeskuse omanik, saab inimene lepinguga ettenähtud kindlustushüvitise ning võib samal ajal nõuda kahju hüvitamist veekeskuse omanikult.
Kui veekeskuse omanikul on vastutuskindlustus, katab just see tekitatud kahju.
„Teisisõnu täiendavad need kindlustusliigid teineteist: üks katab tegelikult tekitatud kahju, teise alusel aga saab kannatanu lepingus eelnevalt kokkulepitud summa,“ selgitab Potsepp. „Kannatanul on oluline säilitada kõik meditsiinilised dokumendid ja tšekid, kuna just need tõendavad kantud kahju suurust.“
Nõuded veeparkidele ja basseinidele
Veekeskused on kohustatud tagama:
-
vee mikrobioloogilise ja keemilise ohutuse;
-
esmaabi osutamise ja veepäästetööde läbiviimise võimaluse;
-
seadmete korrasoleku ja ohutu seisukorra;
-
regulaarse puhastuse ja veekvaliteedi kontrolli;
-
ruumide piisava valgustuse ja ventilatsiooni;
-
ohutud libisemiskindlad põrandakatted;
-
korras redelid, käsipuud ja astmed;
-
kindlalt kinnitatud äravoolurestid ilma teravate elementideta;
-
info basseini sügavuse ja veetemperatuuri kohta;
-
arusaadavad juhised veeatraktsioonide kasutamiseks;
-
piirangud ja hoiatused külastajatele seal, kus see on vajalik.
Allikas: Terviseamet, määrus „Nõuded basseinidele ja veekeskustele“.
Teadmiseks
Millele pöörata tähelepanu enne torust allasõitu?
Enne veeatraktsiooni kasutamist tasub kontrollida:
-
kas on märgitud pikkuse-, vanuse-, terviseseisundi või muud piirangud;
-
kas kasutusreeglid on paigutatud hästi nähtavasse kohta;
-
kas laskumise ja pidurdamise kord on arusaadav;
-
ega finišitsoonis pole järjekorda või inimeste kogunemist;
-
kas veepargi töötajad näevad atraktsioonil toimuvat ja saavad vajadusel kiiresti vahele segada.
Mida teha pärast trauma saamist veepargis?
-
teavitada objekti töötajaid;
-
paluda juhtunu fikseerida;
-
pildistada intsidendi kohta;
-
säilitada tunnistajate kontaktid;
-
pöörduda arstiabi poole;
-
säilitada kõik tšekid ja meditsiinilised dokumendid;
-
saata kirjalik pöördumine objekti omanikule.
Allikas: TTJA, Eesti Kindlustusseltside Liit.
