Miljardär Andrei Melnitšenko, kes asub Venemaa Forbesi edetabelis kaheksandal kohal enam kui 20 miljardi dollari suuruse varaga, kirjutas arvamusloo Briti ajakirjale The Economist. Edasi edastab Meduza.
Sellise arvamusloo fakt iseenesest on üsna erakordne sündmus, kuna sanktsioonide nimekirja kantud Melnitšenko elab suurema osa ajast Venemaal. Ta ei kritiseeri sõda ja nagu märgib The Economisti toimetus, „ei püüa esitada väljakutset Venemaa võimusüsteemile, vaid pakub oma teenuseid valitsusele, lootes saada muutuste arhitektiks“. Oma arvamusloos esitas Melnitšenko vaated sellele, milline võiks olla Venemaa sõjajärgne korraldus – ja miks Lääs ei tohiks püüda talt „suveräänsust“ ära võtta.
Melnitšenko arvamusloo pealkiri on „Miks killustunud Venemaa on halb kogu maailmale“. Ettevõtja põhiidee on see, et kui Venemaa-Ukraina sõda lõpeb, peab Venemaast saama uue julgeolekuarhitektuuri täisväärtuslik osa.
Melnitšenko arvates on kaasaegne maailm kaotanud mehhanismi, mis „kunagi võimaldas suurriikidel ühises julgeolekusüsteemis koos eksisteerida“. Tema hinnangul on praegu nõudlus rahvusvahelise julgeoleku järele suurem kui kunagi varem, samas kui selle tagamiseks loodud infrastruktuur on vastupidi „nõrgem kui kunagi varem“.
Melnitšenko märgib, et praegu on Venemaal suveräänsus – selles mõttes, et ta saab teha otsuseid iseseisvalt. Lääs aga on Venemaa-Ukraina sõja kontekstis suunatud selle suveräänsuse hävitamisele või radikaalsele piiramisele. Sellist lähenemist peab ettevõtja suureks veaks, kuna tema arvates on suveräänsus mis tahes stabiilse globaalse julgeolekuarhitektuuri eeltingimus, sest ainult suveräänne riik kannab oma tegude eest „tõelist vastutust“.
Nagu ettevõtja kirjutab, näevad kõik Lääne poolt praegu kaalutavad stsenaariumid sõjajärgse Venemaa jaoks ette Venemaa suveräänsuse kaotamist või kärpimist. Melnitšenko eristab nelja peamist stsenaariumi.
Esimene stsenaarium eeldab „alandatud Venemaad, mis vireleb Lääne perifeerias“. Teine – selle kinnistumist „Hiina orbiidil“. Kolmas stsenaarium on Venemaa fragmenteerumine, mis muutub kiiresti juhitamatuks. Neljas – selle muutumine piiratud kindluseks, kus tehnoloogia ja ühiskond ei saa areneda „alalise erakorralise seisukorra“ tõttu.
Melnitšenko kirjutab, et Lääne sanktsioonid on juba viinud selleni, et Venemaa äri- ja loovklass on väljakujunenud maailmakorras pettunud. „Inimesed, kes ehitasid uut Venemaad,“ arvasid enne sõda, et elavad kõigi jaoks võrdsete võimalustega maailmas, kuigi Venemaa võimud hoiatasid, et see pole nii – ja sanktsioonid näitasid sisuliselt nende õigust.
Melnitšenko arvates on negatiivsete stsenaariumide vältimiseks vaid üks alternatiiv – toetada Venemaa transformatsiooni suveräänseks riigiks, mis seab esikohale oma kodanike heaolu, kuid on samal ajal välismaailmale ettearvatav. Seejuures ei ole „suveräänsus“ tema mõistmises mitte ainult riigi küsimus – see peab olema ka suurettevõtetel, kodanikel ja ühiskondlikel institutsioonidel.
Valik välispartnerite jaoks ei ole sõbraliku ja vaenuliku Venemaa vahel. See on Venemaa vahel, kelle käitumine on ettearvatav, ja selle vahel, kelle trajektoor on teadmata. Praegu kujunevas maailmas on ettearvatavus olulisem kui sümpaatia.
Melnitšenko arvates on nüüd „valik maailma teha“ ja see ei ole valik Venemaa karistamise ja talle andestamise vahel, vaid valik kahe tulevikuvormi vahel. Ühes neist, leiab miljardär, õpivad suurriigid „taas austama üksteise suveräänsust“. „Teine tee on meid juba viinud sinna, kus me praegu oleme,“ kirjutab ta.
The Economist võtab Melnitšenko artikli toimetuse kommentaaris kokku järgmiselt: kuigi ettevõtja ei ütle, et Vladimir Putin on vaja võimult kõrvaldada, viivad muutused, mille vajadusest ta kirjutab, Venemaa presidendi ainuvalitsemise lõppemiseni.
