Eesti puidutöösturid tunnevad end tulevikku vaadates enesekindlalt ning on seadnud fookuse ekspordiäri ja kasumlikkuse kasvatamisele, selgub 15. korda läbi viidud esinduslikust Swedbanki tööstusuuringust, teatab BNS.
Kasvuplaanide realiseerumist piirab aga endiselt nii hinnasurve kui ka tooraine kättesaadavus, mis jätab oma jälje ka investeeringute iseloomule.
„Kõige ärevam kriisiaeg on suuresti möödas. Ettevõtted on kohanenud Venemaa puidu kadumisega, leidnud uued tasakaalupunktid ning muutnud tootmise efektiivsemaks. Suurt kasvuhoogu pole aga veel näha – praegu jääb tootmismahu indeks tipptasemele ligikaudu 25 protsendiga alla ning selline olukord on püsinud juba kolm aastat. Kümne aasta keskmise tasemeni jõudmiseks tuleks tänaseid tootmismahte kasvatada veel umbes kümnendiku võrra,“ kommenteeris uuringut Swedbanki metsa- ja puidusektori juht Alvar Mällo.
Sellele vaatamata on puiduettevõtted töötleva tööstuse keskmisest optimistlikumad – oodatakse mõõdukat käibe, kasumi ja tootmismahtude kasvu.
Tööstusvaldkonna ühe suurima eksportöörina panustavad puiduettevõtted tänavu veelgi ambitsioonikamalt järgmistele sihtturgudele laienemisse. Kui mullu soovis uutele turgudele minna 53 protsenti sektori ettevõtetest, siis tänavu on see näitaja juba 65 protsenti. Ehkki Põhjamaad on olnud Eesti puidutöösturitele tähtsad ekspordipartnerid ning jäävad selleks ka edaspidi, vaadatakse järjest rohkem Kesk- ja Lääne-Euroopa poole. Uuringus nimetati uute sihtturgudena kõige sagedamini just Saksamaad, Prantsusmaad ja Itaaliat.
Lääne-Euroopa riigid on aga suured, kuid nõudlikud ja konkurentsitihedad turud, kus on oluline klientide vajadustele võimalikult kiiresti reageerida. „Eesti ettevõtete tugevus on paindlikkus ja võime pakkuda kohandatud lahendusi. Lääne-Euroopa kliendid ei osta enam ainult head hinda, vaid eeldavad tarnekindlust, sertifikaate ja kiiret reageerimist. See tõstab lati kõrgemale kogu tootmisahelas,“ sõnas Mällo.
Ka Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tegevjuhi Henrik Välja sõnul ei konkureeri Eesti ettevõtted Kesk- ja Lääne-Euroopa turgudel mitte odava toormega, vaid ehitusdetailide, puitmajade, vineeri, höövelmaterjali ja teiste toodetega, kus loevad täpsus, kvaliteet ning tarnekindlus. „Just seal tekib Eesti jaoks suurema lisandväärtuse võimalus,“ ütles ta. „Lõpuks ei sõltu Eesti puidutööstuse ekspordivõime ainult sellest, kui palju suudame toota, vaid sellest, kui targalt suudame puitu väärindada.“
Mullusega võrreldes prognoosivad puidusektori ettevõtted kaheksa protsenti müügitulu ja kuus protsenti tootmismahu kasvu, kasumlikkuse kasvu või vähemalt samaks jäämist eeldab 83 protsenti ettevõtetest. Kui veel tunamullu vähenes Eesti puidusektori kaupade eksport aastases võrdluses kolm protsenti, siis mullu pöörati see tagasi kasvule ning kokku moodustas puidutööstus üle viiendiku kogu Eesti päritolu kaupade ekspordist töötlevas tööstuses.
Mällo sõnul on sektori taastumine reaalne, kuid mõõdukas. „Tootmismahte on suudetud hoida, kuid see on suuresti tulnud marginaali arvelt – keskmine kasumlikkus on tipptasemest tuntavalt madalam. Samas on puiduettevõtete bilansid varasemate buumiaastate najal jäänud tugevaks ja see annab sektorile pikema hingamise ka juhul, kui taastumine venib,” lisas Mällo.
Puiduettevõtete peamisteks ekspordiartikliteks olid eelmise aasta andmetel puidust ehitusdetailid, kokkupandavad ehitised, saematerjal, graanul ja vineer. Mitmes kaubagrupis oli kasv keskmisest kiirem: spooni eksport suurenes 19 protsenti, graanuli eksport 15 protsenti, pidevprofiiliga puidu eksport 14 protseenti, saematerjali ja puidust kokkupandavate ehitiste eksport 10 protsenti. Samal ajal vähenes ümarpuidu eksport 30 protsenti.
Võrreldes eelmise aastaga on puidutööstuse investeerimisplaanid märgatavalt mahukamad. Kui aasta tagasi prognoositi investeeringute kasvuks 13 protsenti, siis tänavu on ootus 64 protsenti. Investeeringute peamine eesmärk on efektiivsuse parandamine, mida tõi esile neli viiendikku ettevõtetest; mahtude kasvatamisse suunab investeeringuid üle poole ettevõtetest ning automatiseerimise ja digitaliseerimise kulud moodustavad puidutööstuses 38 protsenti investeeringute eelarvest.
Mällo sõnul on investeeringute fookused seotud ettevõtete tunnetatavate riskidega. Ülejäänud tööstusest eristab puidusektorit selgelt tooraine küsimus: tooraine kättesaadavust peab riskiks 57 protsenti puidutööstuse ettevõtetest, samal ajal kui tööstuses tervikuna on see näitaja 32 protsenti.
Henrik Välja rõhutas, et mets ja puidu töötlemise oskus on Eesti üks reaalseid konkurentsieeliseid. „Kui ettevõtetel on kindlus tooraine kättesaadavuse ja investeerimiskeskkonna suhtes, on võimalik rohkem puitu Eestis kohapeal väärindada ning kasvatada nii eksporti kui ka piirkondlikku tööhõivet. Puidutööstuse mõju ei piirdu ainult tootmisega, vaid ulatub kogu väärtusahelasse,“ ütles ta.
Uuringu järgi pidas neli viiendikku puidutöösturitest kõige suuremaks riskiks konkurentsivõimelise omahinna hoidmist, ettevõtteid mõjutavad ka sisendhindade kõikumine, energiahinnad ja oskustööjõu puudus. Tööjõupuuduse üldist mõju hinnatakse puidutööstuses mõnevõrra väiksemaks kui tööstuses keskmiselt, kuid puudus on masinaoperaatoritest ja erialaoskustega töötajatest.
„Kui surve all on nii tooraine, energia kui osati ka tööjõu kättesaadavus, aga samas soovitakse kasvada ja laieneda, muutuvad efektiivsus ja tootlikkus järjest tähtsamaks. Raha suunatakse sinna, kust kasv ja toimepidevus kõige selgemalt tuleb,“ ütles Mällo.
Swedbanki tänavuses tööstusuuringus osales 228 Eesti tööstusettevõtet, neist 46 puidutööstusest. Kogu valimi müügitulu ulatus kuue miljardi euroni ning ettevõtted andsid tööd ligi 24 600 inimesele. Uuringus osalenud puidutööstusettevõtete käive oli kokku 1,3 miljardit eurot ning neis töötas üle 4600 inimese.
